Osale Trip.ee kampaanias ja võida 2 lennupiletit Maltale.

Vaata lähemalt siit

Sitsiiliat nuusutamas

Reisisell
Õhk saarel oli hoopiski teistsugune. Niiske, aga meeletult soe. Maandumine ise oli juba paras vaatamisväärsus, kuna Palermo lennujaam asub saare äärmises põhjastipus ning südaöösel oli kogu rannikuala tuledes. Kell oli tund enne südaööd, kui istusime lennujaama bussile, mis umbes tunniga viis meid Palermo keskuses asuvasse raudteejaama. Täiskuu. Väljas on praktiliselt kottpime, kuid paremal kõrguvate hiigelsuurte kaljude kontuurid on selgelt eristatavad. Jube väsimus on peal. Bussijuht kimab ja signaalitab igale eessõitvale autojuhile. Täpselt kell 00 jõuame raudteejaama ja asume otsima hotelli, millest peaks saama meie kodu järgmiseks neljaks ööpäevaks. Kirjelduste järgi peaks hotell Firenze olema suht kergesti leitav, kuid meie ei suuda leida isegi seda esimest õiget tänavat, mis meid raudteejaamast eemale viiks. Tiirutasime juba närviliselt ümber rongijaama, kuni lahked carabinier'id meid hädast välja aitasid.

Vahemärkus: Kõik see, mis läheb untsu ja tekitab alguses negatiivseid emotsioone, ongi vürts, mis lisab reisile maitset ja teeb sellest mäletamisväärse ettevõtmise.

Tänav, mida mööda me hotelli poole kulgeme, muutub täielikuks getoks - lagunevate majadega räpaseks linnaosaks, kus haarad oma koti instinktiivselt sügavamale kaenla alla..
Vahepeal, kui nähtavale ilmuvad ajaloolise tähtsusega hooned, tekib lootus, et olukord läheb paremaks, kuid keerates peatänavalt väiksele kõrvaltänavale, olid me mõlema silmad suured nagu tõllarattad ja seda kindasti mitte heas mõttes - räpased kiirtoidukohad tuubitud üksteise kõrvale läbisegi räuskavate inimhordidega, igalt poolt tuleb erinevat muusikat ja erinevat... haisu. Ja kuskil seal keskel meie hotelli sissepääs. Retseptsioonis ootab meid meeldiv noormees, kes räägib lühidalt kes-kus-keda-mida ja annab võtme.
Suundume trepist üles tuba otsima. Enne ukse lukust lahtikeeramist pole me kumbki valmis selleks, et ees ootab meid hoopiski tõeline sahver!
Nagu vana haiglaruum lagunenud mööblitükkidega, mida enam mööbliks nimetada ei saagi. Kapp, milles pole ühtegi riidepuud, on vist sõjaajast ja haiseb jubedalt. Karin on šokis, tuju langeb nulli. Mind muigan vaikselt. Karin ei suuda mitte midagi puudutada ning samal ajal, kui mina asju lahti pakin ja hambaid pesen, istub ta õnnetult voodi äärel tühi pilk enda ees. Vaatan uudishimust üle ka ühiskasutatava dušširuumi ja naeran/imestan/vihastan samaaegselt, kui end 50 ruutsentimeetril pesta üritan. Tuppa naastes on Karin teinud spioonitööd ning näitab mulle uhkelt aknapilu vahelt üle siseõu ööbivaid noori kutte, kes samal ajal, kui ma oma dušši nautisin, väidetavalt rõdult alla kusesid... Luban talle, et lahkume siit kohe homme hommikul ja sõidame Palermost üldse minema. Veel öösel saadan eestis olevale sõbrale sõnumi, et ta meile homseks Cefalus (meie järgmine sihtpunkt) interneti kaudu uue pesa otsiks. Hiljem loen Palermo kohta, et Albergheria linnaosa, kus me hotell asus, on üks vaesemaid. (Jälle kodutöö tegemata!)

