Osale Trip.ee kampaanias ja võida 2 lennupiletit Maltale.

Vaata lähemalt siit

laja

Uus kasutaja

laja

Kasutaja laja liitus 14 aastat tagasi

  • 0
    (Meeldimisi)
    Meeldimisi
  • 47 / 0
    (Postitusi / Kommentaare)
    Postitusi / Kommentaare
  • 0 (0%)
    (Külastatud sihtkohti)
    Külastatud sihtkohti

Viimased postitused

  • 0

    Pakistani reisipäevik: II osa

    • Reisihuviline
      [[img 2299]]Jäänud on nüüd Pakistani-seeria viimane osa - matkapäevik ja pildialbum. Matkapäeviku teises pooles alustatakse tagasiteed põhja-Pakistanist, maitstakse kohaliku lennukompanii PIA mõnusid ("Pakistan International Airlines", tuntud ka kui "Prayers in the Air") ning ... jõuab kätte 11. september 2001. Pakistani reisipäevik: II osa > Pakistani pildialbum Vaata ka päeviku I osa 05.09.01 (Kristi) Chitral Hoparist hakkasime tagasi sõitma laupäeval. Hommikupoole lõunat jõudsime juna Karimabadi ja sõna otseses mõttes chillisime terve päeva. Ega me midagi erilist ei kaotanud kah. K'abad on suht nüri linn ja peaele selle vajasin vähemalt mina üht taastumispäeva. Lihased tegid nii haiget, et ei saanud hästi astuda ei üles -ega allamäge, treppidest ma parem ei räägigi. Õhtul läksime Hunza Baltit Inni sööma, väga korralik koht väga ilusa vaatega. Mina isiklikult oleks tol õhtul viimase varanduse hinge tagant ära andnud kombinatsiooni värske kartul-hakklihakaste-tomatikurgi/hapukooresalat eest.... Isegi McDonalds tundus nii hea ja kodusena...mida on küll praegu tagantjärele masendav mõelda. Hunza Baltit Innis juhtusime kokku ühe laheda saksa hipipoisiga. Poisi nimi oli Thilo, vanus 25, õpib Münchenis arhitektuuri ja oli Pakistani tulnud oma õele külla. Õde oli aga mingi kohaliku naisteorganisatsiooniga koostöös hakanud kokku panema Hunza cuisine kokaraamatut ja Thilo projekti kaasanud. Päris lahe J. Hiljem jõudsid hotelli ka Thilo õde ja tema boyfriend ja sõbrad; väga omapärane oli kõrvalt vaadata, kuidas õde-venda koos joint'e suitsetasid. Järgmisel hommikul vara (uskumatu, kuidas ma olen ära harjunud kella kuueste äratustega) hakkasime Hunzast Chitrali poole liikuma. Seekord oli meie autojuhiks Mohammad, sõbralik Hopari karuonu, kes küll Englishit eriti ei räägi ega mõista. Sõitsime läbi Gilgiti, siis oli veel mõnikümmend kilomeetrit asfalti ning siis läks jälle ekstreemi peale üle, seda peaaegu Chitralini. Loodus on jällegi mega. Teise öö Chitrali veetsime Halti järve ääres väikeses hotellis Lakeview oli vist sel nimeks. Imeilus koht, hotell pealtnäha masendav, aga tegelikult kõva keskmine Paki hotellide tase. Hotelli külaliste seltskond oli ootamatult kirju: Kõigepealt oli seal shotlane Grant, maailmarändur, kes teenib raha animafilmide model-makerina, Wallace Gromiti robotkoer on näiteks tema fantaasia vili; Siis oli seal Grant'i autojuht Yaku, kavala rebase (susliku) näoga paki vanamees, kes oli 24/7 hashiuimas; Jaapani poiss Masa, kes käib Hiinast-Indiast-Pakistanist otsimas vanu kive ja antiikesemeid, mille hiljem Jaapanis MEGAraga eest maha müüb; Briti abielupaar John & Alison (kas on olemas VEEL tavalisemaid Briti nimesid?! Nojah..., ega meie oma Kristjan-Kristjan-Kristi kombinatsiooniga muidugi kah just ei hiilga...), kes mõlemad olid kunagi õpetanud Pakistanis inglise keelt, üks 4, teine 2 aastat. Ja siis muidugi kohalikud teenindajad, kes minu arvates olid kõik suht korraliku oopiumiannuse all. Järgmisel hommikul vara sõitsime Mastuj'i poole. 5.09.01 (Kairi) Chitral Täna helistasin esimest korda emale ja rahustasin teda, et 1) kõik on korras, 2) tervis on korras, 3) helistan, kui jõuan tagasi, mis saab toimuma järgmise nädala lõpus. Nüüd on vähemalt ema maha rahustatud. Hea, et ta ei tea, mis värk siin täpselt on, sest siis ta vist rahulikult silma kinni ei saaks. Aga mis seal ikka... C'est la vie... Hoparist oleme ära juba alates pühapäevast. Saime 12000 ruupia eest kohaliku lahtise jeepi koos autojuhiga, kes esimeseks ööks (pühap. vastu esmaspäeva) viis meid Halti järve äärde. Halti järv on Phundari oru regioonis ja tekkis varingu tagajärjel 15 aastat tagasi. Nii teadsid meile rääkida ühed britid, kes olid Pakistanis keelt paar aastat õpetanud - oli selline keskealine naljakas paar, kellelt me õppisime ära selle pahe, et kui siin chipse tellida, siis tuuakse ehtsaid friikartuleid. Tõepoolest- britid on pakistanlased hästi välja koolitanud, sest seda sõna tuntakse siin imehästi - chips do ring a bell. Mitte nagu näiteks sõnad „food", „menu" ja „meat". Sellest lihtsalt ei saada aru. Aga chips on võlusõna :) Halti järve ääres kohtasime ka ühte shoti päritolu kosmopoliiti, kelle nime ma enam ei mäleta, aga kes on see tüüp, kes multifilmis Gromit on teinud selle koera. Tema amet ongi model-maker. Aga Pakistanis oli ta tuuril juba ca kuu, et siit edasi põrutada Hiinasse. Oli üürinud jeepi, kus autojuhiks väga koloriitne vanamees, keda me enamus ajast, kui ta välja ilmus, nägime suits hambus. Shotlane teadis rääkida, et tema autojuht tõuseb koos marihuaana jointiga ja läheb sellega koos ka magama. Shotlane õpetas meile õhtul selgeks ka kohaliku kaardimängu BAZAAR, mille võitjaks tuli juba pea pool aastat mööda ilma rännanud japo Masa, kes oli ka juhuslikult Halti järve äärde samasse (ja selles piirkonnas ainsasse) hotelli sattunud. [[img 2299]]Halti järve ääres on tõeliselt maaliline ja kui läksime ühte poolvalmis PTDC hotelli (millest saab väga vinge hotell, kui see ükskord valmis saab) vaatama nii, et ronisime üle aia, siis nägime korraga kahte orgu - üks järvega ja teine jõgedeniredega kaetud. Mõlemad ilusad ja majesteetlikud nagu kuningannad. Järgmine päev aga viis meid Mastuj'i, kus elab kuulsate Mulkide perekonna võsu - „king on upper Chitral" oma fordis. Kohapeal sattusime kohe kuningliku etiketi kätte - selleks, et kolonel Kushwaghtiga kokku saada, pidi saatma äsja unest ärganud härrale tema teenriga kirjakese, et kes me oleme ja mis asjus tulime. Kuna hea sõber David Katz oli juba ette helistanud ja oma 1913. a. Sündinud sõpra ette hoiatanud, et varsti maanduvad tema juures 4 eestlast, siis ei läinud väga kaua mööda kui Chitrali kuningas ise ka välja ilmus. Istusime aias ja tutvustasime talle ennast. Pärast sissejuhatust pandi meile kohe kaks telki püsti ja teenrid sibasid madratsite järele. Kolonel Kush aga vestles meiega oma rahulikul moel - meie pidime muidugi päris kõva häält tegema, kuna muidu veel väga värskes ja reipas vormis vanahärral oli veidi kõva kuulmine. Audiensti lõpetuseks kutsuti meid kella 6-x teele ja seejärel õhtusöögile. Ega sinna palju aega olnudki - kahe tüdruku dushi all käimise aeg. [[img 2321]]Kolonel tuli meile aeda isiklikult järele ja koos meie läheduses telkivate hispaanlastega suundusime sellesse fordi ossa, kus Kush ise elutses. Ta näitas meile, et kaks korda oli maavärin elumaja maha lõhkunud ja nüüd elutsevat ta kolmandas majas, mis pärast suuremat maavärinat sai ehitatud. See oli ka kümmekond aastat tagasi, aga viimane nõrk maavärin olla Mastuj'is olnud viis kuud tagasi. Majal olid igatahes pisikesed praod. Kõigepealt istusime väljas ja tutvusime kolonel Kushi tütre ja tema mehega, kes oli arst, samuti Pakistanis visiidil oleva tõelise inglise tädiga nimega Topsy, kelle sõnavarasse kuulusid sellised briti pärlid nagu „oopsie-daisy" ja „oh, dear!". Ja saime ka teada, et hispaanlased reisisid Hispaaniast kohale majakeses kohaldatud bussiga ja tulid läbi Albaania (!) ja Iraani (!!). Kõige otsem tee - läbi Afganistani - pole hetkel lihtsalt võimalik. Taleban oleks neile kohe 1:0 ära teinud. Edasi pidi seltskond Pakistanist matkama Hiinasse. Tutvusime ka koloneli väga haritud tütrega, kes selgitas meile ka veidi täpsemalt sunniitide, shiiitide ja ismaeliitide usu erinevusi. Lühidalt ja kokkuvõtlikult järeldasime, et ismaelid on need kõige lõdvema korraga moslemid, kelle arvukus Pakistanis pidi aina kasvama. Sunnid ja shiiad palvetavad aga usinalt 5X päevas. Ja veel konstanteeris ta meile fakti, millest naisena ise ka aru saan - et raske on Pakistanis olla naisel, kui tal ei ole rikast perekonda ja head päritolu või haritud meest. Ainult kõrgklassi naisel on siin OK elada. Alguses ei saanud me vestlusringis arugi, et teejoomine pidi sujvalt õhtusöögiks üle kasvama ja mõtlesime pärast tee ja snäkkide manustamist, mida usinad afgaani päritolu teenrid meile serveerisid, et tahaks kusagile sööma minna. Aga jutuvada jätkus toas, kui väljas oli pimedaks ja jahedaks läinud ja saime aru, et õhtusöök on ka tulemas (milline rõõm!). Kolonel Kush näitas meile ka oma ajaloolist külalisteraamatut, kus tuntud Briti, Ameerika, Hollandi, Jaapani jpm rahvaste väga kõrged ninad olid