Antarktikas käidud! Soovitan soojalt

Narrnr3 pilt
00

Tere, tripid!

Kõik huvilised, kes on plaaninud kunagi Antarktikasse minna ja kodutöö suhtes pisut laisad, soovitan vaadata quarkexpeditsions.com kodulehte. Tegemist Antarktika kruiisidele spetsialiseerunud firmaga, turuosa 1/3. Saabusin 10-päevaselt kruiisilt nende laevaga Ljubov Orlova ja jäin väga rahule. Start Ushuaiast, Argentiinast. Räägime rahast ka. Eelarve sõltuvalt kajutist, laevast jms on Antarktikasse minekuks 30 000 – 500 000 krooni. 30 000 kolmeses-neljases kajutis kõige madalamal dekil, mitte kõige uuemal laeval, pool miljonit superlukskruiisikal, kust inimesi kopteriga mägedele suusatama viiakse.

Pikem reisikiri peaks ilmuma Eesti Ekspressis 22. jaanuaril 2009!

Tervitades
Narrnr3


 
jokker777 pilt
00

to narrnr 3

Ohh. Plaanime ise ka minna ja teeme siin eeltööd.
Enne seda väike Lõuna-Ameerika trip ja sealt siis
Antarktikasse. Küsimusi oleks igasuguseid, kindlasti
lolle sinu jaoks ehk :D
Aga ehk annad maili aadressi või msn?

Narrnr3 pilt
01

Küsimustele avatud! (Reisikiri ka üleval.)

Panen siia üles oma reisikirja ka. Ehk on abiks ja aitab lainele.

Reisikiri
Hiiglaslikud mäed, jääpangad, looduspiltide vaatemäng- kruiis Antarktikas

”Mismõttes ei ole võimalik, et e i s a a helistada? Kümme päeva levist väljas?
Antarktikasse lähete või? Ok, nali naljaks. Tegelikult ka?” pinnivad umbusklikud kliendid.
Kinnitusest üksinda ei piisa, seletust ja aru tuleb anda pikemalt.

”Põnev! Ei teadnudki, et sinna tavalisi turiste tassitakse. Räägi lähemalt!” Mahajääjid
huvitavad kõik valdkonnad alates logistikast, maksumusest, lõpetades reisikavaga. Detsembri teisel
nädalal, lõuna-poolkera suveperioodil Ushuaiasse, Lõuna-Ameerika mandri tipus asuva saarekese
hotellifuajeesse kogunenud sajakonna inimesega on teistmoodi lood. Sinise kaelapaela külge
kinnitatud nimesiltidelt kaasreisija päritolumaa selge, küsivad reisisellid üksteiselt 90%
ulatuses sama soojendusküsimuse – miks just Antarktika?
Statistline tõde motivatsioonikimbust selgub pisut hiljem, kümne päevase merereisi stardieelsel
soojenduspeol. Vene aluse Ljubov Orlova kinosaali sinised pöördtoolid on rahvast tulvil.
Ülienergiline ekspeditsiooniliider, kel parem huumorisoon kui New Yorgi koomikutel, Chelli
Larsen küsib nõudlikul häälel: ”Kui paljude siinolijate jaoks tähendab randumine Antakrika sadamas
oma jalaga puudutatud seitsmendat kontinenti?” Kätemeri varjab sekunditeks viienda deki kinosaali
lae. Lõunalauas istub minu kõrval aga turbaniga hindu. Kõikidest maailma riikidest on tal veel
külastamata jäänud vaid 20. Tema on üks käetõstjatest. Teen omaarust nalja ja küsin, kas nüüd, kus
tõepoolest kõik nähtud saab, Richard Brandsoni kosmoselennule on juba koht broneeritud. ”Jah, ikka!
Olen järjekorras kümnes. Ootan põnevusega.” Niipalju siis naljast. On ka neid, kelle käed alla
jäid. 28-aastane Taani medõde otsustas Amudsen-Scotti võistlustandrit väisata loodussaadete
ajendil. Kui juba Argentiinasse tulla, miks mitte siis möödaminnes ka juba Antaktikasse sisse
põigata? 40. pulma-aastapäeva tähistav abielupaar Lõuna-Aafrika Vabariigist tuli teoks tegema
naispoole lapsepõlveunistust – näha sedasama oma silmaga, mida Discovery kanali filmimees. (Nad ei
pidanud üldse mitte pettuma!) Lisaks albatrosside, pingviinide, vaalade ja hüljeste hordidele
tehakse pardale asunutele ülesandeks ka kuulata. Märgata, tunnetada ja kuulata kõrvulukustavat
vaikust.
Lummavalt liikumatud valge vatiga kaetud ürgmäed, maailmalõpu tunne ja nulltsivilisatsioon on
loetelu võtmesõnadest, mis räägivad iseenda eest.

