Trip.ee

Mul oli võimalus elada 3 nädalat ühe Türgi pere keskel. Käisin paljudes kohtades ning õppisin tundma Türgi kultuuri ja inimesi. Soovitan kõigil Türgi huvilistel läbi lugeda:) Siin on minu tähelepanekud:

Naine vs mees
Kõige tüüpilisem peremudel- mees läheb hommikul vara tööle ja jõuab õhtul hilja koju. Naine on kogu selle aja kodus, tegeleb lastega, teeb süüa, koristab, käib teiste sama saatusega naistega koos. Samas ei saa väita, et naine õnnetu on. Vähemalt minu peres käis ema päevast päeva kaubanduskeskustes ja vahel sõbrannade pool mänge mängimas. See kõik kehtib muidugi keskealiste ja vanemate kohta. Tänapäeval on peremudel pisut muutunud, ka naised käivad tööl, aga siiski vaid klienditeenindajatena või koristajatena. Sellised tavalised naistetööd nagu juuksur ja kokk on seal maal kindlalt meeste alad.
Kuna tegu on islamimaaga, siis kannavad paljud naised rätte. Samas katavad oma pea enamuses just vanemad naised. Mulle seletati, et nooruses ei hooli keegi religioonist ja kommetest, aga pisut vanemana, no nii keskealisena, hakatakse rohkem nö kodukanaks ja ka kuna ega surmgi enam kaugel pole, siis tehakse viimaseid ponnistusi, et Allahi jms meele järgi olla. Et ikka taevasse saaks…

Noored
Tegelikult ega sealsed noored siinsetest nii väga ei erinegi. Hormoonid möllavad, vanematega karjutakse, käiakse kaubanduskeskustes hängimas ja muidugi, mis põhiline- Facebook on elu. Seal istutakse päevad läbi ja kui sul pole näoraamatut, pole sul ka sotsiaalset elu. Ma ütleks, et seal on see isegi hullem kui meil kunagi rate või praegu orkut. Enda igast tegevusest antakse seal veebikeskkonnas teada, a la- läksin poodi, sõin just lõunat, kammisin juukseid, mõtlesin oma küüsi värvida, aga ei viitsinud ikka.. jne jne. Facebookist on isegi laul, mis praegu vallutab edetabelitippe ja mis räägib poisist, kes leidis sealt endale tüdruku.

Ka sms’ivad nad igal võimalikul momendil. Telefonioperaatoritel on tasuta sms’imise paketid ja noored kasutavad neid usinalt. Ja need smsis on enam-vähem sama sisu ja mõttega kui facebook’i omad: tsau, mis teed? Ok ma lähen nüüd teise tuppa. Pesin just hambaid, mis sa teed? Ja nii edasi.
Veel käivad noored muidugi ka kinos. Üks huvitav erinevus sealse ja siinse kino vahel on see, et täpselt keset filmi on 10minutine paus. Kui ma esmakordselt filmi vaatasin, siis ehmusin ära, et oota, mis mõttes. Mingi jumala x koha peal pannakse saalis tuled põlema ja rahvas jalutab välja. Okei, kui on väga pikk film, siis on see OK, aga kui mul vetsuhäda või muud probleemi pole, siis see 10 min tühja passimine ajab küll närvi. Ja nii on absoluutselt igas kinos.
Ka oli veider see, et kui Eestis proovivad kõik noored suveks endale mõnd lihtsamat tööotsa leida, siis seal töötavad koolivaheaegadel väga vähesed. Pisut rikkamatest peredest lapsed (nagu need, kellega ma suhtlesin) vaatasid väga viltu selle peale, kui ütlesin, et tegin suvel selliseid „labaseid“ töid nagu ettekandja ja maasikakorjaja. Ehk siis neil ei tuleks mõttessegi enne ülikooli lõpetamist mingit tavalist tööd teha. Ettekandjad jms inimesed ongi seal tavaliselt need, kes pole kooli lõpetanud või on lihtsalt rumalad.