Kui hommikul Cefalu raudteejaama jõudes avastasime, et meil pole mingit šanssi samal päeval omal käel Agrigentosse Templite orgu saada, keerasime otsa ringi ja suundusime tagasi keskusesse, kus suht hetkega sai otsustatud rollerirendi kasuks.
Jaah, ma tunnistan ausalt, et sõitsin rolleriga esimest ja viimast korda Saksamaal oma 9 aastat tagasi. Lisaks oli masin nii pirakas, et kohapeal ringikeeramiseks läks me mõlema jõudu tarvis. Aga ma ei saanud end ju nendest pisitõdedest ometi heidutada lasta.
Kaarti meil polnud ja plaani ka mitte. Seetõttu läks sõit spontaanselt otse linnast välja mööda rannikut, kus pidin muidugi ära proovima, palju masinast välja pigistan samal ajal kui Karin tagaistmel vastavalt kiirusele mu keskkohta pigistas..
Ahmisime end maailu täis nind pöördusime tagasi Cefalu poole, et sõita läbi linna teises otsas paikneva sadama juurde. Ühel linnasisesel väiksel ringteel pidin tegema tagasipöörde ja kuna kiirus oli väga madal, andsin gaasi. Keset teed mu ees täiesti ebaloogilises kohas parkis äkki auto, millest me kahjuks mööda ei jõudnudki, kuna järgmisel hetkel lebasime lihtsalt külili maas. Ei, asi ei olnud üldse nii hull: nägin kriimustatud põlve ja kirusin end mõttes. Keegi meesterahvas aitas rolleri ratastele, kütet oli välja voolanud.. Vinnasime ratta tee äärde ja istusime äärekivile oma kriime üle vaatama. Olime auklikumad kui esialgu arvasime. Rahvas kogunes juurde, igaüks seletas midagi. Lisaks sellele, et katkised kohad hakkasid tunda andma, oli ka jube piinlik. Karini püksid olid ribadeks ja põlves ilutses auk, mille avastastamine viskas tal pildi tasku. Üks vanem meesterahvas, kelle poe ees kogu aktsioon toimus, nägi meid kõnniteel pikutamas ja kutsus kiirabi. Juhuse läbi rääkis vanapapi saksa keelt, mis oluliselt kergendas me olukorda, sest saabunud meedikud olid umbkeelsed itaallased.
Ambulanzia saabus sireenidega. Mind talutati käe kõrval autosse, Karin pakiti kanderaamile. Hambad ristis lasin oma haavad puhastad, kuna nagu hiljem avastasin, olin suurema osa küünarnuki nahast asfaldile jätnud. Karinit torgiti samal ajal nõelaga. Šoki, kuumuse ja valu tõttu läks enesetunne seal toolil istudes üha nadimakss; otsa ette tekkis külm higi, sisikond tõmbus krampi ja ajas iiveldama. Meedikud said asjale pihta, kui ma enam liigutada ei suutnud ning tõstsid mu Karini asemel kanderaamile. Mäletan vaid, kuidas püüdsin end haiglasse sõidu ajal teadvusel hoida, mis oli hullumoodi raske. Vaatasin enda pea kohal rippuvaid voolikuid ja kaelasidemeid ja ei suutnud mitte millelegi mõelda. Jäsemed ei liikunud, hingata oli raske, aju oleks end nagu välja lülitanud. Mind ühendati tilguti külge. Järgmisena mäletan jõnksatust, kui kanderaam autost välja tõmmati. Siis hakkas parem ja haigla koridoris enda järjekorda oodates olin lõpuks täiesti kontaktivõimeline.
Karin pääses põlveaugu õmblemisest. Õudusega rääkis ta mulle, kuidas üks tätoveeritud araablane noogutava pealiigutusega nõela ja niidiga tema poole pöördus, kuid arst siiski haava ainult kinni siduda otsustas. Peale aukude lappimist saadeti Karin taastumisruumi, mina sõitsin teisele korrusele tomograafiasse, kus vaatasin ooteruumis kõigepealt kolmveerand tundi telekat. Noormees meedik (jälle!) valgustas mu pea eest, tagant ja küljepealt läbi, paludes mul suu pärani hoida."Veery beautiful girls are in Estonia!", kommenteeris ta naeratades.
500ml mingit vedelikku veeni tilkumas veetsime järgnevad 5 tundi haigla puhkeruumis. Varem meid lihtsalt minema ei lastud. Mingil ajal tabas mind kohutav peavalu ning selle asemel, et anda mulle luba neelata alla oma tavaline tabletike ibuprofeeni, toodi mulle järgmine pudel vedelikku veeni tilkuma.
Vahepeal tegin kõne rollerilaenutusse ja rääkisin lühidalt õnnetusest. Laenutuse omanik oli nõus meid õhtuni ära ootama. Haiglast väljas tabas meid tõdemus, et me ei tea, kus me oleme! Igatahes mitte samas linna. Kogu situatsioon tekitas meile nalja juba haigas sees, välja jõudes me juba hirnusime. Jarmulkega juudipoiss juhatas meid tagasi linna viivale teele ja meie lonkav jalutuskäik võis alata.
Rolleri olime jätnud õnnetuspaika, mis asus laenutusest paarisaja meetri kaugusel. Peale mõningasi vaidlusi kasseeris lahke omanik meilt 109 euri masina lõhkumise eest, mis tema sõnul oli isegi hea diil. Rolleri selga me rohkem ei istunud...
Õnnetusepäeva õhtul ei suutnud me enamat kui sebida omale natuke süüa hotellituppa ja vajuda voodisse. Sest järgmise päeva tripp Lipari saartele ei jäänud selle vahejuhtumi pärast kindlasti mitte ära.

