Osale Trip.ee kampaanias ja võida 2 lennupiletit Maltale.

Vaata lähemalt siit

toomas

Uus kasutaja

toomas

Kasutaja toomas liitus 18 aastat tagasi

  • 0
    (Meeldimisi)
    Meeldimisi
  • 11 / 0
    (Postitusi / Kommentaare)
    Postitusi / Kommentaare
  • 0 (0%)
    (Külastatud sihtkohti)
    Külastatud sihtkohti

Viimased postitused

  • 1

    Talv Floridas - Mida vaadata?

    • Reisihuviline
      Florida talvel...Kuna ise olen eestikeelseist reisikirjadest leidnud Florida kohta vaid väga nappi infot, kus vaid mönd rannapromenaadi kirjeldatud on, siis vötsin nöuks seda osariiki siin pisut laiemalt tutvustada. Samuti lisan siia tulevasele Florida külastajale möned nöuanded . Kuna köik eestlased veel miljonärid pole ja möni eilne on pilvedest jälle maa peale laskunud, siis on minu nöuanded neile suunatud, kellel iga dollar/kroon arvel on. Mida siis Floridas vaadata? Everglades National Park. Everglades on tohutu soo, mis laiub üle kogu löuna Florida. See soo lausa kihiseb alligaatoritest ja paljudest eksootilistest lindudest. Kui meil on harjutud alligaatorit pidama ohtlikuks ja agressiivseks peletiseks, siis käik Everglades`i peaks selle väärarusaama kummutama. Panin kohe alguses parki sisenemisel tähele, et jalgratturid ja jalakäiad peavad ca 10 meetri laiust teed jagama 3 meetri pikkuse alligaatoriga, kes laisalt teeservas lösutas. Korraks isegi arvasin, et see on plastikust mulaazh. Küsisin siis park rangerilt, et palju teil neid turiste siin aasta jooksul ära süüakse. Null, oli vastus, kogu pargi ajaloo jooksul olevat vaid üks önntus olnud ja seegi tingitud vaid külastaja pealetükkivusest. Alligaator hoiatab sind enne rünnakut löugade avamisega ja kui sa siis küllalt taiplik oled ja taandud, lahkute te söpradena. Too ainus Everglades`is viga saanud mees olevat aga avatud löugadega looma torkima läinud ja pureda saanud. Sprint pidi alligaatoril hea olema, parem kui steroididega Ben Johnsonil. Kuigi Everglades on tohutu soo, pole seal sääski, seda tänu veetaimedele, mis sääsevastsed vees ära söövad. Pargis saate osaleda ca kahetunnisel giidi juhitud reisul vöi siis tellida endale privaatsöidu nn. airboatil, see on selline paat, mis tuiskab üle soo ja mätaste, telekast teil köigil nähtud. Peale selle on seal veel levinud kanuudega matkamine, kuigi mullegi, kes ma nüüd südames usun, et alligaator rahuarmastav loom on, oleks psühholoogiliselt raske minna sinna mangroovivössa, ainsaks eralduseks minu ja alligaatori vahel kipakas kanuupöhi... Florida Key saared. Saared hargnevad riburada poolkaarekujuliselt osariigi löunatipust ca saja miili kaugusele merre. Neid külastada on iseäranis lihtne, kuna nad köik teede ja sildadega ühendatud on. Kohe, kui oled jöudnud üle silla mandrilt esimesele saarele - Key Largole, tunned, et oled jöudnud omaette maailma. Siin on aeg maha vöetud ja köikjal näed mönusat logelemist. Pea igal sammul leiad supermarketite asemel sukeldumisvahendite, t-särkide ja kalapüügiriistade kauplusi. Igal pool on nn. tiki baare, mis endast palmiokstest katusega hütte kujutavad, kus siis steel trummide saatel inimesed oma kirjuid päevavarjukesega kaetud eksootilisi kokteile vöi Corona Ekstrat naudivad. Mida kaugemale löunasse mööda maantee nr. 1-te jöuad, seda mönusamaks ümbrus läheb. Mite välimuselt vaid olemuselt. Välimuses torkavad tihti silma eelmiste orkaanide külaskäikude tundemärgid. Köige naelaks on Key West, köige löunapoolsem saar, täiesti omaette