(Jutuvõistlus " Minu ekstaatiline reisielamus" ) Paradiisisaar.

Kui kaks naisolevust on võtnud pähe täita oma ammune unistus teha seljakotireis Indoneesiasse Bali saarele, siis on tuttavate hurjutused ja hoiatused sellelaadilise ettevõtmise vastu nullilähedased. Stardipaugu andis tegelikult üks juhuslikult tabatud informatsioon internetist, kus keegi matkasell kiitis tegusat giidi-autojuhti Balil, kes meeleldi viib külastajaid soovitud paikadesse ja rahaliselt " ei koori". Antud meiliaadressile tuli ruttu optimistlik " jaa". Nii tekkiski kokkulepe giidiga, kelle nimeks Wayan Bagiasa. Tuli välja, et kogu Bali on täis Wayaneid, sest kõigile esmasündinud poistele tuleb seal nimeks Wayan. Naljakas,eks ole! Läbi Londoni ja Kuala Lumpuri jõudsime tütrega rõõmsasti Bali pealinna Denpasari lennujaama, mille nimi on Ngurah Rai. Muidugi oli meil Wayan vastas oma helesinise Chrysleriga. Tore! Kuna soovisime kindlasti külastada Bali nn. kunstikeskust Ubudit, asusime sõiduga sinnapoole.Kõigepealt vaatasime üle tantsuetenduse Patubalanis. See oli Barong-tants. Barong on mütoloogiline olend, kes kehastab headust. Tema vastandiks on Rangda - kurjus. Nende vahel käiski äge võitlus. Sisu oli üllatavalt verine ( pead maha!), aga huvitav tantsude, kostüümide ja maskide poolest. Kõik toimus gamelan-orkestri saatel. Orkester oli suur ja kõlas omapäraselt(metallpottidele nuiadega löömine andis isevärki kõlatulemuse). Orkestrisse kuulub ka vilepill ja trummid. Etenduse kohta anti trükitud sisuseletusi ja pakuti ka - oh üllatust- eestikeelseid!

 Ubudi poole sõites läbisime huvitavaid tänavaid: kiviraidurite tänav ( portaalid, trepid, sambad, skulptuurid),puumeistrite tänav (mööbel,uksed,pühakujud, pildiraamid),käsitöömeistrite tänav (vaibad,kardinad,kleidid,rätikud batiktehnikas ),hõbedameistrite tänav ( ehted, karbikesed,lauanõud, laternad ).Töö käis täie hooga ja seda oli põnev vaadata.Ubudis sattusime hispaania kunstniku Mario Blanco majamuuseumi. See kunstnik elas Balil juba aastast 1952 ja kogu maja ning selle aed on omaette kunstiteos. Ubudi ahvipargis saime pärdikute käest kõvasti võtta, sest häbenemata on need nõus sind paljaks varastama kõigest, mis sinu küljest võiks ära näpata.Üks härra jäi niimoodu ilma oma prillidest. Tragöödia missugune!Aga sai ka ohtralt naerda.
 Wayan tegi meile ettepaneku tulla paariks päevaks  külla tema vanematekoju. Neil on suur pere kokkutulek ja pühalik tseremoonia. Kas sooviksime osa võtta? See oli ahvatlev ettepanek,sest viibides ainult turistidele mõeldud marsruutidel ei tarvitse kohalike elust eriti aimu saada. Niisiis läks meie sõit üles mäkke Mt.Agung.
 Bali rahvas on väga usklik. Enamus on hindud ja mitte ainult usklikud vaid ka ebausklikud. Põhiliselt näib, et nad tegelevad päev-läbi kurjade vaimude eemalepeletamisega. Selleks teevad nad pisiohverdusi igast söögikorrast ja lillekompositsioonidega laastukorvikeste näol kõikjale templitesse, poodide ukselävele jm. Kurjade vaimude tõrjumiseks on ka mitmed tseremooniad, millega meietaolisel inimesel tuleb harjuda. Teel vanematekoju külastasime mitmeid templeid nagu Klung Kung, Kunung Cavi, Tirtaganga - kõik looduslikult kaunites paikades. Kaunid on ka kohvi- ja teeistandused, eriti aga  terrassiliselt mäekülgedele rajatud lumnmavad helerohelised riisipõllud.

