Trip.ee

Eellugu
1963.a. lõpus on Johannes Hint jõudnud tagasi Jaapanist, kus ta koos Vanaselja ja Rüütliga konsulteeris jaapanlasi silikaltsiiditehase käikulaskmisel. Oma instituudis ta jutustas, et kui tehases oli vaja midagi täiustada või ümber ehitada, oli päeval sellekohane arutelu, õhtul tuli jaapani insener joonistega hotelli, et kontrollida, kas pooled said teineteisest õigesti aru, ning järgmiseks hommikuks oli asi metallis juba valmistatud ja kohale monteeritud. Meile juba pea 20 aastat nõukaajas karastunud vendadele (kus riigivalitsejate üheks lahendamata probleemiks osutus, et kuidas sundida inimesed tööle, mitte varastama) tundus see asi ilusa muinasjutuna, kuid samas ei osanud keegi meist ette näha, kuhu Jaapan välja jõuab nii andunud töössesuhtumisega.
1969.a. ilmub eesti keeles P. Boulle “Sild üle Kwai jõe”. Loo üheks moraaliks on, kui mahajäänud oli veel II Maailmasõja lõpus jaapani insenerid võrreldes läänemaailma ja esmajoones brittidega. Samas on ka 60-ndatel esimesed märgid Jaapani tõusust maailma tegijate hulka. 1964 aastal lastakse Jaapanis käiku esimene kiirraudtee-shinkansen (Tokio-Osaka) ja toimuvad Tokios olümpiamängud. Tehnikaajakirju võimaluse piirides jälgides saab selgeks, et jaapanlased ostavad massiliselt kodumaise tootmise edendamiseks kogu maailmast tipptehnoloogia litsense.
Ühe võimaliku variandi Jaapani kiire arengu põhjustest pakub välja Kalev Soll oma raamatus “Ränduri teejuht” 2007.a. II Maailmasõja aegu ridamisi Aasia riike vallutades (Hiinast kuni Indoneesiani) olevat õnnestunud Jaapanil Ameerika sõjaväeluure andmetel vallutatud aladelt kokku ajada aardeid (näit kulda üle 47000tonni) 350 miljardi $ eest(veidi kahtlen, liiga suured arvud). Paraku on selline tegevus tavapärane üldse vallutussõdades Kõik see varandus paigutatakse idamaise hoolega mahajäetud kaevandustesse või merepõhja. Peale okupatsiooni lõppu alates 1952.a.nende varude oskuslikul realiseerimisel Jaapan kosus sõjajärgsest pankrotist hämmastavalt kiiresti, millest jätkus ka kallite litsenside ostmiseks.
Möödub ainult 20 aastat ja läänemaailm on hämmingus- jaapani autod, elektroonika, optika ja muu tipptehnika vallutab oma kõrgkvaliteediga maailma. 1985. a septembris oli Jaapani väliskaubanduse ülejääk USA suhtes 50 miljardit $. Kongress nõuab kärarikkalt, et Jaapani kaupade sisseveole kehtestataks piirang. Ka meenuvad enda lähiminevikust meil 80-ndatel aastatel kadedusega nähtud üksikud jaapani autod, mida said lubada endale mõned välismeremehed või kõrged bossid. Enda rahakott lubab soetada ka Moskvas Sadovaja komisjonikauplusest jaapani kassettmaki ja poolautomaat fotoaparaadi.
Nüüd veel 20–25 aastat hiljem on tahtmine võimaluste piires oma silmaga näha vähemalt osa Jaapanist (Kansai regioon ja Hiroshima kant),tutvuda omanäolise kultuuripärandiga, sõita shinkanseniga, vaadata kas taip käib üle igatsorti pileti, nänni ja WC automaatidest , veidigi rohkem mõista jaapanlasi nende tegemistes.
Touresti ajaks Finnair lubab ka mõned sooduspiletid idasuunal. Esimesel päeval õnnestub saada 2×8,9 tuh Eeki piletid TLL-HEL-KIX ja tagasi. Kahjuks parim variant ühe tunnise ooteajaga Helsingis kuidagi ei õnnestu, tuleb leppida 5 tunniste ooteaegadega.
Veel midagi mõtiskluseks. Kuigi 6.aug.1945 heideti aatomipomm Hiroshimale (200000 ohvrit) ja 9.aug Nagasakile (140000 ohvrit), siis 2010 aastaks on Jaapanis plaan toota elektrit 42% aatomjaamades. Elanikkonna tihedus on võrreldes Eestiga ca 10 x suurem, ometi on leitud kohad aatomelektrijaamade rajamiseks ja ka rahvas vaba paanilisest hirmust aatomi suhtes. Meie valitsus ja riigikogu oskab aatomelektrijaama probleemi ainult edasi lükata. Praegune sehkendamine Pakri saare ümber tuletab rohkem meelde kilpla ehitamist.
Jaapani kohta on palju infot netist saadaval, annaksin vaid mõned –

• www.japan-guide.com- väga kasulik lehitseda ja annab vastused pea igale küsimusele;
• tripis päevikute osas 2008.a.lõpus Gaijini sisukad lood jaapani kommetest;
• tripis jaapani alas peaaegu klassikaks kujunemas Sirtsu jutt Imelik armas Jaapan;
• geocities.com/janikakoji/- toitudest ja muust olmest;
• hyperdia.com- raudtee sõiduplaanide variandid ja hinnad;
• gutereise.blogspot.com- äärmuseni detailides nii mõnedki probleemid;
• ja muidugi wikitravel.org.

Kaks nädalat enne meie starti toimub lennunduses midagi mõistusevastast. Islandil Eyjafjölli tulemägi purskab tuhapilvi välja ja tuultega tuhapilved vajuvad kogu Euroopa peale. Tundub, et mõõteriistu ega norme lahjenenud ja nähtamatu tuhapilve hindamiseks eriti ei ole ja tulemused ilmselt laialt interpreteeritavad, vähemalt Euroliidus, ja nii suletakse igaks juhuks enamik lennujaamu. Viis päeva möödub täielikus paanikas, siis hakkab mõistus vähehaaval tööle. Üritades täpsemalt modelleerida tuha levialasid nii plaanis kui ka kõrguses ja tehes mõningaid katselende, asutakse pisitasa lende taastama ja kuna vulkaan Islandil jätkab väiksema võimsusega ning valdavad tuuled pöörduvad läänesuunda, suudetakse lennundus taastada enam vähem järgmise nädala jooksul. Kokku lüüakse lennunduse kahjud, mis on suurusjärgus 1,7 miljardit dollarit, sellele lisanduvad kahjud muudes majandusharudes, jutt käib kümnetest miljarditest dollaritest. Lennujaamadesse lõksu jäänud reisijate kannatustest kujuneb tulevikus eluloolugude kõrval uus beststeller.
Loodame, et meie lennud seekord õnnestuvad, sest ei ole tahtmist jääda määramata ajaks jaapanlastele külaliseks.

