Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest. Suppi süües alanud diskusioon Euroopa vaesematest riikidest ja vaidlusest, milline siiski on neist kõige vaesem sai panused tehtub Albaaniale, kuid peale mõningate faktide otsingut sai selgeks, et selleks riigiks on siiski Moldova kus nominaalne SKP inimeste kohta on ca 1600$ (võrdluseks eestis ca 18000) ja mille rahvusvaheline telefonikood on 373, mis teeb meid peaaegu naabriteks. Lisaks sellele andsid sügavad andmeaidad teada, et seal elavad kõige kurjemad ja õnnetumad inimesed. Lõpetasime supi söömise ja otsustasime minna vaatama neid vaeseid, kurje ja õnnetuid inimesi.

Alustasime teekonda (1890km) Kishinjovi poole pühapäeva (15.05) õhtul kl 16 ajal asjade pakkimisega ja juba kell 21 olime ära söönud viimased kodumaised pelmeenid ja sõitsime Pärnus asuva tankla poole, et kustutada auto janu kuni Leeduni (leedus kõikse odavam kütus) ja manustada sularahaautomaadist igaks juhuks meeneid Ukraina piirivalvureile ja politseile. Esialgne plaan oli sõita võimalikult Poola piiri lähedale, et sealt hommikul teha kiirstart Ukraina poole, mis tegelikult kukkus välja selliselt, et südaöö kandis olime kuskil Leedus Neste tanklas baltikumi odavaimat kütust tankimas ning jätkasime sõitu. Hommikune päikesetõus võttis meid vastu kuskil Poola külavaheteedel ja lõunaks olime jõudnud läbida Lublini linna ja olla Poola Ukraina piiril, kus täheldasime saabumise hetkest ca 100-st autost koosnevat järjekorda ja kus uute tulijatega tuldi koheselt networkima, eesmärgiga maha ärida mõnikümmend autot eespool olev järjekorrakoht. Ida-euroopa karastusega kaader provokatsioonidele ei allunud, kuigi hetkeline tähelepanematus ja olukorrale liig aeglane reageerimine sai hetked hiljem karistatud Ukraina numbrimärkidega sõidukite vaheletrügimisega. Ja ei olnud soovi ka oma ilusa ja läikiva Punase Raketiga hakata raud raua vastu rammu katsuma suure idanaabri kolme aastakümnetaguste leiutistega.

Pooleteise tunnine piirijärjekord möödus jusktui märkamatult vaadates kaasasolevast repertuaarist „Mehed ei nuta“ ning „reklaamipauside“ ajal jälgida ümberringi toimuvat networkimist. Ja oligi käes hetk, kus piduliku piirialasse sisenemise märgiks ulatati talong (mille tähendust ja otstarbekust pole ma senini tabanud) ja olimegi kontrolli teostavate isikute haldusalas. „avage kapott“ „avage kõik uksed“ saatel veenduti auto ja dokumentide ühtekuuluvuses ja muidugi oli vaja VIN-i lugeda ainukesest mustast kohast neist mitmest, kus auto kere külge VIN keevitatud/pressitud on. Ja loomulikult ei lepitud ühegi teise koha lugemisega vaid oodati seni, kuni töökad sohvri käed musta ala elegants eliigutusega puhtaks tegid. „Avage pagasiruum“ saatel liiguti auto pakiruumi suunas, ning siis peatus aeg. Järgnes vestlus lühidalt järgnevalt „Miks teil on arvuti autosse ehitatud?“ „selleks, et kuulata muusikat, vaatada filme ja surfata internetis“ „a, nu pakazite“ Hetk hiljem oli lugupeetud piirivalvur esiistmel ja kuulas, kuidas pisut kohendatud Punane Rakett kuulajate kõrvu paitab. Saanud pisikese ülevaate kasutatavast funktsionaalsusest lahkus senjoor sõnagi lausumata. Edasi oli vormistamise järjekord järgmiste ametnike juures, kes ei pannud pahaks et me kahte „Vana Tallinnat“ kaasa veame, pisut ootamist dokumentide vormistamisel ja pisut meeldivat suhtlemist ilusa tolliemtnikuga kes valgustas mind mu nime ladinakaalse tähenduse osas ise häbelikult arvutiekraani vaadates.

Kui dokumendid käes ja olime valmis sõitma edasi tuli esialgne piirivalvur me juurde tagasi ja küsis saatusliku küsimuse: „Kuidas te kavatsete selle auto siit minema toimetada?“ meie vene keelest arusaamise ebakindlus tekitas suure küsimärgi näkku ja ei osanud mitte midagi vastata kui sai julgus kokku võetud ja paar täpsustavat küsimust esitatud sai selgeks, et häära oli mures madala profiiliga rataste pärast ja informeeris, et teed Ukrainas on jubedad. Oleks me tol hetkel pooltki aimanud kui väga tal õigus oli ja kui hulluks teeolud 15 kilomeetrit peale piiripunkti muutusid.