Pervod kõikjal?
Kui rääkisin, et võin Tartu peal öösel kell 2 üksinda purjuspäi 3 km koju kõndida ilma, et ma midagi või kedagi kartma peaks, siis tehti imestusest suuri silmi. Nimelt olevat seal asjalood nii hullud, et kui nähakse linna peal õhtul mõnd üksikut tüdrukut, siis üle 500 m ta seal kõndida ei saa, enne vägistatakse ära või tehakse mõnd muud perverssust. No ma ei tea. Kui ma Onuriga kahekesi näiteks Antalyas peatänaval kõndisin, siis noh võib-olla vaadati ikka, aga kohe kindlasti ei tundunud need inimesed nii haige mõtlemisega, kui mulle kogu aeg räägiti. Kui tahtsin näiteks Türgi sauna minna, siis imestas ta taas, et issand seal ju hõõruvad mingid võõrad mehed sind seebiga ja kohe kindlasti on neil dirty dirty mind. Tuhanded naised käivad Türgi saunas ja vähemalt mina pole küll kuulnud, et kellegagi oleks seal midagi siivutut tehtud. :/ Paljud räägivad nii, aga mina ei kohanud kordagi sellist käitumist. Olen pisut naiivne, aga ülimalt kartlikud ja ettevaatlikud inimesed ajavad mind ka närvi.

Müügimehed
Tänavatel kõndides kutsuvad kõiksugused inimesed oma söögikohta einestama. Üks karjub kõvemini kui teine ja imestasin tihtilugu, et kuidas nende hääl päeva lõpuks veel kähe pole. Ehk on see aastatepikkune harjutamine. Covered Bazar’il (siseturul) käies oli pea iga kullakaupluse või muu poe ees spetsiaalselt inimene, kes kutsus ostjaid enda poodi sisse. Mind nähes prooviti küll saksa keeles, küll vene keeles, kuna oli aru saada, et ega ma türklane ju pole, järelikult mõni rikas välismaa turist, kellele saaks suure raha eest midagi pähe määrida. Enamikel kordadel pidin lihtsalt pilgu eemale heitma, et nad liiga palju lootma ei hakkaks.
Tänavate peal müüdi ikka täitsa uskumatult mõttetuid asju. Üks inimene müüs lihtsalt terve päev suvalise tänava peal sokke, mõni müüs pastakaid, mõni lotopileteid, salvrätte või kunstlilli. Ma tõesti ei saa aru, kes neilt (enamasti räpastelt) inimestelt midagi ostab. Pigem lähen normaalsesse poodi ja ostan sealt sama või odavamagi hinna eest korraliku asja.
Ka taksojuhid on maniakid. Näiteks seisin oma kohvriga lihtsalt autotee ääres ja vaatasin kaugustesse kui mitmed taksojuhid sõitsid otse mu juurde ja küsisid, taxi, taxi? Piibitasid ka veel. Kui asi juba liiga pealetükkivaks läks, siis lihtsalt pidin tee äärest kaugemale kõndima ja pöörasin selja.
Üldiselt ongi nii, et kui töötasu sõltub inimesest endast, ehk siis sellest kui palju kliente toob taha sisse, siis ollakse ülimalt agarad ja vastutulelikud. Kui aga on tegu fikseeritud tunnitasuga tööga (kõiksugused ametnikud ja muidu asjaajajad), siis venitatakse nii palju kui võimalik. Näiteks pidi meie sõber oma autole mingisuguse pileti ostma, et üle Bosporuse väina sõita, kuid ta pidi ootama ligi pool tundi, kuna ametnikud pidid endale teed keetma ja väidetavalt olid piletid kuskile kadunud, otsiti…

