albertinhogazio: "Was the second day trying to come home. The day before the airplane had eletrical problem and after more than 3 hours inside the airplane without food. Next day we supposed that the airplane was checked and everything ok (they put us in the same airplane), but after try to start the engine some was wrong with the right turbine and they call the mechanics to check the engine. They tryied to do a jumnp started and finaly the engine started.

At this point several passengers with small children as in panic, because was the second day with a problem and this time a big problem. So, they start to asking the flight attendant what's going on and nobody was given a sh.... in order to give an answer. So, the passengers start to complain about the treatment they are receiving. One of the flight attendant start to screaming with a passenger and ordering her to shut up. After that all the pessenger start to get upset and the caos started.

People was scared, tired and received a bad treatment from somebody that was supposed to be polite and professional and unfurtunely this happened. By the way, after 3 minutes that the plane left the airport the same engine that had fail got fire and we had to come back to the airport for an emergency landing. Our brakes was used so hard to try to stop the plane that got extremely hot and burning. The firefighters had to put out the fire and the plane couldn't move until next day.

So, after all the passengers wasn't having a panic attach, everybody was scary and upset because was the second day with problems, they was treated very badly and at the final they was right, because nothing was ok. They was lying all the time saying that the plane was completely checked and we almost die. So, this is what happened that day."

Oli 1987.a. veebruar. Lendasime "moosiriiuliga" Krasnojarskist Verhnaja-Gutara külla (Tofalaaria). Lendur ja tema kompanjon olid maani täis ja tegid meile mägede kohal "gollivuudi". Õnneks olime ka meie täis (et Siberi külm kohe ära ei võtaks):) Sellist lärmamist nagu ülevalpool nähtud videos, olen kogenud hoopis ühel tsharterlennul Tallinnasse, kus üks seltskond eestimaalasi üleliia lõbusas ja siis riiakas tujus oli.

Ühel reisijal läheb omavoliline lennukist lahkumine kalliks maksma, iseäranis seetõttu, et puhtalt uudishimust, kasutas ta selleks avarii-väljapääsu.

Juuli lõpus lähenes Sheremetjevo lennuväljale tsharterreis Hurghada-Moskva. Kaks reisijat olid lennu vältel ohtralt vägijooke tarvitanud. Kui lennuk oli maandunud, tekkis neist ühel, ühel Smolenski obastist pärit reisijal mõte, et katsetaks õige, kuidas töötab varuväljapääs. Vaeval oli raudlind peatunud, kui katsetaja suundus lennuki sabaossa, kus sel mudelil varuväljapääsu üks asukohti oli. Mees tiris kõigest jõust 2 korda spetsiaalset hooba, aga süsteem ei hakanud tööle. Kolmandal katsel, katsetaja suureks rõõmuks, uks avanes ja koheselt täitus ka avariitrapp. Siinkohal ei lasknud kodanik käest võimalust laskuda maapinnale mööda vahvat “mäge”. Kuid lusti ei jätkunud kauaks – miilitsajõud pidasid vallatu mehe õige pea kinni ja toimetasid kuhu vaja. Praegu on arutusel, kuidas huligaani karistada. Trahvimäära maksimum on 50000 USD, millele lennufirma ka apelleerib.

Olen korra maandunud korraliku lumetormiga Ufaas. Lennuk sõna otses mõttes prantsatas vastu maandumisrada. Istusin varuväljapääsu juures ja sain ukse vahelt sahmaka lund näkku. Ju siis kere ikka niipalju paindus. Lennuk oli TU-154. Lisan veel, et lennuki omanik oli Tadjik Air.

Maandusin alles eelmisel aastal ilusa ilmaga Ufaas aga raputas nii, et pidin paluma akna all isunud onklilt infi, et kas ikka saime lennuväljale pihta. Lennuk oli TU 134 :)

