Selleks, et taskuvaraste ohvriks langeda, piisab ka väikesest jalutuskäigust Viru tänaval kilupealinnas. Kõik sõltub ikka konkreetse inimese tähelepanuvõimest ja ohutunnetusest.

Keti kaelast rebimine ei ole päris taskuvargus viru tänaval. Teemaalgatajele toetus selle eest, et teema: "kuritegevus tais" võiks olla uus ja kasulik vaatenurk naeratuse maa kohta. Ise pean Taid turistidele väga ohutuks kohaks, aga ikka hea teada, kus varast või elust võib ilma jääda.

juhtus suht varajasel hommikutunnil Phuketi Patongi lõunapoolsemas otsas liinibussijaamas,kui tahtsin helesinisest putkast raha vahetada ja Phuket Towni sõita. Andsin oma EUR-d naeratades väga tõmmule mehele teiselpool luuki. Tavaliselt järgneb kunde silme all raha üle lugemine ja summa ütlemine. See aga haaras mobiiltelefoni, valis ise numbri, tõusis püsti ja hakkas edasi-tagasi käima ja hoogsalt vestlema. Vaatan bussi poole, et see liikuma ei hakkaks ja ootan millal oleks härral aega minuga tegeleda. Imelik käitumine. No naeratan ja ootan, et kas ütleb summa ja trükib tseki välja. Ühe käega mobiili hoides trükkis lõpuks tseki välja, millel summa 50 EUR-i vähem. Palusin naeratades raha üle lugeda. Ikka ei pannud telefoni käest. Tai mõistes suht kummaline käitumine, sest seal on kunde ikka kuningas olnud. Palusin naeratades veelkord raha uuesti üle lugeda. No ei saa seda piskut loetud, puterdab, kuigi kõik 50-sed. Palusin juba tõsisemal toonil ja mitte enam nii väga naeratades kõik oma raha tagasi ja õnneks ka sain. Kõrvalasuvas lillas putkas naeratava kena tai noorikuga ei olnud meil erimeelsusi raha summa suuruses. Oleme positiivsed ja loodame, et inimlik eksitus ja mitme faktori halb koosmõju, mitte katse bussile kiirustavat farangi petta.

Minu vahejuhtum kuritegevuseks küll ei kvalifitseeru, aga jättis teatud nö kehva-kurba maigu Bangkoki külastuse juurde. Muidugi on tegemist oma uskumatu rumalusega, aga ikkagi... Sõitsime BKK-st lennujaama taksoga. Kuna vahetult enne taksosse istumist tegin pilte, oli mul mu väike fotokas ka taksos kogu aeg käes. Jõudsime kohale, maksime taksojuhile kõvasti üle arve - jootrahaks, lihtsalt nii hea oli tuju:) Taksojuht naeratas õnnelikult. Taksost välja ronides ja oma seljakotti välja tirides panin korraks fotoka istmele. Järgmine hetk avastasin, et takso läinud ja fotokat pole. Jooksime lehvitades järgi, aga takso oli läinud. Läksime alla korrusele (kuhu taksod siis pärast lennujaama saabumist suunduvad) taksoteenuse korraldaja juurde, ütlesime takso nr-t ja palusime siis abi - et asi jäi taksosse. Meid suunati turismipolitseisse, kus ütlesime muidugi kohe uuesti takso nr-t ja tunnuseid. Pandi avaldus kirjutama ja öeldi, et no ikka väga peaks vedama, kui leitaks. 3 nädalat hiljem tagasiteel astusin jälle sealt turismipolitseist läbi - ei toonud minu väikest muidugi keegi neile. Muidugi olen juhtumis süüdi mina ise - loll, kes unustab fotoka takso istmele. Aga taksojuht, kes sai väga korraliku jotsi ja nägi kindlasti ju, et fotokas autosse jäi - oleks ju võinud selle tagasi tuua. Muidugi on see ülim sinisilmsus, aga ma ise teen alati nii. Rääkimata juba sellest, et kogu asi kestis ainult mõned minutid ja teadsime ka takso numbrit jne. Tegelikult on kahju just piltidest - fotoka ostsime samas BKK lennujaamast kohe uue ja see vahejuhtum ei rikkunud reisi ära. Aga siiski hinges mõtlen, et tore naeratav taksojuht oleks võinud mu vana seebi tagasi tuua:)

