Ussicke

Rändur, liitus Tripiga 9 aastat tagasi. Tahab minna:
1 meeldimist
4 postitust / 50 kommentaari
15 (2.4%) külastatud sihtkohta
Viimased kommentaarid

Söögist tõime meie siirupeid, mida kohvile lisada - need maksid kordades vähem kui Eestis. Oleme korralikud kofeiinikud ja CoffeeIn'i "piparmündisiirupiga soja-latte" on enam-vähem igapäevane kaaslane bussi oodates :) Nüüd saab kodus ka teha, jehuu! Maitseb sama hää, aga hind tuleb kordades odavam :P

Siis veiniäädikad. Ka supermarketites igati korralikud.

Ma ei tea, kas Eestis müüakse kuskil Farchioni oliiviõlisid - kunagi Delica poes olid, nüüd see pood kadunud - ma isiklikult tooks seda.

Pisikesi veine tetrapakis. Klaasijagu. Paras näiteks veinikastme jaoks, ei pea tervet pakki/pudelit õhtale saatma, kui tõesti vaid klaasijagu vaja.

Granitad. Need on sellised jääpurujoogid/magustoidud. Supermarketites müüakse plasttopsikutes, mida saab transportida mis iganes temperatuuril, kodus hoida tavakülmikus ja enne söömist tuleb mingiks ajaks sügavkülma toppida. Geniaalne, ma ütleks. Kahju, et ainult kaks sorti sai toodud.

Eriliste kujudega pastatooteid sai kah ostetud - säilivad suhteliselt kaua ja transpordi-temperatuuri suhtes eriti ei pirtsuta.

Mäletan, et uurisime ka mooside ja kastmete riiuleid, aga millegipärast ei ostnud. Ei mäleta, miks :D

Kui mina autoga Itaaliasse läheks, ma tassiks serviiside kaupa keraamikat kaasa (majoolika), aga ilmselt kõik ei ole sellised keraamikahullud :D

Firenzest ja San Marinost nahktooted, väga OK hinnaga ja milline valik... Eestist ei saa nii praktilist kotti, kus iga asja jaoks oma sahtel ja suurus ka paras, mingi kahtlaste märsside mood lokkab praegu ja täisnahast kraam on siin sellise hinnaga, et kogu pool aastat ja makstes on tunne, nagu verega maksaks.

Paistab, et niiskuse käes on hallitus telgikangasse pesa teinud :S Selle vastu aitab bergamoti eeterlik õli (soovitas venelannast sõbranna, kes enda palavas korteris hallitusega pikemat aega mädahädas olnud ja sattus korra vaatama mingit venekeelset dokumentaalsaadet, kus katsetati erinevaid hallituse eemaldamise meetodeid ja uuriti igasugust sorti hallituste "hingeelu"). Veega lahjendada ja sellega hallitusekohad üle nühkida, lasta kuivada. Eeterlik õli on suhteliselt karm kraam ilma lahjendamata, aga vot seda ei oska küll öelda, kas ja kuidas ta telgi vettpidavust mõjutab. Kui võimalik, katseta mõne sarnase kanga peal enne.

See on sul küll arukas mõte oma käru mitte kaasa tirida - lennuki pagasist saadakse valdav enamus kärusid mitmes tükis tagasi :( Ainus variant on käru kõvemasse kasti pakkida, siis jääb suure tõenäosusega terveks ka. Aga teisest küljest jälle jama, sest kärude ja vankrite rentimist eriti ei harrastata, müük ikka rohkem levinud.

Huuh, järelikult on võimalik midagigi päästa veel.

See jakk on mingisugusest "joperiidest", mitte nailon ega mitte impregneerkangas. Hea praktiline, sest poripritsmeid sisse ei võta, need saab niiske lapiga maha pühkida. Vatiin on vahel ja voodrisiid seespool. Kapuuts seest karvane :) Masinas pesemise järel pidas ilusti vett edasi, aga nii kui keemilisest saabus, ei midagi enam. Kevadel jaheda ilmaga sadas mõõdukalt ja mul oli selg kotirihma alt pesuni märg :S Ei tahaks sellist kogemust teist korda läbi elada, aga jakki ära visata ka ei taha.

Raamatu hinda rahas ei vaata üldse, aga hinna ja väärtuse suhet küll. Kui ma näiteks ostan kasutatud raamatu antikvariaadist või taaskasutuskeskusest, siis olen saanud 5.- kroonise hinnaga 500.- väärtuses raamatu ja üldse ei imesta, et nii odav :D

Hästi vahva üritus on Apollo korraldatud nostalgiahindadega müügid, säält olen sikutanud kõikvõimalikke kokaraamatuid jm aegumatut kraami.