teinud oma sissekanded alates 1930. aastatest. Sealhulgas perekond Clarke ja Hashimoto jne, jne. Panime oma tagasihoidlikku eesti talupoeglikku päritolu nimed ka külalisteraamatusse kirja. Ja nii see õhtu vestlusringis veeres - igaühel oma peamine vestluspartner. Mul õnnestus pidada pikad jutud nii Topsyga kui koloneliga, kuid viimasega oli raske vestelda tema kuulmisprobleemi tõttu. Aga ta oli tõeline getnleman ja härra - seda oli näha ja kuulda kaugele - teenrid käisid teda nähes kikivarvul ja suudlesid ta käsi. Hommikul kella 6. ärkamise järel ootas meid värskendav hommikusöök koloneli majas, millest ta ise ka osa võttis ja siis läks meie tee edasi Chitrali suunas. Jätsime härrale mälestuseks allkirjastatud Eesti 25-kroonise. Midagi paremat polnud tänutäheks fantastilise külalislahkuse eest pakkuda. Chitrali jõudes leidsime, et linn on äike, veidi räpane (Pakistani mõistes „veidi", on meie mõistes „väga") ja hall, sest taevas oli hall. Kolasime linnas ringi, käisime kohalikus moshees (naised hiilisid sisse, kuna meil oli strateegiline varustus seljas, meestel aga lühikesed püksid jalas, [[img 2323]]mis Pakistanis tekitasid igal sammul kohalikes nagunii märgatavat elevust) ja fordis, mille teisel kaldal oli näha korpulentne afgaani põgenikelaager. Õhtul mängisime hotelli katusel kaarte. Chitralil on küll rohkem oma iseloomu kui Karimabadil, aga midagi erilist see linn ei ole - v.a. see, et seal asub päris palju afgaani põgenikelaagreid, kuna ka linn ise on piirile lähedal. Aga tavapildis ei oska seda märgata, kuigi linna sisenedes peavad kõik turistid ennast kohalikus militaarpolitsei punktis registreerima ja loa saama. Täna hommikul tõi jeep, mille me 2200 ruupia eest kaheks päevaks kauplesime meid 2 tundi põhja poole külla nimega Garam Chasma tooma. Sealt edasi käisime ekstreemmatkal ühte Afganistanile lähimaisse külla nimega Parabek. Olime seal tõelised valged, kelle järel pea kogu külarahvas jooksis ja meid diskreetselt distantsilt uuris ja puuris. Kogu tee saatis meid kui ilmaimet poistejõuk, kes üritas kuulata ja aru saada, mida me räägime, kuid eesti ja kohalik murre on siiski väga erinevad. Nüüd on külal vist terveks aastaks jutte heietada. Meil aga pilte näidata :) Parabekist tagasi Garam Chasmasse nägime teel koolilaste jõuke, kes meist möödudes meid arglikult piidlesid ja siis kui juba seljad pööratud, jäid meid pikalt järgi vaatama. Valgeid turiste siinkandis vist iga päev päris ei nähta. Aga pakistanlaste uudishimu põhjapiirkonnas on suhteliselt diskreetne - keegi ei torma sind katsuma - lihtsal VAADATAKSE. Aga nüüd aitab. Kõht on tühi ja peaks vaatama, kas kaks tundi sisseantud tellimus hakkab valmis saama ja tahaks ka kohalikke geisreid näha, mis pärast hotelli kuumaveeallikaga täidetud basseini peaksid siinsamas mäenõlva läheduses ilutsema. Läheme retkele. 05.09.01 (Kaleviste) Chitral Tähtsad sündmused (loeteluna) alates 1.09. 1. Mohammad 12000 ruupia eest transport Hoparist-Chitrali. 2. Fantastiline õhtusöök Karimabadis vaatega mägedele 3. Halti järve ääres ööbimine - fantastiline vaade PTDC motelli juurest ning kaardimäng internatsionaalses seltskonnas Inglismaa-Jaapan-Eesti. 4. Kolonel Kush'i juures - algul lasi meid pikalt oodata, kuid siis avaldusid tema tõelised sarmid. 88. aastane ja niivõrd energiline ja tugeva mälu ja mõtlemisvõime juures. Miss Murple oli omas elemendis. Huvitav vestlus koloneli tütrega ja tema mehega. Laja leidis omale silmaarsti. 5. Chitral - hotelliotsinguf, Fort, Moshee juure palvetamisis jälgimas, kaardimäng katusel. Kõhul kadus põhi alt. 6. Tõsine raputamine jõudmaks Garam Chasmasse (meie Toyota ei olnud just kõige parema vedrustusega). Jalutuskäik järgmisesse külla Parabek. Kari lapsi meie järel ning usun, et küla räägib meie külaskäigust veel paar aastat. Telefoniüritused pimedas kaupluses; ja kõik nii sõbralikud.... J Ja muuseas on siin palju nahkhiiri. 9.09.01 Peshawar (Kaleviste) Hakkan jälle päevade kaupa tulema. Hommikune Chitrali tagasisõit ei olnud raputamise poole pealt sugugi parem: Chitralis saime tagasi oma City Tower Hotelli (seekord veega tuppa), ostsime välja oma Chitral-Peshawar lennupiletid (2750 EEK) ja kihutasime edasi Kalashi poole. Eelnevalt teadsime, et ühes külas (Rumbori orus) on üks mees ära surnud. Eks siis kihutasime sinna, et osa saada matusetalitusest. Küla ise oli suhteliselt Dinsneylandilik: kutsuti istuma Kalasha kodudesse, aga kõik see oli natuke võlts ja tehis. Kalashist tagasi sõites sõime õhtust jällegi Mountain Inn Hotelli tellimusmenüü alusel (kebab, friikartulid, salat). Interneti kohvikus kohtusime Jason Alleniga Chicagost. Erandlik ameeriklane, kes oli juba ligi pool aastat seljakotiga maailmas. Huvitav maailmavaade. Äkki jõuab ta ka Eestisse :) 7. september: Hakkas elu PIA seltsis - Perhaps It Arrives või Prayers In the Air Lennuk oli 60-ndatest, seega oli natuke kõhe tunne seal istuda(aknaalused olid pahteldatud). Kui tõus ja maandumine sujusid, vaated aknast mägedele olid fantastilised ja isegi hommikusööki pakuti (india tee, pepsi ja saiake). Peshawaris võttis meid vastu juba tuttav US saatkond ning peale hommikusööki kihutasime linna. Tutvusime Peshawari kesklinna ja turgudega ning läksime teed jooma Khan Clubi väga shikki hotelli. Õhtupoole logelesime „Friendsi" seltsis välja oma reisi väsimust ning õhtusöök KOLME FOSTER'S ÕLUGA American Clubis. Meie vastas istus Brett, kellega oli huvitav vestlus US Foreign Affairs töödest ja tegemistest. 8. september Smugglers Bazaar - odav elektroonika ja muu stuff. Kui asi huvitavaks hakkas minema (hashis, relvad) keelati meil turistinägudel sellesse turu ossa edasipääs. Masendav kebab masendavas restoranis Salateen - ei tea, miks Lonely Planet seda kiidab. Peshawari muuseum olnud kah suurt väärt - just siit selgub, et Pakistanil ju tegelikult puudub ajalugu (või õigemini see algab 1947.a.) Enamik muuseumist oli täis Buddha kujusid. Muljetavaldavad olid kinoplakatid > Tom Hanks oli kah natuke kohalikku nägu (kinos jooksis parasjagu reamees Ryan ja MI-2, mis Eestis hea mitu aastat tagasi). Forti järjekordselt sisse ei saanud, paluti kell 16.00 tagasi tulla, kuid selle kellaajaga me eriti enam ei arvestanud. Ja õhtusöök Davidiga hotelli Hidayat katusel. Suurepärane toit ja vaade, muuseas. „Breakfast in Tiffany's" on kah nüüd vaadatud. Ja õhtu naelaks sai Kristi soovitatud action film „Random Hearts". Hea, et vähemalt vilkurgi vahepeal tööle läks ja actioni olemasolu meelde tuletas. 9. september [[img 2301]]Vaibatehas - käisime kõlas Rahimil, kes on rahvuselt Afgaan, elanud Pakistanis viimased 10. a. vaheldumisi Ameerikaga. Praegu annavad tööd 5000 inimesele (Eesti suurtöösturite nimekirja nigu nipsti), neil on paar tehast Pakistanis + kauplused Ameerikas. Pakistanis, õigemini Peshawari agulis, vaibatehase lähedal on neil ka kool 500 õpilasele (afgaanide lastele). Üritasime Kairiga ka raamatukauplustesse minna, aga kuna oli pühapäev, olid need kinni - nii, et raamatute ostmine jääb Lahore'i. Ning lõpetuseks ühe 8X10 m vaipa tehakse käsitsi 4-6 kuud (3 inimest teevad) ning tema hind on siin ka ca 500 USD, USA-s ca 3000 USD. Kasutatakse ainult naturaalseid värvaineid. 9.09.01 (Kairi) Peshawar See oli ikka mõned head päevad tagasi, kui ma päevikut täitsin. Oleme natuke laisaks muutunud. Aga selle aja jooksul oleme nii mõnegi uue kogemuse võrra rikkamaks saanud. Kui oma retkelt Garam Chasmast tagasi Chitrali jõudsime, siis ei ole Chitrali kohta enam eriti palju üli -või alavõrdeid kirjutada, sest tegelikult on see üks suhteliselt hall Pakistani põhjapiirkonna / kirdepiirkonna) linnake, kus on palju afgaani põgenikke ja valitseb range islami järgijate klann - sunniidid. Söömisega oli meil selline naljakas kogemus, et leidsime ühe vahva aiaga hotelli, mille manager ütles, et nad ise küll süüa ei tee, aga võivad meile organiseerida kui me juhuslikult peaksime tahtma oodata. Ja loomulikult vedelesime me aias, mängisime kaarte ja kebabid koos chipsidega ei võtnudki hiiglama kaua aega. Terve õhtu enne lendu Chitralist (kohaliku lennufirmaga!!) oli pabin, et kas ikka lennuk lendab - pileti peale oli kirjutatud „subject to weather condidtions and ... „ midagi sellist, et ükskõik mis värk, PIA (Pakistan International Airlines) saab alati öelda, et nad täna ei lenda. Päeval Kalashi orgu külastades jõudis nagunii paar piiska sadada ja see ei teinud meelt eriti rõõmsaks, mõeldes, et mis siis järgmisel hommikul võib juhtuda. Aga Kalashid ise olid muidugi omapärased. Pakistani militaarvalitsus ei ole neile kolmele külale vist sellepärast veel pommi alla pannud, et seal käib igasugu välismaiseid