Reisides jääb ikka silma, et väga paljud ei suuda oma kulinatest ja blingist loobuda. Minu tagasihoidlik arvamus on see, et endal on mugavam ja ohutum, kui reisile minnes väärismetallist ja tähendusega ehted koju jätta. Mida vähem väärtuslikke esemeid küljes ripub, seda parem. Samas muidugi leidub ka turiste, kes ennast hirmsasti lille löönud ja varem-hiljem millesti ilma jäävad. Kui on väga suur soov kulinaid kanda siis ka kohalik merekarpidest ja kookosekoortest toodang võib päris kena olla :)

Jah, mina jätan samuti oma kullast kulinad koju. Aga keti loo kommentaariks ja pea otsa jäämisest nii palju, et enamus ketid (vähemalt kullast) on ehitatud nii, et kinnituskohad on kokku painutatud mitte sulatatud, seda just seetõttu et taolisest olukorras üks osa ketist järgi annaks.

Oli juhus, et Pattayal püüti üle-õla kotti möödakihutavalt mootorrattalt ära tõmmata. Nüüd kannan vaid "kõhukotte".

Jah, tuleb tunnistada, et ka minul juhtus naeratustemaal lugu, mis minul naeratuse asemel palju pisaraid palgele tõi. Sõitsime elukaaslase omal käel 5-ks nädalaks Phuketi ja rentisime korteri ja mõlemad eraldi rollerid. Olime veidi üle nädala olnud, kui otsustasime sõita Nui Bay randa. Käisime seda ükspäev vaatamas aga siis oli juba sulgemise aeg, niiet ei jäändki muud üle kui järgmine päev tagasi minna. Asutasime ennast siis kell 10 hommikul eraldi rolleritega teele sinna poole, teed olid tuttavad juba, kõige saamatum ma just ka rolleri seljas ei olnud ja ei tundunud kuskilt küljest ebaturvaline olukord olevat. See Nui Bay era-ranna tee on nii, et keerab kohe Promthep Cape'ist Nai Harni suunda sõites alla paremale. Kõigepealt mäest üles ja siis üsna palju alla. Algajale rollerisõitjale ei soovita sinna kindlasti minna, kuna tegemist on pisikese ja käänulise ning erosiooni poolt lagundatud pinnaseteega. Ometi asub seal lõpus imeilus vaikne, pisike erarand. (Sissepääs 250 bahti nägu :) Ühesõnaga, olime umbes poole peal oma sõiduga, elukaaslane sõitis eespool tükkmaad, et tolmu mulle silma ei kaabiks. Ühtäkki sõitis üks kohalik mulle vastu, täpselt otse minu suunas, nagu tahaks mulle otsa sõita. Vähe sellest, siis ta sirutas käe välja ja tahtis mul kaelast kinni haarata, et mind rolleri pealt maha tirida. Sain üsna vähe kõrvale põigata, niiet ta ainult riivas kaela, ent pluusi kaelusest sai kinni ja rebis pluusi katki. See hoop muidugi viis mind tasakaalust välja ja ma kukkusin rolleriga külili. Õnneks üsna väikese hoo pealt. Siis mul hakkas juba kuklas koitma, et mis toimub. Hüppasin välgukiirusel rolleri selga tagasi ja juba oligi tüüp otsa ringi keeranud ja minu kõrval tagasi. Hakkas mind siis käega taguma nagu segane ja teise käega pükse maha koorima ja "pihku peksmise" liigutusi tegema. Ma olin vist piisavalt šokis kogu sellest olukorrast, et ma ei mõistnud isegi gaasi anda ja minema kihutada mitte. Hakkasin karjuma, et elukaaslane otsa ringi pööraks, aga ta oli juba päris kaugel ja ei kuulnud mind, kuna tee oli väga kurviline ja järsu tõusuga. Minu metslase kisast hakkas aga väike must mees kartma ja rabistama, niiet lasi mu pluusi lahti. Andsin siis kõvasti gaasi ja tüüp jäi tolmupilve sisse, niikui ma paarutades sealt minema kihutasin. Kuna alla oli veel vähemalt viis minutit üsna jubedat laskumist sõita, siis otsustasin oma kipitavaid põlvi ja käsi mitte vaadata ja võtsin ennast kokku. Suutsin siis alla välja normaalselt ära sõita, kuigi sisimas värisesin ikka nii hirmsasti. Kartsin, et mees tuleb noaga järgi! Kui alla jõudsin ja nägin, et olin nagu oranž tolmukoll, põlved verised, roller kriimus, pluus katki jne, siis alles pääses nutt valla. Ranna töötajad tohterdasid mu ilusti ära ja kutsusid politsei. Ega ma ei kavatsenudki neile oma nime ega numbrit anda, ega mingit avaldust kirjutada, sest mina sealseid ametivõime EI USALDA, aga kohale nad ikka tulid. "Playboy" kirjadega särgid seljas ja kukkusid kolmekesi suitsu norima - hea politsei ikka küll :D! Rääkisin oma jutu ära ja ega neil muud üle ei jäänud kui fakti nentida ja õelda, et arvatavasti oli tüüp, kes ründas laksu all. Ja mul ei jäänud muud üle kui oma haavadega leppida ja roller parandusse viia. Hiljem kuulsin ranna manager'ilt, et see ründaja oli juba kell 9 hommikul seal tee peal kedagi tülitanud. Kokkuvõttes olen ma tõenäoliselt üks miljonist, kellega selline õnnetus juhtus ja ma olen üliõnnelik, et see vaid ehmatuse ja paari kriimuga lõppes. Siiamaani mõtlen, et miks just mina, aga keegi see ju pidi olema. Ma olin täiesti tavalise t-särgiga ja lühikeste pükstega, mul ei olnud säravaid ehteid, ei olnud kotti õlal ega korvis...ma ei tea. Minu puhkust see ära ei rikkunud ja ülejäänud 4 nädalat olid suurepärased, tagasi koju tulin seiklustest väntsutatuna ja õnnelikuna- parim tunne mis reis võib anda. Lihtsalt kirjutasingi selle loo informatsiooni mõttes siia, et selliseid asju ka toimub. Aga Tai on lahe :)

