Hiljuti Prismas olid kokkupandavad paberkaardid müügil. Birma oli kindkasti, äkki sama peal ka Bangladesh, need ju naaberriigid.

Bangladeshis kaidud, tormi elasime ka kenasti yle. Kaarte ei leidnudki enne reisi. Labi hada saime siiski paris korraliku kaardi Jessore-st. Yldiselt vaga teistsugune riik, eriti, kui Indiaga oled joudnud ara harjuda. Aga vastupidiselt seni leitud kommentaaridele, soovitan seljakotiinimestel seda riiki kylastada. Tegemist jagub kindlasti kauemaks kui nadal. Kellel huvi on, voib julgesti infot kysida.

Tsau. Miks sa just Bangladeshi valisid? Kas Birmas ka oled käinud? Mida seal vaadata oleks - kas on ilus loodus, ilusad rannad või midagi antiikset ka?

Bangla valisin mitmetel põhjustel. Näiteks oli mind sinna juba korduvalt kutsunud minu seal elav väga hea sõber. Kuna olin sel ajal nagunii juba Indias, siis suht lühike kõrvalepõige ka. Ahvatles ka asjaolu, et midagi head selle riigi kohta kusagilt lugeda ei olnud, pigem vastupidi. Birmas veel käinud ei ole. Kahjuks hetkel ei ole maismaad mööda või jõetransporti kasutades ametlikult võimalik Bangladeshist Birmasse minna. Siiski kohalikest lehtedest sai lugeda, et suhteid nende kahe riigi vahel soojendatakse ja ühel päeval võib see võimalikuks saada. Liivarandades ei käinud, kuna need jäävad riigi kaguosasse ja sinna lihtsalt ajaliselt ei jõudnud. Küll aga pidavat seal olema maailma pikim katkematu liivarand. Antiikset... Bangladeshis on elu antiikne. Olles Indiaga juba harjunud, saad Banglas aru, et veel algelisem saab ka olla. Eeldan, et pidasid silmas ajaloolisi mälestisi vms. Bangladeshis selliseid asju eriti ei ole. Aga elu jõel ja jõe ääres ja koos jõega on huvitav. Valgeid inimesi seal ei käi ja inimesed on turumajandusest veel rikkumata. Parima elamuse saab Banglast, kui ei hakka seda riiki võrdlema kas Tai või India vms. Sarnasust lihtsalt ei ole. Ja veel. Kui India meeldib paljudele ja ei meeldi väga paljudele, siis Bangla meeldib ikka väga vähestele:) Mulle meeldis.

Meie ostsime kaardi Dhakast ;) tõsi, maandusime ka reisi alguses seal. Küsisime tänaval lihtsalt esimeselt vastutulijalt, et kust saab, ja ta viis meid käe kõrval väikesesse kirjastusse. Mulle ka Banglas meeldis. Võib-olla on asi selles, et seal kohe üldse nö lääne turiste pole ja inimesed elavad oma lihtsat elu. Meelde jäi kuskilt hüüdlause " tule, enne kui turistid seda teevad" Nõus, et sobilik mugavuste suhtes vähenõudlikule seljakotiinimestele. Meie tuur sai alguse Dhakast, kus kohtusime ainult kõige sõbralikemate ja samas ka kõige uudishimulikemate inimestega, jätkus kagusse Cox Bazaari maailma pikimale rannale, kus kerkivad juba ka tärnidega hotellid ja ühes rannabaaris on internet :), tormiohu tõttu jäi tegemata tripp kagutipus olevale saarele. Ilmselt kõige sürrim rannakogemus üldse, kohalikud turistid jalutavad mööda randa edasi-tagasi, naisterahvad seejuures üleni kaetult, sageli kontsakingades ja peenete käekottidega. Ujumas käisid ainult päris kohalikud lapsed või siis moodsamad noormehed või 3 välismaalast. tütarlapsena ise solidaarsusest ennast ka lahti ei riietanud, aga kiusatusele lainetesse heita lõpuni vastu panna ei suutnud, mis sest et maani seelikus :) see-eest aitasin tublisti väikestel poistel mõõnaajal meritähti otsida. Tripi lõpetasime edelas Sundarbani metsade vahel paadituuril bengali tiigrit otsimas ja seejärel külabussiga India piirile (viimassed paar kilomeetrit jalgratta taga vankril). Reisi plaanides peaks uurima eelnevalt ilmaolusid, arvestama võib-olla ka malaariaohuga (endal õnnestus ilma tabletita haigeks mitte jääda, kuigi sääski metsikult maiustamas oli. vedas ilmselt), olema valmis pidevaks tähelepanuks (katsuma ei tulda, aga poole meetri pealt avali sui lihtsalt sind vaatav 20-pealine seltskond või rikshade ummik on tavaline) ja põhjamaa inimesena arvestama ka sellega, et alkoholi ei müüda (samas toimib "taksoõlle süsteem", hotellis pakutakse sosistades võimalust kalli raha eest sulle õlut hankida). Siiraste inimeste maa. Loodetavasti muutub nende elu kunagi kergemaks. . . . Trip.ee lisas enamiku suuri algustähti!

Alkoholihimulised saavad end rikšamehel lasta viia mõnda varjulises kohas asuvasse baari, kus kohalikud vahvasti kärakat panevad, need kohad on täitsa olemas, kenasti silma alt ära. Proovitud. Õlled toob jah hotellipoiss kohale. Ainus koht, kus õlu tänaval letis paistis, oli Khulna.

Ühest eelnevast postitusest sain aru, et aasta 2007 lõpp ei olnud võimalik minna maismaad mööda Bangladeshist Birmasse. Äkki keegi valgustaks veidi, et kuidas seal nüüd olukord on?

Paar kuud tagasi ThornTree-d lugedes jäi silma, et ei saa, aga uuri sealt, äkki on muutunud midagi.

Tere!

Ei saa Bangladeshist Birmasse maad mööda. Teoreetiliselt on olemas küll piiripunkt Teknafis, aga seda on piiriületuseks lubatud kasutada vaid kohalikel elanikel. Välismaalased saadetakse tagasi.

Kaldun ka arvama, et piir Myanmari ja Bangladeshi vahel välismaalastele off the limits. Käisime veebruari keskel Mandalayst lääne poole jäävas Montywas, mis pole India ja Bangladeshi piirist kaugel ning kohalike sõnul turistid edasi sealt liikuda ei tohtinud.

2002a oli Monywast Bangladeshi poole jääv ala valdavalt suletud, kuid Pyay-st sai bussiga üle mägede Taungup-i nimelisse kohta Ngapali lähedal ja sealt sai vett mööda või lennukiga Sittwesse ning seal läheduses võis ringi liikuda piiratud alal Mrauk U ümbruses. Bangladeshi piir oli sealt alla 50 km kaugusel, aga see oli tollal isegi kohalikele suletud. Moniwa poole läks ka buss üle mägede, mis sõitis ca 36 tundi, aga see oli turistidele keelatud marsruut ja ega seal polnud ka mõtet midagi üritada, sest iga natukese aja tagant olid sõjaväe checkpointid ees, kust Sind viisakalt tagasi oleks saadetud.