nähtus Floridas ja kogu USA-s. Key Westi elu keskpunktiks on Duval Street, mis on täis ärisid, kunstigaleriisid, baare ja restorane. Päise päeva ajal käib elu Duval Streetil vöi randades, öhtul aga kogunetakse Duvali löpus asuvale väljakule, kus on siis esinemas köiksugu veiderdajaid ja muusikuid. Meeldejäävamaks oli mees hüüdnimega "Silver", kes siis end höbevärviga üleni ära oli värvinud ja sel moel üsna usutavalt höbekuju esitas, aeg ajalt poose muutes ja rahaannetajatele oma kivinenud naeratust kinkides. Peale tema oli seal veel akrobaate, hüpnotisööre, mustkunstnikke, dresseerijaid ja muusikuid. Väga haarav oli ka vaadata, kuidas must "rasta man", kes kookospiima müüs, pika terava matsheetega körval mängiva Kuuba bändi muusika rütmis pähklit kooris. Algul vaatasin küll, et mees on hull, soovib klaasi kookospiima eest kolm dollarit, aga kui nägin siis, millise röömu ja elegantsusega ta oma matsheetet muusika rütmis vibutas, sealjuures ühtki sörme kaotamata, sain aru, kust see hind tuli. Key West on selline vabameelne linn, sinna tulevad hulgused talvituma, kunstniinimesed inspiratsiooni otsima, sukeldujad korallrifi imesid vaatama, surfijad laineid nautima ja muidugi lugematu hulk turiste köike seda körvalt vaatama. Seal on oma "gay community", st. et Key West on ka tuntud keskus homoseksuaalidele. Samas nad aga Key Westis ei domineeri, nagu see juhtus olema suvel Provincetownis Cape Codil, kus ma heteroseksuaalsena selgelt vähemuste hulka kuulusin. Omaette vaatamisväärsuseks on key`sid ühendavad sillad, pikim neist 11 kilomeetrine. Tore on söita körgel vee kohal, ühel pool Mehhiko laht ja teisel pool Atlandi ookean. Kes on näinud filmi "Ausad valed/True lies" sel on neist ettekujutus olemas. Lühidalt siis: Florida Keys - see on kariibi mere muusika, tiki baarid, korallrifidel sukeldumine, surfimine, kalapüük ja muidugi köikjal paterdavad söbralikud pelikanid. Rannad ei ole seal nii ilusad ja valged kui mujal Floridas. Kui aga antakse orkaanihoiatus, siis on maantee nr. 1 kogu oma pikkuses autosid täis, stange vastu stanget, köik pögenevad suurele maale... Florida rannad Rannad on Floridas praktiliselt köikjal, välja arvatud löunatipp, mis on tervenisti soo ja mangroovivösa all. Paremini jäid meelde tühjad rannad Pensacola lähedal pöhja Floridas, kus sai nautida Ameerikale nii haruldast privaatsust ja teiseks meenub Daytona Beach idarannikul. Daytona oli mulle kui autoturistile seepärast iseäranis meeltmööda, et seal on rand liikluseks avatud. Piirkiirus on 10 mph ja seda ei ületanud keegi, samuti on rannariba ära jagatud päevitajate, jalakäijate ja autode vahel, nii et ruumi oli köigile. Mind häiris vaid see, et kohalikud noored, kes niisama mööda randa edasi-tagasi kruisisid, kuulasid oma autodes seda köige jälgimat räppi. Siis sain aru, et tarvitseb mul vaid mööda randa edasi söita sinnamaale, kuhu kruising ei ulatu, uus plats sisse vötta ja rahu ja vaikus on majas. Daytonas meeldiski köige rohkem see, et auto on köige tarvilikuga sul kohe käepärast, pole probleemi parkimisega ja asjade kinni-lahti pakkimisega, mis selle randa mineku tavaliselt nii tüütuks teeb. Hea mulje jätsid veel Sarasota rannad, avarad, puhtad, suurte parklatega. Vees käisin igal vöimalusel, sest päevased läbisöidud olid pikad ja lasta end ookeanilainel veidi tümitada on sel puhul parim värskendus. Veetemperatuurid olid jaanuaris minu tunnetuse pöhjal ligikaudu järgmised: Pensacolas 15, Sarasotas 20, Daytonas 