Pärast kümnepäevast India kuldses kolmnurgas tiirutamist, rampväsinu ja gripisena reisi korraldanud büroos istudes, ei jõudnud ma enam oodata, mil võime kutsuda seikluse lõppenuks ja jääda hommikust kojulendu ootama. Paraku tekkis reisil mõningaid probleeme, mida pidime siis lahkama hakkama. „Psst!“ sisistas sõbranna. „Sul on nibu väljas!“ Ma ei hakanud rabelema, sest see oleks tõmmanud tähelepanu, kuid ventilaatori järgmise tiiru juures tajusin ma tõepoolest külma iili esmakordselt oma muidu varjatud piirkonnas. „Kurat, need jamad ei lõpe iialgi,“ mõtlesin ahastunult, kuid vaatasin stoiliselt reisikorraldajat, mil ta ometi oma pilgu mujale pööraks, et ma nii muuseas mäkra mänginud särki kohendada saaks. „Et kõik mu rinnahoidjad pidid pagasiga kaotsi minema.“ Muide, need olid samal ajal Tai lennujaamas peesitamas. Lõpuks sain võimaluse rääkida vahejuhtumist, mis mind külmetuseni vihastas (loomulikult edastasin järgneva loo hindust reisiagendile palju lühemalt, lakoonilisemalt ja vihasemalt).

Pärast Taj Mahali ja Agra külastamist oli meie järgmiseks ja viimaseks punktiks Varanasi ja Gangese jõgi. Olles veetnud pea nädala taksojuhi Rajuga, siis tundus ta juba niivõrd turvaline, tuttav ja oma, et isegi natuke kahju oli tast Agra rongijaamas lahkuda. Viimane pilk sõbraks saanud näoga ja juba istusime omapäi ühes rongijaama väikses ootepaviljonis. Paviljon kõlab ehk liiga uhkelt. Pigem oli see mõni suurem Eesti karts. Maas magas liikumatult neli või isegi rohkem inimest. Räpasel, rasvasel, tolmunud kivipõrandal õhukese lina peal. Vastas istus noor perekond. Kõik nad olid paljajalu. „Siit saab raudselt jalaseene,“ täheldas mu bakteriofoobist sõbranna. Tal on kombeks igavledes, ükskõik siis kus, hakata spagaati viskama. Ta oli oma sooritusega jõudnud poole peale, kui kolmas reisisell Andres tegi märkuse: „Kui sa nüüd lõpuni lähed, saad hoopis tupeseene.“ Sõbranna hargitus katkes kui noaga lõigatult. Ta jäi hetkeks meid imestunult vaatama, kuid lõpetas oma trikitamise ja istus tagasi kohvrile. Tunnid veeresid üliaeglaselt. Mitmepäevane reisiväsimus hakkas ajudele. Istusin omaette ja naersin nagu nõdrameelne pisarateni. Meenutasin Taj Mahali juures kohatud hobusemeest, kes lubas meid Taji väravateni sõidutada. Kümned riksamehed asusid meie pärast võitlusesse, kuid hobune paistis uhkem ja 50 ruupia eest tundus sõit täitsa tore. Kohale jõudes oli fifty rupeesist saanud sifty rupees (hobusemees näitas kuut sõrme). Mis pagana sifty?!?! Tol hetkel ajas murjami pettus hinge täis, kuid nüüd, üleväsinuna lagunenud ja räpases ootekartsas istudes, tundus see sifty-nipp kuradi naljakas, et ma ei suutnud naeru pidada. Ka vastas kõõrdi jõllitav noorpere ei suutnud mu nõdrameelset naeruhoogu vähendada. Nalja jagus seniks kuni paviljoni astus jahipüssiga mees. Ohtu ta endast ei kujutanud, kuid suvalise tondi seljas suurt püssi nähes ei tekkinud ka just turvaline tunne. Jalgade sirutamiseks läksime ruumist välja. Kell oli 23 paiku. Mingi mees vehkis meile, et me ei seisaks ukse ees ja käskis üles vaadata. Jumal tänatud, et seekord Murphy seadus ei kehtinud, mis meile silmadesse kakarõõmu oleks puistanud, sest silmad üles lüües, vaatas meile vastu ca 300 linnu aanust. Jalgade ette vaadates nägime 300 000 valget lärakat. Astusime eemale. Juba paviljoni kõndides nägime raudteeliipreid, mis olid mattumas tonnide viisi prahi, prügi ja rooja alla. Üks mees oligi parasjagu oma kraani lahti kruvimas ja lisas pasamerre tilgakese omalt poolt. Kuid see polnud liiprite floorast ja faunast veel kõik. Raudtee kubises rottidest ja hiirtest. Sajad, sajad närilised siblasid ringi, igaüks ajas oma asja. Nagu keskaegses filmis. Või õudusfilmis. Vaatasin akna taga püssimeest, sadu tuvisid, kusevat hindut, rotikarja... Ma ei uskunud, et ma olen selles hetkes olemas. Tammusin närviliselt kohapeal, sest väike hirm painas, et mõni näriline tuleb jalga otsas järama. Loll turist! Ühtegi perroonilt magavat hindut ei häirinud pea juures askeldav