Peruu & Inka trail

25.01. Kätte oli jõudnud minu kõige põhjalikumalt ning pikemalt ettevalmistatud reis, Peruu. Pakkisin täpselt 27ndat korda oma kohvrit ümber, samas kui emps kõrval uudiseid luges. “Kas sa kuulsid, et Peruus jäid JÄLLE mingid eestalsed narkootikumidega vahele?”

Esimene vahemaandumine toimus Londonis, teine Madridis, kus oli aega ringi kolamiseks veidi üle 3 tunni. Söime, jõime ja astusime jälle lennuki peale. Juhtus täpselt nii nagu kartsime – kõikide istekohad olid lennuki eriotsades. Pinginaabriks sai mul olema umbes minuvanune Peruu kutt, kelle suhe inglise keelega on täpselt sama head kui minu oma hispaania keelega. Kurjam – nüüd tuli meelde, et unustasin oma hispaania keele sõnastiku maha. Mis teha, seniilne mõistus on absoluutselt kõige nuhtlus. Õhtul kell 8 lennukist välja astudes tervitas meid soe, niiske õhk. Lima lennujaama ümbrus oli aga kõhedust tekitav – tolmune, vanad huberikud, loomad tänavatel, räsitud välimusega onukesed. Lapsepõlves üldhariduslikest Ladina Ameerika seebiooperites nähtud rantšodest ja villadest oli asi kaugel. Sõit linna kestis ligi 20 minutit, kusjuures iga minutiga hotellile lähemale jõudes muutus vaatepilt üha meeldivamaks. Peatusime Miraflorese linnaosas, mida peetakse Limas üheks tänapäevasemaks ning turvalisemaks. Peale check-in tegemist läksime adminnilt söögi osas nõu küsima. Selgus, et siinne pühapäeva õhtu on võrreldav pühapäeva õhtuga Kuressaares. Lootuses mingitki näksimist leida suundusime linna poole. Leidsimegi – Pizza Hut päästis õhtu. Peale pitsat otsustasime edasi jalutada ning juba varsti selgus, et meri, täpsemalt Vaikne ookean, oli meie hotellist kõigest mõnesaja meetri kaugusel. Mere äärest leidsime isegi ühe avatud baari, kuhu otsustasime ka maha istuda. Jäime nõutult menüüd vaatama. Selgushetk saabus kohe, kui sõrm jõudis kohaliku superstaarkokteilini. Kaks Pisco Sour’t, palun! Oi issanda püha rist, kui hea võib üks kokteil olla. Jääge jumalaga Bombay Sapphire ja Apperol Spritz, teie aeg on omadega ühel pool. Esimesele järgnes teine. Peale teist löi välja juba väike kange peruukas, mis sundis kolmandatki võtma. Ja see kolmas tuli double. Isver, kodutee tundus enne poole lühem..

26.01. Linnatuur Limas. Linna peal tundsin end kui kohalik – oli ju tänu google street view’le kogu ümbruskond juba läbi jalutatud. Lima jaguneb kolmeks: Ancestral, Colonial ja Contemporary. Tuuri alustasime Anchestral Limas Pucllana Pyramid vaatamisega, mis on arheoloogiline keskus 4. sajandist AD ja mida peetakse inkade ohverdatud linnaks. Koloniaalses Limas jäi mul suu lahti. Sealne hispaaniahõnguline arhitektuur harmoonias loodusega oli lihtsalt imeline. Ja uskumatu KUI puhas kõik oli. Eelneva päeva lennujaama ümbruse šokk ununes täielikult. Külastasime mitmeid monumente ja katedraale ning lõpetasime selle osa maa-aluste katakombidega. Lisaks sellele, et kõik seinad olid kaetud inimeste jäsemeluude ning koljudega, olid kõik luud ka ära kategoriseeritud, meenutades anatoomia praktikumi. Lõpetasime oma tuuri Contemporary Limas, kus otsustasime ka lõunatada. Otsustasime ära proovida siinse teise superstaari, Ceviche, mis kujutab endast sidrunimahlas marineeritud kala salatit. Ja see oli lihtsalt SUU-RE-PÄ-RA-NE. Ja otseloomulikult loputasime selle alla Pisco Sour’ga. Järgnes väike shoppamine, kus premeerisin end beebi alpaca villast tehtud salliga. Emps saab kindlasti kadedaks. Õhtusöögil läksime taaskord kindla peale välja – Ceviche ja Pisco Sour. Paremat kooslust annab otsida.