02.mai
Tallinnast Helsingisse väikese propellerlennukiga, pole ammu sellisega lennanud. Helsingi- Kansai lend Airbus A330-ga, lennuaeg 9t 15 min, istmete read 2+4+2, vahemaa7700 km. Kohtume ka Germalo giidiga, kellel on kaasas 32 grupp aiandushuvilisi.

03.mai
Osaka lahes on kahele kunstsaartele 4×1 km rajatud Kansai lennujaam, maabume 8.45 paiku.
Pagasit oodata pole meil vaja, passikontroll võtab sõrmejäljed ja teeb ühe portreefoto ning olemegi vabad inimesed vabal maal. Linna saame ilusasti Nankai liini expressiga-45 min. Hotelli leidmine õnnestub ka kergesti, sest asub 9 kordses majas ja ülemiste korruste seina peal hotelli nimi inglise keeles (hotell oli Tallinnas broneeritud, sest tulek toimus “kuldse nädala” ajal, kus meie ei teadnud, kui täis sellel ajal hotellid on) Hotellis on puhas kahene tuba, all pakutakse hommikuti tasuta kohvi, allkorrusel on ka duši ja spaaruumid, on tasuta intenet. Kõigile külastajatele jagatakse helesinised kerged hommikumantlid, mõnus on nendega mööda maja ringi ajada. Puhkame veidi ja Osakat avastama.. Jõuame esimesel päeval üle vaadata Osaka kindluse (ehit 1586.a. 8 korrust).Kindluse ülemisel korrusel on vaateterass, rahvast on palju liftijärjekorras, meie normaaltervisega vallutame torni treppidest. Sees on eksponaate vähe , pakutakse lastele papade-mammade rõõmuks eksootilisi kostüüme ajaloost. Väljas toimuvad koolilaste gruppide tantsuesinemised, rahvast on murdu, ilm on ka väga suviselt soe.
Veel sõidame rongiga Osaka keskjaama, vaatame üle läheduses oleva Sky Buildingu, mis on 173 m kõrge kahe korpusega ,üleval ühendustunnelid ja vaateplatvormid. On päris uhke arhitektuuriga, ka ümberringi on mitmeid pilvelõhkujaid ja esindushooneid. Selles kandis on ka Osaka kuulsaim elektroonikapood, Yodobashi, kus uurime Canoni ja Panasonicu viimaseid väljaandeid. Ette rutates ostan ülejärgmine õhtu ära Lumix TZ7, mis ei ole küll viimane mudel selles sarjas, kuid selle eest juba mõistliku hinnaga- ca 200 EURi. Palju kiidetud Den Den elektroonika tänava külastus valmistab pettumuse, valik väike, osa asju second hand.
Õhtul jalutame hotelli poole tagasi kohaliku Eiffeli torni Tsutenkaku (103m) rajoonis, saame küllalt normaalses restolaadses kohas õhtusöögi, toidud tellime piltide järele, kes tahab istub toolil laua taga, kes valib lavatsi jaapani istes lösutamiseks madala lauaga.