uurijaid ja turiste ja viimaste käest kasseeritakse külade piirkonda sisenemise eest ka 100 ruupiat per nägu (ca 25 EEK). Kuid muidu on see 3000-pealine seltskond - Kalashid - täiesti ebaislamilik oma traditsioonidelt, mis pigem meenutavad mingit kohalikku päikesekummardajat hõimu Põhja- või Lõuna-Ameerikas või Uus-Meremaal - mitu jumalat, naised korjatakse menstruatsiooni ja lapseoote ajal ühte majja kokku, sest nad on muidu „ebapuhtad", matusetalitus - juhtusime külla siis, kui seal parasjagu üks kohalik vanamees oli hinge heitnud) oli koos nutunaistega ja lahkunud hingele anti toitu (mingid lääne päritolu küpsised jm kribu-krabu) kaasa. Aga masendav oli see Kalashi org ka, sest siinmail kuuluvad nad kõige alamasse klassi kogu Paksitanis ja kalashid ise eelistavad konverteeruda või pigem abielluda moslemitega, kuna nii võivad nad ühiskondliku positsiooni osas paar pulka kõrgemale tõusta. Kaua selline rahvus, kes end Makedoonia Aleksandri järeltulijateks nimetab (kuna tema üks sõjaretkedest viis tõesti sellest Pakistani piirkonnast läbi), püsida ei saa, kuigi juba viimased 100 aastat imestatakse, et nad ikka veel püsivad. Aga Chitrali tagasi, õigemini edasi järgmisesse hommikusse, mil kogunesime lennujaama kohalikule lennule, mis kestis 40 minutit. PIA lühend on „Perhaps It will Arrive", kuid olime positiivselt üllatunud, et ei lennujaam ega lend ei olnud nii jubedad kui olime endale ette kujutanud. Lennujaamas istusid kohalikud ärihaid üksi või oma kaetud naistega, kes küll komandeeriti kohe „ladies lounge'i" silti kandvasse ruumi. Meie välismaiste naistena jäime üldruumi, kuhu pärast saabus ka üks eriti modernne ja Euroopalikult riides Karachist pärit perekond, kus loorid olid vist ikka väga eilne päev. Need olid ka kohalikele põhjapiirkonna pakistanlastele pea sama suur vaatamisväärsus kui meie valged varesed. Olime seda seltskonda juba Kalshis põgusalt kohanud ja suhelnud. Taasjällenägemine. Kotid valgustati hoolega läbi, kõik varandus, mis kaelas või käes rippus nuusutati ja katsuti üle ja privaatsemas ubrikus kardina taga käis naispolitseinik minu kehast suhteliselt toll-tollihaaval üle. Tundub, et nad kardavad siin nii relvade kui narkotsi pärast ikka tõsiselt, sest kontroll lennujaamas oli väga kõval tasemel. Tagantjärgi tarkusega võis öelda, et lööks ka pärast 11. septembri järel maailma lennujaamade lauskontrollide paremikule silmad ette. Olin olnud valmis ka selleks, et meile 40 min sõidu ajal hommikusööki ei pakuta, aga oh imet - sai pepsit, teed ja mingeid saiaplönne, mis ei maitsnud küll suurem asi, aga toitlustamise fakt ise oli üllatus missugune. Stjuardessid olid ka loomulikult looritamata ja pööritasid Kristjanitele oma pruune silmi :) Maandusime sujuvalt Peshawari ja kolistasime lennujaamast kohe residentsi. Ah mis rõõm oli ennast pärast erineva hügieeni- ja korraarmastusega hotelle jälle valge inimesena tunda ja teadmisest, et vetsupaber on WC-s olemas, ekstaasi sattuda. Peshawar ei ole erilisi üllatusi pakkuv linn - 2 miljonit elanikku, hunnik afgaane sealhulgas ja suhteliselt vähe turistidele huvipakkuvaid kohti v.a. kohalik smuugeldajate turg, kus me heitsime pilgu ka sellele turu äärele, kuhu turiste edasi ei lasta, kuid kus relvi ja narkotsi müüakse. Aga oleksime ka saanud oma kaubad tehtud, kui kohaliku pakiga, kes meile sisenemise drug&gun-zone'i tõkestas, aga hoovi poole viipas, kaasa oleks läinud. Meil ei olnud vastavaid soove ja lasime jalga. Meenus Mastuj'is koloneli juures kuuldud jutt selle kohta, et sinna tekitati alles kümmekond aastat tagasi elekter. Enne seda soojendati end talviti (mis ka sealkandis on külm ja miinuses) oopiumiga. 12.08.01 (sic 11.09.01 oli eile!!!!) (Kairi) Lahore [[img 800]]Oleme Lahore'is ja jäänud on veel loetud tunnid meie ärasõiduni. Oleme viimasel ajal küll veidi laisad päevikupidajad olnud. Mitte, et me ei tahaks kirjutada, aga vahepeal on toimunud igasufu huvitavaid sündmusi - eile 8.45 New Yorgi aja järgi lendas World Trade Centeri pihta American Airlinesi lennuk, mida juhtisid seni tundmatu rühmituse terroristid. Siis järgnes teine lennuk sama sihtmärgi pihta, siis kolmas Pentagoni, siis Pennsylvania lähedal neljas lennuk. Ja terve maailma rõkkab nüüd sellele teemal ja headline'id igal pool on „Terrorist attack on America". Meie aga istume hetkel riigis, kust Taleban teeb maailmale oma avaldusi (kuna Afganistanis käib liiga suur madin, koliti Talebani peakorter Pakistani) ja mõtleme, kas Osama-Bin-Laden oli see mees, keda süüdistab FBI ja Ameerika ilma kindlaid tõendeid omamata selles maailma ühes süngemas ja vägevamas kuriteos. Helistasime British Airwaysi ja kinnitasime (reconfirmation), et tahame kindlasti reedel siit Londonisse lennata ja praegustel andmetel lennuk veel lendab. Elame-näeme. Elu Lahore'is läheb aga omasoodu edasi ja ainult kõik Ameerika esindused siinmail Kesk-Aasiat on kinni. Tore, et saime Ameerika konsulaadist Peshawaris õigel ajal tulema, sest praegu on kasutusel nii karmid turvameetmed, et konsulaadi kõikidel telefonidel vastab vaid turvaülem ja edasi telefoni ei suuna. Proovisin korra ja lausa kohkusin. Ei ole harjunud sellise turvaatakiga. Täna ja eile olid meil shoppammise päevad. Uskumatu, aga tõsi - 3X1 meeter kvaliteetset ja tikitud villarätti (Bashmina) maksab siin ca 500 EEK. Bashminad on tõeliselt ilusad ja soojad õlasallid. Ise piirdusin veidi teistsuguste villaste objektidega. Mis on siinkandis ikka uskumatult odavad, kuid kauplema peab sellegipoolest. Ja suurte asjade pealt peab lausa põhimõtte pärast paarsada ruupiat alla kauplema, sest turistidele keevitatakse siin alati pool/veerand otsa. Mõnikord maksab turist ka kahekordse hinna, aga siis on see juba tema ja ainult tema saamatuse/tahtmatuse probleem. Sest kauplema siin peab! Lahore on tuntud linn ka oma UNESCO kaitse all olevate Shalimari aedadega ja peab tunnistama, et see oli tõeliselt ilus koht - veidi veel hoolitsemist ja perfect! Aga ükskõik kuhu me läheme - poodi, loomaaeda või lihtsalt tänavale - oleme me alati ise ka suur vaatamisväärsus. Loomaaias osutusime igatahes suuremaks, kui loomad ise. Isfandyari venna ja ema juures ööbimine on osutunud elamuseks omaette - oleme kohanud ka sellist Pakistani kõrgklassi, kelle käitumine meenutab mulle midagi - USAs või Londonis õppimas käinud 30. aasates Pakistani heast perekonnast mehed, kes ei taha veel abielluda (ja emad on sellepärast kohutavalt mures, kuna siin on 30 juba totaalne vanapoiss) ning kes ei pea eriti pingutavat tööd tegema. Ma pole Sherit, Isfandyari vanemat venda, näinud enne 10-11 hommikul küll isegi töö peale mõtlemas, veel vähem minemas :) Aga tagasi kohalike noormeeste juurde - need joovad õhtul peaaegu samapalju alkoholi kui vanad vodkavennad Eestis ja tõmbavad endale aeg-ajalt ka mingit narkotsi sisse. Aga nendega koos on igav, sest nad on mõttetult lärmakad ja kui nina täis tõmbavad, suus räägivad sellest, kui suurte võimaluste maa on Pakistan. Samas ise naudivad nad oma olevikku ikka koos alkoholi ja pilves olekuga. Ja kiruvad oma emasid, kes neile match-makingut üritavad teha. Sheri ema küsis minu käest ka, et kas ma olen abielus või on mul plaanid. Loodetavasti ilma tagamõtteta :) 14.09.01 (Laja) London, Heathrow Pole peale Karimabadi kirjutanud, kuna vaim ei ole peale tulnud. Tegelikult ei ole ka suurt midagi väga põrutavat juhtunud. Davidi juurde jõudes nentisin, et jälle väikesed (suured) kõhuprobleemid, kuid sinnani käisime juba ka Chitralis ning Kalash Valleys. Nagu arvata võis, ei ole ma ise mitte kõige parem reisikaaslane, kui pean päevad otsa linnades ringi kolama. See on esiteks väsitav ja teiseks emotsionaalselt vähepakkuv. Unustasin mainimast Garam Chasma (vist oli nii). See oli igati hea ja korralik mõte. Terve päeva jalutada järgmisesse külla andis mulle uue ja huvitava elamuse, kuna küla iseenesest oli üks rikkamaid terves Pakistanis. [[img 2325]]Esialgse küsimise peale (mitte küll külaelanike seas, aga Garam Chasma hotellikülaliste seas) vastasid kohalikud, et teenivad hästi tänu kartulikasvatusele, kuid tegelikult oli see üks kolmest külast Afganistani piiri ääres, mis on smuugeldamise ja salakaubanduse peatee. Õhtul hotellis, kus ööbisime, saime tegelikult üsna hea ülevaate kohalikust religioonist, kui õhtu otsa rääkisime ühe kohalikuga. Päris lahe mees oli, ja meie ümber petrooliumilambi sõõrist kaugemal varitsesid veel mingite kohalike mustad silmad. Iga kord, kui vana ütles vesteldes Taleban, tegi ta seda sosinal. Tundus, et selles külas tunti seda nime väga hästi. Võib-olla ka mõned mustade silmade omanikud meie lähedal. Chitrali hotell oli igati OK ja mulle väga sobis, kuid linn iseenesest ei onud midagi erilist. PIA lend Peshawari oli oodatust isegi parem ja ei mingeid ebameeldivaid üllatusi. Nii Peshawar kui ka Lahore olid tegelikult meil halvasti planeeritud ning mõlemas linnas oleks tegelikult 1-st päevast piisanud ja kokku ülejäänud 4-ja päevaga oleks võinud midagi paremat peale hakata. See jääb kripeldama, kuid shit happens. 