27.01. Gastronomic Tour. Meie kulinaarne ekskursioon algas külastusega tüüpilisele Peruu turule. Nuusutasime, näppisime ja mekkisime kõiksuguseid veidraid puuvilju. Tuli välja, et üks külm põhjamaalane oli 10-pealises grupis ainuke, kes teadis, mis asi on füüsial. Turu teine ots oli mereandide päralt. Ja oi kui võimas see ‘ots’ oli. Giidi jutu kohaselt peetakse Limat üheks maailma toidu pealinnaks, mis puhul korraldatakse siin igal aastal nädalaid kestvaid toidufestivale. Samuti polevat paremat kohta mereandide söömiseks kui Lima. Viimast vandus mulle, käsi südame, kohalik kalakaupmees. Ju tuleb uskuda. Edasi läksime väikese tehisliku poolsaare otsas asuvasse restorani La Rosa Nautica, kus saime õppida valmistama kohaliku barman’i käe all Pisco Sourit ning koka eestvedamisel cevichet. Töödejaotused said ausad – naised vastutasid alkoholi eest, mehed tõid söögi lauale. Koolitus lõppes sertifikaadi saamise ning lõunaga samas restoranis. Ja taaskord – toit oli imeline. Siiani ei olnud pidanud pettuma veel mitte üheski roas. Peale lõunat läksime tagasi hotelli, kus pakkisime asjad ning sõitsime edasi Paracasse. Peale 4 tunnist autosõitu teatas juht, et tal ei ole õrna aimugi, kus meie hotell asub, seega mis muud kui sõidame kõikide linnas asuvate hotellide uksetagused läbi. Õnn oli meie poolel ning ‘kodu’ leidsime üles juba teisel katsel.

Ahjaa, õhtul toimus minu sünnipäeva pidulik järeltähistamine (mis oligi ju tegelikult reisi põhjus). Sain küünlaga tordilõigu, klaasikese šampust ja kohmaka hispaaniakeelse serenaadi. Ja seda kõike hotelli kulul ☺

28.01. Hommikul vara toimetati meid sadamasse, kust alustasime oma ekskursiooni Ballestas Islands saartele. Tegemist on väikese grupi saartega, mis on olulised mitmete mere loomaliikide säilitamisel. Ohtra linnuõnnistusega kaetud saartel võis teiste seas näha Humboldt pingviine ning merilõvisid. Pole paha! Peale kahte tundi kestnud paadituuri sõitsime edasi keset kõrbe asuvasse oaasi Huacachinasse. Väike linn elab ainult turistide najal ning vaikse ‘elu’ tõttu kutsuvad kohalikud kohta hellitavalt Huca-fu**g-china. Kõrbes ootas meid ees buggy sõit koos sandboardinguga, mis kõik kulmineerus suurenenud adrenaliini sekretsiooni ning sinikaid täis jäsemetega. Päeva lõpetasime ligi 2 tunnise bussireisiga Nazca linna.

29.01. Päev reisi üheks kuulsaimaks vaatamisväärsuseks – Nazca Lines! Tegemist on 350 km2 alal laiuvate müstiliste joonistustega, mis väljendavad erinevaid loomi ja taimi, millest kuulsamad on ämblik, koer, kondor ja koolibri. Jooniste suurused on vahemikus 15 – 250 m ning on 30 cm sügavad. Tõenäoliselt on tegemist maailma suurima astronoomilise kalendriga, kuid muinasjutte joonistuste tekkest ning tähendusest on palju. Jooniste endite nägemiseks on aga vaja lennukit. Ja kui siinkohal ootad uhket kõikide mugavustega boeingut, siis oh ei, viiekesti väikesesse propelleriga lennukisse kokku surutuna jääb üle vaid loota, et keegi sulle kraesse ei oksenda, sest enne lennureisi algust lubati kergemat või tugevamat iiveldustunnet kõigile, ning kergemat või tugevamat iiveldust kõik ka tundsid. Peale lennureisi siirdusime bussijaama, kust alustasime oma tagasisõitu Limasse, et veeta seal viimane õhtu enne Cuscot.

