Suvel sai tehtud mootorrattaga üks kiire tiir läbi Balkani riikide. Lõpuks kogusin muljed ja pildid postituseks kokku.

https://reinholdjasemud.wordpress.com/2017/01/22/kahel-rattal-balkanit-avastama/

Ma ei teagi, millest alustada. Ilmselt sellest, et olen täna budismist teada saanud rohkem, kui eales varem. Me oleme külastanud kohti, mida on väidetavalt väisanud ka Buddha, me oleme osalenud palvusel, mu kae ümber on preestri seotud pael, mis kaitseb mind kõigi pahalaste eest vähemalt tuleva neljapäevani. Saime juba häda sunnil sõiduelamuse ka siinse imerelva - tuk-tukiga. Me oleme täna kogenud taas eestlase jaoks talumatut kuumust - minu jalatallad on sajanditevanuste stuupade ümber marssimisest tulikuumadel kividel põlenud villi ja nina ning otsaesine ajavad arvatavasti hommikul nahka. Vahetult enne hotelli jõudmist elasime üle ka mikroskoopilise äikesetormi. Aga, mis põhiline, oleme kohanud täna väga palju sõbralikke inimesi...

Et olin pannud telefoni kohaliku kõnekaardi, mille kellaaeg tundus õhtul unise peaga väga ebaloogiline, siis määrasin jõuga uue kellaaja arvestamata, et ajavahe on 3,5 tundi, mitte 3 tundi. Äratus oli seetõttu pisut liiga optimistlik, ent tänu sellele saime rahulikult ööujumisega tegelda ja hommikusöögiks süüa pistaatsiajäätist Sri Lanka kohviga. Sri Lanka kohvi on omapärane. See meenutab pisut araabia või türgi kohvi, kuid pole nii tummine. Peale reisi lisatud märkusena võin öelda, et seda serveeritakse sageli üsna lahjalt - mõnikord isegi nii, et võib segi ajada musta teega.

Ajith saabus kell 5. Ta oli kusagil rannas bussil rehvi vahetanud. Mis asjaoludel see katki läks, ei saanudki aru - kõlas nagu olnuks mingi pidu. Igatahes koju ta öösel ei jõudnud. Asjad tseremoonitsemata peale, jää ja külmikust võetud vein ning sixback veega jahutuskasti. Linnaserval panime paagi täis (isegi kaardimakse oli võimalik). Ja nii meie uurimisretk aeglaselt valgenevas hommikus kookospalmiistanduste vahel algas. Ajith valis A3-e Negombost Puttalami peale, et sealt siis edasi võtta suund juba Anuradhapurale. Vaevalt linnast välja jõudnud, tegime peatuse Waikkalis, ühes teeäärses templis, kus Ajith pidas vaevaks teha kummarduse Buddhale, et tagada meie reisi õnnestumine. Soovi võis kinnitada mõne mündiga annetuste kasti. Mulle meenus sama rituaal Baikali äärest, kus autojuhid peatusid pühakohas tee algul, et ohverdada raha, süüteküünlaid või sigarette, et teekonna sujumiseks ning tee lõpus mõnes teises pühakohas ka tänamiseks. ....

Loe edasi: http://www.sulevnurme.org/15/sri_lanka_2016.htm

Ma uskusin kaua aega, et reisimine oma lõbuks pole minule.

Ma reisisin üsna palju oma töö tõttu - käisin ühest Euroopa linnast teise, ülikond seljas, seisin samamoodi ülikonnastatud inimeste ees ja tegin ettekandeid konverentsidel, pidasin kõnesid, juhtisin koosolekuid, veetsin öid hotellides ja vedasin järel ratastega kohvrit, mille sisuks olid pressitud särgid. Selline reisimine tundus rahuldavat kõik minu vajadused.

Ma ei uskunud kunagi, et ma võiksin reisida ise, päris ise, seljakott seljas, nädalate kaupa mööda maailma kaugeid urkaid. Ma vaatasin seljakotirändureid ja imestasin, et miks inimesed reisivad nii ebamugavalt, ühest riigist teise, ma ei mõistnud mis neid selleks sundis. Nii palju parem on ju püsida tuntud raamides, reisimine enda jaoks on midagi mis on ohtlik ja kallis ja kasutu. Mul oli mu töö ja elu Eestis, suved veedetud tuttavates kohtades, põnevust toomast kohatud metsseakari külavaheteel

Tagantjärele ma arvan, et ma lihtsalt kartsin.