14.09.01 (Kairi) London, Heathrow Heathrow lennujaamas on hoopis teine tunne olla kui mõni aeg tagasi Pakistanis - siin ei jõllita mitte keegi. Taas on valge inimese tunne. Viimane päev Lahore'is algas aga päris huvitavalt. Olime õhtul kuulnud Shery käest, et kuulujutud käivad, justnagu oleks British Airways ajutiselt lennud Pakistani lõpetanud. Väike närvikõdi oli ka hommikul, kui piimatee (Milk Chai) kõrvale kohalikku lehte lugedes selgus, et tõepoolest on Briti Õhk ajutise stopi teinud ja mitte küll kogu Pakistanis, aga Islamabadis. Ja meie lend sealhulgas, mis ka Islamabadist mõeldud väljuma. Kolistasime siis hommikul BA officisse Lahore'is, kus selgus, et kõige võimalikum rerouting on läbi Kuveidi Londonisse ja seal edasi Helsingi-Tallinn. See tundus olevat meile igati vastuvõetav pakkumine, kuigi marsruudil Lahore-Kuveit lendas PIA oma suht vanade Airbusidega. Aga kindel võis olla selles, et PIA lennukis istuvat kontingenti ei himustanud maha tulistada ükski terrorist - nimelt oli seal 80% pakisid ja 20% kuveitlasi (silma järgi proportsioonid). Ja neli valget. Ei teagi, kust me lõpuks üle lendasime - kas ka Afganistanist ja Iraagist, kuid Kuveiti jõudsime plaanipäraselt. Lennujaam oli uus ja kallist ehitatud, kuid ükski kohalik lennujaama köögitööline, kelle käest ka küsisime, ei osanud öelda Kuveidi rahvaarvu. Viimane piiga, kes valvas lennukissemineku check-ini arvas, et kuveitlasi on ca 60 000 ja muid rahvaid niipalju, et kokku saab üle miljoni. Lahore'i viimastel tundidel käisime ka kohalikus loomaaias, kus osutusime suureks vaatamisväärsuseks - suuremaks, kui loomad ise. Erinevalt Euroopast olid siin ahvid jm loomariik sellega harjunud, et neile kogu aeg mingit söögipoolist (popcorn, pähklid) visatakse ja valvurid olid agarad loomi ergutama ja rahvale näitamiseks togima, kui need liiga kauaks kuhugi varjule läksid. 7 ruupia eest (ca 20 senti) peab ju täie loomaelamuse saama. Lahore'i lennujaamas läksime juba mitte väga üllatava mitmekordse turvachecki, kus meie kotid läbi valgustati, meid läbi katsuti ja meie käsipagasile mingid lipikud kästi kinnitada, kuhu ka tempel löödi. Ja siin Heathrows oli muidugi vaja taas turvakontroll läbida ja check-in uuesti teha. Ameerikas toimunu on kõik kohutavalt ettevaatlikuks teinud ja pärast mu käsipagasi läbivaatust konfiskeeris üliagar tädi ka minu kammi, millel oli metallotsik juukselahu tegemiseks, samuti maniküürikäärid. Et ma ei saaks pardal nendega terroriseerime hakata. Nojah. Aga Pakistaniga on nüüd mõneks ajaks ühel pool. Ja ei tahaks olla selles riigis, kui selle naabrit parasjagu tümitatakse. Pakistan on ju üks kolmest riigist, kes tunnustab Talebani ja laseb sel Islamabadis oma peakorterit pidada. Ei tahaks olla seal, kus teoreetiliselt võib varsti päris kuumaks minna. Elame-näeme. Koduni on jäänud veel läbida Helsingi. Home, sweet home!
  • 1

    Pakistani reisipäevik: I osa

    • Reisihuviline
      [[img 2316]]Trip.ee Pakistani-lugude seeria jätkub nüüd Kristjan Laja ja ta kaaslaste matkapäevikuga. Päeviku esimene osa viib seltskonna pealinnast Islamabadist Peshawari, sealt edasi Gilgitisse ning Hopari. Hoparist algab matkajate kolmepäevane trek Rush Peak'i ja Rush Lake'i juurde. Lugemise hõlbustamiseks võiks juurde vaadata Pakistani kaarti. Päevikus on kasutatud nimesid Kairi, Kristi, Kaleviste ja Laja, sest viimased kaks on mõlemad Kristjanid :) 18.08.01 (Kairi) Tere-tere! Mitte, et me veel reisile oleksime jõudnud, aga ma just täna ostsin selle päeviku ja nüüd üritan eesti kirjatehnikat harjutada. Õpetaja saadaks igatahes järeltunde tegema. Jessas kui lihtne on trükkida arvutiklaviatuuriga. Aga- nüüd hakkab meie reisiseltskond päevikut pidama ja järjekord on selline nagu nimedegi alfabeetika - mina, siis Kristi, siis Kristjan, siis Laja. Vot nii. Kuulmise & nägemiseni. 22.08.01 (Kairi), Islamabad Maandusime Islamabadis pool tundi varem (!!!), mitte hiljem. BA on muidugi top-teenindusega lennufirma - eriti meeldisid toolid, mis andsid mõnusalt ennast sinna-tänna väänata. Kahjuks istus minu taga mingi Armani ülikonnas pikkade koibadega paki, kes ei lasknud istel lõpuni vajutada. Kohapeal selgus, et viisadega propsi justnagu poleks olnud. Saime mundris ja vuntsitatud härrasmeestest kiiresti mööda ja lugesime seinale naelutatud silti lennujaamas, kus oli öeldud, et nüüd on uus regulatsioon, kus kolmeks kuuks saavad „head riigid" viisa piiril. Kuna 7. riik ei olnud listis loetletud (tühi koht), siis tekkis küll küsimus, kas sinna saaks ükskõik millise riigi keevitada. Ka Eesti. Anyway.... Loodetavasti läks meie 1000 EEK-ine investeering Pakistani riigi heaks ja hüvanguks. Lennujaamas läks kohalikel taksohangeldajatel meiega rebimiseks, kuid saime 300 ruupia eest sõidu tehtud. Pärast küll kohalikud ütlesid et liiga palju maksime, aga mis seal ikka hädaldame. Takso tõi meid igatahes tõelisesse lossi tõeliselt kaunis linnaosas, mis nagu hiljem selgus, oli lihtsalt ühe kohaliku pomo suvemaja. Räntsatasime seal oma seljakotid tubadesse, kobistasime marmortreppidest üles-alla, et oma õnne korrus üleval-allpool majutatud reisikaaslastele kiita. Unine Isfandyar viitsis meiega veel hommikuse vestluse läbi viia stiilis „küsin-vastan". Tema muidugi vastas. Ja siis voodisse, et paar tundi une catch-upi teha. Nüüd oleme juba ära näinud Aasia suurima moshee (Shah Faisal Mosque), mänginud kohalikele fotomodelle, kuna valged on siin siiski tõeline haruldus.. Nüüd ilutseb vähemalt kümnes paki peres pilt, kus naeratab nende pereliige koos meie valgete reisikaaslastega. Raha me enda kasutamise eest ei võtnud. Paraku. Aga kursiga 67.05 1 USD vastu saime hästi palju pappi, mida hetkel realiseerime paki kohalikus korralikus restoranis. Aga nüüd annan teatepulga üle. 23.08.01 (Kristi), väga varane hommik Islamabadis Minu kord vist? Vahepeal on küll kümmekond tundi mööda läinud teatepulga üleandmisest, aga... Moshee oli kahtlemata eilse päeva kõige teravam elamus, esimest korda elus tundsin ma end nii kontekstivälisena, võõrkehana, valge varesena. Kuigi peab üllatusega nentima, et see ei olnud veeranditki nii ebameeldiv, kui ma algul kartsin. Kohalike uudishimu ei olnud tegelikult sugugi pealetükkiv, pigem oli see sõbralik uudishimu. Hiljem tuli ka välja, et enamik moshees viibinuid oli tõenäoliselt pärit väljastpoolt Islamabadi (see seletab, miks kõigil kaamerad käepärast võtta olid) ning nägid esmakordselt elus valge rassi esindajaid. Igatahes kujutame me neli nüüd oluliselt paremini ette, mis tunne võib olla superstaaridel, keda tänaval rahulikult jalutada ei lasta J [[img 2293]]Supermarketid on siin lahedad... ma ei sagi tegelikult aru, miks neid siin nii kutsutakse. Tegemist on suht-koht räpase lettide kogumiga, kus pakutava kauba valik ulatub seinast-seina: siit võib leida nii äsja vardasse torgatud kanu, kashmiiri salle, rahavahetuspunkte, mida valvavad hambuni relvastatud sõjaväelased, jne. Seal oli isegi SUBWAY (võileivakett siis, mitte allmaaraudtee)!!! Benetton oli kah. Ja Snickersi shokolaad maksis 18 ruupiat (5 krooni). Tänase päeva jooksul õnnestus meil süüa kahes Islamabadi high-end restoranis. Esimene oli see, kus Kairi kirjutamine pooleli jäi. Tegemist oli kohaliku köögiga, kus olid uskumatult maitsvad supid, keelt alla viivad kebabid (mis tõsi küll, Laja õhku tõstsid) ning kelnerid, kellel oli rihma peal kas elevandi või swastika kujutis. Õhtul käisime koos Isfandyariga Mariott'i hiina restoranis söömas. Koht oli minu meelest natuke kitsh ja hotellilik, aga toit jällegi giga hea, või maalima kõige parem, ehk siis lühidalt kosmos. Mul on mega hea meel, et me need esimesed paar päeva siin Islamabadis Isfandyariga veetsime/veedame. Tegelikult tulime me ju siia oma Lonely Planeti ja „kusagilt kuuldud" juttude põhjal loodud stereotüüpidega kohalikesuhtes. Nii hea, et on olemas kohalik, kes paneb sind asju teise nurga alt nägema - tegelikult on siinsed inimesed (eriti noored) meile sarnasemad, kui ma arvata oskasin. All you have to do is to be open-minded. Nii. Nüüd on minul käes kramp, ehk siis teatepulk läheb üle Lajale ja Kalevistele. 