Ühes templitest - Tampak Siring Temple - oli parajasti käimas talitus. Tuli selga panna sarong ja astuda pooleteise meetri sügavusse vette umbes 20 meetri pikkuses basseinis. Olime oma heleda naha, blondide juuste ja kõhevil olekuga selgeks märgiks, et me pole kohalikud. Wayan julgustas meid ja me läksime sisse! Seal oli seinte küljes kümme lõvipead, kust purskus vett, millega tuli nägu ja pead kasta, et vabaneda kurjadest vaimudest. Kui kõik kümme lõvipead oli läbi käidud tuli siirduda teise analoogilise basseini vette, kust võis saada rõõmu, raha ja rikkust. Tilkuvate riietega baseinist väljunult pidime olema vabanenud kõigest halvast ja olema õnnelikud. Noh, miks mitte, kui ilm on soe ja riided kuivavad kiiresti. Õnnelike ja rikastena sõitsime Wayani isakoju. Päris suurel maa-alal on seal kuus väikest neljakandilist majakest, üks neist sai meie kasutusse. Söögikohaks ja köögiks on neil suur katusealune ja mitu pikka lauda. Elekter on, veevärki pole. Kogutakse vihmavett, juuakse pudelivett.Märkasime, et hoovis oli piljardilaud, kuhu noored poisid mootorratastel kogunesid mängima, paistis, et raha peale.Majaperemehe sõbrad tulid aga õhtuti kaarte mängima, igavene tramburai kestis kella 3-ni öösel. Üldse jäi segaseks millest need inimesed elavad, kui mitte arvestada,etWayani õde valmistab riisist ja juurviljast roogasid,mida palmilehtedesse pakitult müüb tellijatele. Meie sõime ka neid roogi.Head! Kastmed tehakse uhmerdades pähkleid ja mitmeid maitsetaimi lisades sojaõli või kookospiima. Pühade puhul pakuti ka liha. Laualt ei puudunud kunagi puuviljad. Teed joodi kogu aeg. Süüakse seal kätega - tegelikult vasema käega, sest parem käsi on muudeks toimetusteks. Tseremoonia puhuks pidime muidugi kõik sarongid õmber panema. Üritus toimus aia tagaosas selleks ettenähtud altariga ja sammastega ohverdamise paigas.Kohale tuli tuttav vaimulik,kes valges rüüs pidas pika kõne, millest meie midagi aru ei saanud, helistas kellukest ja õnnistas kohaletoodud esemeid ning toitu. Põletati suitsuküünlaid ja visati riisi. Meie olime pealtvaatajateks. Samasugune tseremoonia toimus järgmisel hommikul mererannas ühel muulil. Kogu atribuutika veeti sinna.Wayan viis meid veel küla vahele jalutama tutvustades meile kohalikke taimi ja vilju. Kaks huvitavat päeva Wayani omaste seltsis said läbi ja sõitsime nüüd päris lõunarannikule kuni Uluwatuni. Õnnestus kuulata kuulsat meesteansamblit Kecak Fire Dance. See oli vapustavalt hea. Ei saa ütlemata jätta,et Balil ei ole pillimängus, laulus ega tantsus mindud ameerikalikule või euroopalikule lainele. Tuleb saarerahvast kiita, et nad on säilitanud rahvusliku omapära ega ole allunud välistele kiusatustele. Nimetatud ansamblis istub paarkümmend ruudulistes kleitides (!) meest ringis ja laulavad keerulise rütmiga heas koostöös pika programmi, mis lõpeb tuletantsuga.Vaimustav tulemus! Viimaseks õhtuks oli Wayan kavandanud meile kalasöömise Jimbarani rannas. Kujutlesime kalureid rannaliival kalu röstimas. Oli aga hoopis midagi muud. Terve rand oli täis valgete linadega kaetud laudu küünlatuledes. Pimedas oli see kohutavalt ilus. Tähistaeva all selles sumedas öös, varbad rannaliivas, merelainete kohisedes serveeriti meile see kala garneering.Nii kujuneski meie reisi lõpp paradiisisaarele. Meil jäi veel palju olulist ja kaunist nägemata, sest Bali on üllatustest rikas. Seal on, mida vaadata ja kuulata.Head reisisõbrad,minge Balile, minge kindlasti!

Lennupakkumised
Reisikaaslased