Osale Trip.ee kampaanias ja võida 2 lennupiletit Maltale.

Vaata lähemalt siit

Siesta, fiesta ja mañana lõksus, täiesti vabatahtlikult

Uus kasutaja
Kogu loo tõsiduse kõigi lugejateni viimiseks, tuleb ilmselt sissejuhatuseks mainida, et olen raamatupidaja. Selle ametinime peale manatakse silme ette enamasti pilt vanemaealisest korpulentsest ranges kostüümis krunni ja prillidega pedantsest vanatüdrukust, kes peab kodus kassi(e). Petta saite! Selle tegelasega on mul ühist vaid krunn suvises soengus ja otseloomulikult mõningane pedantsus. Aga vat Hispaaniasse kipun ikka tagasi. Ja nüüd siis see pärisjutt…

Aastaid tagasi sai juba ammugi manalateele läinud Aaria reisidega odavalt bussiga Costa Bravale logistatud, kaaslaseks kõvasti vähem pedantne tütar. Koha peal organiseerisime oma päevad ise, aga Barcelonas käigu pidime siiski ühendama meie reisibussiga, sest Barcelonast peale purskkaevude etenduse lõppu Lloretti tagasi poleks me vähemalt ühistransporti kasutades enam saanud. Sellest ühest päevast sai selline lugu.

Pedantne raamatupidaja oli muidugi juba eelmisel päeval välja selgitanud, et Sarfa Bus veab meid Barcelonasse kohale 8.20 euri eest umbes tunniga, buss peab väljuma 9.00 ja hotellist autobussijaama kappamiseks kulub 15 minutit. Peatuses olime ikka aegsasti kohal ja kell 9.05 hakkasime juba veidi muretsema, kas ikka olime kõigest õigesti aru saanud. Tegelikult oli see vaid esimene väike vihje sellele, millesse me end mässinud olime - kui tulid Hispaaniasse puhkama, siis lõpeta rabelemine ja närvitsemine, siinsed märksõnad puhkajale on siesta, fiesta ja mañana, kohalikest rääkimata.

Barcelona bussijaama infost võtsime linnaplaani ligi, lasime bussijaama kohale risti teha, igaks juhuks küsisime üle, kuhupoole meri jääb ja suundusime esimese eesmärgi Parc de la Ciutadella ehk siis Linnapargi poole, kus asub ka loomaaed. Park on päris suur ja skulptuure paksult täis, nende vaatamise jätsime teisejärguliseks. Pargi uhkuseks on purskkaevude kompleks - Aurora kaskaad. Paraku tuli meil varahommikul muidugi kujutlusvõimet kasutada ja silm näpus oletada, kuskohalt seal kõik see vesi purskama hakkab. Pool mõnu jäi seega ära. Veel on pargis mitu muuseumi (zooloogia, geoloogia, moodne kunst), parditiik ja meie külastuse põhieesmärk loomaaed, mille sissepääsu otsides pidime appi võtma kogu oma hispaania keele tagavara. Hispaaniale tüüpiliselt pole nende internetindus kuigi heal tasemel ega ka operatiivne mitte nagu selgus, seega oli meie internetist välja prinditud pargi plaan ammugi aegunud ja vahepeal oli loomaaed saanud uue peavärava meile teadaoleva paiga suhtes hoopis teises pargi otsas. Keegi oli oma tööülesandeid tundmatu suurusega mañana’le paigutanud.