23.08.01 (Laja), Islamabad - Peshawari bussis. Lennukist maha astudes saingi selle osaliseks, mida ootasin. Ainukene asi, mida ei oodanud, oli see, et mind piiril ei pedereeritud - isegi kotte ei kaotanud. Lend Tallinnast oli täiesti hirmus jätk värskele ärasaatmispeole (järgmine kord olen targem - NO ALCOHOL BEFORE). Lennujaamast läksime otse Isfandyari juurde, kuid sellistelamist ja maja ma küll ei oleks oodanud. Täiesti lux ja ameerikalik. Kutt ise nagu noor ameeriklane, wonder, kas kõik noored rikkad poisid on siin sellised. Käisime ühes maailmalahedas moshees, milline oli minule seninähtutest vingeim. Pärast käisime söömas ja õhtul jälle ning oligi taas kõht lahti > kuradi teravad toidud, aga küll ma ära harjun. Pakkimine võttis jälle kaua aega, ma ei saagi aru, millega ma jälle üle pingutasin ja kaasa tarisin. Raske ka raisk mägedes saab valus olema. Peale seda kui kotid koos, otsustasime helistada (Eesti) aukonsuli naisele, kes osutus maailma lahedaks prouaks. Jälle hiina toit ja kõhus keerab. Reisikaaslastel pole mulle veel siiamaani õnnestunud närvidele käima hakata (hea ju). Nüüd siis hea muusika saatel Peshawari suunas (kohad eribussis väga luxid), bussijuht asshole. Järgmise korrani. 23.08.01 (Kaleviste), Islamabad - Peshawari bussis. 10 asja, mis siiani on meelde jäänud (ei ole tähtsuse järjekorras) 1. Inimeste lahkus ja abivalmidus - tulles arvasin, et võõras kultuur hakkab häirima; tegelikult on nad hästi sõbralikud ja abivalmid. 2. Isfandyar- Pakistani aadel, kes hariduse saanud välismaalt. Maailmavaade ja tunnetus, mida on huvitav jagada. 3. Maffia-bussijuhi sõidustiil - gaas raudselt paremal poolel kui pidur. 4. Klassiühiskond - ülemisele grupile on kõik lubatud: mitte peatud politsei märguande peale, punane tuli, jne. Ja nad on niiii õnnelikud kui saavad punase tule alt läbi sõita. 5. British Airways desk lennijaama piiripunktis - kolm lauda ja logo peal, oligi valmis. 6. Söögid kuigi me ei ole veel enamuse ajast kohalikku söönud, tundub, et Pakistani köögist kujuneb üks minu lemmikuid. Nii, et kiirelt Tallinnasse mõni kokk. 7. Eesti konsuli naine - Tiina Tshatsua kohalik õde, temaga läheks luurele küll. Tohutult aktiivne ja positsiooniga inimene, kelle tõttu teatakse Pakistani kõrgemates kihtides tõenäoliselt Eestit paremini kui Saksamaad. 8. Eesti oli esimene riik, kelle (au)konsulaadi lipu heiskas Pakistani peaminister (Benazir Bhutto). Eesti aukonsul on ühtlasi ka parlamendi liige. [[img 2286]]9. Kunstnikust 23. a taksojuht, kes meid lennujaamast ära tõi (vallaline). Sõimas Laja nooreks. 10. Bussi disainid - sellest tuleb kindlasti palju pilte. 23.08.01 (Kairi), Peshawar Õhtu David Katzi kuuli- ja rünnakukindlas kohas. Õigemini USA konsulaadis, mis ühtlasi on ka Davidi residents. Islamabadist Peshawari loksudes ja bussis kohalikke baila-baila rütme kuulates (mis meenutavad india musa) möödus aeg (3 tundi) päris kenasti. Kui mitte arvestada seda showd, mida bussijuht meile liikluseeskirjade täitmisel korraldas - st möödumine vastassuunavööndis ja ka kõrvalreas oli väga napikate pööretega, kus iga millimeeter arvel. Seekord teadis bussijuht oma millimeetreid päris hästi, aga nii kohalikud kui ka Davidi kommentaarid olid, et paraku ei lähe iga kord nii - mõnikord juhub ka plekimõlkimisi. Arvestades neid panne, siis ei ole üks mõlk lisaks enam mingi probleem. Pakistani aristokraatia sõidab aga, nagu Eesti rikkuridki, uhketes mersudes ja volvodes. Ja nii nagu alati (aga Pakistanis eriti) ei kehti siin rikkuritele need reeglid, mis alamrahvale. Nii näiteks sõitis meie võõrustaja Isfandyar rahulikult edasi kui vilkuvate tuledega politsei talle järele hakkas sõitma. Ja kommentaari peale, mis oli küll meile suunatud, et ta võib politseile läbi sõrmede vaadata, vaatas ka politsei, et pole mõtet pingutada ja peagi vilkuvad tuled kadusid. Peshawar on tunduvalt islamilikum, aasialikum, räpasem ja suurem kui Islamabad. Siinset rahvaarvu ei suudeta suure Afganistanist tuleva põgenikevoolu tõttu kokku lugeda, aga arvatavasti on neid ca 2 miljonit. Meie konditsioneeritud minibussi saabudes ei saanud me veel sekunditki väljas oma seljakottidega, mis autokatuselt lahtinöörimise järel maha tõsteti, seista, kui kohalikud meid juba ümber piirasid ja igasugu võimalikke ja võimatuid transpordivahendeid pakkusid. Lõpuks õnnestus meil oma kodinad tõsta ühte miniveoautosse, millel katus peakohal ja nii loksusime me USA saatkonnahoone juurde. Veoauto taga seisis ja hoidis reelingust kinni kohalik paki, kes teadmisest, et valged inimesed tema läheduses viibivad, oli tõelises pöördes. Siin on Davidi sõnul inglaste poolt sissetrambitud teadmine, et valge rass on see ülim klass ja valge rass on pooleldi jumal, kes ruulib. Iseenesest on hea, et oleme nn ülikud, sest see väldiks ka igasugu ebameeldivusi, mis siis tekivad, kui me ka nn. alamrassi kilda kuuluksime. Klassisüsteemi mõistmine on aga paraku asi, mis võab rohkem aega, kui meile sellel reisil antud on. Ja järgmist korda Pakistanis ei tule meil niipea. Davidi juures saime ka internetile ligi, mis on siinmail haruldane kaup (mujal kui nn ülikute juures). Sain oma olulised mailid ära saata ja nüüd lebasklen siin konditsioneeritud ruumis, kus David loeb ajalehte tugitoolis, mina vedelen põrandal ja täidan oma kraapjalgadega päevikut ja Kristjan ja Kristi istuvad tugitoolis teisel pool ja loevad huvitavat raamatut Pakistani kohta. Silja (Davidi abikaasa) saabus mingilt „back to school" koolipeolt. Ka siin saavad Euroopast pärit naised iseseisvad olla, kuid ameteid, mida lisaks kodusistumisele teha, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel - paraku. Pakistani meestel on paraku arusaamine võrdõiguslikkusest väga kaugel. Isfandyar ütles ühel õhtul, et tema mingid norra sõbrad olid mõnda aega Pakistanis elanud ning pidid seepärast tagasi reisima, et naine ei pidanud sellele võrdõiguslikkuse puudumisele vastu. Mehele olla see Isfandyari sõnul küll päris mokkamööda olnud. See selleks, aga lugedes kõige populaarsemast kohalikust ajakirjast (inglisekeelne) The Herald juttu naise kohta, kellele mees pärast lahutust lihtsalt hapet näkku tulistas, siis mõtled küll, et ... David ütles, et õnnelikke paare nendest vanemate poolt kombineeritud abieludest eriti ei võrsu (Isfandyar väitis vastupidist) ja ei ole harv juhus kui heast perekonnast pärit paarikese vahel tuleb ette tülisid, mis lõppevad naise välimuse kahjuks! Aga lahutus on siinkandis ikka nii suureks häbiks tervele perekonnale, et nendest maksab vaid unistada. Kuigi mingid kohalikud võrdõiguslased on loonud ka naiste varjupaiga, mis asub Lahores. Sinna läheme oma reisi teises osas (Lahore'i linna, mitte naiste varjupaika). Homme hommikul on varajane äratus ja seejärel suundume üüriautol Gilgiti suunas. Ees ootab paaripäevane teekond. Tolmune. Väsitav! BUT WORTH IT! J 24.08.01 (Kristi), teel Peshawarist Gilgitisse. Leiutasime uue termini: „ohukivid". Definition: kolm kivi (soovitavalt punast värvi), mis täidavad nii ohukolmnurga kui ka tõkiskingade funktsioone. Laialt kasutatav Pakistani mägiteedel (eriti Malakand Passil). Sama päev, õhtul hotellis Malam Jabba. Peale Islamabadi oli Peshawar suhteliselt hirmuäratav, eriti arvestades, et Perhawari sisse sõites nägin ma tegelikult esimest korda elus nii lähedalt nii räpast ja nii vaest Aasiat. Esimene hetk bussijaamas lõi mind verest välja, ma tundusin endale nagu väike varblane kulikarja keskel. Loodetavasti tuli mul kalanäo teesklemine usutavalt välja, kuigi ma seda ise kah tegelikult ei usu. :) USA konsulaat oli täiesti omaette maalilm keset seda (minu jaoks) kaost. Algul ma arvasin, et tegu on sõjaväekooliga: tsitadell, mis on ümbritsetud terve kohaliku armeeüksusega. Huvitav on see, et kõik kohalikud sõjaväelased tunduvad anoreksikud või alatoidetud olevat. David on lahe. Uskumatu, et üks ameeriklane on julgenud oma residentsi kohtadeks valida sellised kohtad nagu Eesti, Pakistan... Erudeeritud huvitav inimene, kes suudab kelle iganes kuulama panna. Ma imestasin, et tema ja Silja nii negatiivselt suhtuvad Pakistani ja kohalikesse. However, selleks ajaks olin ma kohalikest ainult „koorekihi" ja muude sõbralike võõrastega kokku puutunud, võib-olla saan sellest paremini aru, kui olen kauem siin viibinud. Täna hommikul shootisime Gilgiti poole. Esimene autojuht, kes oli initially plaanitud meid transportima, osutus rebasenäoga rip-offiks. Loobusime tema teenusest ning Davidi abi leidis meile PTDC-st (Pakistan Tourist Developement Commission) suht kiirelt asendaja, thanks goodness :) Uus autojuht, Dinas, on sõbralike silmadega ja afgaaninäoga keskealine meesterahvas. 