1. 10 aastat tagasi. Lennuk oli mingi väike uskumatu kõvasti mürisev ja propelleritega. Juba õhku tõusmisel pressis lae paneelidest välja tugevad veenired otse reisijate peale, nagu oleks lennuk koos reisijatega dushi all olnud, mürast ja rappumisest ma ei räägigi.... Lennukis olid ka mingid väismaalased, kes justnagu kaifisid olukorda ja leidsid algul et issand! see on alles vägev! Stjuuardess ütles ka, et ah olge rahulikud, see on mingi kondenss vesi, mis läbi pressib, et ah istuge kuivadele istmetele. Kuskil poole tee peal ma kuulsin, kuidas need välismaalased omavahel arutasid, et kuule.. kas oled tähele pannud, et siin lennukis pole ühtegi eakat inimest ega last.. et äkki ongi mingi ekstreemne asi? Kuressaare lennujaamas (mega irw!) mõlemal inglisekeelsed backbackerid olid maja nurga taga ja oksendasid suurest pingelangusest...
2. Vene ajal Tallinn-Kuressaare: lennuk (JAK 40) sattus järsku äikesepilve. S.t et akna taga oli sõna otseses mõttes elav tuli.. Nagu hiljem kuulsin, võeti see lennuki kapten peale seda ametist maha, olin siis väikene laps ja emaga koos lennukis. Hiljem üks lendur on kommenteerinud, et sellises olukorras oleks pidanud loodusseaduste kohaselt lennuk plahvatama..
3. umbes 5 aastat tagasi Bangkokist Singapuri: lennuk sattus sügavasse õhuauku. Hapnikuballoonid tulid välja ja õhurõhu muutusest reisijatel pressis silmadest, kõrvadest jm vere välja. Endal mul oli suu verd täis, tänu hammaste nõrkadele igemetele ja sõbrannal pressis kõrvadest vere välja nii, et põhimõtteliselt oli ta järgmised 3 -4 päeva Singapuris kurt enne kui arsti juurde jõudis.
4. aga see kõik on köömes arvestades minu ema stooriga, kuidas ta 50-ndatel Kuressaarest Tallinna lennukiga sõitis ja kuidas lennuki uks oli püksikummiga kinni, nii et igal kallutamisel läks uks tänu kummi venimisele veidi rohkem lahti ja maa paistis...ja inimesed istusid külg ees selg vastu lennuki seina ja jalgade ees olid kastid Saaremaalt saadetava suitsukala(angerjas parteikomiteele) ja võiga! Vot oli elu!

Aga natsa endal kah paar ekstreemset kogemust:

1. Paar aastat tagasi, kui lendasin Bali - Jakarta otsa lennufirmaga Lion Air, siis enne õhkutõusmist oli mõnus lennukiaknast jälgida, kuidas mingid lennufima mehaanikud sehkendasid mootori kallal oma mutrivõtmetega. Sai kah tiba nalja visatud, sest pole algaja lendaja ja lennuhirm puudub. Aga mis järgnes peale seda, kui olime õhku tõusnud ja oma kõrguse saavutanud oli minu jaoks šokk. Kuna istusin täpselt selle akna alla, kus oli niiöelda "remonditud" mootor, siis nägin ja tajusin seda kõike selgemalt, kui kõik ülejäänud rahvas. Sellel hetkel, kui oli luba oma rihmad lahti võtta ja ennast vabalt tunda, käis kõrvulukustav pauk.. ja arvan, et vähemalt kümnemeetrine tulejutt minu akna alla asuvast mootorist välja. Tulejutt käis ära aga mootor tossas edasi. Kohalik indoneesia rahvas nagu ei pidanud seda millegiks eriliseks, sebisid edasi oma vahekäigus ja hüpitasid rõõmsalt oma lapsi. Kõige hirmutavam oli aga see, et stjuardessid käskisid kohe kõik aknakatted üles tõmmata ja rabelesid ärritunult ringi ja mingi hetke pärast käratas üliärritunud kapten algul kohalikus ja siis inglise keeles: "kõigil reisijatel kohe oma kohtadele istuda ja ennast rihmadega kinnitada!" Ja siis läks kohutavaks tralliks, sest olime päise päeva ajal sisenenud mingisse tormitsüklisse ja oli kottpime nagu öösel ja raputas nagu pesumasina tsentrifuugis. See oli kole lend ja pean tunnistama, et lubasin selle lennu ajal igasugu lubadusi Jummile või Buddale või Allahile - et kui jään ellu, siis muudan ennast, hakkan paremaks inimeseks, teen heategusid hommikust õhtuni ja veel paljutki, mida ei hakka siin välja tooma, sest see läheks juba liiga isiklikuks. Aga maandusime Jakartale kenasti ja mitte varuväljapääsu kaudu.
2. Palju väiksem ja üldsegi mitte hirmuäratav kogemus oli siis, kui lendasime pisikese Merpati kopsikuga Bali - Labuanbajo. Maandumine tundus kuidagi väga-väga põrutav, nagu oleks tank taevast maha prantsatanud. Aga lennukist välja astudes avastasime, et polnudki midagi hullu, lihtsalt üks lennuki rattakumm oli tühi.