Kirju kontingent
Karget laadi eksootilise kogemuse järele on kätt sirutamas huvitav läbilõige
turistidepirukast. Meeskonna andmetel purjetab Ljubov Orloval 25 eri rahvuse esindajat. Oma osa on
tulnud saama nii keskealised abielupaarid, nooremapoolsed seiklejatest üksiküritajad, pensionärid
kui ka lastega pered. Nimesiltide viimasel real figureerivad USA, Kanada, Austraalia ja
Lõuna-Aafrika. Mida rohkem rahvusi, ameteid, lugusid ja taustu, seda paremaks ja värvikamaks
kujuneb kruiisigurude sõnul kogu reisikogemus. Oma panuse annavad suhete sõlmimiseks nii kinosaal,
arvukad söögikorrad suurte ühislaudade taga kui raamatukogu. Loengud ja filmiõhtud kaasa arvatud.
Baarist ma ei räägigi.
Pärin meeskonnalt eestlaste kohta. 30. eluaastates mehaanik Vladimir nõjatub heatujuliselt valgele
käsipuule laeva välisdekil ja vajub mõttesse. Pärit on ta väikesest külast Moskva lähedalt,
novembrist märtsini töötab ta Antarktika kruiisilaevadel. Tüdimusest või rutiinist ei maksa isegi
juttu teha – igas külastuses on midagi uut. Tuul sasib tema blondiks värvitud juukseid, kuid see ca
sajal korral tööraames maailma kõrgeimat mannert vaatamas käinud meest ei häiri. ”Pole ausalt
öeldes veel ühtegi ette tulnud,” tunnistab Vladimir aupaklikult eestlaste küsimuse kohta. Püüan oma
erandlikust staatusest mitte tähtsaks muutuda. Lappan peas kõiki teisi mulle teadaolevaid
Antarktikat külastanud eestlasi ning jõuan järeldusele, et ju olid nad lihtsalt mõnel teisel
laeval. Vaevalt jõuan oma mõttega lõpule jõuda, kui Walesi päritolu geoloogi rollis
meeskonnaliige James minu nimesilti vaadates hämmingusse satub: ”Juba teine eestlane!” Mis? Kus? Ei
lähe palju aega, kui Tallinnast pärit 60. eluaastates Paveliga tervituseks kätt surume. Beeži värvi
kahtlaselt suure Hugo Bossi logoga sulejope alt paistab tume lillade triipudega fliissärk, karvase
sisuga läkiläki tuule käes lehvimas, haarab mees taskust tehnika järele. ”Siin me nüüd oleme. Kaks
eestlast, kes Tallinnas kunagi kokkugi ei satuks, Antarktikas!” esineb tugevas vene aktsendis
kruiisivälises elus telekaparandajana leiba teeniv Pavel südamlikult, pidulikul toonil taskust
välja võetud videokaamerale. Koos lendudega üle 110 000 krooni maksnud reisile tõi
rännupisikuga mehe väliseesti sugulaselt saadud pärandus. ”Nüüd saab kõik nähtud, igal pool käidud.
Järgmine peatus on taevas!” deklameerib Pavel heatujuliselt. Elueesmärk, kauge unistus kõik seitse
mannert läbi proovida, on kohe kohe kirjas!
Esimesed tunnid laevas mööduvad kiiresti. Argentiina lõunaosa saared kaovad silmist. Laine tõuseb.
Kruiisilaevade skaalal tagasihoidlikutes mõõtmetes Ljubov Orlova rapub maailma tormiseimate merede
hulka kuuluval Drake’i merel nagu kanasulg tuuleiilis. Suur osa kruiisipublikust hoiab kaheks
päevaks kajutite ligi. Meeskonnaliikmetest merehundid itsitavad pihku – Drake’i võimete skaalal on
kogetav pigem tagasihoidlik lainetus. Kümnekraadine kõikumine maksimaalse 54 suhtes kuulub
valdkonda titemäng. Kajutis ringi veerevad veepudelid ja muu merejumala valitsuse alla kuuluv kraam

  • paar klaasi ja taldrikutevirn köögipoolel – jäävad eriarvamusele.