20 ja Key Westis 25 kraadi. Küsisin ka kohalikelt, et mis suhe neil haidega on. Vastati, et neid keegi seal küll ei karda ja önnetusi on haruharva, samas aga ütles üks sukelduja, et barrakuudade lähedus neile küll ei meeldi, kuna barrakuuda olevad sama loll kui koer, kes vöib sind hammustada ilma näilise pöhjuseta. Tösine oht asjatundmatule suplejale on aga ilus helesinine seebimullile sarnanev mollusk, mis veepeal ujub. Kui seda puudutad, siis on paar järgmist päeva haiglas garanteeritud. Key Westis nautisin parasjagu ookeanis suuri laineid, kui märkasin sillalt hulka inimesi näpuga minu poole sihtivat. Arvasin siis, et kellegil on midagi vette kukkunud ja nüüd püüavad saada minu abi selle kättesaamisel. Silmasingi paari meetri kaugusel ilusat sinist asjandust veepinnal hulpimas. Tegin paar kiiret tömmet sinna poole ja sirutasin käe välja, et seda vigurit pihku haarata, aga enne kui möeldu teoks teha jöudsin, nägin kuis need samad inimesed silllal pea käte vahele haarasid ja jubedat kisa tegid. Tömbasin käe tagasi, aga tundsin, kui miski körvetas üht sörmeotsa, ilmselt siiski üks kombits riivas mind. Sillale töustes kohalikud selgitasid mulle, et pole hullemat asja kui seda molluskit puudutada, paistetad üles kui kärnkonn ja ilma haiglaravita ei pääse... Walt Disney World Disney World oli koht, kuhu ma kindlalt ei pidanud minema, kuna mul huvi nende Disney loodud elukate vastu puudub. See oli küll minu viga, et omades küllalt täpset infot kogu osariigi kohta, ei vaevunud ma Disneyt enne söitu üldse uurima. Tegelikult on Disney Worldis nende Miki Hiirte ja Donaldite tähtsus kaunis väike. Nad paterdavad seal küll köikjal lastele röömuks ja kohati teenindavad sind ka restoranis, aga see pole väga häiriv. Mind vedasid sinna poolvägisi mu ameeriklastest söbrad ja nüüd olen üsna rahul. Disney World Orlando külje all koosneb neljast suurest pargist: Magic Kingdom, Epcot, MGM Studios ja Animal Kingdom. Nendega tutvumiseks kuluks ca 4-5 päeva. Magic Kingdom on neile, kellele meeldivad atraktsioonid, neid on seal tohutult ja nad on töesti ühed mailma parimad. Epcotis näed palju teaduse ja tehnika saavutusi. Mulle meeldis Epcotis see, et seal on mitmed maad esindatud oma paviljonidega, milles siis teenindajateks ja giidideks inimesed sealt samast riigist. Iga riik kes seal esindatud on, on sinna rajanud möne oma kuulsa ehitise maketi. Näiteks saad seal jalutada Londoni kuulsatel tänavatel, saad siseneda Mehhiko Chitzen Ytzasse ja jalutada Hiina Taevase Rahu Väljakul. Maketid makettideks, aga inimesed neis on ehtsad, Hiinas hiinlased, Mehhikos mehhiklased jne. Vahe erinevate rahvuste vahel on tänu nii tihedale kontsetratsioonile selgelt näha. Lisaks iga maa ekspositsioonile esinevad ka nendes pisiriikides nende maade artistid ja kunstnikud, tase on körge, sest söel sinna pääsemiseks tihe. MGM Studios on eelköige koht neile, kes filmimaailma telgitagustest huvitet on. Seal on verdtarretamapanevaid attraktsioone, kaskadööre ja lavastatud katastroofe, mis toimuvad su silme all. Seal saad tutvuda selliste filmide atribuutika ja telgitagustega nagu Star Wars, Indiana Jones, 101 dalmaatsia koera jne. Animal Kingdom on üks väga hea loomaaed jälle koos igasugu üllatuste ja attraktsioonidega. Peale mitmesaja looma ja linnuliigi ei puudu sealt ka tehissaurused. Köik öhtud löpevad Disney parkides korraliku tulevärgiga. Kui te Epcoti oma juhtute nägema, siis saab see suure töenäosusega olem
  • 0