Khoop khun ka, sawasdee kaaaaaa!

Samlaadseid juhtumeid toimub kindlasti maailma suurlinnades igal minutil aga kuna see juhtus meiega Tais, siis lisan enda loo.

Bangkoki rahvusvahelisest lennujaamast on nö. kesklinna 20-35 km. Meil oli vaja Khao San Roadilt lennujaama jõuda. Ajasime näpuga kaardi peal järge, kolasime veel kaubandskeskustes, vaatasime mõne "must see" objekti üle ja siis sõitsime metrooga nii kaugele lennujaama poole kui see võimalik oli. Meie arvutuste ja kaardi järgi jäi meil lennujaamani 5-7 kilomeetrit. Maa peale tulles leidsime takso, istusime sisse ja sõit algas... Ja kestis....ja kestis...ja kestis...kuni kiomeetreid tiksus 27 ja arve oli 200 bahti. Tagantjärele taibates saime aru, et takso keerutas tegelikult muudkui mööda linna äärt. Teadupärast on seal 1037,8 peale ja mahasõitu, teed on ehitatud 3 erineval tasapinnal, millest ei saa mitte midagi aru:) Ja ega meie ka ennem aru ei saanud, et meile kilomeetreid juurde sõidetakse kui ükskord lennujaamas taksole lolli näoga järele vaatasime.

Üldiselt on Tai korravalvurid sõbralikud, tunduvalt mõnusamad, kui eesti ametikaaslased. Lisaks on vist ka spetsiaalne turistipolitsei. Nii et kui probleem esineb, siis võtke alati ametivõimudega ühendust.

On meil Eestiski olnud juhtumeid, kus noored pätud on rolleriga ohvrile külje alla lennanud, kolakat andnud ja asjad ära võtnud.