04. mai
Nonii, reisiväsimus välja magatud ja võtame ette retke Koya-san pühale mäele, mis asub Osakast ca 60 km kagusse ja on üle merepinna 1000m.
Sõit sinna on lihtne. Tuleb leida Shinimamija rongijaama kandist (3 konkureerivat firmat ühes jaamas) tänavalt see õige jaama sissepääs, kust saab sõita Gokurakubashisse, minna kassa või automaatide juurde ja osta piletid. Perroonil korraldaja käest üle küsida, mis suunas ja mis kell rong läheb. (hiljem kogemuste tulles avastame et igal perroonil on keskkohas elektrontabloo väljuvate rongide infiga, põhiline jutt muidugi japanese, vahel vilksatab sisse ka arusaadavaid jaamanimesid). Üldiselt ühe perrooni rongid liiguvad eri sihtpunktidesse ja on eri hinnaklassis. Istuda rongi ja sõita ca 50 min Hashimotoni ekspressrongiga, seal istuda ümber kohalikule rongile ja sõita Gokurakubashisse. Seal istuda ümber mägiraudteevagunisse (tõusev ja langev vagun omavahel trossühenduses). Lõppjaamas üles otsida buss, mis viib juba ca 3 km kaugusele Koyasani. Bussi sisenemine tingimata tagauksest, võtta automaadist tsooni näitav talong. Bussijuhi esiaknast ülalpool on elektrooniline tabloo, mis näitab olenevalt sisenemistsoonist momendi sõidutasu. Väljumisel näidata bussijuhile tsoonipilet ja kõristada paras peenraha lugemisautomaati, automaat näitab juhile palju maksid. Kui parajat raha ei ole, on samas kõrval ka rahavahetusautomaat. Väljud bussist ja oledki kohal. On ju “elementare”, nagu kinnitas kümmekond aastat tagasi Ühispanga reklaam kenade itaalia poistega. Kui esimesel katsel tekivad väikesed tõrked, siis järgmine kord on juba tükk maad lihtsam.
See kirjapandud jutt ei ole mõeldud kellegi hirmutamiseks, vaid rongisõitudel uutesse kohtadesse tuleb olla rahulik ja tähelepanelik.
Koyasan on 2004.a.kantud UNESCO maailmapärandite nimekirja, ta on shinto-budismikeskus Jaapanis, mis on Jaapanis hakanud kanda kinnitama juba 9 saj. Templeid oli hiilgeaegadel püstitatud 3000 ringis nüüd on tulekahjude ja muudel põhjustel neid järgi jäänud sadakond. Väga tihti kasutavad turistid templeid ka ühe öö peatuskohana, pakutakse taimetoitu ja mediteerimisvõimalust. See teenus on küllalt kallis (ca 10000 jeeni ühe kohta). Meie piirdusime ainult päevase külastusega. Ilm on väga soe ja ilus, tänu kõrgusele näeme ära ka viimased kirsiõied õitsemas.
Koyasani kaugemas otsas on väga suurejooneline Okunoini surnuaed. Mitusada aastat vanade põlisokaspuude all on ridamisi suurejoonelisi matmiskohti, hauasambad- vanemad lihtsalt tahutud graniidist, uuemad juba poleeritud. Jalutame pea 2 kilomeetrit ja jõuame Kunai mausoleumini, mille räästaste all ja lagedes põleb 1000 laternat, kindlasti on seal väga efektne õhtuhämaruses. Ringi liiguvad ka palverändurite grupid. Võrreldes mõni aasta tagasi tehtud Hispaania Santiagoga, kus rõhuv enamus oli sportlikult riides noori, on siin ettevalmistus palverännakuks riietuse osas palju tõsisem. Seljas on palveränduritel ühtemoodi kirjadega varustatud kitlid, selle peal lai kaelavöö, peas koonuskübarad ja väga paljudel atribuutikat täis kepp koos kellukesega. Surnuaias näeme ka igasugust usklikele suunatud tegevust. Näiteks kümmekond 1–1,5 m kõrget jumalust rivis, mille juurde lookleb 40–50 uskliku järjekord. Jõudnud jumalateni, püüab iga usklik koos vastava sõnumiga üle pritsida kulbitaolise kopsikuga järgimööda kõik jumalad.
On pisike puust paviljonike, millel külje peal ava ja sees pingil ca 10 kg kaaluv ümarik graniitkivi. Kivi kaal ja kuju on valitud munkade poolt nii õigesti, et järjekorras võibolla igal 12-ndal õnnestub näppude abil kivi üles tõsta. Sellisel vennal on muidugi suured šansid edasises elus.
Ühes paviljonis pakutakse nende traditsioonilist veidi kibeda maitsega rohelist teed.
Tagasi tulles valime teise marsruudi, kus on juba värskemad hauaplatsid. Kuid ajad ja kombed muutuvad. Kohtab hauda, kus peremees mälestab oma kadunud koera, ühe haua peal on metallist rakett. Siltide järgi on tunne, et paljud rikkad firmad soetavad siia matmisplatse oma ülikute matmiseks.
Teel tagasi kesklinna poole käime läbi õige mitmest väiksemast templist, on hoolitsetud sisehoov koos aiaga ja templiruumid. Kesklinnas leiame jälle meie mõistes normaalse söögikoha, näitame näpuga piltidele, mis on meile hinna ja väljanägemise poolest kõige vastuvõetavamad.
Peale lõunat käime selle kandi peatemplis- Kongobu-ji tempel (500y). Väga võimas koht, saame pildistada ka üht protsessiooni- rivis astuvad kõige tähtsamad ja auväär semad. Seintel on palju bambusmattidel loodusmaale, pakutakse teed koos küpsisega. Edasi lähedal asuvasse Garan templisse selle hooned on hoopis teises stiilis- kirkad oranžvärvi seinad ja sambad. Kuna 3.-5. maini toimuvad Kechien Kanjo pidustused kohtame kooris laulvaid naisi, minirongkäike, toimub palveränduritele tunnistuste väljakirjutamine.
Veel jõuame üle vaadata väga vägevad linna väravad- 25 m kõrged Daimon väravad. Väravatest väljaspool valvavad linna 2 deemonit, kes hoolitsevad selle eest, et uskumatud ja halbade mõtetega rändurid ei jõuaks pühasse linna.
Väravate tagant kohe paremale tõuseb rada mäkke läbi tagasihoidlike toriide (puidust väravaraamid). Teen ühe pooletunnise soolomatka mäe tippu, rada palistavad mitukümmend toriid. Tipus kasvab mets nii et erilisi vaateid pole ning sammun tagasi. Radamööda edasi minnes oleks jõudnud ilmselt mägiraudtee ülajaama.

05.mai
Sõit Narasse õnnestub kenasti, pilet ühele 540Y. Naras esimene suur atraktsioon on ca 1500 hulkuvat hirve, kes nuruvad (või norivad, oleneb näljast või temperamendist) inimestelt spetskooke, komplekt 150Y. Igaks juhuks on väljas ka hoiatustahvlid, kuidas agressiivse hirvega käituda. Kahjuks on loomad veel talvekarva tortidega, mis ei ole eriti kena vaatepilt.
Esimene tõeliselt suur peatuspaik on Todaji-ji tempel, kus asub 752.a. sisse õnnistatud Daibutsen ehk Suure Budda saal. See on maailma suurim puitehitus H=50m, L=57m, B=51m. Budda ise on pronksist 444 tonni,16 m kõrge, 2,4 m pika kõrvaga.
Et veidigi ettekujutust anda templi suurusest, siis saalis on 36 D=1,2m puitsammast, mis on koostatud trapetsristlõikega puitprusside kokkusobitamise ja kasvatamisega. Kõik see lugu on kokku tõmmatud raudlattidest tõmmitsatega. Veel on väravad, üks tiib 1,8×10m. Kogu lae ja katusekonstuktsioon on puuseppade meistritöö. Omal ajal olevat siinkandis tegutsenud hiina päritolu arhitektid ja korea puusepad.
Peasaali tagaosas valvab Budda seljatagust 2 kurja näoga deemonit (Damonton), kes ei lase hiilida võltsuskujatel templisse Budda jalgade ette. Et toimingut näitlikustada, on näha 2 südantlõhestavalt nutvat pead, kes on aru saanud, milleni viib valskus usus.
Ajaloolises pargis ringi jalutades käime veel Suure kella juures, mitmes väiksemas templis ja viiekorruselise pagoodi juures.
Päeva lõpetab Kasuga Grand Shrine- suur kompleks, sees on imeilusad puidust oranziksvärvitud templiehitused, ümberringi õitsevad puud ja põõsad, mis levitavad joovastavat meelõhna. On jälle palju laternaid, kogu kompleks jätab väga ilusa ja viimistletud mulje.
Tagasiteel jaama poole näeme veel ühel suurel muruplatsil poiste kahevõitlust Kendo stiilis keppide , peakaitse ja spetsriietusega. Kõik muidugi kohtunike kontrolli all.
Linnas liigub palju dekoratiivseid rikšasid, noor poiss vedamas, istekohti kahele. Saame jälle peatänaval lõunatada meeldivas kohas ja kella 15 paiku sõidame tagasi Osakasse Oli hästi kuum päev ja võttis läbi. Esialgu plaanitud vahepeatuse Horujis jätame ära, sest väsimus on peal ja kaks superilusat templit päeva kohta pole vähe.
Õhtul peale 7 käime Namba rajoonis õhtuse äri ja meelelahutuse linnaosas. Tänavatel on sadade meetrite kaupa arkaade, mille all käib äri ja liigub noorus. Väga palju on arvutimängude saale, söögikohti ja kõikvõimalikku kaubandust.
Üle vaadatud sai Shinsaibashi kaubakeskus, Dotonbori ja Den Den Town.