    Floridasse minna, kus ööbida, kus süüa, kus juua

    • Reisihuviline
      Mina lendasin Floridasse Finnairiga. See oli mu esimene kogemus selle firmaga ja peab ütlema, et söprade hoiatus, et Finnair on valu ja kannatused, pidas paika. Lennukiks oli Boeing 757, mis on nii pika lennu jaoks liiga väike, inimesed istuvad sees kui kilud karbis ja köige tipuks laaditakse sind koos pagasiga Bangoris Maine`i osariigis välja, kus siis läbid immigratsiooni ja tolli ja siis jätkad sama lennukiga veel 2,5 tundi Ft. Lauderdale`i Floridasse. Samas on Finnair pisut odavam kui muud variandid, nii et kui soovid säästa, siis kannata! Soovitan ka kohe liituda Finnair Plusiga, kuna Florida lennu eest koguneb sulle ca 18000 punkti ja esimene prii lend on alates 20 000 punktist. Mina leian, et kuna Florida on nii väike osariik, siis ei oma lennujaam, kuhu sa lendad, mitte mingit tähtsust. Sügisel lugesin ReisiEkspressist, kuidas Vesta Reest kangekaelselt reisibüroodest Ft. Lauderdale`i nöudis ja siis solvus, kui mingi reisikonsultant talle "Fort Laudataha" ei leidnud. Mina soovitaks lennata sinna, kuhu lend köige odavam, sest autorent on igas lennujaamas ja bensiin poolmuidu käes ( ca $ 0,9/3,8 liitrit). Reisi alustamiseks on head köik - Orlando, Miami, Jacksonville, Ft. Myers, Tampa, Ft. lauderdale, Sarasota vöi kasvöi pöhjas asuv Tallahassee. Autorent. See on asi, ilma milleta ma ühte täisväärtuslikku reisi ette ei kujuta, olgu see siis kasvöi ainult ühte osariiki hölmav. Vana tuttav Avis ei ole Floridas oma hinna poolest kuigi attraktiivne, samas hinnavahe teiste rentidega pole just peadpööritav ja pealekauba saad Avises rentimise eest boonuspunkte oma Finnair Plus kaardile. Mulle kui arale inimesele lähevad alati kalliks kindlustused, sest kindlustan alati rendiauto varguse ja avarii vastu, ca $ 17/päev ja vötan kindlustuse tsiviilvastutuse vastu, so. kui mina omal süül kellegile mingi käki kokku keeran, siis kindlustus maksab kahjukannatajale kuni 1 miljon dollarit. See kindlustus maksab ca $ 9/päev. Auto suurus vali vastavalt vajadusele ja ilmselt ilma konditsioneerita autot sulle Floridas ei pakutagi... Öömaja Ööbimine on Floridas lihtsamast lihtsam. Kuigi kartsin, et talvel, kui kogu pöhjamaa seal talvitub, on motellide hinnad pöörased, olin meeldivalt üllatunud kui leidsin, et eksisin. Maantee nr. 1 ja A1A ääres on odavaid motelle jalaga segada, üle $ 25/öö kahese toa eest naljalt maksta ei tule. Daytona Beachil saime toa vaatega ookeanile 3-le inimesele $ 27.