..itsitasin omaette, sest umbes sarnane lugu juhtus minuga ka Bangkokis. Oli vaja sõita mõned kilomeetrid ja ma ei pööranud alguses tähelepanu, et kuhu juht täpselt sõidab. Ning siis mingi hetk märkasin, et oleme sõitnud juba paarkümmend minutit ja juba teist korda samal tänaval, kust ennemgi sõitsime. See juht tegi mööda paralleelseid tänavaid sinka-vonka ja kui ma küsisin, et miks me niimoodi ringi sõidame, mitte sinna ei lähe, kuhu tellisin, siis tuli selgituseks, et palju on ühesuunalisi tänavaid. Ja sõitis otsejoones nõutud kohta. Arve oli 100bahti ringis, nii et ringisõitmine rahaliselt väga ei kõigutanud, lihtsalt tüütu oli oma aega taksos parajaks teha!

Endal õnneks küll ainult positiivsed kogemused, aga leidsin saidi millel olev info on profülaktilises mõttes väga kasulik (lugege artikli kommentaare ja kuulete veel uskumatumaid lugusid kui artikkel ise): http://www.bangkokscams.com/scams-in-thailand/jet-ski-scam-in-kamala-beach-phuket.html

Minult veel pisut lihtsalt hoiatuseks. Samuil Schaweng Noil peatudes hotelli kõrvalasuvat 7/24 poodi külastades peteti iga kord. Paar esimest korda kooliraha ära makstes ja pärast bungalo rõdu peal arvutades tundus asi kahtlane. Meil oli suht suur seltskond ja käisime päris tihti poes, lõpuks eksperimendi korras ükshaaval, et ära ei tuntaks (milles ma kindel pole, sest neil on supermälu) ja olla lõplikult kindel-see petmissüsteem oli tõesti krooniline! Väiksemate ostude puhul 100-150 bahti, suuremate puhul koguni 50 % summast. Iga kord pidi ikka naeratades neile selgeks tegema, et kullakesed, teie aparaat eksib ja palun kontrollige üle. Sealt ei tasu ka oma "vaile" vastust või naeratust oodata. Mõru maik jäi ka Phuketi lennujaamast, kus oli hind 150 riiulil ja leti ette jõudes lõi lauakalkulaatoril ette 190. Kui püüdsin näidata riiulil olevale hinnale ja kutsusin ka teise müüja, tehti lõpuks triipkoodi lugejaga piiks ära ja kassaaparaadi kuvarile ilmus suurelt õige 150. Ma ei loe reisu peal igat senti ja poleks kahju olnud rohkem maksta, mõnele toredale annan isegi rõõmuga raha peale aga nii need asjad seal läinud on. Aina vähemaks jääb seda vana head Taid. Kahju.

Bangkok´is soovisime minna Kuninga Paleesse. Taksojuhtide nõkse vene foorumitest(tasub lugeda, palju rohkem infot kui siin) juba teadsime ning pärast korduvat nõudmist "taximeter" lülitas juht selle sisse. Bangkok´is taksomeetriga sõita 4-le inimesele sama hind mis Tallinnas ühistranspordiga. Taksojuht lasi meid ennem peaväravat maha, seal juhatas meid üks kohalik pileteid ostma hoopis teises suunas ja siis läks lahti... Korralik mees triiksärgis ja viigipükstes lausus meile vale värava juures et praegu on palee kinni, ning soovitas võtta "tuk-tuk´i" mis viiks meid sadamasse 1,5 tunni pikkusele paaditripile. Jama küll kui kinni, mõtlesime, sest paaditripile tahtsime minna peale palee´d siis kui ilm kõige palavam, läks aga vastupidi (palees oleks üks reisikaaslane hiljem äärepealt päikesepiste saanud, oma viga ka, ilma mütsita) Tuk-tuk viis meid 1 euro eest kõrvalisse kohta kus vahendaja küsis paadisõidu eest peaaegu 2-e kordset hinda. Õnneks vene foorumeid lugedes teadis meie grupijuht juba õiget hinda ja kaua kaubelda ei tulnud. Teatan kõigile, täna 1,5 tunnise paadisõidu hind Bangkok´i jõel ja kanalites 4-le inimesele 2000 bath´i ehk 50 eur. Küsiti aga (ning ka viigipükstega mees kuningapalee väravas kinnitas) 3600 e. 90 eur Ja sama trikki taheti veel teha paadipealt tulles, Palee olevat jälle kinni :)