06.mai
Osaka päevad on seljataga, täna sõidame lääne poole kuni Okayamani. Esimene peatus on Takarazuka. Jah seesama linn, kus loodi revüüteater lääne stiilis ja 70-ndatel hullutati nõukogude inimesi tunnise värvifilmiga jaapani revüüteatri numbritega.(meil jooksis Pioneeris). Nüüd wikitraveli infoga tahame teha 2 tunnist retke loodusesse. Osaka peajaamast läbi sõites teeme piletiautomaatidest läbi minnes mingi vea. Selle asemel, et pileti pealt ca ¼ kustutada, omastab automaat meie mõlemate piletid. Kohalik kontrollijapoiss hakkab meiega tegelema, automaat avatakse, meie pileteid siiski ei leita. Lõpuks teeb poiss ettepaneku, et ta helistab Takarazukasse et seal lastagu kaks gaijini ilma piletita edasi minna. Nii saamegi laia naeratuse saatel Takarazukas rebaseraudadest läbi , sest eks nendelegi oli meiesuguste seiklused väike vaheldus töörutiini. Nüüd võib mõni kauem Jaapanis elanud-seigelnud vaikselt muiata meie äparduse peale-juhtub, ikka juhtub.
Takarazukas paneme oma maise vara jaamas hoiulaekasse 300Y eest ja sõidame edasi paar jaamavahet Takedaosse. Sealt algab üks vana raudteelõik, mille rööpad on demonteeritud, uus raudtee on pea kogu ulatuses tunnelis. Saame jaamast joogiautomaadist pudeli vett, võtame õige suuna ja las minna. Selle mahajäetud lõigul on 6 tunnelit ja üks terasfermidest sild. Õnneks silla ületamisel ei ole vaja balanseerida vanadel poolmädanenud liipritel, vaid kõrvale on ehitatud terasplaatidest kõnnitee käsipuuga. Tunnelid on pikad ja pimedad nii et meie kaasavõetud 2 taskulampi on teretulnud. Samas on loodus ümberringi fantastiline. Kenad kevadised värvid puudel, vesi kohiseb kaljurüngaste vahel mõned haigrutaolised jahivad kalu. Hea on vaadata, et kuigi selle jõe kaldaid kasutatakse ilmselt ka piknikupidamiseks, loodusreostust meie moodi ei ole näha. Teekonna pikkus on võib-olla 6 km, rahuliku käigu ja puhkepausidega läheb ca 2 tundi. See oli ka ainuke kord Jaapanis, kus sinu ümber ei toimunud sigin-sagin.
Takarazukasse tagasi jõudnud, võtame oma pambud ja jaama juures üle tee bussi ootekohta. Edasi bussi peale ja sõit ca 15 km Arima onseni. See on üks kuurortlinnake kümnete omasuguste keskel, kus kuumaveeallikatele on rajatud termaalspaad. Interneti info põhjal on selle linna veed rauarikkad, radioaktiivsed, leidub ka allikaid kõva süsihappegaasi lisandiga , mida kohalikud juba ennemuiste kasutasid magusat ja mahla lisades wurtswasserina. Kahjuks olen end esimesel ööl Osakas külmetanud, on nohu ja kurk veidi kipitav. Selletõttu igaks juhuks tõsisemat onsenikülastust ette ei võta. Ühe avaliku onseni ees on varikatusega varjatud laiem plats, kuhu on ehitatud istealused ja kivivoodriga kraavis on tapvalt kuum vesi. Koorime ka oma jalad paljaks ja üritame ülejäänud leotajatega koos tegutseda. Vesi on siiski niivõrd kuum, et üle veerand tunni me vastu ei pea. Jalutame veel tunnikese mööda tänavaid ja läheme bussi peale, mis sõidab Kobesse. Kobe on igati moodne suurlinn ilusa kesklinnaga, kuid kaua me siin ei peatu. Uuesti rongi peale, 3 rongi ja ümberistumistega Okayamasse. Kella 18 paiku oleme kohal. Hotelli otsimisega on raskusi, sest omanik pole vajalikuks pidanud üles riputada inglise keelset silti. Samas kohalikud, kui nendelt küsida Riverside hotelli ei saa reeglina aru millest on jutt. Lõpuks siiski, hotelli astudes tuleb kohe võtta omad kingad ja panna nummerdatud kapikesse, vastu saab sussid. Vastuvõtus umbjaapanlasest vanamehega on muidugi raskusi, kuid nagu ikka kuskilt leitakse üks noorem veidi inglise keelt rääkija, nii et saame oma ühe öö arved klaaritud ja loetakse peale sisekorra reeglid. Tiiule on kinni pandud ühekohaline sansõlmega number, minu soov oli ära proovida 1×1×2m kapsel, mis on maailmas küllalt ainulaadne lahendus hotellinduses. Kõige hullem ei olegi. Kapslid on monteeritud üksteise peale kahes kõrguses., sees on pisiteleviisor, suur juhtimispult tele, valguse ja ventilatsiooni sättimiseks. Millegipärast ei ole kapslis ühtegi nagi, panen püksid ja särgi enda kõrvale magama, väga võimalik, et kuskil läheduses on eraldi garderoob, kuhu saab üliriided jätta. Tundub, et esialgne äriidee oli võimaldada neil meestel, kel jätkus juttu kauemaks sakeklaasi taga ja koju enam ei jõudnud, veeta öö minimaalmugavuste ja minimaalhinnaga. Nüüd on sakejoojad jõukamaks läinud, võib-olla tellitakse kojupääsuks takso või minnakse korralikku hotelli. Igatahes kapslite osakonnas teisel korrusel oli sellel ööl 2 magajat.