Emotsioonid
Kell on seitse hommikul. Torm on läbi. Abikaasa kargab voodist püsti ja lükkab kajutikardina eest.
Sillerdavast veest peegelduvad lumised, 2800–4000 meetri kõrgused kaljurahnud. „See on maailma
kõige ilusam, kõige muljetavaldavam vaatepilt, mida iial näinud olen,“ tunnistab muidu
põhjamaalasele omaselt „meeldib – ei meeldi – on kah“ skaalal tundeid väjendav meeshing.
Laeva ümber ujuvad pingviinid, mööduvad vaalade karjad, jahti pidavad hülged või keset ulgumerd
lendavad kolme meetrise tiivaulatusega albatrossid panevad uudishimust, vahetusest kogemusest ja
parema foto jahil mööda dekki jooksma nii suuremate kui väiksemate objektiividega fotokaamera
omanikud. Fotograafiast saab kogu reisi võtmesõna. Kohvinurgas võrreldakse kaameraid, objektiive,
pilte, tulemusi. Vahetatakse kontakte, et paremaid klõpse lauanaabrile läkitada. Räägitakse
sellest, millise programmiga ja kuidas pilte töödelda. Veel pole toimunud ühtegi randumist, aga
äkkilisemal fotohuvilisel on mälukaardil juba 300 pilti. Tahes tahtmata meenub anektoot hullumaja
basseini ääres läbi viidud reportaažist, kus energilisemad patsiendid heas tujus sisse-välja
kargavad. „Äge! Super! Ja mis veel homme saab, kui vesi ka sisse lastakse!“
Antarktikast emotsioonideta tagasi tulla ei ole võimalik. Ekspeditsioonijuhti Cheli Larseni sõnul
on pettumus välistatud, sest erinevalt teistest ekspeditsioonidest ei tule inimesed maailma
salapäraseimat mannert uudistama konkreetse ootuste nimekirjaga. Suurima emotsioonide tulva loobki
tervikpilt, elamus kui niisugune. Ta ei valeta. Aknavaade, mis aga rahulikumal pinnal, saarte vahel
laevaga sõites silma jääb, räägib aga iseenda eest ja viib silmist või kõhust igasuguse virvenduse
või kahtluse. Näiteid lummusest ei pea kaugelt otsima.

Laevalt mandrile
„Armsad reisijad, pange selga talveriided, mootoriga kummipaadid saartele minekuks on valmis!“
Sooja pesu esimene kiht, teine kiht, veekindlad talveriided, müts, kindad ja kummikud ning miinus
kolmest pluss kaheni kõikuv temperatuur ootab meid. Tuulefaktorit arvestades on riiete valik täppi
läinud. Ükski turist ei lase endale seda kaks korda öelda. Kuuest randumiskorrast esimene kuulub
sensatsiooni poolest samale pulgale kauaoodatud esiklapsega. Nurinat ei kuule isegi ninna tungiva
vänge pingviiniheidete lõhna üle. Vaimustus on liiga suur.
Olgugi, et jäämägi jääb jäämäeks ja pingviin pingviiniks, kannavad kõik 10 päeva jooksul
planeeritud randumist isemoodi aurat. Mida rohkem lõuna poole, seda lumisem maastik ja rohkem
jäämägesid. Saarte vahelised merekanalid, päikesekiired ja vee sillerdamine on omaette looduspilt.
„Mitte läheneda pingviinile rohkem kui viis meetrit. Kui teele satub pingviin, peatu ja anna
teed. Ära häiri linde ega loomi. Käi tasa ja ole vagusi. Ära püüa taskusse suveniiriks kaasa
toppida mitte midagi, sh ka mitte väikest kivikest. Esimese rikkumise korral hoiatus. Teise korral
maabumise keeld ja reisiraha tagasi.“ Laevas allkirjaga osalustõenduse andnud koosolekul kuuldud
õpetussõnu pingsalt meeles pidades ründame sõna heas mõttes kividest, jääst ja lumest koosnevat
Antarktika maailmajaosse kuuluvat saarekest. Pingiinimeri ulatub sama kaugele kui silm seletab.
Õhus tiirlevad kajakad. Kaamerad sähvivad. Tore on üle paari päeva kahe jalaga maa peal olla. Tõsi,
julgemad meie seast kiirustasid ka vette. 3–5 sekundiline Antarktiline ujumisseiklus käib
ekspeditsiooni nädalakavaga käsikäes. Jälle laevaperel põhjust kaamera välja võtta ja kümnest
hulljulgest fototõestus üles pildistada. Sama palju sähvatusi kohtab õhtul laevadekil peetaval väli
BBQ üritusel. Muusika, ohtralt toitu, hõõgvein.
Privaatsus ja maailmalõpu tunne on üks nendest argumentidest, mis igal aastal ca 40 000
uudistajat kõige hüljatumale mandrile 30 000 – 500 000 kroonini küündivas hinnaklassis
kokku toob. Antarktika vetes kehtib ka vastavasisuline etikett – üksteise vaatevälja laevad ei
trügi. Jääolude, tuulte ja tormi suhtes peavad suveperioodil ca 20 ulatuva laevadehordi kaptenid
aga kõnetundi raadio teel. Ohutus kõigepealt. Sellest ka kokkulepped hätta sattunud laevadele
esimesel võimalusel appi tormata.