30.01. Lend Cuscosse. Alustasime oma reisi teist poolt soovitusliku aklimatiseerumisega Cusco linnas. Aklimatiseerumist soovitati eelkõige neile, kes plaanivad läbida inkade rada, ja just see meil plaanis ongi. Hotelli kohale jõudes tervitati meid kurikuulsa koka lehtedest valmistatud teega. Mmm, peale kolmandat tassi kiskus nägu justkui vägisi naerule. Võib-olla oli asi ka hapniku puuduses. Igatahes, käitusime vastavalt soovitustele ning päeva jooksul peale söömise ja tee lürpimise end muuga väga ei kurnanud.

31.01-01.02. Järgmised kaks päeva veetsime mööda Cusco linna ja ümbruskonda ringi tuuritades. Pean ütlema, et tegemist on ilmselt ühe ilusaima linnaga, kus eales olnud olen. Kirevates (rahvuslikes) riietes laamasid taltsutavad tädikesed ja katedraali seinte ääres eelnevalt nimetatud loomakujulisi võtmehoidjaid punuvad lapsed tegid linnapildi niivõrd rikastavaks, et minul, kel fotokas üldjuhul on kui külge liimitud, ei tulnud kogu selle elu jäädvustamine enamasti meeldegi. Käisime vaatamas üht olulisimat inkade ehitist Sacsayhuaman, jalutasime ringi koloniaalstiilis tänavatel ning muidugi ei jätnud me vahele ka katedraale. Järgnev päev oli Sacred Valley oru päralt. Päeva esimeses pooles turnisime terrassistandustes ning ronisime Pisaq kindluse otsa. Siin andis altituudi erinevus esimest korda näole – pealtnäha mitte just kõrgeimate killast ehitis, kuid tippu jõudmine võttis ikka korralikult võhmale. Päeva teises pooles külastasime Sacred Valley orus asuvaid külasid, teiste hulgas Ollantaytambot, mis pidavat olema üks viimastest inkade asustatud küladest. Ronida sai päeva jooksul veel palju, asus ju iga külastatav tempel või muu vaatamisväärsus pilvepiiri äärel. Soojendust järgmise päeva matkaks sai tehtud rohkem kui küll.

02.02-05.02. Lõpuks oli käes aeg meie reisi peamiseks eesmärgiks - matk Machu Picchusse. Inkade raja läbimiseks on mitu varianti, valida saad 2, 3, 5 ja 7 päeva kestva matka vahel. Matka planeerides tuleb silmas pidada ka aastaaega - nimelt on rajad matkajaile avatud märtsist jaanuarini. Veebruar ja märts on jäetud loodusele taastumiseks, seda eelkõige põhjusel, et tegemist on vihmaperioodiga. Lisaks esineb sadude tõttu radadel ka läbipääsematuid alasid. Meie matk toimus küll veebruari esimesel nädalal, kuid õnneks oli Pacha Mama meie poolel ning saime oma retke läbitud suhteliselt kuiva jalaga. Inkade raja matka planeerides tuleb alustada varakult, kuulduste kohaselt on grupid täis broneeritud juba paar kuud ette, tipphooaegadel lausa pool aastat. Ja kes unistab rajale pääseda omal käel, siis see paraku jääbki vaid helesiniseks unistuseks. Matka viib läbi selleks väljatreenitud meeskond, mis koosneb giidist, kokast, hobuste-eeslite-muulade ajajast ning muidusööjast (mina vähemalt viimasele kutile ei suutnud ühtegi reaalset ülesannet välja mõelda, kõndis teine ainult ringi ja nätsutas kokalehti).