Ukraina teed, kes teab Tallinnas Männiku tee linnapiiri poolset kuumastiku siis paljundage see Ukraina 650 000 ruutkilomeetrile ja tehke mõttes sinna iga autopikkuse juurde üks jalalaba sügavune ja autoratta suurune auk. Sõitsime Ukrainas 450 kilomeetrit ja ühel 2km lõigul sai sõita üle 70 km/h. Keskmine kiirus oli meil Ukrainas GPS logi andmetel 43 km/h (võrdluseks Poolas ja Rumeenias külast külase sõites 61 km/h).

Oma esimese hotellipeatuse tegime Kamennõi Podolskis, kust jäi Moldova Criva piiripunktini vähem kui 100km. Hotell oli rahuldav 27EUR eest tuba koos hommikusöögiga. Navi andmeil oli seal veel teisigi hotelle aga see oli esimene kuhu vaatama läksime ja mis tundus väsinud kaadrile vastuvõetav. Selleks hetkeks olime ratastel olnud pisut rohkem kui 24h ja maha sõitnud ca 1500km. Hotelli restorani sööma minnes avastasime sealt vaba wifi ja loomulikult oli vaja end viimaste sündmustega kurssi viia ja pildid aplõudida ja check-in teha. Restorani teenindaval personalil jäi kindlasti omanäoline mulje estonetsitest, kes tulevad sööma, sõnagi omavahel ei vaheta, kuid mõlemad tegelevad intensiivselt oma telefoniga. Ukraina politsei meiega networkida ei soovinud isegi peale viiendat nägemist mitte. Ühe korra õnnestus maanteel auto põhja peale kinni sõita nii, et tuli algatada päästeoperatsioon. Ühe korra „õnnestus“ Kamazi järel sõites läbida nelja rattaga ca 50 km/h löökauk (ärge vastu treppi sõitmist kodus järgi proovige).

Teisipäeva lõuna ajal olime juba Moldova piiripunktis, kus õnnestus esimest korda näha, kuidas hobuvankril piiri ületatakse (kelle jaoks reaalsus, kelle jaoks eksootika). Taas analoogsed küsimused mis eelnenud piiripunktiski, kuid seekord küsiti lisaks „Raha on kaasas? Palju? Näita!“ „Alkoholi? Narkootikume?“ „Palju auto maksab“ „Palju seadmete lisamine maksis“ „Õlut on?“ Peale ökoloogia maksu tasumist ja tseki piirivalvurile ulatamist lubati meil oma teekonda jätkata. Ajaline kogukulu oli väike ja vaevumärgatav. 250km Kishinjovini.

Enne Balti linna nägime ühes asulas kahte politsei patrulli kes liiklust rahustasid. Kõht hakkas tühjaks minema ja paak tühjaks saama. Alustasime otsinguid. 250km jooksul Criva-Kishinjov nägime kahte eelpoolnimetatud politseipatrulli, ei kohanud ühtegi söögikohta, ei kohanud ühtegi tanklat, kus kaardiga maksta oleks saanud. Ja teisipäeval kell 17 olime kohal Kisjonjovi Pushkini pargi kõrval asuvas ajutises peatuspaigas.

Kaks päeva asjalikkust ja tähtsaid jutuajamisi ning reedel sai alustada peale kohutstusliku shopingutuuri teed kodumaale. Olgu öeldud, et ostlemiseks on paremaid ja soodsamaid kohti. Moldova on minuarust üks kallimaid kohti meenete/asjade ostmiseks. Eesti hindasid tuleks ühest/kahest suurema Tambovi konstandiga korrutada. Kojusõidu eel olime varasematelt reisijatelt saanud tagasiside, et Rumeenia kaudu sõit oleks mugavam, parem, kiirem lisaks veel puhtam ja kuivem tunne.

