ISA, PRESIDENT JA JUMAL: Juku-Kalle Raid vaatleb ühte maailma kõige karismaatilisemat ja gigantomaansemat riigijuhti, Turkmenistani presidenti ja Püha Poeeti Saparmurat Nijazovit, keda turkmeenid kutsuvad Rahva Juhiks, Turkmenbašiks. Kes on see tegelane, kelle viigipüksistatud tagumiku all keeb kolmandik maailma maagaasivarudest ning kes on otsustanud kõrbesse oma isikliku mere ehitada?
Päris friik oli kogu see eluolu seal :). Tekkis kohe huvi külastada...
Umbes sama mõttelend kerkis esile, kui lugesin nädalavahetusel mäetipu ümbernimetamisest.
Võtsin siis LP TT-st ja mujaltki põgusalt uurida, mis värk sinna minekuga oleks. Kokkuvõttes jäi selline tunne, et viisaga võib sekeldusi tekkida. Kuigi üks ametlik allikas väidab, et kui riigis saatkonda pole, saab 51$ eest viisa piirilt, siis praktikas viitavad kõik vajadusele suhelda kohaliku riikliku "inturistiga", Siakhat või misiganes nimi sellel siis oli.
Juku-Kalle jutt keskendus põhiliselt totrustele, aga seal käinute reisikirju lugedes tundub Türkmenistanis ka muidu huvitav olema. Kõik kiruvad ühiselt, et Lonely Planety Central Asia 2004 väljalase on täielik saast, mis kõlbab heal juhul kultuuritaustaga tutvumiseks, kui sedagi. Muu pidi olema kas lausvale, aegunud või lihtsalt puudu.
Türkmenistani riikliku turismifirma turismilehekülg on kuskil sellises serveris, et tuleb vääga kõvasti kannatust varuda.
Ühed eesti tüübid käisid sel suvel seal. Kuulu järgi on aastas viisa saavate välisturistide hulk 6000. Kui see arv on täis, siis viisat enam ei saa lihtsalt. Muidu saab viisa Moskva saatkonnast. Ei tohi mingil juhul olla ajakirjanik. Või vähemalt seda möönda. Kõige parem on võtta soovituskiri mingist üldhumanistlikust organisatsioonist: rahukomitee, Eesti-Turkmeenia sõprusühing vms. Kui sellist organisatsiooni ei eksisteeri, siis võib ka oma fantaasiale vaba voli anda. Aga pitsatite ja allkirjadega paberid on hinnas, lihtsalt turism on kuidagi kahtlustäratav. Kindlasti väga huvitav ja hariv reisikoht!
Samal teemal lugu oli mõni aeg tagasi Äripäeva nädalalõpulisas Puhkepäev.
Olin suvel Bakuus ning sealt käis Turkmenbaši mitu praami nädalas. Kohtasin üht USA rännumeest, kes oli endale viisa 95 taala eest kohalikust saatkonnast lunastanud. Väitis, et oli üpris naljakas ettevõtmine, kuna saatkond nõudis ülekannet ette ning alles seejärel otsustas (miski USA süsteem). Aga eks erinevatel saatkondadel on erinevad veidrused.
Kuna endal hakkas aeg ja raha lõppema, otsustasin tolkorral Turkmenistani külastamise vahele jätta. Aga riik on kindlasti seda väärt, just tema perversse valitsemisstiili suhtes.
Ameeriklane sai siis oma kodumaa süsteemi tunda, mis meil USA viisa taotlemiselgi. Siis tuleb ju ka ülekanne viisa eest ette ära teha ja oodata, kas antakse viisa või läheb raha tuulde... väga naljakas see ettevõtmine just pole, aga eks on ära harjutud.