Esimene auhind: Belfasti ekspress ehk jabur teelaudkond Iiri moodi

Paistab, et hukust pääsenud ja Iirimaa rannikule jõudnud Hispaania armaada meremehed on andnud oma panuse saarerahva nakatamisel ainulaadsesse ja rohket kaost tekitavasse mañana-tõppe. Selle üheks eredamaks näiteks on bussijuhtide loominguline suhtumine sõidugraafikusse kui ääretult põnevasse, ent üdini kasutusse paberisse. Esimene tõsisem kokkupuude mañana-tõve eriti raske, ravimatu ja ekstaatilise vormiga toimus tosin aastat tagasi Dublin-Belfasti maantee ääres, Drogheda linnakese bussijaamas.

On kena kevadine pärastlõuna ja mina istun Dublin-Belfast ekspressbussi oodates bussijaama pingil. Mõnulen ebaiirilikult sooja päikese käes ja võitlen isiklikus geenivaramus avalduva saksa kultuuripärandiga, mis sunnib mind pidevalt kella vaatama, kuigi buss salaja mööda sõita kuidagi ei saa.
Kui väljumisajast on möödas veerand tundi, hakkab idanema esimene muremõte, sest bussi ega teisi reisijaid pole näha ning edasi-tagasi voorivate kaubaautode numbrid hakkavad tasapisi meelde jääma. Veel veerand tundi hiljem tatsab bussijaama suure punase ninaga pisike papi, kes võimsa õlgkübara alt vaevu välja paistab ja seetõttu suurt ja tuules kõikuvat seent meenutab. Tema sabas saabub kaks lõkerdavat kooliplikat. Päike särab endiselt, mis omakorda suurendab kahtlusi, kas kõik ikka on nii, nagu peaks.

„Vabandage, ega te ei oska öelda, kas Belfasti buss ikka sõidab?“ küsin murelikult ringi vaadates.
„Pjsklkdoiuwgjggtttryy dsggaklkwooiiidjju qqprtsdrrghjikk,“ vastab vanapapi. Tütarlapsed tõlgivad, et sõidab küll. „Me läheme ise ka selle peale,“ kinnitavad nad seinal rippuva pleekinud bussigraafiku kehtivust.
Papi ei muretse üldse. Kus sa sellega, papi on eluga täitsa rahul, ümiseb laulda ja kõpsutab jalaga vastu maad. Kõpsutav seen, mille kübara alt tõuseb tossupahvakaid. Bussi ei ole ikka veel.
Kõpsutav seen võtab hõlma alt pudeli, rüüpab ja naeratab võidukalt nagu kauboi, kes tulevase äia meelehärmiks tüdruku toaaknast välja ronib. Kõpsutamine muutub kiiremaks, nina punasemaks ja seenekübar vajub viltu.

Kui ettenähtud väljumisajast saab mööda 40 minutit, veereb kohale bussipargi kõige uuem eksemplar, rooli taga iirlase stereotüüp. Tedretähnid – olemas. Punased juuksed – olemas. Täielik ükskõiksus kella vastu – olemas. Vägisi tundub, et mañana kohalikku vormi toetab ja litsentseerib Iiri turismiamet.
„Kas tee peal juhtus midagi?“ üritan viisakalt ääri-veeri hilinemise põhjust pärida.
„Ei, kõik on hästi. Kas sulle meeldib minu buss?“
Eee…… jah. Jah! Hmm…

Sõidame. Kolmveerand tundi hiljem küll, aga sõidame. Buss on mugav ja peaaegu tühi – tüdrukud küsivad end kümne kilomeetri pärast maha ning lisaks mulle ja seenesarnasele papile loksub Belfasti poole kaks keskealist inglast ja paar Itaalia turisti. Raadio-tidilidunn mängib kõlarites, päike paistab ja lambad söövad tee ääres… tidilidunn vakatab.
„Hei, teie, ega keegi lennuki või praami peale kiirusta?“ kostab kõlaritest.
Papi vehib tõrjuvalt käega ja selgitab valjult: „Khhjjlluutn asmmhuudllly ahhhejuuyg“. Bussijuht silmitseb ülejäänud reisiseltskonda peeglist. Raputan võimalikult ilmekalt pead. Itaallased kisavad „Eiiiiiiiii!“ ja britid kehitavad õlgu.
Ootamatult keerab buss maanteelt kõrvale. KUHU NÜÜD? Ehk on eespool teeremont? Äkki läheb siitkaudu ümbersõit? Ah, mis, küllap bussijuht teab paremini. Tõmban pea õlgade vahele, sest puuoksad kraabivad ähvardavalt bussi katust.
Kuidas see kolakas kahe kiviaia vahele ära mahub, on samasugune mõistatus nagu see, kuidas lennuk õhus püsib. Külakoerad lõugavad (tsirkus saabub linna!), teeäärsete majade omanikud ja nende lambad vahivad bussi arulagedal ilmel, peegeldades harukordse täpsusega reisijate emotsioone.

