Osale Trip.ee kampaanias ja võida 2 lennupiletit Maltale.

Vaata lähemalt siit

Haldjad teavad paremini

Uus kasutaja
Umbes kell üheksa hommikul viskasime Tartu piiril pöidlad püsti. Alles nädal ennem oli Kristi mulle teinud ettepaneku pöidlaküüdiga Euroopasse rännata. Plaan oli minna Saksamaale, Münchenisse, sõpradele külla ning minu suur soov oli minna Itaaliasse, täpsemini Genovasse, sest see linn tundus lihtsalt nii võrratult kaunis.

Ennem minekut küsisin ma haldjakaartidelt, kas jõuame kolme päevaga sihtpunkti. Sain eitava vastuse, kuid katsusin end sellest mitte morjendada lasta. Hästi tegin, sest haldjatel olid minuga hoopis paremad plaanid.

Niisiis paar minutit pärast ametlikku retke algust peatus üks auto, kuid viis meid vaid Elvani. Seal aga läks meil märksa õnnelikumalt. Peatus rekka, kus sees kaks klemmi, kes ei kõnelenud eesti keelt ning ka inglise keel tuli vaevaliselt. Ah et mis õnnest ma räägin? Need kaks lõbusat selli (James Bond, nagu juht end nimetas ning tema sõber Szymek) said meie kaaslasteks järgnevaks kaheks päevaks. Nad sõidutasid meid Bielsko-Bialani Lõuna-Poolas ning raadio teel otsisid järgmise rekka, kellega pidime sõitma Genovani.

Oma kärsituse ning naiivsuse tõttu sattusime aga hoopistükis Poola salakaubavedaja auole, kes politsei hirmus kasutas kõrvalisi teid ning selleks, et kiiremini pärale jõuda kasutas magnetite abi. Meile liiga ta ei teinud, kuid öine rekkaralli Tšehhi mägiteedel ja magamata öö tekitasid parajalt paranoiat.

Kogemata olime me oma reisi kolmandal päeval ühes Budapesti kiirtee äärses tanklas. Meid saatis ebaõnn, sest kummalisel kombel ei tahtnud keegi kahte kolm päeva pesemata tütarlast endaga kaasa võtta. Päev hakkas õhtusse veerema ja me mõtlesime, et ilmselt veedame öö seal samas. Kristi võttis välja kaardipaki – plaanisime teha mõne turakapartii. Ja just siis sõitis õnn meie õuele. Õigemini sõitis üks praktiliselt inimtühi turismibuss tanklasse. Mina olin maru skeptiline, kuid Kristi mõtles ikkagi pärima minna. Jälgisin läbirääkimisi eemalt, kui Kristi nägu naerul ringi pööras ja hõikas:“Me sõidame Rooooma!“

Tee kulges vaheldumisi magades ning kaunist maastikku imetledes. Varahommikuks olime päral. Puhanud, rõõmsad ja optimistlikud. Põrgukuumus ja rasked seljakotid sundisid tegema õige ohtralt tankimispeatusi gelatokohvikutes. Ööseks otsustasime minna randa ja oma telgi püsti panna. Vajasime merd, sest ükskõik milline kümblus tundus nii võrratult ahvatlev. Sõitsime rongiga mere äärde, kuid oh häda, sealne rannajoon oli täis erarandu ja kui need lõpesid, siis algas militaartsoon. Olime väsinud, kuid trotsist otsustasime carabiniere hoiatusi eirata ja mööda teeäärt edasi kõndida, sest kusagil pidi ka see lõppema. Jalakäijatele polnud seal eriti mõeldud, ilmselt pole neid sealkandis eriti. Oli päris hirmus kõndida kottpimedas miniatuursel teepervel, kui autod sust suure kiirusega mööda sõidavad. Ma ei kujuta ette, kui kaua me kõndisime. Ma arvan, et paar tunnikest ikka. Äkitselt peatus üks auto ning juht päris meilt, kas tahame minna Torvaianicasse. Mul polnud aimugi kus see on, aga ronisime autosse ja varsti istusimegi linnakese tankla äärekivil, kus Kristi valmistas hõrgutist jogurtist, rosinatest, kakaost ja veel eestist kaasa rännanud musta leiva purust.

Tuli välja, et kiviviske kaugusel oli AVALIK rand. Läksime sinna , panime oma kodu püsti ja uinusime. Järgmine päev möödus päikest ja laineid nautides. Õhtul, kui oli pisut jahedam, otsustasime põhja poole liikuda. Mõtlesime, et ehk ikkagi jõuame mingi hetk sinna, kuhu plaanisime. Meid võtsid peale kaks noormeest, Luca ja Simone. Tuli välja, et sarnaselt meile, õpivad ka nemad muusikat. Pärast seda polnud ühise keele leidmine enam keeruline. Ja ennem kui me arugi saime oli meil uus kodu. Luca isa oli reisil ja seega oli ta korter tühi. Sellesse korterisse me siis mõneks ajaks pesa punusimegi. Veetsime aega nii, nagu itaalia noored seda teevad – päeval rannas ja õhtul kas jällegi rannas, mõne sõbra juures pastat ja veini nautides, tantsides...

