Mis mõtteid tekitas dok.film "Punkti-miljonärid"?
Vaatan täna kordust aga nägin vilksamisi Ken Saani seal saates, ega vist midagi head see olema ei saa :)
Tekitas mõnusaid mõtteid, palju tuttavaid kohti oli näha. Mis puudutab Chungkingi (ja naaberhoonet Miradori), siis kõige raskemas seisus olin seal möödunud sügisel, kui Hong Kongis käimas suur näitus ja öömajadega oli väga kitsas käes. Sellegipoolest peale mõneajalist treeningut mööda treppe ja paarikümne guesthouse'i läbišoppamist õnnestus leida kahene tuba 300 HKD eest. Ja puhas, värske (ilusa) remondiga, seifiga, telekaga, privaatduširuumiga tuba. See on muide minu kalleim öö seal since 2006. Odavamast otsast olen maksnud 80 HKD. Seega kaheksa sotti, kui õieti tähele panin, on Chungkingis kallivõitu küll.
Olin veidi pettunud, et see keskendus peaasjalikult sellele, kuidas miilide teenimine ja staatuste saamine on saanud eesmärgiks omaette. Minu nägemist mööda on FFP-d vahend, mitte eesmärk. Pea katkematu ringi reisimine, ainult hotellides ööbimine ja asjade mitte omamine võib olla vägagi sarnane teatud seljakotireisijate subkultuurile. Kui ühtedel on valuutaks hosteliköökides vahetatud elamused, siis teistel on selleks boonuskaardid ja lukshotellides teenitud tasuta ööd.
Pettumus seisnes just selles, et see dokfilm võis paljudele teemaga mitte kokku puutunud inimestele jätta mulje nagu miilide teenimine ja FF-temaatika oleks lahutamatu osa "pöörasest punktimiljonäri elustiilist".
Filmis näidatud punktimiljonäride ja moe pärast mõne boonuskaardi avanute (ja võib-olla mitme aasta jooksul korra TLL-CPH-TLL pileti lunastanute) vahele jääb palju halli ala. Isiklikult teenisin aasta jooksul ühes alliansis nullist alustades kõrgeima staatuse ilma meeletute Flyertalki foorumist tuntud miilijahtideta. On neidki, kellel on küll keskmisest rohkem reisimist ja mitme lennukompanii/alliansi hõbe, kulla või plaatina staatus, ent dokumentaalfilmis nähtud elufilosoofiatest ja võidujooksudest luksushotelli sviitide poole on asi kaugel.
Antud juhtum haakub teemasse:
Nutikas mees sõi lennujaamas aasta otsa tasuta!
http://tarbija24.postimees.ee/2678130/nutikas-mees-soi-lennujaamas-aasta-otsa-tasuta
Teab keegi kas kusagil netis seda järelvaadata ka saab? Ei saanud õigel ega korduse ajal teleka ette :(
No seni olen neid miile ja punkte ikka pidanud boonuseks halva õnne korral või kuldklient olemise eest. Saates olid inimesed, kes küüned verel neid boonusi jahivad, et siis pidevalt orbiidil tiirelda. Selline mõtetu ja sihitu siblimine tundus - kogu aeg kohver käes ja lennus või siis sõrmed villis uute boonuste jahil arvutis. Tore, kui midagi odavalt või tasuta saab, aga ma isiklikult parem maksaksin selle eest, et mul oleks võimalus süveneda, uurida ja nautida paiku, kuhu satun. Ühesõnaga kõike head tuleb ikka mõõdukalt tarbida:))
Meeldis selle dok'i peategelaste sügav sõnum, et kõik muid reisistiile harrastavad reisisellid on jobud. Kaadrisse oli saadud isegi üks 'sabapeal istumise guru'. Eelpool kõnelenuga nõus, mõtetu siblimine.
Kel jäi nägemata, ei jäänud millestki ilma. Suhteliselt nutuselt kokkuklopsitud saade sellest, kuidas vennikesed jooksevad hotellist hotelli ja kiitlevad, kes uhkema toa on väiksema raha eest saanud. Sihitu elu, mis on keskendunud odavate pakkumiste jahtimisele. Neile meeldib, see on nende õigus :) Leian, et igal inimesel on õigus elada sellises stiilis elu, nagu neile meeldib ja keegi ei peaks halvustama teiste elustiile. Ehk siis ka punktimiljonärid ei peaks paiksetele inimestele ette heitma seda, et nad pere, töö, kodu ja sõpradega eelistavad elu veeta, ega soovi hektiliselt mööda maailma tormata. Sõnalisi näiteid: Kes sõidab mujal, kui äriklassis, on "sucker". Milleks suhted, maailm on põnevaid inimesi ja kohtumisi täis. Asju pole vaja, kõnnin hotellist hotelli, ööbin iga päev uues kohas. Vihkan hotelli duširuumis seinal seebidosaatorit, sest seda peab pea pesemiseks umbes 20 korda pumpama. Krister Kivi, kui ajakirjanikku austan, aga selles saates polnud tal küll erilist funktsiooni. Ken Saan pole mulle kunagi meeldinud. Kõigi saates osalenud eestlaste inglise keel oli nii valus, et kõrvas kriipis. Ootasin seda doki huviga, kahjuks pettusin. Virvendamine ja ühest teemast teise hüplemine, arusaamatu mõmin vahepeal.
Tere
Ootasin seda saadet ka täitsa huviga, et kuidas siis kokku hoida ja paremaid pakkumisi saada. Aga see mida need mõned inimesed harrastasid ei ole minu mõistuse jaoks reisimine. Haiglane jooksmine ühes hotellist teise, põhjuste leiutamine et saada punkte ja tasuta toitu. Ma arvan et neile "reisijatele" oleks võinud anda ükstapuha mis toa, kuni neil on teadmine et see on kalleim saada olev.
Reisimine minu jaoks on ikka aja mahavõtmise vorm, sisustatud kohaliku kultuuri, eluolu ja sellega mida reisisihiks oleval kohal pakkuda on. Mitte kunagi ei ole eesmärk see, et istuda seljakotiga hotelli toas ja filmida mobiiliga youtoubi hotelli tuba.... Ja mis sellest nii hirmsat on, et inimesel on koht mida lõpuks koduks saab nimetada ning külkapi külge magneti osta:) See on ikka rohkem väärt kui 5 paari trussikuid ja kotitäis kliendikaarte.
Saatest käis läbi mõte, et see somm ei soovi teiste oma maa inimestega kohtuda...mingis mõttes saan sellest aru, et kui oled juba ära tulnud kodust siis ei saa eesmärk omaette olla kaasmaalastega kohtumine olla, aga samas kuude kaupa üksi reisida - arusaamatu. Tore on ju oma pere või mõne sõbraga minna, on mida kunagi meenutada.....no see on minu jaoks nii...
Aga ootused saatele olid pigem sellised, et kuidas saaks odavamalt reisida. Tuleb nentida, et juba 3 liikmelise perena minnes on kulud suured ja ausalt öeldes saab siit Tripist rohkem soodukate ja heade hindade infot kui kogu sellest mõtetust filmist. Ma ei hakka iial nii reisima nagu need inimesed. Isegi kui mul ei ole lapsi või ma otsustaks üksi minna, siis sooviks ikka puhata mitte debiilikuks joosta.
Palun vabandust kui kedagi solvan kes seda õigeks peavad.