Ja siis ühel päeval ma avastasin ennast Namiibiast. Oli terve hulk sündmuseid mis mind sinna viis, kuid ma olin seal, peas kiiver ja jalgade all õlitatud lumelaud ning ma sõitsin alla mööda hiiglaslikku liivadüüni Swakopmundi lähedal, päike lõõskamas taevas ning hõõruv liiv aluspükstes.

Ma leidsin maailma väljaspool oma igapäevaseid raame ja leidsin, et see on äge.

Ma sain aru, et reisimine ei ole midagi, mida tehakse üksnes siis, kui sa oled lõpetanud keskkooli või bakalaureuseõppe ning sul pole aimugi, mida oma eluga peale hakata. Ma sain aru, et sa võid olla kenasti kolmekümnendates aastates, stabiilse töö ja eluga, ning sellele vaatamata on sul võimalik võtta pisut aega, visata selga seljakott ja jätta maha igapäevaprobleemid ning vaadata, naerda ja õppida midagi uut maailmast. Maailmal on sulle alati palju pakkuda.

http://maailmas.blogspot.com/ on ülevaade minu reisidest - Namiibia, Vietnam, Filipiinid, Laos, Tai, Myanmar on mõned riigid millest olen kirjutanud, mõnedest rohkem kui üks kord kuna avastamist on jätkunud rohkemaks kui üheks visiidiks.

Blogi täieneb jooksvalt - hetkel olen teel Laosest Kambodža suunal.

Türgi 2016
Malta. San Pawl il-Baħar

Malta oli meie reisilistis ammu. Aga siis käisid seal tuttavad.
Kuidas oli, küsisin.
Vaimustav. Käisime selle kalju otsas ja ujusime. Selles koopas ja ujusime. Sõitsime teise saare otsa ja ujusime...
Aaa.. ütlen mina. Aga kas seal midagi vaadata ja põnevat ka on? Mida te seal veel tegite? Küsin.
Ujusime. Vastab tema.
Ja nii läks Malta nimekirja lõppu.

Siis aga tulid soodsad pakkumised ja võtsime riski.

Malta on kivine. Kivine. Lõputud kiviaiad, et hoida seda vähest mulda.
Ja kuigi nii kuiv, siis õhk on väga niiske.
Ja Malta on kollane. Kui Kreeka on pigem valgest vanillini, siis Malta algab vanillist ja jõuab kollaseni.

Loe edasi
http://indigoaalane.blogspot.com.ee/2016/10/malta-san-pawl-il-baar.html

Mõte Prantsusmaa põhjarannik ja lossid üle vaadata hakkas idanema juba ammu – 2015.a. talvel. Üle pika aja oli plaan reis ette võtta oma autoga, mitte lennuk + rendiauto tavapärase kombinatsioonina. Viimane kord sai sedasi reisitud suvel 2006.

Paraku asub Eesti autoreiside vaatevinklist vägagi ebasobivas maanurgas. Kui lähinaabrid välja jäta, siis autoga kuhugi jõudmine eeldab pikka-pikka sõitu sihtkohta ja hiljem ka tagasi. Just see asjaolu on varasematel aastatel tihti olnud põhjuseks eelistamaks kiiret lennureisi sihtkohta ja sealt auto rentimist. Sest puhkus pole lõputu ja rahakott põhjatu.

2015.a. suvel jäi reis vaid plaaniks. Seda enam oli 2016.a. talvel põhjust idee taas üles võtta, Prantsusmaa kaart lahti rullida ja hakata plaane tegema.

Edasi loe siit.

Sel suvel tegime väikese seltskonnaga autoga Valgevene-Ukraina-Moldova-(Transnistria)-Rumeenia tiiru. Mälestused said tagantjärele blogipostitusse kokku kogutud:

https://reinholdjasemud.wordpress.com/2016/09/16/ida-euroopa/

Reisielamuste kogumik

Tere kõigile!

Olen nüüd mõnda aega nokitsenud ning ühendanud enda erinevad hobid - reisimise, fotograafia ning kirjutamise. Selle tulemusel on valmimas reisiblogi.

Alustasin selle lehe loomist kooliprojekti raames ning nüüd on veel tervelt aasta jäänud seda täiendada.

Mõtlesin, et pole ilus kõike kiivalt endale hoida ning nüüd saavad soovijad ka sellega tutvuda. Lisaks on igasugune tagasiside alati teretulnud, et seda veel paremaks muuta! :)

https://mariannereisid.wordpress.com/

Tere! Panin blogisse meie reisikogemused kirja. Ehk on abi perele, kes plaanib koos lastega Costa Bravale minna.

http://peregareisima.blogspot.com.ee