Enne rajale asumist tegime vahepeatuse Mollepata külas, kust kokk ostis kaasa kogu vajamineva kraami. Seejärel sõitsime edasi mõni kilomeeter eemal asuvasse Challacancha külla, kus oli aeg seljakott selga ajada ning kõndima hakata. Alustasime oma matka kõrgusel 3670 m üle merepinna, esimese vahepeatuse tegime juba peale mõnetunnist vantsimist. Kuule, täitsa ladna on. Paistab, et põdesin liigselt nende mäehaiguste ning hingematvate kõrguste pärast. Kui miski siin hingetuks võtab, siis on selle põhjustajaks need imelised vaated. Käega katsutavad pilved, lumetippudega kaetud mäeahelikud, ringi tuiskavad metsikud hobused – see kombo on seletamatu. Jalutasime ümber Umantaycocha laguuni, pidasime piknikku, tegime pilte ja varsti oligi juba käes aeg panna üles telk ning magama sättida. Esimese öö veetsime kõrgusel 4140 m üle merepinna, temperatuur langes kuni -4oC kraadini, mis minu, põhjamaalase, jaoks on kui nohu. Sama ei saa ma aga öelda oma soojalembeliste seltsimeeste kohta, keda hommikul tuli otsida üüratute teki- ja riidehunnikute alt.

Teine päev algas kell 5 hommikul kokalehe tee saatel, mis toodi lausa telki kätte. Sellele järgnes tugev hommikusöök, asjade kokku pakkimine ning olimegi tagasi matkarajal. Päeva alguses mainis giid möödaminnes, et teine päev pidavat olema matka raskeim, ja raske see päev tõepoolest oli. Vallutasime Salkantayjasa mäe tipu, mille kõrgus jäi napilt alla 5000 m. Mäe tippu jõudmine oli paras ettevõtmine – peale igat 10 sammu karjus lõõtsutav kops hingetõmbepausi järele, suu kuivas peas nagu oleks põua perioodil kõrbesse sattunud ning süda üritas meeleheitlikult rindu auku puurida. Paistis, et minu aastastepikkusest võhmatreeningust, purjelauatamisest ning sörkimisest, polnud tolku ei miskit. Ainus, mis motiveeris end kiiresti mäe tippu ajama, oli fakt, et edasine saab hakata ainult allamäge minema. Uurisin giidilt mis saab nendega, kes kuidagi kohe ei jaksa, kelle jaoks on isegi 10 sammu korraga liiga palju - “Läheb muula selga. Kui asi aga eriti nutuseks kisub, tuleb helikopter järgi”. Edasi, allamäge jalutasime mööda Wayraqmachay orgu, mis viis meid samanimelisse külakesse. Seal ootas meid juba ülespandud telk, valmis õhtusöök ning naerulnägudega meeskond. See sama meeskond, kes hommikul matkamist meist ligi 1,5 tundi hiljem alustas, kuid kes meist mäkketõusul hüpeldes mööda silkas, kui meie kuskil künkanukil hinge vaagusime. Uskumatu, kui kohastumisvõimeline on inimorganism!

Matka kolmas hommik algas telki rüüstava kanaparve saatel. Mis sa muidugi veel ootad, kui magad kuskil väljahääldamatu nimega külas, jumal teab kelle peenra peal. Õnneks järgnes kanadele üsna pea meie giid. Kokalehe teega, loomulikult. Selle päeva eesmärk oli jõuda Lucmabamba külla. Matkamine ise muutus iga päevaga üha kergemaks, seda muidugi altituudi vähenemise tõttu. Samuti muutusid vaated üha kirjumaks – kui matka alustasime mägedes, siis nüüdseks olime jõudnud sooja, niiskesse dzunglisse. Naljaga pooleks sai veel giidilt uuritud, et kui suur õieti see tõenäosus ringilippavat puumat näha on. “Väga väike. Kohalike sõnul kord viie aasta jooksul. Aga kui näedki, siis lõbus see kohtumine olema kohe kindlasti ei saa.” Mis seal ikka, tuleb pildi pealt vaadata. Jõudsime väikesesse külla nimega Colpapampa, kus toimub kolme jõe – Chalani, Salkantay ja Totora – ühinemine suureks Santa Teresa jõeks. Jalutasime edasi mööda kitsaid radasid, teeperved nägid välja kui vanaema aknalaud – orhideede paradiis. Paradiis võiks see koht ka lepidopteroloogidele, sest liblikatega põrkad siin kokku igal sammul. Jalutasime edasi, maapind muutus üha mudasemaks ja ühtäkki märkasime suure kaslase käpajälgi. Keegi ei öelnud midagi, vaid jalutasime vaikides edasi. Peale sadakond meetrit jälle jäljed. Nonii, millal see viieaastane ring täis peaks saama, täna? Ja kas keegi on giidi näinud? Paistis, et olime oma lillede-liblikate avastamise tuhinas end täitsa ära unustanud. Saime kõmpida oma 10 km enne, kui giidile järele jõudsime. Viimased sadakond meetrid jalutasime kõik koos ja olimegi Lucmabambas. Külastasime kohviistandust, kus saime põhjaliku ülevaate kohvi kultuurist, marjasortidest ja kasvatamisest, millele järgnes ühe korraliku kruusitäie kohvi keetmine. Ja seda päris nullist alates. Õhtu lõpetasime traditsioonilise grillipeoga, kus pearoaks oli ei miski muu kui merisiga. Kellele koduloom, kellele praad. Peale mõneminutilist järelemõtlemist - on ju endalgi kunagi selline lemmik kodus ringi patseerinud - võttis nälg võimust. Ja kokka sai ainult kiita.