Odavate raamatutega on pigem see häda, et kontroll kaob ja kui kavatsesid ostma minna 1 tk, siis seisad 7 tk kaenlas ja mõtled, et kuidas siis nüüd ometi JÄLLE niiviisi :P

Kohvri suurusest kiletamisteenuse hind kindlasti ei olene - üks ja sama mässimine masina kaasabil :)

Kui mina viimati lendasin, oli Tallinna lennujaamas 75.- EEK ja Prahas 250.- CSK. St hind ei tapa, võrreldes sellega, mida see teenus sulle tagab ja kui palju närve kokku hoiab:

  1. näppamishuvilised transad ei hakka kiletatud kohvri pääle aega raiskama, kui kiletamata kohvrid säälsamas kõrval ja lihtsamalt ligipääsetavad;
  2. kiletatud kohvreid on pagasilindil märksa vähem kui kiletamata kohvreid, nii et ka oma kohvri ootamine hõlpsam;
  3. pori ja vesi ei pääse kohvrit määrima, kui mõni kobakäpp peaks selle eiteamille sisse pillama.
  4. pori ja vesi/lörts ei pääse kohvrit määrima ka siis, kui sa seda tänaval lohistad - ratastele ja sikutamissangale tehakse ilusasti avaused sisse :)

Kuidas kile maha saab? Meie kasutasime hotellis toavõtit. Kuna käsipagasisse lubatakse sul ka nt korterivõtmed kaasa võtta, siis nendega saab ka suurepäraselt kilele paraja augu sisse ja siis "küüned taha" :D

Teeme nüüd nii, et enne lahmima hakkamist mõtleme ka natuke - ? Kasvõi seda, et Ussicke on igasugustele klassi- ja koolitegevustele üsna lähedal ja päris paljude korralduslike pisiasjadega kursis :) Lihtsalt hale hakkab, kui sinu lähiümbrus selliseid ninakaid lapsukesi täis on - mina olen oma kogemustest näinud, et teistsuguseid, tolerantseid ja rahumeelseid, on märksa rohkem. Vaikimisi ei saa ju ometi eeldada, et noorus ainult hukas ongi ja vanemate raha raiskamise pääl väljas...

Kindlasti MITTE Viru Reisid, kui te just eelnevat kokkulepet ei sõlmi, et käite ja vaatate bussi üle erapooletu spetsialistiga, kes annab oma garantii, et buss ON korras ja sellega võib 60 last teise ilma otsa sõidutada. Ja oma giid ("kvaliteedikontrolli" läbinud) peaks teil sellisel juhul ka kaasas olema. Nendega lihtsalt on nii, et kui reis hästi läheb (püsitakse graafikus, giid käitub ja töötab professionaalselt, bussijuhid oskavad orienteeruda ja buss on korras), on see puhas vedamine. Ma ei taha oma Praha-Viin-Budapest reisi korralduslikku poolt enam meenutadagi, õudusunenäod on garanteeritud :S

Germaloga olen samuti reisinud, väga hea programmiga reisid ja kvaliteetsed giidid on neil, ka bussid on kenasti korras ja juhid lisaks "juhtivtöötaja" rollile ka suurepärased teenindajad ning suhtlejad, AGA Germalo hinnad tunduvad olevat kummaliselt kõrged. Nende puhul jama ka Formule1 hotellidesse majutamine. Ma ei ole küll pirtsakas ja olen tõesõna ööbinud ka paaris hullemas kohas, aga no ei meeldi mulle see "pesemisvõimalused ja WC koridoris" kohe mitte üks põrm.

Taisto puhul sama: kontrollige ja kaubelge endale nii korras buss kui kvaliteetne giid, siis õnnestub reis suure tõenäosusega hästi.

Perereiside ja Scandinavian Toursiga ei ole reisinud.

Mitu korda olen käinud Baltic Kuurort Gruppi kuuluvate firmadega (La Strada, Bohemian Travel, Avenue France) ja ALATI rahule jäänud kõigi oluliste asjadega - majutuse, bussi, juhtide, giidide ja programmi korraldusega.

Teie puhul on üks konks ka suhteliselt suur hulk inimesi. 60 õpilast + saatjad? Suurem osa reisibusse on 50-kohalised, kuid on ka nn suur buss 59 kohaga - aga selle puhul on kohe ka teemaksud jm maksud suuremad. Kahekordse bussiga ei soovita minna, sellega läheb peatuspaikades meeletu aeg, enne kui kõik bussist välja saavad. Ka on kahekordse bussi puhul kõigi sõitjate pagasi paigutamine märksa aeganõudvam. Ja alumisel korrusel istutakse küll laua taga, aga osad kohad on seljaga sõidu suunas.