- eest! Ja sellise hinnaga oli seal neid motelle jalaga segada. Samasugune on hinnatase ka maanteel nr. 192 Disney lähedal. Kui Disneys sees paneks hotelli hinnad vist isegi Salmoneid validooli neelama, siis natuke maad eemal 192 peal palju ei puudu, et sulle ööbimise eest peale ei maksta. Muidugi ei ole sellistes motellides punasest puust mööblit ja maas pärsia vaipu, kuid peamine, mida mina peale väsitavat päeva soovin - puhtad linad ja vannituba, on olemas. See, et televiisor toas on sageli Kennedy-aegne, mind ei häiri. Florida läänerannikul sellist universaalset teed nagu seda on nr. 1 idas pole. Seal tuleb highwaylt maha söita kas business loopi vöi siis vaistu järgi leida möni tee, kuhu äärde on koondunud möistlike hindadega majutuskohad. Interstate hwy ääres ei ole hinnad kunagi kuigi söbralikud. Sama kehtib ka key saarte kohta. Seal majutust poolmuidu ei saa, odavamad hinnad algavad kusagilt $ 35-40 öö eest. Kunagi USA-s reisides pole ma mingeid kohti ette reserveerinud, liigun pöhimöttel: kus öhtu seal öömaja. Siiani on see töötanud suurepäraselt. Söömine Söömist Floridas on vöimalik samuti soodsalt korraldada. Need, kes küll tervislikust toitumisest lugu peavad, vöiksid siinkohal lugemise löpetada. Mitte ainult Floridas, vaid ka mujal osariikides autoga rännates olen kasutanud järgmist skeemi. Kohe esimesest supermarketist ostan odava termoskasti, mille siis täidan supermarketi odava kraamiga - puuviljade, joogi ja söögiga, köige peale hunnik jääkuubikuid, mida saad iga päev osta igast bensiinijaamast. See tagavara on siis seal igaks juhuks, kui nälg näpistab, vötad öuna vms. Korralikult saab söödud vaid kord päevas, ja seda enamasti peale päikeseloojangut, siis kui on aega sellise körvalise asjaga tegeleda. Söögikohaks valin mingi "buffet", eesti keeles rootsi laua, maksad oma pileti, 4 - 9 dollarit, söltuvalt kohast ja tekitad siis seal majas täieliku kaose, st. sööd nii palju kui jaksad. Köige üksluisem ja igavam neist on KFC ehk Kentucky Fried Chicken, vähe parem on Wendys superbar, kus vöid endale tacosid vorpida palju süda lustib, parimad aga on hiina toitude-, seafood- ja country buffet`d. Neis viimastes saad süüa asju, millele sageli nimegi ei oska anda. See on mul juba refleksiks kujunenud, et kui päike madalale vajub, hakkavad silmad "buffet" silti otsima... Muidugi lööb selle skeemi sassi see, kui kusagil külaservast vöi pöldude vahelt leian kohalikele töölistele möeldud söögikoha, mille teade: home made mexican food. Siis pole isegi kahju minna nurgataha hanesulega kurku köditama, et eelmisest söögikorrast kiiresti lahti saada, kuna see mis sind sellistes söögikohtades ees ootab, tasub proovimist! Kokkuvõtteks Kuigi Florida on lääneosariikidega vörreldes kaunis igav, vötaks köige vaatamisväärse ülestähendamisel see kirjatükk siin piibli möödud. Ise pean parimaiks abivahendeiks osariikide avastamisel AAA Tourbook`i ja internetti. Siin jutus pole nüüd sönagi Miamist, Orlandost ja Ft. Lauderdale`ist. Need on suurlinnad ja kuna ma selliseid kohti väldin, siis ei tea ma neist ka midagi kirjutada. Esimeseks reisiks USA-sse on Florida üsna sobiv paik, vaatamist on just parajalt. Metsikus läänes käinu ajab ta aga üsna haigutama... Florida pöhiväärtuseks minu kui turisti silmis on ta kliima, seepärast jaanuarikuus on ta muidugi vörratu vaheldus meie igavesele sügisele siin Eestis!
  • 0