Neljas ehk viimane matkapäev algas rahulikus tempos. Valmistasime kohvi, korjasime värskeid avokaadosid ja banaane ning asusime teele. Päeva distants oli 8 km, mis tundus eelmiste päevade kõrval juba nalja tegemisena. Jalutasime mööda raudteerööpaid, kust saime juba esimesed aimatavad vaated Machu Picchule. Jõudsime linna Aguas Calientes, kus ütlesime head aega oma matka meeskonnale, panime paika plaani järgneva päeva osas ning kirusime tavalise restorani toidu üle. Hotelli jõudes sai lõpuks sooja duži alla minna, mis peale 4 päevast matkariietes marineerimist tõelise enese premeerimisena tundus. Õhtu lõpetasime kiire linnatuuriga, et järgmiseks päevaks, meie reisi tipphetkeks, oma parimas vormis olla.

Äratus oli kell 6 hommikul, mis peale matka tundus harjumatult hiline. Ja kell 7 olime kohal. Machu Picchu! Kadunud inkade linn. Selline sa siis oledki, selline võimsake. Esimene kord siin elus, kui minu silm maailmaime tunnistas. Au ja kiitus inkadele, kes 15. sajandil midagi sellist kokku suutsid panna. Kõik need meetodid, mida oli kasutatud kivide lõhkumiseks, efektiivsemaks kultiveerimiseks välja mõeldud astangulised põllumaad, süsteemselt paigutatud ruumid elamiseks ja toidu säilitamiseks.. kõike sai kirjeldada vaid ülivõrdes. Kõige sellega tutvumine võttis meil oma 3 tundi, peale mida jättis giid meid omapead ning läks tagasi Aquas Calientesesse ootama. Enne lahkumist soovitas ‘rangelt’ veel võimalikult palju ringi jalutada, turnida ning asjast maksimumi võtta. Ja seda me ka tegime! Inkade geniaalsus, avanevad vaated ja treppidel kokku põrkamised laamadega – kõigest sellest tõeliselt aru saamine võttis omajagu aega. Pean piinlikkusega tunnistama, et kordus Cuscos juba läbielatud intsident ehk fotoaparaat unus enamjaolt kotti, kuna tegevust ja vaatamist oli lihtsalt nii palju. Eluks vajalikud turistifotod said siiski tehtud. Kõndisime ringi omapäi ning sörkisime sabas teistel privaattuuridel veel oma paar tundi, misjärel oli aeg inkadele au anda ning tagasi Aguas Calientesesse sõita, et seal rongi peale hüpata, lõppsihtkohaga Cusco.

Kokkuvõttev reklaam. Machu Picchu - rajatud inkade poolt aastal 1450, taasavastatud aastal 1911, restaureeritud 1976, tähtsate nimede poolt UNESCO maailmapärandi nimistusse kirjutatud aastal 1983, hääletatud seitsme uue maailmaime nimistusse 2007. aastal. Kõlab nagu tuleb ära käia, mis?!


Loe ka muid muljeid aadressil

https://www.noseynomad.com