Osale Trip.ee kampaanias ja võida 2 lennupiletit Maltale.

Vaata lähemalt siit

Minu ekstaatiline merereis Vahemerel

Uus kasutaja
Olin alati vaadanud kadedusega laevu Vahemere rannikumeres, nii Türgis, Hispaanias, Portugalis ja mujal. Sealt kostus alati muusikat, naeru jne. Abikaasa alati keelas mind neid merereise ostmast ja väitis, et laevad on tehniliselt hooldamata- kontrollimata, kindlasti pole neil ka päästeveste jne. Eelmisel aastal oktoobri lõpu poole, puhates Rhodosel sai seiklushimu minust võitu ja otsustasin, et sõidame laevaga Lindosele. Vastuväiteid pere poolt ei jõutud esitada. Kes ei tea, siis selgituseks nii palju, et Lindos on kunagine võimas merelinn – üks kolmest antiiklinnast, mis rajati muistse Rhodose riigi loomisel. Ta asub pealinnast umbes 50 km kaugusel kui õigesti mäletan. Mäekünkal asub Athena Lindia akropolis ja mäenõlval fantastiline väike vanalinn.
Jalutasime piki Rhodose maalilist sadamat, seal leidus hulgaliselt laevu, kes sinna reise korraldasid. Laevade rivis oli esimene päevinäinud "Alkmene" nimeline ning pileteid müüs kail mustaverd matroon, kes meid oma jutuga äranõidus."Alkmene" parimad päevad olid jäänud 50-60 a. tagusesse aega ja ta meenutas seda kalapaati, mis Tallinna-Prangli vahet kunagi sõitis. Mind see ei häirinud, olin eelseisva meresõidu lummuses. Ilmselt puhkuse eufoorias minetanud kogu ohutaju. Ajaloost teadsin, et Zeus võttis endale Amphitryoni kuju ning sigitas Alkmenega surematu Heraklese. Nimi tundus kuidagi turvaline, aga laeva paraku ma ei vaadanud.
Järgmise päeva hommikul pidime kell 9 sadamas olema, närveerisin kõvasti, et kas ikka leiame sadama üles ja kas ikka jõuame õigeks ajaks. Jõudsime pool tundi varem ja laev loksus tugevalt. Meil hakkas kergelt halb juba sadamas teisi reisijaid oodates. Laev koosnes põhiliselt välistekist, väiksest siseruumist, kus olid baar, wc ja rooliratas ja veel oli teisel tekil ruumi istumiseks umbes 20-l reisijal. Istumiseks olid valged plastmassisist kohvikutoolid ja välistekil mõned kinnised pingid koos lahtiste plastikust toolidega. Turiste kogunes palju, laev oli rahvast täis.
Oleksin pidanud kohe märkama hoiatavaid märke, et tol hommikul ei väljunud Marmarise laevad ega ka muud laevad. Teistelt laevadelt meremehed vaatasid meid kaastundlike nägudega ja lehvitasid meile. Ankur tõsteti üles ja selel kett oli täis mererohtu ja muud, mis meenutasid vana Neptuni rohekat habet. Juba jäidki seljataha sambad, mille otsas seisid vankumatud hirved ja jõudsime rannikumerele. Tuul oli tugev ja muutus järjest tugevamaks, lained hakkasid lööma üle parda. Algul oli kõigil nalja kui palju: laev lõikas laineid ja pauhh lõi vesi üle parda ning kastes kõiki ja kõike, mis ette jäi. Kaasarvatud meid, kes me targu olime istunud keskele. Plastikust toolid kiikusid koos reisijatega ähvardavalt. Saime järjest märjemaks ja juba hakkasid teisedki turistid otsima selga jakke-kampsuneid. Ülemsielt tekilt ronisid maha reisijad, nende seas ka mitmed lapsed. Mul hakkas meeles mõlkuma mõte, et kus on päästevestid ja kas neid ikka jätkub kogu seltskonnale ja miks neid välja ei jagata. Kreeka matroon käis ringi laeval ja rääkis midagi, aga tuul oli vali ja mootorid mürisesid nii, et ei kuulnud midagi. Mulle kangastus pilt, kuidas me kõik oleme merevees ja mina oma kasina ujumisoskusega olen esimene, kes upub. Lootsin ainult, et laps jõuab ujudes kaldale ja kutsub abi. Katsusin vaprat nägu teha päikseprillide varjus, aga hirmupisard jooksid mööda mu nägu alla ja kahetsesin vaid, et ei kuulanud oma mereharidusega meest. Õnneks ta ei parastanud! Nägin ka, kuidas ühel sakslannal olid pisarad silmas ja tema kaaslane lohtas teda. Minu tütar pidas üllatavalt hästi vastu ja lohutas mind üteldes:"Ära karda, me ei upu". Püüdisn halva mängu juures head nägu teha ja mõtlesin:"Milleks ma küll siia merele ronisin ja veel, et mul polnud õigust oma lapse elu ohtu seada." Mõtlesin veel EU seadustest, et kas need ikka kehtivad Kreekas jne.
Olime nii umbes sõitnud 1 tund, siis teatas kreeklanna, et pöördume tagasi, sest saare nuki taga on tuul veel tugevam. Ainus probleem oli see, et laevajuht ei saanud laeva ümber pöörata, kuna lained nii tugevad ja suured. Lõpuks see siiski õnnestus, kuigi enamik laevas olijatest arvas kindlalt, et laev läheb kummuli. Tagasisõit oli veidi meeldivam taganttuule tõttu ja kestis samuti tunnikese. Olime õnnelikult tagasi ja raha maksti tagasi neratusega, et tuleg homme jälle! Arvan, et seda ei teinud meie laevas olijatest mitte keegi.
Aga mina ei jätnud jonni! Pärast maitsvat "gyros kebabi" bussijaama juures asuvas kohvikus, sõitsime bussiga Lindosesse! Tütrele ostsin vapruse eest Lindosest rahvusliku helesinisest marlist riietega nuku, kellel oli silt juures, et tegemist Neptunuse kaitsealusega nagu meiegi seda olime olnud.
Nüüd alati kui mõtlen Rhodosele, siis tuleb meelde kohe see ekstaatiline merereis.