07.mai
Ilmataat oli meie suhtes armuline, öösel liikus üle Okayama madalrõhk koos vihmaga, hommikul välja minnes ainult veidi tibutas, mis ka kohe lõppes. Start on kell 8 Korakuen aeda, mida jaapanlased ise hindavad üheks kolme parema hulgas. Aed on rajatud Asahi jõe saarele juba 18. saj alguses. Puud ja põõsad paigutatud omaette gruppidesse, on paviljone, järvekesi nende peal saartega. Paljud põõsad on pügatud poolkera kujuliseks ja kuna on kevadine õitseaeg, siis silmailu siin jätkub. Veekogude peale on ehitatud sillakesi ja purdeid. Mõned ülepääsud on sik-sak lahendusega, sest siin jalutades ei loe kiirus, millega sa saad punktist A punkti B, vaid vaated, mis avanevad teekonna suunda muutes. Lisaks on palju muruplatse, bambusesalusid, ei kohanud aga jaapani aeda kivikillustikuga. On aed üle vaadatud, hotellist kotid selga ja jaama sõiduks Hiroshimasse. Saame shinkanseni piletid nozomi 7 rongile, reserveerimata kohad, sõiduvahemaa 161 km, aeg ca 40min.. Rong on võimas, delfiinininaga ja pikk, kiirusest ei saa muidugi aru, on kahju, et enamik sõiduaega möödub tunnelites maastikku nägemata. Rongi teenindav personal kõnnib piki vaguneid ja igakord vagunisse astudes või sealt lahkudes teeb sügava kummarduse.
Jõuame Hiroshimasse, pakid jälle hoiulaekasse ja tramm nr 6-ga Aatompommi kompleksi juurde. On näha kivihoonet teraskonstruktsioonis kupliga katusel (tuttav siluett paljudelt piltidelt),on eraldi mälestusmärk lastele, kuhu toovad nüüd koolilapsed origamidest kokkulükitud vanikuid sadade kaupa. Muuseumis on näha 1945.a. Hiroshima linna makett enne ja pärast pommitamist. Kogu linna peale oli ainult 12 kivi või betoonhoonet, ülejäänud enamik kahekorruseline puithoonestus. Kui pommi plahvatusel õhus temperatuur tõusis epitsentris 3000–40000 kraadini, on õudne ette kujutada üheaegset totaalset tulemerd kogu linna ulatuses ja sellega kaasnevat traagikat. On pilte lastest, kellel jäsemete küljes ripendavad naharibad jne, parem nendest õudustest rohkem ei räägi.
Edasi sõidame tramm nr.2-ga Miyajima saare kanti. Saar on väga ilusa loodusega ta on kuulutatud jälle 3 ilusama maastikuala hulka Jaapanis ja ühtlasi kehtivad mitmed tabud, näiteks saarel ei tohtinud sündida ja ka surra. Saarele pääseb praamiga, ca 10 min sõitu. Kõigepealt tutvume kohalike hirvedega. Plakatite järgi on nad agressiivsemad Nara omadest ja üritavad süüa ka turistide pabervoldikuid ning riideesemeid. Kohe praami mahatuleku lähedal on Itsukushima tempel ja selle ees meres kuulus torii, mille kõrgus on 16m ja postidele toetub 23 m pikkune põikpuu. Tempel on jällegi värvitud erkoranžiks ja jätab meeldiva mulje. Parajasti on käimas ka üks tseremoonia, sisust muidugi aru ei saa, oletada võib, et kõrgklassi noorte abiellumise eelne pidulik religioosne tantsuetendus. On trummidest ja puhkpillidest 4 liikmeline orkester ja üks rikkalt dekoreeritud meestantsija, kes muusikajorina saatel teeb tantsuliigutusi( sama etendust nägime paari päeva pärast ka Kyotos) ja valitud vaatajate seltskond nii 6 inimest. Jalutame edasi mööda vaikseid tänavaid ja asuma saare otsas Miseni mäetippu vallutama-530m. Kui oleks aega ja tahtmist rohkem, võiks ka jalgsi mööda radu ja treppe ronida, valime seekord siiski inimlikuma variandi –2 tõstukit toovad meid 2×1000Y eest tipu kanti. Vaated sõidu ajal on imekenad, sest ilm on kevadine ja päikseline, merest turritab lähikonnas välja mitu arvatavasti inimtühja, metsaga kaetud kaljusaart. Üldse on peale jaapani suursaarte veel palju väikesaari. Ülal naudime jälle ilusaid vaateid, lubatud ahvikarja me siiski ei kohta ja hakkame jalgsi pisitasa alla laskuma. Mõõduka tempo juures kulub selleks 1,5–2 tundi. Alla tuleme mõõda treppe ja kaldradu, kokku on astmeid 2000 ringis ja jalad õige väsinud. Alla jõudes on päike parasjagu laskunud mägede taha, kogu läänetaevas hõõgub, teeme veel mõned efektsed pildid ja praamiga suurele maale. Trammiga logistame kesklinna kanti, saame ühes kohas õhtut süüa ja jaamas uurime meie ööbussi väljumise kohta, oleme selleks piletid ka Tallinnas ära ostnud. Kõik klapib, pool 11 antakse buss ette, meie nimed on ka reisijate lehel ja sõit algab. Oleme ostnud Relax seats, see tähendab suhteliselt avarat reavahet, saab tõsiselt kallutada magamisasendisse, pea kohal on vetruvatest varbadest musta riidega kaetud korvike, mida saab tahtmisel üle pea tõmmata. Ja nii me veereme üle Osaka Kyoto poole.