25.08.01 (Kaleviste) Püüdes kahe viimase päeva emotsioone leheküljele kokku pakkida, jõudsin siis sellesse hetkesse, kui KÕIK nii suur ja ilus on nii suures hulgas, et hakkab „tavaliseks" muutuma. Jätkan eelmisest päevast, kus Kristi pooleli jäi. Dinasist sai meile juba esimesel päeval suur sõber: lippas koos meiega sandaalides mäkke, näitas meile vaatamisväärsusi ... jpm, millest hiljem. Gilgiti poole sõit kulus üsna tavapäraselt: Budismi vaatamisväärsuste külastamine, sõit, lõuna supiga (meie Lajaga sõime tunduvalt tagasihoidlikumalt, sest hommikuks olime meie kaks esimest, kellel seedimine enam töökorras polnud). [[img 2295]]Ööbima läksime Malam Jabba „suusakuurordisse", kus heal juhul kaks päeva aastas ka lumi maas on. Aga tõstukid töötavad aastaringselt ja keskuse nimi on auväärselt „suusa ja talvekeskus". Raske oli naeru tagasi hoida, kui pakid ennastunustavalt 30 kraadise palavusega ülevalt alla voorisid. Mäkke üles ööbima sõites kohtasime esimest korda lõbusaid pakistanlasi, kes täispakituna autodes, sõitsid peale reedest palvust mäest alla nägu kõrvuni naerul. (Miks? Jäägu iga kohalviibija enda otsustada). Ja nüüd 25.08 juurde... Päev hakkas jeep'iralliga. Meie sõber Dinas otsustas lõigata ja ületada kaks kuru peaaegu olematu teed pidi. Rohkem ei ole mõtet kirja teel edasi anda. Kuru ületades nentisin, et mägede elanikud, eriti lapsed on tõeliselt ilusad inimesed. Kristi, tark, teadis juba, et tegu on pashtuni rahvuse esindajatega. Seal tekkis ka plaan jääda üles elama - karjusena. Kahjuks nentisime, et me oma majandusharidusega suudame seal kiiresti kolhoosi luua. ... ja edasi hakkasid mäed tõusma, jõudsime Induse äärde ning niimoodi peaaegu 400 km mööda Karakorum Highway'd (siiditee). Tõusud, langused, varingute kohad, kütkestavad vaated. Asjad, mida isegi ei ole mõtet hakata üritama kirja panna. PS: Täna hommikusöögil oli Kairi näost valge. Teadagi miks, oli terve valget kahhelkivi imetlenud. PS¹: Indus on porine ja kole. PS²: Nanga Barbat > „killer mountain" lummas oma valge võimsusega (8126 m). Pildistamiseks oli kahjuks juba liiga hämar. PS³: Karakorumite ja Himaalaja peale on Pakistanis 5 üle 8000m mäge, 150 mäge üle 7000m ja üle 6000 on neid sadu. 26.08.01 (Kairi), Hopar Siin me siis nüüd oleme - Hopar. Just äsja läks üks mustade vuntsidega mees, kokk vist, meie meessoost kaasreisijatele (naistel söögiisu ei ole) kana tapma, mis kohe ka kööki pannile läks. Sõit siia oli päris omapärane, aga pean ajas tagasi minema üleeilsesse, mil olime veel 2800 m kõrgusel Malam Jabas, kus asub üks PTDC hotellidest, mille on lausa peaminister ise 98. aastal avanud. Alguses me arvasime, et mägiköistee läks üles lihtsalt selleks, et kohalikele pakidele lõbu valmistada (kuna kohalikke turiste näeb Pakistanis ka üsna palju), kuid selgus, et talviti on selles kandis ka lund. Anyway, liikusime hommikul väikese 1.5 tunnise hilinemisega Gilgiti suunas edasi. Tee peal vaidlesime pikalt selle üle, mis kohta me tahame välja jõuda, kui siinmail on pool tundi siia-sinna „no problem". Nii nagu paljud teisedki asjad, sest pakide põhivastus on erinevatele küsimustele alati „no problem". Tegelikult kuulsime täna meie Jeebu autojuhti ütlemas ka „it's a big problem", aga selle juurde ma jõuan.... Eile õhtul harrastasime igatahes pimedas sõitu, päeval jõudsime teha sellise imetriki tõelisel mägiteel, kuhu eesti rallimehed tuleksid arvatavasti kätevärinal ja lõpetaksid vedel püksis. Aga milline loodus. Fantastika! Meil on autojuhiga tõeliselt vedanud. Proff! Sest teel Gilgitisse õnneks suhteliselt laugjas kohas. Kust ei olnud erilist võimalust alla veereda, ütles üles, või õigemini pudenes kruvi otsast gaasipedaal. Selle peale ütles autojuht „no problem", imetlesime kümmekond minutit kuuma 35-kraadist päikesepaistet ja üritasime fotografeerida neid imeliselt igasugu vidinate ja kulinate, kulla ja karraga kaunistatud veoautosid. Aga võta näpust - siis kui tahad „tõelist" veoautot, siis tulevad kohalikud nn maaliinibussid, kus istuvad tihkelt ennast reelingutele klammerdanud pakid, kes on küll iseenesest sellepärast vaatamisväärsus, et ma varem ei arvanud, et nii palju inimesi ühe väikese masina sisse ja peale mahub. Ja siis saigi gaasipedaal uuesti otsa kruvitud ja jätkasime sõitu Gilgiti suunas. Vahepeal muutusid asustatud paigad tee ääres üsna harvaks, mis tihedalt asustatud Pakistanis (keegi täpselt ei tea, aga nii 200 miljonit koos Afgaani põgenikega) on haruldus. Kuid pikapeale hakkas Induse org laiemaks ja rohelisemaks muutuma ja jõudsime Nanga Barbati (8126m) juurde. Siis oli juba hämar ja kell 7 p.m. Pilti enam ei saanud . Kimasime edasi ja jõudsime Gilgitisse täispimedas täistuledega, mida siinkandis ka siis maha ei võeta, kui autod üksteisest teel mööda sõidavad. Peatusime Gilgit Gateway hotellis (400 ruupiat kahene tuba koos telekaga ja dushiga, mis oli küll jahe, aga sellegipoolest) igati korralik place võrreldes sellega, kus me praegu oleme - Hopar Hilton, nimelt. Aga sinna jõuame ka. Hommikusöögi ajal (toast, tea, 2 boiled eggs for the guys) istus naaberlauda üks noor kena ja salliga naisterahvas, kes laotas lauale paberid ja hakkas neid köhides uurima ja puurima. Otsustasin talle ligineda ja küsida,mis on selle salli nimetus urdu keeles ja sain endale vestuspartneriks väga rahvusvaheliselt haritud naisterahva, kes 95-96 aastal Norras õppinud ja nüüd töötab International Conservation Union vms organisatsioonis. Ta ütles, et „baddha" kohalikus keeles on suvine peasall, mis maksab ca 150 ruupiat ja chaddar [tshaddar] on talvesall, mis maksab ca 300 ruupiat. Hommikusöögi järel, kus arutasime Pakistani haridusministeeriumi ja seda, et igas külas on oma kool, kuid haritud inimesi on 5% elanikkonnast - neid kes ülikoolis jätkavad. Meie autojuht näiteks, kes oli SUPER autojuht, ei oska lugeda. Päev jätkus väikese shopping touriga, kuna kohalik turismibüroo esindus ja selle juht ei töötanud pühapäeval. Shoppamise käigus tahtsime saada ka priimust, kuid Gilgiti kaupmehed oleks siin väga kõva hinda küsinud (2500 ruupiat) ja jätsime selle tulevikusk mõnes teises Hunza oru linnas. Kui olime ära vaadanud Gilgiti lähedal asuva ühe Buddha kontuuri, mis oli kaljusse maalitud, jätkasime teed Karimabadi, mis on Hunza pealinnaks. Seal jätkasime priimusejahti ja uurisime Karimabadi lähedal asuvast turismibüroost veidi rekkide kohta, kuid ei saanud ei priimuse ega trekkide koha pealt eriti targemaks - taheti vaid guide'i pähe määrida. Karimabad pidi Dinase sõnul olema shoppamiseks suht kallis võrreldes näiteks Chitraliga (Lahore ja Islamabad pidid aga kohalike mõistes eriti kallid olema), kuid priimus saime lõpuks 620 ruupia eest koos 2 kilo ja kahe gaasiballooniga Dinase tuttava juurest turismibüroo ligidusest. Seejärel algas meie tee Hopari suunas, mis on meie trekkimise baasküla. Siia jõudes, täpselt enne hotelli murdus meie jeepi roolivarras, kuid mingil imekombel parandas autojuht selle ära ja saime paarkümmend meetrit edasi sõita, kus värava taga asus Hopar Inn. Selle tubade uuring sundis meid edasi sõitma Hopar Hilton Hotelli, mis asus veel paarkümmend meetrit eemal ja saime 400 ruupia eest kolme voodiga toa neljale inimesele koos dushiga ja WC-ga. Kuna elektrit toodab kohalik generaator, siis kadus see aeg-ajalt paariteiseks minutiks ja raha autojuhile transpordi eest Peshawar-Gilgit-Hopar lugesime oma toas petrooliumlambi valgel. 15000 ruupiat 700 km eest (4000 EEK-i kokku kahe ööbimisega) ei ole eriti kosmiline summavõi mis. Siin oleme me nüüd juba 2800 m kõrgusel Hoparis, mille õhtusöögiks tapeti värskelt üks kana ja kartulid olid fantastilised. Kui Eestis me naljatame selle üle, kui toit viibib, et „mindi siga tapma", siis siin küsiti meie käest, kas tapame teile ühe või kaks kana. Otsustasime ühe kasuks. Ja Laja on praegu omas elemendis suheldes kohalike matkameestega, kes räägivad, kus siin trekkida saab. Rahvas siin mägedes on sõbralik ja aval, kuid meie autojuht, kellel roolivarras homme hommikul parandamist veel vajab, ütles, et tema jaoks selles võõras kohas magamine on „a problem". Tundub, et usulahud, mille erinevusi me oskame vaid välimuse järgi eristada, ei saa alati omavahel sõbralikult läbi. Seepärast hoiab Dinas praegu ebatavaliselt lähedale söögilaua taha meie seltsi (tavaliselt oli ta eraldi lauas).Kuigi omavahel kohalikud Hopari omad ja autojuht siiski suhtlevad ja vabalt. Meile oma probleemi välja ei näidata. Aga nüüd aitab tänaõhtusest kirjutamisest. Varsti lõpeb ka mägede jutt (Laja) ja läheme magama, et hommikuseks jalutuskäiguks, mis peaks ni 7 paiku a.m. algama, valmis olla. 27.08.01. (Kairi), Hopar [[img 2316]]Vaatame hetkel tõtt ühe Hoparisse äraeksinud ja alasöönud inglasega. Tänane päev on läinud suhteliselt väsitavalt ja trekkimise harjutamise tähe all. Ületasime liustikku, siis mägedesse, siis edasi teise liustiku lähedale ja siis tagasi teisele poole ahelikku, sööma suppi, siis tagasi üleliustiku Hopari. Ja kõik see kokku oli päris raske ja väsitav 6-tunnine jalutuskäik. 