Loomaaed oli mõnus. Hulk vaatamist, mida meie loomaaias ei näe: delfiinid, pingviinid, hästi põnev ahviliste kollektsioon, kaelkirjakud, jaanalinnud. Kõige lahedamad vaadata olid taapir, kapibaarad ja piisamrotid. Neid viimaseid oli kümnete kaupa ja nad olid maru tegusad, väga mõnus oli neid passida. Kapibaarat polnud ka varem elusuuruses näinud, on ikka loom! Natuke nagu kits ja natuke nagu jänese kommetega...
Teisi külastajaid uudistades hakkas tugevalt silma, et võõrrahva integreerimine edeneb Hispaanias jõudsalt. Väga paljudel valgetel vanaemadel olid käekõrval murjanitest lapsukesed, palju oli erivärviliste vanemate paare, mõnel tumedamat sorti emal oli ka kahtlaselt heledaid lapsi. Argipäeval ehk oleks võinud veel oletada, et tegemist on lapsehoidjatega, aga nädalavahetusel tegelevad oma lastega kindlasti vanemad ise. Hispaanias on ju väikesed lapsed jumala seisuses. Eks meie silmal oligi neid tumedakesi huvitav vaadata. Üks pisike neegripoiss osutus nii armsaks, et papagoisid filmides jäid viimased hoopis poisile taustaks.
Tore loomaaed on, küllap oleks seal kauemgi aega veetnud, aga ilm kiskus üsna süngelt pilviseks ja esimesed vihmapiisad panid meid suurema raju kartuses varju alla kiirustama. Sibasime rutuga üle tee ja maandusime esimesse ettejuhtuvasse söögikohta. Menüüd uurides mõistsime, et see oli viga – meie esimene lõunasöök Hispaanias toimus Kreeka restoranis:) Pealegi ei hakanudki sadama, varsti säras päike jälle täies hiilguses.

Aga niisama ei juhtu midagi! Toitu oodates märkasime, et ühe tooli seljatoele oli kraabitud TERE. Esialgu mõtlesime, et no tore, meid on siia oodatud, aga siis mõtlesime, et piinlik ikka, kui su kaasmaalased endast selliseid märke maha jätavad. Toit oli muidugi suurepärane ja selle juurde pidime loomulikult võtma terve pudeli veini, sest see maksab ju sama palju, kui üks klaasitäis. Veini limpsimise käigus hakkas meile siesta olemus vaikselt pärale jõudma ja kiiret polnudki kuhugi seda enam, et peagi lehvitas meile kõrvaloleva rattalaenutuse papi, kes ka siestaaegse loiu äritegevuse kõrvale natuke kohvi jõi. Ta rääkis üllatavalt head inglise keelt, uuris kust me tuleme ja küsis üht-teist Eesti kohta, tundus, et mitte viisakusest vaid ikka uudishimust. Me omakorda pärisime tema äri kohta, mida ta juba palju aastaid oli pidanud. Turismihooaeg üldiselt kindlustab normaalse talvise äraelu, aga ka talveks ei sulge ta oma laenutust täielikult. Turiste jagub talvekski ja nädalavahetustel-koolivaheaegadel käib ka kohalikke. Meie seltsi laekus vahepeal ka papi sõber ja juttu jätkus kauemaks. Saime juhatust, kuidas oma järgmise sihtmärgi, Picasso muuseumi, juurde jõuame ja pika arupidamise peale võtsin end kokku ning küsisin, kas papi teab, mis on tooli seljatoele kraabitud. Muidugi ta teadis! See oli ta enda kätetöö, ta eelmise naise nimi, lühend Teresast siis. No meil langes kivi südamelt ja kohe valmis ka plaan väike keeleõpetuse tund anda. Tunnistasime üles, et olime algul oma kaasmaalaste kuritööd kahtlustanud ja ma usun, kui papi peaks veel eestlasi kohtama, siis ei unusta ta neile tere ütlemast.

Vein sisse tinistatud, tõttasime niivõrd, kuivõrd palavusest ja veinist pehmed jalad võtsid, Piccassoga tutvust tegema. Õigupoolest jõudsime veendumusele, et enne selle muuseumi külastamist tasub veini ilmtingimata juua, päriselt ka! Ma olen surmkindel, et nii mõnigi hilisema perioodi töö valmis koos mitme pudeli veiniga või hiilis miskine jäneskoera hakatis veinipudeli varjus hiljem maalile. Igal juhul oli meil selle muuseumi mõnes saalis ikka otsatult lõbus ja üks valvureist vist plaanis meid juba välja viskama hakata kui meie õnneks järgnes mõnus Pariisi vaadetega asjalik saal, kus me suutsime ennast jälle tõsisteks kunstifriikideks manada. Tegelikult olen ma kunstihuviline küll ja igas paigas ikka kipun kunstimuuseume külastama, aga armunud olen ma maalikunsti sellesse aega, kus see asendas fotograafiat. Igasugu kubism ja futurism on vaid püüdlus tihedas konkurentsis millegagi silma paista. Ja see, mis silma paistab, ei pruugi olla ilusam või parem vaid lihtsalt skandaalsem koos oma lapsemeelsete jäneskoertega.