rott. Mõni üritas neile isegi rusikaga pihta saada, aga väiksed loomad olid väledamad. Minu pilti rikastas veel üks Quasimodo või kaamli moodi poiss, kes möödus meist küürakil – särgialune kümneid veepudeleid täis. Väike ärikas keset ööd. Ja pilti rikastas ka üks mees, kes mu blondi sõbrannat oli juba pikalt jõllitanud. Ta oli ajanud käed tasku ja tõenäoliselt mängis seal oma pallidega taskupiljardit. Ta suu vajus ekstaasist ammuli ja silmad pöördusid pahupidi. See oli nähtavasti tema kõige lähedasem hetk suguühtel valge naisega. Ma ei suutnud seda taas uskuda. Sõbranna üritas oma pilku leevendata rooja söövate rottidega. Mina vahtisin seda nagu pervert, sest ma ei suutnud terve see aeg veenduda, kas see on päriselt või hakkan üleväsimusest hallutsinatsioone nägema. Andres muigas. Õnneks pääsesime tüüpilisest rongireisija saatusest, mis tähendab 12-tunnist või mõnepäevast hilinenud tõlla ootamist. Rong hilines kõigest 1,5 tundi. Olime näinud kümneid mööduvaid ronge, kus tundus, et inimesi oldi sõnnikuhargiga sisse aetud – näod surutuna vastu aknaklaasi, 20kesi ühel toolil. Uskusime, et meie sõiduks ilmub ootamatult eurorong, kõikide mugavuste ja viie tärni teenindusega. Pärast seninähtut kulus meile üks helesinine unistus ära. Tuli samasugune plekk-karp, rohkelt inimesi ja lisaks löödi meist lahku seltskonna ainuke (turva)mees. Meid ümbritsesid moekates riietes noored hindud, teel kooli, nagu pärimise peale selgus. Nende seas istus rahvarõivais umbes sama vana tüdruk, täis kulda ja karda. Juuksepiiril punane täpp reetis, et tegu on abielunaisega. Eestis oleks pakkunud ta vanuseks 15. Indias paistavad kõik vanemad, mistõttu võis tüdruk olla ka 19. Ta vaatas elavalt lobisevaid, teksades-toppides noori natuke unistavalt. Minu jaoks lausa karjus temas soov heita mitmemeetrine kangas ült ja puhkeda sama laia suuga koos teistega lollide naljade üle naerma. Kuid ta vaatas vaikides ja ennast unustavalt. Peagi saabus neiu abikaasa, 10-15 aastat vanem. Tüdruk klammerdus ta käe külge ja justkui oma rolli taas meenutades vaatas ta üliarmunult mehe poole. Mees aga pidas huvitavamaks mobiilihelinaid või minu ja sõbranna jõllitamist. Peatselt saabus uneaeg ja asusime kolmekordsetel teineteise peal asuvatel lamatsitel magama. Öösel äratas meid kontrolör ja pärast piletite vaatamist algasid jamad. Meid kutsuti vagunite vahekäiku, lasin sõbrannal kutsuda ka Andrese, sest temalgi oli sama pilet, mis meil. Minutid veeresid, mõlemad olid kadunud, hindud hakkasid näljaste pilkudega kogunema ümber minu ja kontrolöri, sest palju põnevam kui India film, on valgete inimeste peedistamine. Selgus, et turske hindutaat ei lasknud kaasreisijaid minu juurde vagunisse. Lõpuks oli ta nõus neid saatjana kohale tooma. Piletid on valed. Raha on vaja juurde maksta. Ja palju. Mul polnud ruupiatki, Andresel samuti. Olid vaid dollarid. Õnneks sõbrannal oli India raha. Lisaks kõigele muule pidime uude vagunisse minema. Häbistatud valged, vahtisid kümned tumedad silmapaarid. Olin püha viha täis ja tahtsin oma kätega meie reisikorraldaja ära kägistada. Esimestel päevadel jõuti meid Indias nii palju tõmmata, et till ulatunuks koduukseni. Ja nagu näha, siis polnud reisi lõpp targemgi. Jäin vihapisarad silmis magama ja loksusin oma asemel nagu kaltsunukk. Tundsin end ka vastavalt. Ärkasingi oma vihas külmetatuna, Andres selle peale, et üks hindu oli ta kaissu istuma tulnud ja teine onu oksendas vastaslamatsil möödunud õhtul söödud koogikesi. Sõbranna une katkestas mehemoodi norsanud India daam. Ja selle eest maksime öösel lisa?

Lühendatud versiooni vahejuhtumist kuuldes, selgitas reisikorraldaja probleemi lahti. Tekkis tõepoolest eksimus ja nad pidid isegi vaeva nägema, et meile üldse pileteid saada. Makstud lisaraha saime vabandustega tagasi. Tatise ninaga viimasel ööl hotellis lendu oodates ja Delhi, Jaipuri, Agra ning Varanasi helgemate hetkede peale mõeldes, tundsin lõpuks ülimat rahulolu ja naersin – selline kogemus on kulda väärt...