Kas nad pidutsevad ka?
Üks kõige suuremaid erinevusi eestlaste ja türklaste vahel on kindlasti see, kuidas me oma õhtupoolikuid ja nädalavahetusi sisustame. Kui Eestis võrdub reede õhtu alko joomise, klubituuri või niisama sauna ja läbustamisega, siis seal ei ole alkohol teps mitte nii au sees kui siin.
Tahtsin minna klubisse, nagu meil tsikkidega on Tartus kombeks. Rääkisin mitu korda Onurile, et no lähme-lähme! Vinge ju, saab tantsida ja kõike. Tema polnud siiamaani kordagi üheski õiges klubis käinud ning ei teadnud ühtki tuttavat, kes pidutseks nii nagu mina.(mitte, et ma ka hullult klubides elaks ju?). Ma ei mõistnud tema ja ta sõprade vastumeelsust klubide ja alko suhtes. Lõpuks sain ta nõusse ja läksime „klubisse“.
Sissepääs oli kallis. Kõndisime siis sisse ja mis ma näen- ei mingit tantsuplatsi, lihtsalt väikesed kõrged lauad, mille ümber paar-kolm inimest kogunesid ja laual olevaid näkse maitsesid. Muusika oli põhiliselt Edward Maya jms sarnane. Siiski üpris üheülbaline. Eks me siis seisime ja õõtsusime ka muusika taktis ja tellisime 2 kokteili, mille hinnaks oli wowowiwou 150 kr per 1 klaas:S Ja see olevat veel üks odavamaid. Täiesti tavaline kokteil, ma ei tundnud grammigi alkomaitset. Jah, seepärast nad ei käigi klubides, et seal on kõik lihtsalt nii kallis. Tantsisime siis natuke ja kuigi siseruumides on suitsetamine keelatud, mattis paari tunni pärast tervet ruumi suitsulehk. Seda ma tõesti ei mõistnud, kuidas sellises moodsas lounge’s sellist asja lubati. Inimesed olid ilusad ja kenad. Paari tunni pärast aga ütles baarmen meile, et kui me rohkem jooke ei osta, peame lahkuma. Kuna meil mingit haiget rahakogust kaasas polnud, siis muidugi otsustasime lahkuda :(
Aga kui nad klubides ei käi, mida nad siis õhtuti teevad?
Ma ei saanudki tegelikult aru. Vähemalt minu Türgis oleku ajal käis pere õhtuti vahel naabrite pool lauamänge mängimas või siis kaubanduskeskustes. Täitsa hilja õhtul vaadatakse televiisorit ja ollakse niisama… Üldiselt on õhtud seal igavad. Või ainult mulle tundus nii? Pidutsemist Eesti kombel seal kandis juba naljalt ei näe. Seega- klubihundid, Türgi pole koht teie jaoks, valige mõni Põhja-Euroopa maa.

Onupojapoliitika ja tutvused
Kui sul pole tutvusi ja tähtsaid sõpru, siis on üpris raske seal maal suuri tegusid teha. Näiteks minu peres oli isa ärimees, kaubanduskeskuse juhataja, aga sellele tööle sai ta vaid seetõttu, et oli eelnevalt maffia olnud. Ka oli neil kodus relv (mida mulle küll kahjuks või õnneks ei näidatud). Kuna ka seal on praegu majanduses rasked ajad, siis otsustas see sama pereisa paar oma venda/nõbu ka kaubanduskeskusesse tööle võtta. Noh mingit suht mõttetut tööd tegema, aga siiski. Tutvused loevad. Kõige veidram oli aga see, et kaks viimast päeva veetsime Istanbulis ning kui kohale jõudsime, siis oli meil autoga vastas mingi pereisa alluv, kes muidu kontoris töötab, aga meie puhuks mängis ta kaks päeva autojuhti, viis meid kõikjale ja oli niisama seltsiks. Päris veider või mis.? Aga tore siiski.

Religioon
Nagu kõigile teada, on Türgi islamiriik. Samas on ta ka kõige läänelikum islamiriik. Päris musta riietatud ja üleni kaetud (vaid silmad katmata) naisi küll ei märganud. Rätte kandsid enamuses vanemad naised, noored mitte. Päevas viis korda Meka poole palvetab vaid vanem generatsioon või siis vähesed rangematest peredest noored. Mulle näis küll, et noored suhtuvad religiooni sama leigelt kui meie siin Eestis. Ei näinud ma kedagi palvetamas ega muid usukombeid tegemas. Samas väidavad kõik üksmeelselt, et nende usk on islam ja suhtutakse halvasti minusugustesse, kes väidavad, et ei usu mitte midagi.
Mulle räägiti nii, et palvetamise teooria seisneb selles, et Allah on andnud meile 24 tundi päevas ja me võiks vähemalt niigipalju teha, et päevas viis korda umbes viis minutit pühendada selle aja täielikult oma jumalale. Palvetusrituaali on enamik arvatavasti telekast näinud (mina nägin seda meie pereisa venna pealt)- esmalt pestakse enda nägu, kõrvatagused, kael, käed, jalad. Inimene võtab enda ette väikese palvetusvaiba, seisab selle ees ning hakkab (enamasti) araabia keeles palvet sosistama. Siis kummardab ta ette ja põlvitab ning paneb pea vastu maad. Seejärel tõuseb ta püsti või kükitab ning teeb seda mitu korda järjest. Veel vaatab ta paremale ja vasakule ning räägib/tänab oma ingleid. Ühel pool õlga on igal inimesel hea ingel ning teisel pool halb. Nad hoiavad kõike tasakaalus.
Viis korda päevas kuuldub kõlaritest vali kutse/laul. Esmakordselt kuuldes ehmusin ära- olin hotellitoas ja järsku kuulen, et mingi mees hakkab kõvasti araabia keeles laulma. Iga mošee küljes on suured valjuhääldid, et igasse linna nurka oleks seda laulu kuulda. Iga moslem peab peale laulu kuulmist palvetama minema. Igaüks valib, kas läheb selleks mošeesse ja teeb palvust ühe inimese dikteerimisel või viib rituaali läbi üksinda oma kodus. Ja muide ka näiteks kaubanduskeskustes on eraldi ruumid palvetamise jaoks.
See sama kutse palvetama on väga püha. Näiteks keeratakse seda kutset kuuldes autodes kohe muusika kinni ning ka televiisor keeratakse vaiksemaks. Ka ei ole sobilik selle kutse ajal (umbes 2 minutit) mitte midagi siivutut või romantilist teha. (u know what I mean).
Mošeesid on küll iga nurga peal. Mulle räägiti, et paljud tahavad ehitada mošeed, kuna siis on nad jumala silmis teinud väga suure heateo. Kõik mõtlevad vaid enda peale. Näiteks selle sama raha eest oleks saanud ehitada uue kooli, kuid kuna peale surma taevasse saamise soov on niivõrd suur, siis otsustatakse pigem mošee ehitada mis sest, et täpselt samasugune on 50 meetri kaugusel juba olemas.