Miljonikasumiga suveniiripood
Antakrtika, pingviinipoeg Lolo seiklused, tuisk ja torm, uurimisbaasid ja muu teadustöö on
Antakrtika kontekstis igapäevane ja sellega kedagi jalust ei raba. Punaseks kirsiks valgel
üllatuste tordil sai niisiis hoopis Brittide sisse seatud suveniiripood ning postkontor, Port
Lockroy. Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, pandi britid kümmekond aastat tagasi fakti ette – kas
koristate oma kunagise uurimisbaasi kola ära või teete korda ja kasutate edasi. Odavam oli korda
teha.
Ljubov Orlova kinosaal on taas rahvast täis. Enne randumist peab Briti
saare meesvalitseja Rick, kuuendat aastat suveniiripoe boss, kena loengu – kes, miks, kus ja
millal. Kiidab nänni ja 2009. aasta kalendrit. Ilusad võtted, palju pingviine. „Oh, Rick, me teame
küll neid kalendreid. Sina paljalt lume peal, pingviinid strateegiliste kohtade ette sätitud.
Igavaks läheb juba,“ ei suuda Cheli oma nalju endale hoida. Rahvas müristab naerda.
Kummikud jalas, paadisõit seljataga, jõuamegi kaua oodatud „tsivilisatsiooni“ nimega Port Lockroy.
Pressin end Rickile lähemale, et neli kuud kestvast maailmalõpuolekust paremat aimu saada.
Ekstreemsused, igavus, sina ja neli noort neidu, jne . ”Igav? Oleks see vaid nii. Me oleme
olnud siin poolteist kuud, mina olen selle aja jooksul läbi jõudnud lugeda pool raamatut, tüdrukud
mitte ühtegi. Kogu õlikatlast ammutatud soojus kulub Arktilises kliimas turisminduse peale. Sajad
postkaardid vajavad marke, margid omakorda templeid, siis on vaja kogu krempel kokku pakkida ja
esimese ettejuhtuva laevaga Falklandi saarele saata. Sealt omakorda rändab post Suurbritanniasse,
kust see juba Emakese Maa peal laiali pudeneb. Aga mõni põnevam lugu, midagi erakordset, raputavat?
Ehk tuleb meelde? Samal ajal läheneb Rickile arglikult 30. meesterahvas, külma eest
professionaalselt sisse pakitud, käes tilluke, päevinäinud luitunud roosade kõrvade ning mitte
vähem kulunud kehaga tilluke vatti täis topitud mängueesel. „Väga vabandan, andke andkes. Kui te ei
pahanda, see eesel on mul olnud lapsepõlvest saati, nüüdseks läbi reisinud kõik seitse maailmajagu
ning lugematul arvul riike. Kas ma võiksin teid koos eesliga pildistada?“ „Ihii, loomulikult.
Palun, siit ka erakordne näide!“. Eeslipildid tehtud, jäktan pinnimist.
Räägime rahast ka – kuidas äri läheb? Jääte plussi või maksate peale? Rick muheleb ning tundub nagu
ei tahaks ta vastata. Numbrite asemel peab mees loengu sellest, kuidas kogu kasum taaskord baasi
ülevalpidamise katlasse tagasi neelatakse. Neli inimest Antakrtikas, nende transport, toit, side ja
kaks Suurbritannias, kes poe ees varustaja rolli kannavad, nõuavad ju oma osa. Ja üleüldse elu ja
äri sellistes tingimustes riskipiiril mängimine. Sõltub ju edu või edutus eelkõige ilmast, sellest
kui palju turiste uksest sisse astub ja postkaarti tahab saata. Lõpuks võtab poepidaja julguse
kokku ja avaldab ka kasuminumbri: eelmisel aastal olnud see 100 000 naela. Kulu miinus tulu
andis kasumiks ca 2 miljonit krooni. „Ega Sa nüüd kõrvaltänavasse oma äri ei plaani püsti panna?“
vaatab mees kavala pilguga ümberringi kivikuhjadesse kokku kogunenud pingviinide ümber. „Jaa, minu
pood tuleb ümber nurga, Mc Donaldsi ja bensiinijaama vahele.“ Naerame ja lahkume sõpradena.