28.08.01. (Kairi) Oleme nüüd füüsilises mõttes 8 tunni kaugusel Rush Lake'ist. Geograafilises mõttes 10 km kaugusel. Kuna homme-hommikune ronimine toimub suhteliselt püstloodilistes tingimustes, siis saab see olema päris karm kehalise kasvatuse tund. Praegu tshillime kahe hiigelsuure kivi vahel, millest meie ees olev on vihmade korral 6 inimest mahutava koopaga. Kuna praegu on ilm kuiv, siis meie laager on all orus, mille lähedal jookseb mööda liustikuveega mägioja. Mägioja hakkab vett andma päeval kell 15.00, kui päike on liustiku kuumaks ja sulavaks kütnud ning hommikul kell 10.00 lõpetab tegevuse. Seda me ei näe, sest tulime ühe paiku ja siis oja juba töötas ning läheme homme hommikul kuue paiku teele. Aga tegelikult oli täna esimene päev, kus ma saan aru, miks mõnda inimest nii hullumeelselt mägedesse kisub. Asume liustikuharja kõrval orus, teisel pool omakorda mäheahelik Rush Peak 5058m kõrguse mäega. Tõustes liustiku servale, mis oli ca 40 m tõus, avanes täiesti kirjeldamatu vaade, mis võttis silma märjaks. Kui väike on inimene ja kui suur on loodus. Ja kui hingematvalt ilus. Istusin liustiku alguses mäe serval ja vaatasin vasakule, kus valges tardumuses olid 6000m mäetipud ja vasakule vaadates üle 7000 m mäetipud. Ja mõeldes sellele, kui võimatu on see, et mina seal 7000m kõrgusel ära käin, siis loodan homme Rush Lake'i ääres ööbimise järel rahulduda oma 5058 m-ga. [[img 2311]]Meie giid on Abbas, 23-aastane, 6 kuud abielus moslem, kes on kuus aastat turiste mägedesse vedanud. Äärmiselt omapärane inimene, kes on väga avarate vaadetega teemal kohaliku elu mõttetus religiooni tavasid järgides (5X päevas palvetamist, mitmenaisepidamine, naiste looriga katmine jne). Aga ta ütles ka, et temasuguseid on vähe - tema sugulased ja sõbrad kindlasti mitte. Aga ma ei tahagi täna rohkem kirjutada. Kui te vaatate kunagi ise 7000 meetriste mäehiiglastega tõtt, siis teate, mis tunne see on. 29.08.01 (Kaleviste) Rush Lake Arvatavasti meie füüsiliselt raskeim päev. Ärkasime kell 5.00 Bericho Goris, kiire pudru, tee ning juba 6.20 hakkasime mäkke tõusma. (Laagri kokkupanemine, seljakotid, telk, nõude puhastamine ja tsivilisatsiooni jälgede kaotamine võttis igas laagrikohas oma aja, Kairi märkus) Selja taha jäi liustiku vall, mille otsa eile ronisime ning peagi tundus see hästi väike. Lajal oli karmid kõhuhädad, seetõttu ei saanud kiiret tempot arendada, sisikonna blokk takistas Lajal kiiret liikumist (Kairi märkus: Immodium on „out"!) Praegu kirjutangi neid ridu 4694 m kõrgusel (kõrgeim koht, kus mina, Kristi ja Kairi käinud on) telgis. Telk on meil üles pandud kivimüüride vahele, sest tuul ja küll võivad meile muidu öösel liiga tegema hakata. [[img 2313]]Ööbime Rush Phare (Lake) ääres - pisike mägijärv, mis ööseks kardetavalt ära jäätub. Meie teejuht on Abbas Ali, kohalik 23. aastane noormees (6 kuud abielus, oma naist pole kuu aega näinud). Suviti on ta giidiks mägedes, talved on kas Gilgitis või Karachis. Eile õhtul otsustasime Lajaga Pakistani elama tulla. See, kas hakkame tegelema kinnisvara, eraülikooli või kondoomide impordiga, selgub töö käigus. 30.08.01. (Kairi), Phari-Phari Oijaa - täna on küll selline päev, kus ma olen teinud midagi sellist, mida ma samal kujul arvatavasti kunagi ei tee. Bericho Gorist liikusime eile üleleile edasi Rush Lake äärde, mis aklimatiseerumise mõttes oli omaette kogemus. 3300 m pealt viuhti ööbima 4800 m peale. Kunagi varem ei ole tundnud kui hõre on õhk, kuid eile õhtul tabas telgis peaaegu paanikaatakk, kuna tundu, et hingata nagu polekski midagi. Pea valutas ka ebatavalisest kohast - kukla ja pealae piirkonnast. Aga kui paanikaataki alla surusin, siis sai enam-vähem normaalselt magada, arvestades, et naljainimese telgis oli nagu silgud pütis viis inimest. Hommikul ärkasime kõik imevara- nii kella poole seitsme paiku ja hakkasime seitsmest askeldama nii, et kaheksast startisime juba Rush Peak'i suunas. 5096 m ja meie giidi Abasi sõnul olla mingid mehed oma altituudimõõtjaga ka 5200 kätte saanud ja selleni jõudmine - kas 100 m rohkem või vähem oli seda väärt. Ühelt poolt vaatasime 7000 m mägede suunas, kus üks hiiglane Ulter on siiamaani vallutamata; teiselt poolt vaatasime K2 mäeahelikku. Milline vaade! Täiesti kirjeldamatu elamus, mis võttis silma märjaks. 10 minuti (aega oli raske mõõta) ronisime tagasi ja peab ütlema, et nii tõus kui laskumine eriti järsul mäeveerul on päris keeruline tegevus, mis nõuab täit tähelepanu ja kontsentreerumist oleviku tegevusele. Eriti kaugemale eemale oma kolmandast tulevast samust vaadata ei tahaks - kahel põhjusel: 1) võib kohe tasakaalu kaotada ja mingi avastamatu kivi otsa komistades alla räntsatada; 2) kui vaadata, kuidas sul eriti järsul mäeveerul on kilt tõusta või laskuda, siis läheb algajal mäeasjatundjal seest õõnsaks küll .... oeh! Kui Rush Peak'ilt alla olime saanud, mõtisklesime järve ääres asju pakkides, et nüüd on see raskem osa selja taga ja oma järgmisesse laagripaika 3400 m kõrgusel Fari-Faris on juba minna kukepea. Kuid kaks tundi pidevat laskumist suhteliselt järsku mäekulge mööda võttis lihased päris tõmblema ja jalad makaroniks. Feminism toimub siiski ka mägedes, sest Abasi järel saabusid tudisevatel jalgadel Fari-Fari laagripaika kõigepealt kaks naissoost rännnumeest ja 5 või enama minuti pärast löntsisid kohale meie kaks tublit Kristjanit, keda me tervitasime: „Hello, Ladies!" Ei mingit vastust selle peale, sest esimene asi, mis seljast lendas, oli seljakott ja esimene mõte oli see, et saaks ometi istuma. Ja siis kui esimese väsimuse olime kontidest välja raputanud, jalutasime 10 minutit mägioja suunas, mille all kaks korralikku tütarlast ka oma pead pesid. Prrr, kui külm, mõtlesin vaid, et loodetavasti ei saa meningiiti. Aga võimsa mägioja all dushi võtmine oli tõeline elamus ja nüüd ma tean ka, mis tunne see on J Ja nüüd, pärast sööki kogume oma 3.da päeva ja esimese lõkkeõhtu materjali, mida siin rohkelt leidub. Ja kui hästi läheb, mängime kaarte ka. Aga selja aga on 5096m juhhuu! Ja selline laskumine ja tõus, et meie giid Abasi sõnul võime nüüd kuhu iganes trekkima minna. Kuigi, nojah - lume ja jää peale arvatavasti veel mitte - praegu tunneme ainult kivide ja taimetuttide ja liivatee laskumise tehnikat. Aga see on ka juba midagi. Vahva tunne on see, kui oled oma kohutava tolmu ja liiva korra mägiojas maha pesnud ja ausalt-öeldes mõtlesime me Kristiga, et meil on ka uus äriidee - step-aeroobika kursused mägedes. Works amazingly, girls! 30.08.01 (Kristi) Nüüd on siis Kristi kord. Kairi pani vist eespool kõik olulisemad asjad ja juhtumised kirja. Mina tahtsin veel omalt poolt üle mainida, MILLINE ELAMUS (kõik suurte tähtedega) see oli... Ühelt poolt see, et oled endale tõestanud, millega võid hakkama saada. Ausalt öeldes ma veel paar päeva tagasi kahtlesin kõvasti, kas ma tulen sellega toime, aga voila, siin ma nüüd olen J Teine asi: istudes seal 5 km kõrgusel ja vaadates enda ümber neid 6-7km mäehiiglasi tunduvad enda probleemid nii väikesed ja mõttetud, et häbi nende peale mõeldagi. 31.08.01 (Kairi), tagasi Hoparis Oijee-jah-oh-oh-oooo! Tagasi Hoparis pärast 7,7 tunnist matka. Oli alles matk! Võrreldes eilsega ei turninud me küll mööda püstloodis kalju, vaid jalutasime mäeaheliku seljale rajatud kitsal jalgteel, mis enamasti kulges poole mäekülje peal ja oli reeglina nii lai, et sai kenasti jalg-jala ette ja rohkemgi veel astuda. Öösel veel magasime Fari-Faris ja millalgi kui oli sügavpime hakkas sadama vihma. Teadjamad kaasrändusid oskasid öelda, et alguses tibutab ja pärast hakkab mägedes kallama, kuid meil läks hästi - pärast 20 min aeg-ajalist sabistamist vihm lakkas. Selleks hetkeks oli meil telgis vedelev reisiseltskond suutnud valmis mõelda, et väljas vabas õhus magavale Abasile võiks ka kile viia, et saab ka vihma varju. Ja kui Laja kilega välja jõudis, jäi vihm just üle. Hommikul käisime korra veel jalutuskäigul mägioja juures nägu ja hambaid pesemas ja vett toomas. Siis saabus trekkimistuuri viimane priimusel keedetud pudruhommikusöök (siis me veel ei teadnud, et oli viimane) ja 9.00 startisime selle karjusteküla suunas nimega Hamdar, kus algselt pidime ööbima. Kui alguses oli päris raske oma jäiku lihaseid käima saada, siis selleks ajaks kui Miar liustiku juurde jõudsime, olime päris soojad, et moreenisest liustikust üle minna ja siis ka valgel liustikul jõudu