Kohe Piccasso muuseumi lähedal asub tekstiili muuseum, mille me juba kodus paljude teiste muuseumite hulgast välja valisime. Täiesti tasuta ja täiesti huvitav koht! Seal on väljas vanu kopti tekstiile, mille mustrite hulgast leidsime koduselt tuttava kuuskand kujundi. Huvitavad vanad vaibad, kangamustrite trükipressid, jalatsid, sokid, kindad, lehvikud, puhvikseelikualused saladused… Mõningad kollektsioonid olid ka eelmise sajandi kuuekümnendatest-seitsmekümnendatest aastatest, muu hulgas lahedad esimesed bikiinid aastast 1946. No vaevalt need ikka päris esimesed olid, aga eks kogu ilm ole neid maailma esimesi ja suurimaid jne täis. Sellesse muuseumi astudes oli selge, et Poble Español jääb ootama meie järgmist Hispaania külastust. Suurepärane mañana kogemus ja katki polnud midagi, päev arenes omasoodu edasi.

Hispaania väljak üllatas meid mingi põllumajandusmasinate messiga. Koht, kuhu meie seltskonna reisibuss pidi parkima, oli hõivatud traktoritega. Kell oli just kaheksa saamas, kui end purskkaevu äärde sättisime, aga tundus, et see purskkaev on nädalaid kuiv olnud. Helistasime giidile, kes ka oli juba meelt heitmas, sest kodus olev tütar oli parajasti internetis purskkaevuetenduse kohta palavikulisi uuringuid tegemas, kuid targemaks polnud saanud. Bussi olid nad parkinud üles kuhugi lossi serva ja ise koha sisse võtnud rõdul. Rahvast oli murdu ja veeta veeshow tegi kõik turistid närviliseks. Otsetee purskkaevude ja rõdu vahel oli suletud. Tere tulemast Hispaaniasse! Igale poole jätkus piisavalt politseinikke ja lõpuks õnnestus mul ühelt teada saada, et etendus algab pool kümme. Õnnitlesime giidi telefonitsi etenduse toimumise puhul ja jalutasime hiigelringiga grupi juurde. Varustasime end kuuma kohvi ja hiljem ka sangriaga, sest pikapeale hakkas juba külm. Sellele aitas tublisti kaasa lõpuks selja taga tööle pandud veekaskaad. Tundus, et etendus on väga populaarne ka kohalike seas, sest ümberringi oli palju hispaania keelset juttu kuulda. Või see ainult tundus nii, sest üks hispaanlane räägib ka seitse sangriameeleolus eestlast üle. Seekord jäi mañana õnneks ära, oli vaid pikale veninud siesta.

Paar aastat hiljem, tagasi Barcelonas olles, imestasime, kui paljudes kohtades me kahe päeva jooksul käia jõudsime. Ju siis olime juba kodus täiesti tahtmatult automaatpiloodiga kõik siestad-fiestad oma plaanidesse sisse lülitanud, ise seda märkamata. Sisseelamise täiuslikkus ilmnes stoilises rahus Cambrilsi rongijaamas passides, kus jaamahoone oli suletud ja rong ligi kaks tundi hilinenud. Isegi kohalikud käisid aeg-ajalt närviliselt igaks juhuks jaamahoone ust sikutamas, rääkimata lühikeste pükstega saksa turistidest, kes hakkasid näost päris ära langema. Aga meil oli hea meel, et olime selle vastiku saksa täpsuse suutnud kuhugi teadmata kohta ära kaotada:)) Ega te pole leidnud? Parem mitte, eks!

Ah, ja see öine Colla Xiquets de Tarragona (inimpüramiidide ehituskool) rahvale avatud treeningprogramm, mida vaatama see rong meid viima pidigi, ei alanud ju nagunii lubatud ajal!