08.mai
Osakas jääb buss pidama osa rahva mahalaskmiseks, Tiiu läheb kempsu otsima ja bussijuht otsustab kohe edasi sõita. Mina poolunisena ei jaga ka momendil asja ära, kuid liigun bussijuhi juurde oma murega, et Tiiu kadunud. Kuigi repliigid on seekord eesti ja inglise keeles, on need siiski nii ilmekad, et juht saab aru, peale väikest kuklasügamist teeb 4 vasakpöördega auringi, saabume uuesti peatusesse, kus Tiiu muidugi närveldab.
Kyotosse jõuame kella 06 paiku, kuna hotell on meid hoiatanud, et nii vara ta meid ei taha näha, teeme aega parajaks raudteejaama kohvikus. Kohvik on hästi puhas, avar ja peale meie on mitmed võtnud laua endale kuhugi varjulisemasse kohta, et oma asjadega tegeleda. Veidi enne kaheksat asume liikuma, hotell on suht jalgsitee kaugusel raudteejaamast. Vastuvõtus leitakse meie bronnitaotlused üles, maksame ära puuduva summa ja saame oma kompsud panna vähemalt pakkide hoidu. Kahjuks sellel hotellil on check-in alates kella 15-st. Et poolmagamata me Kyotos tänavamüras vastu ei pea, on selge, valime tänaseks sõidud loodusesse.
Jälle Kyoto jaama ja paar jaamavahet lõuna poole, Inari jaama. See on juba äärelinna ala, kohe jaama kõrval asub Fushimi Inari Shrine .Selle taga pisitasa 230 m mäkke tõustes läbi sadade oranžide toriide jõuab mäe tippu, kust avanevad ilusad vaated Kyotole. Mägi on kaetud põlispuudega ja siin seal valvavad korda kivist rebased või õigemini rebasepaarid. Mägi on tunde järele kasutatav ka üksikute matusekohtadena. Rahvast on küllalt liikumas ülesse-alla, kuid kenas looduskeskkonnas see ei mõju väsitavalt.
Tagasi linna ja Kyoto jaama kõrvalt õnnestub kärmelt leida peatuskoht, kust bussid sõidavad Oharasse. See on tunnise sõidu kaugusel mägiküla, otsustades paljude söögi ja ärikohtade järele, küllalt populaarne väljasõidukoht kohalikele. Külas on paar templit, mõned onsenid, need meid otseselt ei huvita, lihtsalt jalutame ringi, et veidigi kompida Jaapani maaelu. Saame lõunatada ühes arhailise stiiliga söögikohas, istume laua taga, mille plaat on plangust 5,0×1,1×0,11m. Selliseid põlispuid juba Eestimaal ei kohta. Küla tegeleb agaralt mitmete köögiviljade hapendamise-marineerimisega ja muidugi müügiks. On mitmed tünnid, mille peal toodang pakendatud vaakumkilesse ja kõrval tikud-kausikesed toodangu degusteerimiseks. Kasutame juhust ja proovime- on küll head, erilise maheda marinaadiga, võib-olla ka veidi veiniäädikased. Minule jätsid unustamatu mulje väikesed sibulapojad, neid sai vaikselt nositud kuni kauss tühi. Ühe mehe eritoode on noored kasvuhoonekurgid, kergelt marineeritud ja aetud tiku otsa. Kurk maksab 150Y, ostame ühe ja maiustame. Jalutame edasi, külatänavatel peale turistimarsruute rahvast ei kohta. On näha värskelt istutatud riisipõlde vee all ja siis satume juhuslikult tulemere kanti. On kevadine õitseaeg ja muidu väheütlevad põõsad on löönud lahti oma õieilu. Lehti praktiliselt pole näha, terve põõsas leegitseb punakasoranžis toonis.
Kella 4 paiku oleme tagasi linnas, õhtul teeme väikesed jalutuskäigud hotelli lähiümbruses.
Paar sõna meie võõrastemaja kohta. Jälle tuleb oma jalanõud vahetada susside vastu kohe eeskojas. On tasuta kohvi võimalus koos koore ja suhkruga, internet on tasuline 100Y/20 min. Üldpuhkenurga kõrval köögis saab tahtmisel kenasti omale süüa teha, mida mõni pere kasutab kõvasti (näit üks prantsuse pere 3 teismelise lapsega). Meie piirdume kohvivee keetmise ja mikrouunis pirukataoliste soojendamisega.

09.mai
Hommikul ilm on ilus ja peale kohvitamist uusi asju avastama. Kõigepealt buss nr 204-ga Kinkakuji-kuldtempli lähistele. Templit ümbritseb suur park ja pargis mõned järved, millest ühe kaldal tempel end välja näitab. Hommikupäikeses kuldne tempel särab ja koos veepeegeldusega on imeilus. Targemad teatmikud ütlevad, et tempel on ehitatud 3 stiilis: I korrus- paleestiil, II korrus- samuraimaja ja III korrus- zen templi stiilis. Katuse tipus on hiina fööniks. Tegelikkuses harmoneeruvad need eristiilid tavainimesele täielikult. Pargis jalutades näeme lilleilu, on puude all sammalmuru, mida naised ettevaatlikult luudadega puhastavad, pühkides õrnalt sambla pealt lehti ja okkaid. Pargis on palju koolilaste gruppe, kellele meesõpetaja või giid jutustab lugusid. Ühel järvel on ka vees mõned kivisaarekesed, kuhu on mõnusalt sisse seadnud kilpkonnad.
Edasi jalgsimatk ca 1,3 km ja oleme uues templis-Ryoan-ji. Seal on samuti kenad templihooned, kuid jaapanlaste arvates on siin üks tippkiviaedadest. Püüdke ette kujutada 2500 m2 suurust platsikest ühe templisaali kõrval. Platsi peale on filosoofilise meditatsiooni tipptulemusena paigutatud 15 eri mõõduga kivi. Nende vahele on puistatud helehallist graniidist peenkillustikku, mis on rehitsetud pikki, põiki ja ümber kivide ringi. Kahjuks mina eurooplasena ei taba seda kõrgemat fluidumit, mis peaks kaasnema seda aeda ja kive vaadates, vaadates ja vaadates. Minule jätsid tükk maad meeldivama mulje kivirahnude, veesilmade ja muu haljastuse kombineerimine mõnedes teistes tippaedades (näit. Keisripalee või Nijo kindluse ümbruses).
Aed üle vaadatud ,sõidame 2 trammiga (Randen Tram) Arashijamasse, see on Kyoto läänepoolses küljes äärelinnas looduslikult ilus ala. Kogu linnaosa läbib kärestikuline, vähese veega jõgi. Üle saab puusilla kaudu, mis on ka üks fotograafide meelisobjekt. Kaugemale jääb ahvidega asustatud mägiala ja lähemale bambussalud. Kuna mõlemad on muudetud turistikaks küllalt soolase sissemaksuga ja ahve ning bambussalusid siin ilmas hulgi nähtud, jätame need atraktsioonid ära. Teeme korraliku lõuna, uurime kaubandust ja satume jälle eelmine päev kogetud marineeritud köögiviljade peale. Maitse on samahea, kuid linnatingimustele vastavalt on hindadel juba kolmandik juures. Peale ringijalutamist ostame piletid “romantikarongile” .See on vanade poollahtiste vagunitega rong, mis sõidab mõõda jõeäärset mahajäetud raudteetrassi. Trass meenutab väga meie seiklusi jalgsi Takarazuka lähistel paar päeva tagasi, vett jões on aga tunduvalt rohkem, nii et näeb mitmeid kanuusid ja suuri paate. Peale mitmete tunnelite läbimist jõuame lõppjaama ja sealt ligi kilomeeter marssides saame JR rongi jaama, mis viib meid tagasi Kyotosse. Hotellis oleme kell 17, tunnikene puhkust ja sõidame bussiga Gion Corneri kanti, et näha tunnist revüüetendust. Pileti hind on soliidne 3150Y ja näidatakse teetseremooniat, ikebanakunsti, erinevas stiilis muusikat ja tantse. Üks nendest- Gagaku oli meil juhuslikult nähtud juba Miyajima saarel olles. Lõpetuseks veidi nukuteatrit .Ausalt öelda olid lootused veidi kõrgemad, eriti mõnede kostüümide osas.
Kõigele vaatamata tore päev oli.