Liiklus
Esimese asjana Türgis taksosse istudes panin muidugi kohe turvavöö kinni, mille peale vaadati mind kui mingit imelikku. Nimelt ei kasuta mitte keegi turvavööd, kuigi selle kasutamine on tegelikult kohustuslik. Täiesti tavaline on, et ühes autos sõidetakse kaheksakesi (nagu meil tihti juhtus) ja nõndamoodi täiesti kesklinnas, kus kõik meid nägid. Ükskord sõitis meile vastu politseiauto, kus juhi kõrvalistmel istus kaks inimest. Kui seadusesilm juba nõnda käitub, mis siis veel tavakodanikelt tahta…
Kihutatakse nagu hullud, tehakse üksteise ees haake, samas mõlgitud autosid eriti nagu ei näinud. Autod ise on enam-vähem samast klassist kui Eestiski, kui ehk siis hästi natuke nõrgemad.
Signaali andmine on vägagi in. Näiteks kui seista valgusfoori ees ja tuli läheb juba kollaseks ning eesolev auto pole liikuma hakanud, siis antakse signaali. Täiesti pisikeste asjade pärast minnakse närvi ning tulemuseks on taas vali signaalitamine.
Inimesed kõnnivad suvalistes kohtades ja suvalise tulega üle tee, jalakäijad arvavad, et autod peavad nende ees peatuma, autojuhid on arvamusel, et jalakäija peaks ootama. Ja niimoodi kuidagi see liiklus seal käib. Meile distsiplineeritud Eestlastele on sealne traffic ikka päris ulme. Ma usun, et Petka saaks seal kohe kindlasti kreepsu.

Linnad
Lühidalt 3 linna, kus mina käisin:

Istanbul- hullumeelne liiklus, liiklusummikud on täiesti tavaline nähtus. Bussijuhi amet seal kõige ebapopulaarsem just liikluse pärast. Meie istusime iga päev kuskil 2 tundi ummikutes. Jaguneb kaheks osaks- Euroopa ja Aasia osa, mida eraldab üksteisest Bosporuse väin. Euroopa poolel on rohkem kultuuri ja vaatamisväärsusi (mošeed jms), ka asub seal finantskeskus, Aasia pool on rohkem niisama elamiseks, seal on ka rohkem inimesi. Ilus linn, aga elamiseks täiesti jube just oma liikluse ja suuruse tõttu.

Ankara- kui Istanbul oli rohkem töötamiseks, siis Ankara on rohkem elamiseks. Tegu siis Türgi pealinnaga, kus asub ka türklaste ülimalt armastatud esimese presidendi Atatürk’i mausoleum.
Ankara kesklinn on õhtul väga elav ning huvitav, palju kõiksuguseid kohvikuid ja poode. Kõige veidram oli see, et õhtul kesklinna tänavatel jalutades nägin vähemalt kümmet lemmikloomapoodi, kurb oli see, et seal müüdi klaaside taga ka kutsikaid :(

Antalya- Türgi turismipealinn. Suvel kindlasti võrratu koht, kuid talvel oli pisut mahajäetud. Kesklinnas on kõik kohad täis palme ja toidukohti. Äärelinn, kuhu turistid eriti ei satu, on aga päris räämas ja kole. Ma ei saagi praegu väga adekvaatset ülevaadet sellele linnale anda, kuna külastasin Antalyat kõige halvemal ajal, kui üldse võimalik. Siiski andis suvi end korraks 20 plusskraadiga tunda. Rannik oli võimas. Kauguses kumasid mäed. Seda linna peab külastama suvel, et temast täielikku sotti saada.