Buss korjas meid kell 7:20 hommikul Cefalu kesklinnast peale (pluss väike seletustöö meie sidetemes jäsemete kohta broneeringu teinud tüübile) ning sõidutas sadamasse, kus ootas meid väike kiirpraam, mis viis meid 2 tunni veetee kaugusel asuva Lipari saarele. Kusjuures, mööda käänulist teed sadamasse sõites turgatas mulle pähe, et kui me oleks eelmisel päeval rolleriga nii kaugele jõudnud, siis hiljemalt sadamaesisel kurvil oleks me küll matsu pannud. Teatavasti, mida kauem rolli seljas istuda, seda enam kasvab kiirus, julgus ja... hulljulgus.
Jõudnud Lipari saarele, avanes võimalus mõne euro eest lunastada ringsõit bussiga, mis tegi saarele tiiru peale ning tutvustas meile kauneimaid paiku, mis sadamalinna jäädes nägemata oleks jäänud. Bussijuht, kes olevat ise Lipari saare elanik, manööverdas osavalt megakitsastel kaljuteedel. Buss tegi kogu ekskursiooni käigus 3-4 peatust, mis võimaldas pildistada lummavat loodust ja merevaateid. Ühes peatuses pakuti kohalikku 16vol'ist oivalist veini Malvasia delle Lipar, mille pooleliitrine pudel ka kaasa võetud sai. 1,5 tunnine ekskursioon viis meid saare erinevatesse paikadesse, millest üks meeldejäävamaid oli valge pimskivi kaevandus. Kaevandamist ennast küll enam ei toimu, kuid sellele vaatamata oli jalgsi ligipääs maanihke võimaluse tõttu piiratud. Saarelt saime kiigata ka maailma aktiivsemale vulkaanile Stromboli'le.
Liparist 15 min laevasõidu kaugusel asub Vulcano, pisike saar 5000 püsielanikuga, kuhu jõudes tervitab sind kõigepealt räme mudahais ja ma polnudki eriti õnnetu, et meie kriimulised kehad ei võimaldanud sellest looduslikust mudavannist osa saada. Rohkem kahju oli saartevahelisest türkiissinises veest - vesi on seal lihtsalt nii kuradima soolane, et pidime lesime kuival. Lõbustasime end kohalike apelsinide söömise (ei anna võrrelda mitte ühegi teise apelsiniga, mida ma elus söönud olen), rannas lesimise (meile harjumuspärast peeneteralist liiva seal ei leidunud), piltide tegemise ja ringijõlkumisega. See jõlkumine viis meid kustunud vulkaani jalamile, mööda viinamarjapõõsastest (käisime raksus ka..) ringiga tagasi rannabaari cranita' järgi.
Enne tagasi Cefalusse pöördumist näidati meile veel väikseid loodusimesid - mereveest väljaulatuvaid kaljurahne ja koopiad, mis tekitasid minus tõelise eufooriatunde. Väike käegakatsutav paradiis keset sini-sinist vett!
Tagasisõit oli suht masendav, meri mässas ja praam kõikus nagu segane. Inimesed oksendasid, laevameeskonnal olid käed-jald tööd täis, et kõigile mugav olemine tagada. Ma põdesin vist teist korda elus kerget merehaigust. Üks noormees laevameeskonnast üllatas mind järjepideva hoolitsusega, tuues mulle kord oksekoti, kord märja lapi otsa ette ning lõpuks pakkus meie õnnetusest kuuldes sõitmiseks oma rollerit. "Believe me, you don't want me to drive your scooter...", suutsin iivelduse vahepeale kommenteerida.
Teel hotelli omastasime kohalikest väikepoodisest meresoola, kappareid jm maitseaineid, et hiljem kodus tükike Itaaliat toidu sisse panna.
Hotellis korkisime õnnestunud päeva puhuks saarelt kaasatoodud veini, jõime end rõdul purju ja kukkusime magama.

Reede pärastlõunal oli rongisõit tagasi Palermosse, mis kulges suht kurva noodiga. Kahju oli lahkuda paigast, kus juba nii lühikese ajaga oli juhtunud märkimisväärseid asju. Emotsioonide rohkus otsustab reisi kvaliteedi. Ja meil oli tõeliselt palju emotsioone, niiet iga päeva õhtuks olime omadega täiesti läbi. Rollerimatsu haavade lakkumine oli üks osa sellest, mis nõudis teatud eneseületamist - Karin tegi seda hambad ristis, mina valju lauluga.
Enne reedeõhtust lendu Palermost Bergamosse jõudsime põgusalt üle vaadata Palermo linna rannikuäärse ala ning villa Giulia pargi, mis meenutas botaanikaaeda.

Nüüd ma tean, miks ma Palermo Koledaks Linnaks ristisin. Fakt, et me rongijaama ümbrusest eriti kaugemale minna ei jõudnud ega suutnud, oli otsustava tähtsusega, sest teadagi on ENAMUSTES linnades bussi- ja raudteejaama ümbrused mitte kõige meeldivamad kohad reisimuljete hankimiseks. Suur, must ja kärarikas. Suutsin seal mingi valemiga keset kõnniteed isegi koerajunni sisse astuda... plätuga.