10.mai Templite päev
Hommikul ostame jaamast järgijäänud kahe päeva jaoks bussi päevapiletid a’500Y. Esimene tempel on Sanjusangen-do. Tempel rajati 12. saj tagasihoidliku 124 budda kujuga, hiljem 100a.pärast rekonstrueerimise käigus viidi buddade arv 1001-ni. Suure hulga rivis buddade eesliinil on asetatud 28 valvurit ja muud jumalat. Need on kujundatud juba suurema mõnuga ja peavad hirmutama nõrgalt uskujaid, keda ei lasta buddade juurde. Templi välislahenduses ei ole midagi erilist, lihtne pikk templistiilis ehitus ümbritsetud soliidse aiaga.
Järgmisena läheme Kiomizu templisse, ehitis asub rohkem põhjas ja linna servas, mäe küljes. Mägesid katab mets, mis on erksate kevadroheliste värvidega. Templis on hulgi teismelisi koolilapsi, kellele antakse usukasvatust. Reeglina kõik saabuvad koolilaste gruppidest teeb profifotograaf pildi, õpetajad keskel. Üldiselt on kogu templi territooriumil kõva koolilaste melu, nii et üle poole tunni vastu ei pea. Üheks eriatraktsiooniks “armu kivid”, mis on platsi peal teineteisest paarkümmend meetrit. Üht kätt silmade ees hoides tuleb pimesi jõuda teise kivini, kui õnnestub, siis oh-oh-oo arm on tulekul.
Õhtupoole sõidame veel Ginkakuji templisse. Templisse ei lasta, hoone ise on tagasihoidlik. Meeldiva mulje jätab ümbritsev park mägisel alal, kus jalutame mööda treppe üles ja alla. On ka võrreldes eilsega teistsugune kiviaed- killustiku asemel on kasutatud helehallist graniidist sõelmeid, mis on kujundatud tükk maad reljeefsemate (kõrgemate) vagudega, on ka rajatud sõelmetest üks massiivne tüvikoonus. Imelikul kombel mõjub see minule tükk maad ilusamana, kui eile Ryojan-ji’s nähtud kiviaed 15 müstilise kivilahmakaga.
Järgmine objekt on filosoofi rada, see on ca 2 km pikk rada puude varjus ühe kanaliga paralleelselt. Kuidagi kujutasin seda rada ette palju müstilisemana, kus filosoof sai mõtiskleda. Tegelikult on aastatega linn peale kasvanud, rada linna poolt palistatud juba madala hoonestusega, kus nii mõneski on pood või kohvik. Raja lõpuosas on siiski 200 m lõik, mis on tõesti põlispuude varjus. Raja lõpetab Nanzenji tempel oma ülivägevate väravate ja süngelt tumedates toonides hoonetega.
Teel bussipeatuse poole näeme ära ühe kohaliku pulmapeo lõpetamise. Pruutpaar koos lähiomastega kätleb kõigi külastajatega, järgnevad vastastikused kummardused ja igale külalisele antakse uhke kandekott x sisuga.