Pulmad
Mul oli harukordne võimalus osaleda ka tõelises Türgi pulmas. Pulmaeelsel õhtul mindi kogu suguvõsaga pruudi kodusse ja esmalt hakati kohe tantsima. Muusika oli ikka see teate ikka.. araabia stiilis. Ja tants oli teistsugune kui meil siin. Ei tantsitud mees-naine paaris, vaid naised hoidsid üksteiselt ümbert kinni ja õõtsusid kaks sammu edasi, üks tagasi jne. Oli ka teistsuguseid tantse, kuid põhimõte sama.
Õhtu lõpuks kustutati ära tuled ning pruut ja peigmees istusid pinkidel, pruudi nägu oli kaetud. Kõnniti küünaldega mitmeid ringe ümber pruutpaari ja naised tegid mingit imelikku häälitsust, mida mina järele teha ei suuda. (umbes nagu alalalallala hästi kõrgelt). Siis määriti kõigil soovijatel peopesad mingi ainega kokku (hennamaailing?) ja järgmiseks päevaks olid neid peopesas tumerohelised ringid ning ka sõrmeotsad sama värvi.
Pulmad ise hakkasid järgmisel päeval õhtul kell 7 ning kõik see toimus suures saalis, mis vist oligi spetsiaalselt kõiksugusteks pulmadeks ehitatud. Keskel kõrgemal oli suur tantsuplats ning bändile (idamaised pillid ja naislaulja) oma lava veel pisut kõrgemal. Ümber lava olid lauad, kus sai istuda. Söögiks pakuti vaid mõned saiakese taolised asjandused ning lõpuks suur tort. Joogiks olid vaid coca-cola ja vesi, absoluutselt mitte mingit alkoholi! No mis pulm see on, küsite? Aga nii see oli. Inimesed olid ilma alkotagi õnnelikud ja tantsisid nii et tallad välkusid. Seda võiks türklastelt õppida, et ka ilma dopinguta võib tantsuplatsil häid tulemusi saavutada :P
Pruutpaarile kingiti põhiliselt kulda või mingisuguseid meeneid. Kindlasti mitte lihtsalt raha või uut kohvimasinat.
Kogu aeg lihtsalt tantsiti ja siis puhati natuke. Kogu pidu oli läbi kell 22. =)
Aga eks asi oli selles ka, et neil on seal pulmad kuskil kaks korda aastas, kuna perekonnad on lihtsalt nii suured (isal oli 10 õde-venda, emal mingi 6), nii et loogiline, et teatud ikka jõudes on ka pulmi oodata. Pulmalised pole loetud, kõik tuttavad võivad tulla, mitte nii nagu Eestis, kus iga suu pannakse kirja, et nende eest üüratut hinda maksta.
Pulmad pole nii suur asi kui siin, kus ostetakse endale vinge kleit ja tehakse uus soeng. Mõned läksid seal pulma lihtsalt teksade ja tossudega ning keegi ei vaadanud imelikult. Peaasi, et riided puhtad oleks.

Türgi köök
Last but not least- türgi köök ja söök. See on väga mitmekülgne ja rikkalik. Enamikke roogi, mida maitsesin, polnud ma enne näinudki ning alati küsiti mu käest, et kas sa seda sööki või ainet tead? Enamikel kordadel pidin eitavalt vastama.
Sai on püha, seda süüakse absoluutselt iga eine kõrvale. Hommikusöögiks võtavad kõik endale pool pätsi viilutamata saia. Leiba pole olemaski. Kui küsisin, et kas teil on musta leiba (black bread), siis toodi mulle sepikut, see ongi nende kõige tumedam sai.
Hommikuks süüaksegi siis muna, kõiksuguseid juustusid, mitte sellist nagu meil, vaid kõvemat, valget värvi. Ka süüakse igasuguseid oliive, mis on iga kell paremad kui meil siin ning muidugi ka jogurtit. Jogurt ongi algselt Türgist pärit ning seda kasutatakse igas asendis ja pea iga roaga. Ka on näiteks väga populaarne jook ayran- naturaalne maitsestamata jogurt segatud veega ning lisatud pisut soola. Kui algul tundus see pisut imelik, siis lõpuks tellisin ma igas paigas endale ayrani. Nii hea lihtsalt.