Oli kahju sealt lahkuda, ent ometi tuli seda teha. Livornos saime minitrauma kui kohtusime ühe rekkajuhiga, kes osutus tõupuhtaks perverdiks. Oma äsja saadud šoki tõttu mõtlesime sealt normaalsete inimeste kombel rongiga edasi Genovasse minna. Piletiautomaadist ma sotti ei saanud ja seega polnud ma nõus oma vähest raha sinna sisse libistama. Otsustasime kontrolöridelt aru pärida. Nemad ütlesid, et müüvad meile pileti rongis, ronigu me aga peale. Kuid terve reisi vältel ei näinud me neid kordagi. Hommikul kella 5 paiku olime priilt Genovasse jõudnud. Päikesetõusu nautisime ühes pisikeses välikohvikus kohvi ja saiakestega. See oli täiuslik hetk.

Päeval tutvusime linnaga. See on linn täis võrratut arhitektuuri, mida täiustavad maastikulised eripärad ning midagi salapärast ja seletamatut. Öömaja meil polnud ja seega sättisime end sisse linna keskväljakul, Piazza de Ferraril, kus olid koha sisse võtnud veel teisedki vandersellide grupid. Ühed neist andsid džembekontserti, teised žongleerisid ja tegid muid trikke. Meie nautisime vaate- ja kuuldemängu. Žonglööride näol,oli tegu eri riikidest pärit rännuhimuliste tänavakunstnikega. Nad ütlesid, et teavad ühte rahulikku paika, kus ööbida. Läksime nendega kaasa. Rahulikuks paigaks osutus kuntsmuruga graffiteid täis hüljatud laste mänguväljak. Kerisime oma magamiskotid lahti ja heitsime liumäe alla magama. Puhkasime hästi välja. Hiljem kuulsime, et seda kohta nimetatakse plastikust pargiks ja seal pesitsevad narkomaanid. Kui nii, siis oli tegu äärmiselt sõbralike ja abivalmite narkomaanidega.

Järgmisel päeval nautisime veel linna, kuid õhtu poole asusime jälle teele. Matkasime highway algusesse. Seal oli veel võimalik ja lubatud hääletada. Mitte väga pika ootamise järel tegi üks auto ringi peal tagasipöördne ning peatus meie juures. Noormees nõustus meid lähimasse tanklasse viima, sest ise ta kuigi kaugele ei läinud. Ta küsis, kust me pärit oleme ning meie vastust kuuldes oli ta hämmingus. Ta ise oli kaks päeva tagasi Eestist tulnud. Riccardo jutustas meile Tartust ja sealsetest paikadest, inimestest. Seal oli meil isegi ühiseid tuttavaid. Loomulikult ei tahtnud ka tema meid niisama minna lasta ja ta kutsus meid pizzat sööma, sest ta oligi parasjagu teel sõbra juurde õhtusöögile. Me jäime enda esialgsele plaanile kindlaks, kuid pärast kümnendat kutset muutusime pehmeks ja nõustusime temaga kaasa minema.

Ja see oli parim otsus mis me teha saime. Tänu sellele veetsime me järgnevad kolm päeva võrratus paigas nimega Parodi Ligure. Tegemist on pisikese mägiküla, Riccardo suvekoduga, paigaga kus oli elanud tema vanaema. Veel fantastilisemaks tegi meie sealviibimise tõsiasi, et sel ajal toimusid pidustused küla pühaku auks. Saime osa päevastest pidustustest ja õhtusest külasimmanist Itaalia moodi. Muuseas, see ei erine oluliselt eesti omast. Loomulikult tekitasime me parasjagu furoori, sest alla tuhande elanikuga külakesse võõramaalasi tihti ei satu. Juba Riccardo, meie võõrustaja, ise oli seal harv nähtus. Saime teada, et see küla oli üks väheseid, mis jäi lõpuni fašismi võimu alt välja. Parodi Ligures saime kogeda ehtsat itaalia külaelu, vaatemängulisi päikeseloojanguid ning maitsta maailma parimaid meloneid.

Meie koju saamise lugu oli samuti erakordne. Nimelt vahetult pärast Parodi Ligurest lahkumist helistas James Bond, see sama Poola rekkajuht, kes meile reisi alguses küüti pakkus. Ta ütles, et kui me jõuame järgmise päeva õhtuks Saksamaale, Dresdeni kanti, siis on meile garanteeritud kohad tema hubases masinas ja me oleme samahästi kui Tartus. Me jõudsime!
Jamesiga koos saabus kindlus. Me olime kodus.

See oli reis täis imelisi kokkusattumusi ning õppetunde. Oma pisikesest naiivsusest ma sel reisil lahti ei saanud, sest kõik sujus liigagi. See kinnitas mulle, et kui suhtuda inimestesse siiralt ja avatult, vastavad nad sulle enamasti samaga. Samuti mõistsin lõplikult, et pole mõtet karta seda, mida pole veel juhtunud – maailmas on heade inimeste tihedus suurem.