11.mai Viimane päev Kyotos
Hommikul bussiga Keisrite palee lähistele, sealt pargi loodenurgas paiknevasse külaliste vastuvõtu keskusesse. Peale väikese ankeedi täitmist (nimi, passi nr. vanus) väljastatakse läbipääsud kella 10 seansiks, mis kestab tund aega. Ümber 5 m kõrgete paleemüüride laiub 63 ha park, hämmastavad peenkillustikuga kaetud 40 m laiused teed, kuskil ühes servas sõitva jalgratturiga. Ilmselt on see jaapanlase tiheasustuse juures ihalus suure avaruse järele, mida saab lubada ainult keisripalee juures. Peale teede on pargis männilaadsed pikkade okastega puud. Ekskursiooniks kohaliku giidiga koguneb 50–60 inimest, kahjuks on ringkäik ainult hoonete vahel, hoonete aknad, uksed on suletud (Pekingis keelatud linnas sai vähemalt läbi ukseklaasi piiluda mõnegi hoone sisemust). Ehitused on siin äärmiselt kapitaalsed, puidust. Näiteks põrandalauad on jaapani seedrist laiusega 50 ja paksusega 7 cm. Giid tutvustab ka katuste katmist jaapani seedrist tõmmatud ribadega L=75cm, B=10cm ja paksus1,5–2 mm. Tehnoloogia on ligilähedane eesti talupoegade korvipeergude valmistamisele, kus männiprussi lõhestades saadi paraja paksusega peerud (vabandust korvipunujate ees, sest ei tunne terminoloogiat).
Katusetalastiku peal on roovitus tollistest laudadest ja selle peal paarkümmend kihti seedripilpaid, paigutatud sammuga 2cm Samas on enamik katuseid siiski glasuurkividest, tumehallid savikivid, tuletab meelde hiina stiili. Erinevuseks on, et kui Hiinas istub katuse nurkades viimastel nurgakividel 6–7 jeekimit, siis siin on kas mitte ühtegi või üksainuke.
Kyoto oli Jaapani pealinn üle 1000 aastat kuni 1869 aastani, siis sai pealinnaks Tokyo. Eks ka seda paleed pidevalt täiendati ja rekonstrueeriti, kuid väliselt see ei torka silma, hooned on küllalt sarnases stiilis suurte templiehitustega. Kenad on ka paleehoonete kõrval aiad, mida ilmestavad veesilmad, kaarsillad, kivirahnudest kaldad ja puud, põõsad haljastuses.
Järgmisena kõnnime Nijo kindluse poole, mis on jalgsitee kauguses. Jalutades kohtame heategevuslikku asutust- rahavaba kohvipoodi. On väga soliidne 2-korruseline hoone, mille 2 korrusel asub kohvilett, küpsiste kausid. Lisaks on ruumi vastaspoolel pikad riiulid pakitud küpsistega ostmiseks, kui midagi meeldima hakkas. Akendepoolses otsas on lauad-toolid, kus istub tosin külastajat, ka meie teiste hulgas. Seda maailmas ainulaadset asutust juhib Sukejiro Harimaya ja veebiaadress on www.harimayahonten.co.jp/pc/
Edasi Nijo kindlusest. Ehitatud 1626.a. 3-nda Tokugava Shoguni jaoks. Sisemine kindlus on 5-kordne ehitus, kõndima lastakse ainult esimesel korrusel. On olemas eluruumid, vastuvõturuumid, nendes elusuurused mannekeenid. Väljaspool sisemist kindlust, mis on ümbritsetud massiivkiviplokkidest müüriga, on jällegi ilusad jaapani aiad.
Lõunasöögiks satume ühte kohalike hulgas populaarsesse kohta. Soovitud pildi järele tuleb automaati tasuda ja tšekk anda kelnerile. Saame a’650Y eest kausikese riisiga, teise kausikese supivedeliku ja lisanditega, veel 2 kalalõiku salatiga, tassike hapendatud kurgiviiludega ja hakklihabiifsteek muna ja kartulikrõpsudega, muidugi ka klaas vett. Meil jäi järgi vähemalt pool riisi, kohalikud käisid automaadist lisaportsjoni tellimas.
Õhtul käime veel ärilinnaosas, külastame Nishini toiduturgu ja teisi kaubalette arkaadide all.
Päeva finaaliks on Takashijama kaubamaja 6.korrusel elustiili keskuses WC külastus, et näha viimast taset selles tähtsas vallas. Nuppe ja kange on hulgi ja vaikse muusika saatel leiab ihu kergendust.

12.mai Sõidupäev
Hommikul k 7 paiku lahkume hotellist ja kottidega jaama. Oleme arvestanud, et on hommikuse tipptunni aeg ja hyperdia kaudu leitud ideaalvariandid ei tarvitse tõesed olla. Väike eksitus on juba Kyotos- satume ekspressi asemel kohalikule rongile. Siiski kohalikul .on vaid veidi väiksem kiirus ja kaotame 5–10 min Ülejäänud 2 rongivahetust sujuvad edukalt. Nüüd hakkab süda tõsiselt kripeldama, aga mis siis kui jälle tuhk taevas Soome kohal. Jõuame Kansaisse ja oh rõõmu, Finnair lendab! Kulutame viimase peenraha snäkkide ostmiseks ja olemegi lennukis. Lend ise on äärmiselt põhja trajektooriga, alates Siberist kuni Murmanskini piki P-Jäämere serva,
võib-olla oli see ka tingitud jälle vulkaanituha jaotusest Euroopa ja Venemaa kohal.
Helsingis on jälle sundooteaeg pea 5 tundi, siiski kella 10 paiku õhtul jõuame koju.

Veel mõned kokkuvõtvad mõtted.
Jaapanis näeb ära, kuidas elab üks tihedaltlinnastunud rahvas. Meie praegune elumudel- pappmaja põllu peal, iga hommik pereisa ja pereema eraldi masinates rühivad poolummikus linna poole on sealkandis absurd. Lihtsalt pole maad, kus autot hoida. Selleks on äärmuseni välja arendatud ühistransport-raudtee, metroo, tramm, buss. Ka individuaalkrundid on sealmail imepisikesed- naabermajad vaatavad sõna otseses mõttes teineteise aknasse, vahe on vast paar meetrit.
Väga palju on linnades ka jalgrattureid, kui Hiinas vihma korral tõmbas jalgrattur ülle spets värvilise keebi, siis siin balanseerivad ratturid tihedas liikluses-üks käsi lenkstangi ja teine vihmavarju hoidmas.
Rahvas on sissekasvanult meie mõistes üliviisakas. Poes tehingud, dialoogid tänaval, toimuvad paljude kummarduste saatel, kuid sellega harjub peatselt ära, koogutame kaasa pomisedes arigato’. Samas on nad ülisõbralikud, üritavad turisti aidata. Tegelikult kohtasime reisi kestel ainult üht jaapanlast kes rääkis head inglise keelt ja tahtis meid aidata. Enamike oskus piirdub numbritega paarikümne piires, mõne sõnaga ja seegi öeldakse välja nii piniseva tooniga, et raske aru saada.
Turisti muidugi häirib, et palju infot jaamades ja tänavatel on ainult jaapani keeles. See selleks, kui hakata järele mõtlema, kui palju siis Tallinna tänavatel on ingliskeelset infot. Muidugi tuleb tükk aega enne teha kodutööd, kui küsida jaapanlaselt tänavat Higashijamashichio või raudteejaama- Gokurakubashi.
Rongisõidukultuur. Perroonidel on märgistatud kohad, kus rongi peatudes vaguniuksed avanevad. Kohalik rahvas koguneb siis järjekordadesse, et rongi tulekul kultuurselt siseneda ja vallutada vabad kohad. Võib-olla teen kohalikele liiga, kuid reeglina kohta väetitele ei pakuta. Moraal tundub olevat, kui tahad istuda, oota järgmist rongi juba sabas esimeste hulgas.
Need olid esimesed ettetulnud mõtted Jaapani reisi muljetest, kuid nagu ikka, on nad pinnapealsed, sest kümnekonna päevaga pole keegi suutnud tõsiselt üht rahvast tundma õppida. Siiski müts maha jaapanlaste ees, kes on viimase poole sajandi jooksul suutnud oma maa nii õitsvale järjele viia.