    Montana

    • Reisihuviline
      Järgmiseks tuli Montana ja seal oli väga mõnus sõita: vastassuunavööndid olid laia haljasalaga eraldatud, vahel tuli mägi vahele, nii et vastassuunda ei näinudki. Ainult mäed ja mäed raadiot oli ehk vilets kuulata, see oli ainuke viga. Korra käisime söömas ka, Missoulas, mina poleks tahtnudki, aga John ütles, et tema teeb välja ja võttis kohe kõige uhkema sildiga restorani, $12 eest sai küll päris hea lahmaka, aga mujal oleks ka viiega hakkama saanud. Ameerikas autoga sõitmine erilist pingutust ei vaja meie liikluses on see pidev kiirendus ja pidurdus, vaevalt saad hoo üles, kui seisab sul krusa jalus või keerab käruga traktor ette. Seal on piirkiirus küll väike, 65 miili tunnis, väheke varastad, lähed seitsmekümnega siin sõidad harva nii aeglaselt aga see 70 on sul kogu aeg peal, sa ei pea pidurdama ega jamama, võtad ainult bensiini ja käid söömas. Siis sai 800 miili sõidetud, keerasin ühele "rest area le", et tukastaks veidi. Ma ei tea, mis hinnaga John seda reisi üle elas, ma ütlesin talle küll, et kui miski ei meeldi, siis tõstku häält, aga et mina katsun võimalikult vähe süüa ja võimalikult vähe hotellides magada. Paar tundi sai autoistmetel tukastatud, nelja viie paiku hommikul ajas John mu üles, istus ise rooli ja kütsime jälle edasi.
  • 0

    Washington

    • Reisihuviline
      Kursi valikul mul esialgu väga valida ei olnud, John, kes mul ihukaitsjaks kaasas oli, ütles, et põhjapoolsetel teedel on liiklust vähem peal, põhja poolt siis läksimegi, üle Columbia jõe ja olimegi Washingtoni osariigis. Kohe esimese päeva esimese poole sees sattusime tolmutormi. Nagu kauboifilmis vahel: niisugused okaskerad veerevad tuule käes üle tee ja üle põllu nagu tondid. Kohati oli nähtavus 2 3 meetrit, ainult asfaldi peal valge eraldusriba jõudis ära näha, mitte rohkem. Ja enne Spocane-i oli teel mingi avarii: kui tolm vahepeal alla vajus, siis oli näha, et ikka mitme miili ulatuses autod seisid. Huvitav oli see, et ameeriklased olid olukorra suhtes kuidagi nagu tuimad. John istus kõrval ja arutas, et mis seal ees võib olla. Ma ütlesin, et teadasaamine pole mingi probleem, veoauto seisab ju kõrval, tema küsib oma raadioga eespool seisvatelt veoautomeestelt ja kohe peaks selge olema. John tegi "uou!", läks uurima ja sai teada, et umbes kümne miili jagu liiklust seisab ja abi pole veel tulnudki. Ameeriklased istusid täiesti häirimatult, kuulasid raadiot ja imesid limonaadi, kedagi ei huvitanud, millal abi tuleb või mis juhtub. Ma võtsin kaardi ette ja ütlesin, et ma keeran tagasi, põlluvaheteid pidi saab mööda. John ütles, et mis sa jamad, küll tehakse tee puhtaks. Aga mul läks närv mustaks: oli vaja ju New Yorki jõuda ja ma ei teadnud, mis veel võib ees oodata kui esimese paari tunniga oled kõrbes tolmutormis, millal siis mingi maavärin või asi võib tulla. Tee, millele ma keerasin, oli tegelikult absoluutselt sile, mingit liiklust ei olnud. Jõudsime Spocane-i, nägime mingeid teetöölisi, John uuris neilt, et kas tee on lahti. selgus, et töö pole veel alanudki, lihtsalt ei saa tehnikaga tormis lähedale. Washingtonis rohkem ei peatunud, läksime läbi Idaho, mis selles kohas oli küll väga kitsas. Igas osariigis on registreerimisnumbrid erineva kujundusega ja Idaho omad on minu meelest kõige ilusamad.