Külatee muutub kitsamaks ning ühel hetkel keerab bussijuht oma müraka valgeks lubjatud majakese ette, kust tõttab välja käbe mutike. „Ma käin korraks ära,“ teatab sohver.
Bus Éireanni katsejänesed ei oska enam midagi arvata. Brittidest abielupaar sosiskleb omavahel, hääled valjenevad ning ärevad fraasid „kes vastutab“, „millal me üldse kohale jõuame“ ja „miks keegi ei hoiatanud“ tõendavad iiri vere puudumist nende soontes. Seenepapi vaid muigab ja lonksab ninapunetusrohtu, mis komplektis mañana’ga kingib mehele kõikumatu rahu (ja nagu varsti selgub, mitte nii väga kõikumatu sammu). Itaallased vadistavad, nagu oleks nad vooluvõrku lülitatud. Jälgime õues kulgevat tummfilmi, kui bussijuht hakkab korraga vehklema nagu tuulik tormise ilmaga ning mutike pakub talle kõva konkurentsi.
„Tulge välja!“ on meile rahvusvahelises kehakeeles edastatava sõnumi sisu.
Nii teemegi.

Teretame memme, kes veab meid kättpidi nurga taha. Inglaste ilmest võib järeldada, et nad lähevad püstipäi vastu kindlale surmale, mis neid snaipri kujul ees ootab, sest bussijuht on nagunii IRA käsilane. Nurga taga ootabki… kaetud laud. Tohutu teekann, tassid, marmelaad, röstsai ja skoonid. Kaetud teelaud. Kuniks ülejäänud reisijad avanevat vaatepilti jaburalt jõllitavad, võtab kohalikke kombeid ilmselgelt tundev Seenevana istet, sirutab võiduka naeratusega meie poole ja paneb seejärel lauale hõlmaaluse (mis osutub selgeks viskiks) ja haarab kindlal käel teetassi. Järgneme tema eeskujule.

Bussijuht tõlgib toimuvat: on teeaeg ja ilma tassikest tarvitamata pole sünnis edasi sõita. Inglased õnneks mõistavad sedalaadi hädavajadust hoobilt ning isegi itaallased nõustuvad mamma mia’de saatel jooma piimaga teeks nimetatavat ollust. Elu muutub järjest ilusamaks ja Belfast üha tähtsusetumaks. Kella vaadata ei taipa mitte keegi.
„Aga miks me siin oleme?“ turgatab brittidel korraga pähe.
„Vanaema palus,“ vastab bussijuht. Britid noogutavad viisakalt, nagu see oleks maailma normaalseim põhjus, miks ekspressbussid liinilt paariks tunniks kõrvale põikavad. Rohkem küsimusi ei ole. Small talk maaelu vooruste teemal võib rahus jätkuda.

Lahkuma asutades avab bussijuht pagasiluugi ja tõstab sealt välja pool kaubamaja: väikese televiisori, kaks kahtlasevõitu välimusega plekknõud, korvitäie nasvärki, kuusuuruse juustukera ja kaks põrandaharja.
„Sõber ütles, et kui mööda juhtud sõitma, viska vanaemale ära, kui aega saad,“ selgub viimaks teejoomise põhjus. „No ja täna ma siis juhtusin sõitma ja kiiret meil kah pole, ega ju?“
Ülejäänud teekond Belfasti möödub kui üks möödavilksatav hetk ja tidilidunn. Papi pakutud viskil pole sellega loomulikult vähimatki pistmist.

„Fjjksooiuuhhgylijjju!“ hüüab seenevana Belfasti bussijaamas mulle järele, naerab laginal ja lehvitab nagu pöörane.

Tänan parima emotsiooni eest tänasel hommikul! Kas autor on mõelnud reisiraamatu kirjutamise peale? Oleksin kindel fänn :)

Lugesin ja muigasin, kuidagi tuttav tundub see lugu, nagu oleks isegi midagi sarnast kogenud. Ja niiongi!!! Armastan seda riiki ja neid kummalisi inimesi!

Võrratu!!! Naersin silmad märjaks.

Tripikad räägivad
Eesti suurim reisifoorum. Küsi siin oma küsimus või jaga häid soovitusi