Marsruuti (2460km) kokku pannes selgus tõsiasi, et ega väga head teed Kishinjovist Budapesti või Krakowi peale polegi, tuleb ise leiutada ja otsida. Kohalike käest saime soovituse, et kui Rumeeniasse siis ainult mööda edelasuunalist maanteed, mis tõesti oli väga hea isegi Eesti kriteeriumite järgi hinnates. Rumeenia võttis meid vastu hobuste, hobuvankrite ja vihmaga- paksu vihmaga. Rumeeniasse jõudes võttsime koheselt suuna E58 maanteele sihiga Satu Mare linnale, kust kavatsesime edasi sõita läbi Ungari ja Slovakkia Krakowi kiirteeni. Peale vihmasadu oli näha, kuidas toimib vee jaoks rajatud infrastruktuur ja mis juhtub siis kui vajaliku infrat pole veel rajada jõutud. Nimelt peale järjekordset kurvi avastasime, et meie Punane Rakett on hetkega muutunud Rootsist pärit parveks. Sõitsin ilma ette hoiatamata, üle tee jooksvasse palkidega varustatud mögijõkke kus auto vee pinnal tänu füüsikareeglitele julgelt vastassuunavööndisse parvetas, kuni vedavad rattad uuesti maad puudutasid ja me kerge ehmatusega sõitu jätkasime. Nii palju siis puhtast, kuivast ja muretust retkest Rumeenia teedel. Asfaltteed olid väga head võrreldes eelneva kahe riigiga mis hakkas hajutama tähelepanu kuni ükitselt ilmus rataste alt läbi voolavale teele täpselt vasaku rattajälje kohale rata suurune ja ca 20cm sügavune löökauk. Sellest kujunes selle auto ajaloo efektseim põdratesti jäljendamise reaalolukord. August õnnestus vigadeta mööda sõita tänu kiirele reageerimisele. Efektse pildi tegemiseks autot rattaga autku ajades poleks me autot enam august kätte saanud.

Kuna meie lahkumine Kishinjovist, tulenevalt kahe päeva jooksul saadud uutele tutvustele venis pikemaks kui algselt plaanisime, siis jäime Rumeenia Tatratesse sisenemisel pimeda peale ja seetõttu otsustasime mitte läbida ViaMichelini poolt soovitatud Scenic route’i (DN18) üle Tatrate ning sõitsime mööda E58-t edasi kuni südaööni, kus järjekordse mäetipu ületamise järel nägime kauguses vastu kiiskamas hotelli tulesid. Esimene valik ööbimiseks ja taas avastasime positiivse uudisena kaks korda alla lastud hinnaga ööbimise Dracula hotellis koos hommikusöögiga. Päeva teekond oli fantastiline ja äsja remonditud tee super sõidu nautimiseks. Kohtasime ühte pulma ja ühte matust. Koduni 2020km.

Hommikul ärgates avanes maaliline vaade aknast ning samuti ka hommikusööki terrassil nautides. Alustasime teekonda Satu Mare poole ja viimaste Rumeenia kilomeetrite läbimist kell 10.30. Suund Kosice suunas, kus navi püüdis lolli järjekindlusega meidläbi Ukraina viia. Mäletamist mööda olime 17 ajal Ungari/Slovakkia piiril suunaga kiirteele, et jõuda Popradi, kust mööda mägiteid kulgeda Krakowi poole. Poola piiri ületades kohtasime mägede vahel +5 kraadist temperatuuri ja sulamata lumehunnikuid ja imeilusaid Poola mägikülasid. Sellist Poolat polnud minu silm varem näinud. Krakowist kiirteed pidi Katowiceni läks märkamatult kiiresti püüdes eesoleva BMW tempos püsida ja esimest korda 5 aasta jooksul nägin, et hetke kütusekulu on pidevalt üle 10 l/100km kohta (olen rohkem harjunud alla 4 numbritega). Viimane tankimine enne koju jõudmist Katowice lähistel ja kehakinnitus ning mõningased sekeldused maksmisega südaöises tanklas ja saime teed jätkata, kuid seda ainult 15 kilomeetriks kus autojuht reality checki tehes veendus, et tagumine rehv on parematele jahimadele läinud ja me peame midagi ette võtma. Nüüd oli õppind meeste ja Rootsi riistade aeg. 20 minutit hiljem jätkasime teed varurattal ja sedasi järgmised 1200km. Kuid üllatused jätkusid. Varssavist lõuna poole ca 200km on maantee remondis ja neljast rajast on kasutusel vaid kaks. Hea, et me seda öösel läbida otsustasime ja kell viis hommikul oli ka Varssavi seljataga. Suur tee ehitus käiba Lomza ümbruses, tundub, et tehakse Varssavist algavale kiirteele jätku Bialystocki suunal ja ka Leedu suunal. Kell 8 ületasime Poola/Leedu piiri ja kell 17 olin juba kodumaa pealinnas.

Kui uuesti minek Kishinjovi autoga, siis läheksin taas läbi Ukraina, mis sest, et teed on seal hirmsad, tuleb kannatust varuda ja see 400-450km läbi sõita tasakesi. Mineku tee oli läbitud ca 44 tunniga, tulime aga ca 50h.

Moldovas oldud aja jooksul ei õnnestunud kohata mitte ühtegi kurja ega õnnetut inimest. Hoopis vastupidiselt tundsin mina suurimat külalislahkust ja tahet välisilmaga suhelda. Samuti kohtasin suurt huvi Eesti riigi vastu ja pidades loengut teemal, kuidas meie oleme saavutanud oma tänase olukorra ja püüdes mõista, miks Moldoval nii hästi läinud pole.