katsuda. Abas ütles, et hea, et päike paistab, kuna nii sulatab ta valget liustikku ja laseb sealt ka ilma „kassideta" üle minna, kuna liustiku sulanud pind haakub mägisaapa tallaga. Tore on, et paistis päike ja valge liustiku pind oli piisavalt pude, et me sealt ilma uisutamata üle saime. Paar hüpet üle liustikuoja ja tunni järel olime üle Miari liustiku. Siis tuli rõõmustavalt lauge tee kuni Hamdari lamburikülani, kus elas 10 karjust (Abasi sõnul), kellest meie nägime kahte. Otsustasime, et kuna kell on alles 12.45 ja meie ei olegi nii närbunud, kui hommikul arvasime, et jätkame teekonda. Kristjani (K) seljakott 2 paki küpsiste võrra vaesem, millest ühe panime ise pintslisse ja teise jätsime ühele nähtud karjustest, kes selle hiiglama tänulikult vastu võttis. Ka ülejäägi Liptoni teepakist jätsime teisele tänulikule karjusele. Abas sai aga kaasa mingit kohalikku lambavõiet vms. Hamdari eel pidime ületama ka mägijõe, mis oli suhteliselt kokku kuivanud võrreldes sellega, mida meile ülemineku tehnika kohta ennustati - et käärige püksid üles ja kahlake reieni vees. Selle asemel hüppasime kivilt kivile jao olimegi üle. Ja siis tuttav Hopari liustiku ületamine, mida tegime retke jooksul juba 4 korda. Ja siis viimane pingutus mäeküljel Hopari külla tõusmisel (20 minutit heavy step-aeroobikat). Nüüd istume õhtusöögilaua taga ja tõmbame siin otsi kokku. Sest homme hommikul viib meid jeep edasi Hunzasse ja siis algab teekond Chitrali, mis saab olema juba järgmise peatüki elamus päevikus. 31.08.01 (Kaleviste) Hopar Tagasi maa peal ehk hapnikurikkas 2800 m kõrgusel Hoparis. Jõudsime päev varem Hoparisse tagasi. Viimane päev oli suhteliselt tempokas (kaks liustiku ületamist kokku 8 tundi matka kiires tempos, jõeületus). Poole tee peal, kui oli tarvis otsustada, kas jääme pidama või jätkame, sai otsustavaks Laja Coca-Cola teooria. Ja nii ostsimegi kohaliku Coca-Cola rekordi>20 pudelit> 600 ruupiat. Neljapäevase matka tulemusena tunnetasin oma sportlikku kõrgvormi. Tempoga viimast tõusu võttes ei läinudki hing kinni, vaid esimesena andsid lihased märku sellest, et kiiremini ei jõua. Eeldused kestvusvõistluseks Eestisse tagasi jõudes peaks olema head. 01.09.01 (Laja) Karimabadis, hotelli tagaaias. Lõpetasin oma eelmise kande selle koha peal, kui olime jõudnud Hopari. Siit pidi algama ju see osa reisist, mille pärast ma põhiliselt kaasa tulin ja ka teised nõusse rääkisin. Aga jama oli see, et kõht oli ikka maailma kinni ja ette rutates terve trekkingu aja. Valisime siis välja Rush Lake'i ja Rush Peak'i, kuna seda oli soovitanud Ülo ning ka kõik teised soovitavad seda. Esimesel päeval tegime lihtsa radiaali üle Hopari liustiku ja õhtul tagasi. Minul igal sammul astudes surm silmade ees ja kõhuvalu suurim olnust. Ka Kristi jooksis endal hinge kinni ja oli näost ära, kalev ja Kairi täiesti OK vormis. Lootsin, et järgmiseks päevaks kõht lahti ja saan ka ise asja nautima hakata. Õhtul süües otsustasime teha matka pisut pikemalt (5 päeva) ning teha ring mägede ja liustiku vahel. Giidiks sai tõeliselt tore poiss, kuid ka väike „Santa Barbara" käis asja juurde. Sain aru, et sellel maal ei tohi kellelegi isegi otsa vaadata, ilma, et nad ei tunneks, et sa oled neile midagi lubanud. „Seljakotid selga ja maha jäägu sumadan!", veelkord kriitiliselt asjad mis kaasa võetud, üle vaadatud ja maha jäetud (terve kilekott!), muide. Ma usun, et tüdrukud on meie teekonna üksikasju piisava põhjalikkusega seletanud ning see ei vaja üle kordamist. Siiski väike kokkuvõte sellest, mida ma isiklikult kogesin, tundsin ja mis see mulle õpetas. Algusest saadik olin endale võtnud rolli olla vastutav reisi selle osa eest, kuid va kõht. Esimesel päeval oli raske, kuid lõpuks elasin üle. Midagi väga erilist ei olnud va. see, et igal pool kõrguvad üle 7000m mäetipud. Olin jälle seal, kuhu igal aastal minna tahan (pean). Teine päev oli kõige raskem 33000-t 4800le läbi nagu luku-pilu. Olen harjunud olema kõige kiirem, parem ja targem - ego värk, eks kõik kes mind tunnevad teavad seda isegi. Ning siit siis nüüd ka see, mis mulle pähe ei mahu - tüdrukud enne mind üleval, pole rohkem väsinud kui mina. Füüsiline vorm peaks igati OK olema... Jõudes Rush Lake'i äärde sain aru, et tegelikult teeb ummistus minu sees ja kõhuvalu nii palju liiga, et olen riskinud terve grupi ja iseendaga. Järgmisel korral olen targem. Nüüd tunne, millist ei tahaks isegi oma vaenlasele - ei jõua tippu, kust sind eraldab ainult 50-100m. Paar pisarat ka ikka asja juurde - mitte kurvastusest, vaid vihast enda vastu. Lamasin ja lihtsalt ei suutnud edasi minna.' Allatulek oli OK va see, et igal sammul oli hundi tunne, kes on kivi alla neelanud. Kristi oli vist kõige vapram ennast ületades, kuid minu poolt jäi see suurema tähelepanemiseta, kuna iseendagagi oli raske toime tulla. Ööbisime järve ääres, millest sai väga lahe õhtu. Lõke ja laul olid asjad oma koha peal. Öösel hakkas ka pisut vihma tibama, kuid ei hullu midagi. Kuna teised ei tea, mida see mägedes tähendab, siis on raske oma hirme ja muremõtteid jagada > pidime ja järgmisel päeval liustikku ületama. Viimasel päeval tegime kõva laksu ja põrutasime Hopari välja. Mina liikusin edasi ainult tahtejõul ja erilist naudingut ei tundnud, kuid väga-väga ilus oli. Karjused olid ka lahedad ja uus kogemus. Hopari kalju oli maailmakarm, kuid hakkama sain (Kalevistest ja naistest jälle palju hiljem). Mulle on väga paljud tähtsad inimesed (minu jaoks) öelnud kaks põhitõtt, millistele tugeva tõestuse sain: 1. ÄRA MITTE KUNAGI MINE KÕRGMÄESTIKKU, KUI SUL TERVISEGA MIDAGI VIGA ON! 2. MITTE KUNAGI EI TOHI KEDAGI GRUPIST MAHA JÄTTA ISEGI KUI TA SEDA ISE PALUS! Nüüd istun Karimabadis hotelli tagaaias ja elu on ilus, kuna see Imodiumi poolt põhjustatud jama on likvideeritud. Kõht on veel väga valus ja imelik, kuid eks proovige 1 nädal endale asju sisse süüa ilma, et need ka välja tuleksid. Karimabad on jama - turistilik ja vaadata pole suurt midagi, kuid üks lösutamise päev teiste vahele on igati OK. Kristi loeb Kaleviste magab Kairi joogatab Mina kirjutasin Kristjan (L.) kooli alguse peale mõeldes (ei pea ju esimest korda elus kooli minema). 04.09.01 (Kristi) Chitral Häbilugu, kui pikalt ma laisk olen olnud ja kirjutamist teiste kaela lükanud... Tänase seisuga oleme juba (või kõigest?) kaks nädalat Pakistanis viibinud; tunne on selline, et see ei ole olnud mitte kaks nädalat, vaid vähemalt kaks kuud, nii palju on vahepeal toimunud. Näiteks iseenda kohta olen ma nii mõndagi üllatavat teada saanud. Ma teadsin küll, et ma olen sitke ja suudan vajaduse korral hambad risti surudes edasi minna, aga nagu ma vist juba kunagi eespool kirjutasin, kartsin ma tõsiselt, et X aastat laiska elu on oma töö teinud. Aga kassanäe - vähe sellest, et ma suutsin rohkem kui 1.5 km ülesmäge ronida, siis veel mööda kivirahne 5 km kõrgusele ning pärast sama teed pidi alla; tulin ma toime ka 7.5 tunnise viimase päeva matkaga... Tegelikult peaks vist Kairile tänusõnad ütlema: see, et ta minu ees tempot hoidis ja teisest küljest laisaks ei lasknud minna, aitas mul ka end kokku võtta. Ja veel, I hereby solemnly promise, et koju minnes hakkan regulaarsemalt sportlikku eluviisi harrastama. BTW, ma ei oleks uskunud, et mäest allatulek mul pildi algul pimedaks lööb; Rush Lake'i laskumine tekitas mulle algul hirmust sellise õhupuuduse, et ma ma rvasin, et nende kivide juurde ma jään. Õnneks võttis Abas mind sõna otseses mõttes käekõrvale ja aitas alla. Poole tee peal sain oma hirmudest võitu ja lippasin juba koos teistega nagu vana mees. Seltskond on meil huvitav. Kaks kõva kivi, Kairi ja Ladja, veetsid esimese nädala üksteise nukke hõõrudes ja nö. piire paika lükates. Kõrvalt vaadates oli tunda, kuidas õhus vaikselt tension kasvama hakkas. Kui sinna juurde lisandusid veel füüsiliselt demanding matkapäevad ning Ladja streikiv tervis (mis tahes-tahtmata mõjutas ta olemisi ja tegemisi ja tundmisi ja ütlemisi), olin ma suht kindel, et varem või hiljem mingi clash toimuma peab (kasvõi selleks, et pingeid alla võtta). Toimuski vist. Au ja kiitus neile, mõlemad on sõna otseses mõttes täiskasvanud inimesed, pluss normaalsed (kui mitte väga head) matkakaaslased. Igatahes mina kui kolmas osapool nägin ainult nö. lahendatud erimeelsusi ja mitte musta pesu pesemist. Väga normaalne, võiks kaaluda isegi sama seltskonnaga luurele minemist :) Matkapäevade teema kokkuvõtteks: MÄED ON FANTASTILISED, ehk siis see olen-kõrgel-ja-ümberringi-on-ainult-hiiglased-tunne on midagi täiesti erakordset. 99.9% tulen siia tagasi ja tagasi ja tagasi. Ja räägin lapselastele kah, millega hakkama sain. Päeviku II osa >