Seitsmes kontinent
Viimaseks randumise päevaks, kus jalg esimest korda Antakrika mandri külge kuuluvat maismaad
puudutas, olid esimestel päevadel reliikviana kaelas rippunud nimesildid kajutite tormikindlates
sahtlites. Rannas saabujaid tervitades ei jätnud ekspediotsioonirühma eestvedajad inimesi üles
kütamata. „Kõik kelle jaoks on see seitsmes kontingent – palun hüpata, kiljuda ja rõõmu tunda.
Selle poolsaare pingviinid on siin ovatsioonidega harjunud,“ julgustab Cheli turiste. Kaks korda
pole vaja utsitada. Kindad lendavad käest, ühel käel viis, teisel kaks sõrme püsti poseeritakse nii
enda kui võõraste fotosilmadele. Heledast nahast saapaid jalga sikutades tunnistab 56-aastane
Chicago finantskonsultant Garry vennapojale: „Nüüd on need saapad oma taldadega kõigil mandritel
ära käinud!“ Pingviinid vaatavad pealt ja tatsavad oma teed. Hirm, et jää-või ilmastikuolud
reisijaid maismaale ei lubagi, on seljataga. Tegelikkusel põhinevad õudusteooriad, kuidas halbade
ilmastikuolude tõttu mõnel turismigrupil oma jalaga Antarktika mandriosa üldse puudutamata jäi,
sellel korral tõeks ei saanud.
Kummipaadireis triivivate jäämägede, tiigerhüljeste ja pingviinide vahel möödub raulikumatel
pööretel. „Arvan, et kui ma elu lõpuni enam mitte ühtegi pingviini ei näe, olen ka rahul,“ teevad
reisisellid külma maa võrdlemisi tagasihoidliku fauna üle nalja. Parimad muljed ja kõige
eriskummalisemad kogemused on paljunäinud reisisellid oma elamuste kohvrisse pakkinud just kõige
külmemalt, kõrgemalt ja mahajäätumalt mandrilt – Antarktikast.

Faktinurk:
Antarktiline suvi algab Lõuna-poolkeral novembris ja lõppeb märtsis. Samal perioodil korraldatakse
ka turismikruiise. Temperatuur on sellel ajavahemikul tavapäraselt ca nulli ringis. Antakrtikasse
sõidutab turiste Argentiina lõunatipust, Ushuaiast ca 20 erinevat kruiisifirmat, hinnaklass
sõltuvalt kajutist, inimeste arvust ja pardal pakutavatest lisateenustest 30 000 –
500 000 krooni. Oma osa hinnapoliitikas on nii koolivaheaegadel kui lindude
poegimisperioodil – mida rohkem vaatamist, seda krõbedamad hinnad. Kel ajaga ei kipita ja
nädalakese Ushuaias kannatab oodata, võib panustada ka superpakkumistele. Paar päeva enne väljumist
kolisevad hinnad sõltuvalt reisist koguni –80%.
Tasub teada:
Mida suurema kruiisilaevaga lõunanaba poole sõita, seda väiksemaks kujuneb tõenäosus merehaigeks
jääda. Teiselt poolt tuleb arvestada, et üle 100 turisti korraga ühelt laevalt randuma ei lubata.
Teisisõnu tähendab see kümnepäevase reisi korral ühe inimese kohta kuue maabumise asemel heade
ilmastikuolude puhul kahte kuni kolme korda.

Tanel69 pilt
00

küsimus orlova kohta

Tere, mul see aasta minek samuti Orlovaga Antarktikasse. Tahtsin küsida, et korraldaja annab seal mingi jope (parka). Kas see on piisav sooja koha pealt või peaks endal ka mingi soe jope peale selle kaasas olema? Laeval antakse reisi ajaks saapad. Kas need on maabumistel OK? Või peaks ise veel eraldi matkasaapad kaasa võtma? Ei taha ennast asjatu pagasiga koormata, kuna kavas ringi vaadata ka Argentiinas enne. Tänud ette vastuse eest.

Reisipakkumised