Liha süüakse palju, kuna kebab on ju Türgist pärit. Sõin kõiksuguseid kebabe, nimi on küll eksootiline kuid tegu on siiski millegi meie šašlõkile sarnasega, mina vähemalt ei teinud suurt vahet. Ka süüakse palju lihapalle ehk köfte-sid.

Sealiha on aga keelatud. See on kõigis Araabiamaades nõnda. Nad ise väidavad, et siga on räpane loom, kuna sööb oma väljaheiteid või mida iganes. Nemad aga vihkavad räpasust. Kohati ületas selline sealihakartus ka piire. Viisin neile kingituseks Kalevi komme ja nad käskisid mul toote tutvustusest vaadata, et ega kommides kuidagiviisi searasva vms kasutatud pole. Ka rääkis Onur, et Tais käies ei julgenud ta ühestki kohast liha tellida, kuna näiteks lambaliha tellides võis juhtuda nii, et eelnevalt oli selle sama noaga just sealiha lõigatud ja siis oleks ju täielik maailmalõpp olnud, kui ta oleks saanud lambaliha, mida on taolise noaga lõigatud. Seda juttu kuulasin küll väga suure imestusega, et no kuulge, sellistesse haiglastesse äärmustesse ka ei saa nüüd laskuda. Siga on loom nagu iga teinegi, ega see lehm ka nüüd teab mis puhas pole ju, aga ikka süüakse. Just kui nende ärrituseks ütlesin kogu aeg, et meie Eestis sööme küll väga hea meelega sealiha, see meil nagu rahvusroog lausa =)
Kasutatakse ka palju kõiksuguseid köögivilju nt baklažaani, tomatit, paprikat. Ka on kõiksuguseid riisiroogasid.
Teed juuakse kuskil viis korda päevas. Seda pakutakse kõikjal ning erilistes teeklaasides. Tegu on suhteliselt tavalise musta teega, kuhu pannakse mitu tükki suhkrut. Küll nad on alles maiad!
Magusatest asjadest on popid kõiksugused lehttainast tehtud asjad, kasutatakse mett jms.
Kõige tuntum maiustus on Turkish Delight, mida müüakse kõigis poodides ning mis on totaalne „must have“, mida koju viia.

Kui on tegu suurema koosviibimisega, siis pannakse põrandale suur lina ning süüakse kõik ringis maas istudes. Ka pole keegi kuulnud sellest, et „peale kuut ei söö“. Süüakse siis kui on nälg. Näiteks minu peres söödi hiiglama praad kuskil kell 1 öösel ja siis mingi rahus magama. Mina küll nii ei suutnud.
Ka süüakse palju pähkleid, õhtuti krõbistatakse telekat vaadates sihvkasid ja pähkleid. Sealt sain ka mina kombe neid osta, Eestis tagasi olles on lausa imelik kui kodus pole, mida näksida :P
Kuna kraanivesi on suuremates linnades üpris rikutud, siis tuuakse suurte 10liitriste kanistritega kuskilt joogivett ning nõndamoodi nad seda seal joovad. Ja üpris palju joovad seda.
Alkoholi ei jooda üldse. Vähemalt pere, kus mina elasin. Poodides müüakse palju õlut, seda veidi juuakse, aga ma ei näinud mitte kuskil purjus inimesi ega mingit laamendamist. Alkohol on väga kallis, kõige odavam vein oli tavalises poes kuskil 150 krooni, ööklubi hindadest juba rääkisin. Kui sinna lähete, võtke oma viinad kaasa.

Üldiselt… inimesed on sõbralikud ja abivalmid. Kui küsida teed, siis kõik proovivad aidata, isegi kui nad teed ei tea. Ka on türklastega palju lihtsam kontakti leida. Mind tunti vaid paar päeva, kuid juba suhtuti minusse kui vanasse sõpra, kallistati ja hoiti käest kinni =)
Türgi keel on lihtne, kui väga tahta, siis õpib selle poole aastaga ära. Kõik räägivad nii. Ma vist jah proovin seda veel õppida, kuna päris piinarikas oli olla inimeste keskel, kellest ma midagi aru ei saanud.