Soovitan koostada lähteplatvorm (osalejate arv, soovitavad vaatamisväärsused, mida kindlasti soovite näha (kui on võimalik ette tellides piletid nt soodsamalt saada), nõuded giidile ja majutuskohtadele, reisi pikkus, eelarve per õpilane jm olulised pisiasjad) ja saata see valitud reisikorraldajatele ning küsida hinna- ja programmipakkumisi.

60 õpilase kohta tuleb u. 2 x 60 lapsevanemat jm sugulast. Kas nende hulgas on selliseid, kellel on tutvusi siin ja seal, millest võiks teie reisi korraldamisel kasu olla? Pange nemadki tegutsema, sest lõppkokkuvõttes on see ju NENDE raha, mille eest see reis ostetakse ;)

Jõudu ja edu korraldamisel!

No peame nüüd natuke hoogu, meie asi ei ole noori (ümber) kasvatada ega veenda, püüame keskenduda ikkagi küsimusele, eks ole :)

Kui klass on juba otsustanud, et sõidetakse piiri taha, siis on sellel ka ilmselgelt mingi põhjus. Kasvõi see, et Eesti on juba risti-rästi läbi sõidetud :)

Ja selles ei ole ju ka mitte midagi halba, kui klass ei ole 100% kogu aeg koos. Väiksemad grupid tekivad igas suuremas kollektiivis, igati mõistetav ja arusaadav. Tuleb leida selline sihtkoht, kus kõigile oleks midagi huvitavat teha-vaadata - nii neile, kes tahavad niisama ringi vaadata ja sõpradega koos olla kui ka neile, kes "kohvikusse, loomaaeda ja muuseumi" soovivad minna. Ka täiskasvanutest koosnevad reisigrupid ei tee ju kõike ja alati 100% koos...

Vaata http://hot.ee/bohemiantravel , http://hot.ee/avenuefrance, http://hot.ee/carinthia ja http://hot.ee/lastradaitalia . See on tegelikult üks firma, aga erinevaid sihtkohti tähistavad erinevad kaubamärgid, igal oma kodukas. Hinnad on soodsad ja korraldatakse ka kooliõpilaste reise. Praegusel raskel ajal väljuvad reisid ka siis, kui buss pole päris täis - Itaaliasse sõideti 25 inimesega, Prantsusmaale 36-ga... Giidid on asjalikud, majutused viisakad, bussid korras ja bussijuhid profid, pole vaja karta :)

Nende reisidega olen ise käinud Prahas, Ungaris (2 korda), Itaalia ringreisil ja Prantsusmaal. Õpilastele kõige põnevam on ilmselt Prahas, sest sääl on hästi palju vaadata, poed-söögikohad on hilisööni avatud, ühistransport on täiesti lollikindel ja soodsa hinnaga, kohalik rahvas saab nii inglise, saksa kui vene keelest aru ja elamisele ei kulu sääl nii palju raha kui nt Hollandis, Prantsusmaal või Austrias. Aga Prahaga jälle see asi, et paljud võib-olla on sääl juba käinud ja tahaksid sellepärast nüüd kuhugi mujale minna.

Ungari on samuti vahva ja teistsugune kogemus, palju vaadata ja odav elada :) Loodetavasti jätkab kohalik giid Peter oma kodumaa tutvustamist, see on ka elamus omaette. Reisi lõpp on laevasõit Doonaul, audiogiid on olemas ka eesti keeles.

Ungarisse ja Prahasse ei ole pikk bussisõit, juba teisel ööl jõutakse põhimajutusse, kuhu jäädakse neljaks ööks. Kui bussisõidu ajaks on tegevust - filmid, kaardimängud, niisama lobisemine jne, siis läheb see imeruttu. Enamasti Läti piirini magatakse ja alles pärast Iklat hakatakse ühe silmaga ümbrust uurima :)

http://france-for-visitors.com/france-maps/paris/pere-lachaise-cemetery-map.html Siin on kaart.

Üleval servas on nn uus osa kalmistust, sissekäik Pere Lachaise'i tänavast - näed? Nüüd liigu silmadega mööda müüri äärt veidi paremale, kuni märkad Oscar Wilde'i haua viidet. Wiiralti haud on sellesama müüri ääres, enne Wilde'i. Tuled väravast sisse ja kõnnid mõned sammud vasakule, hall lihtne graniitplaat musta värvi nimetahvliga.

Eesti on osavnäppe täis - http://isetegija.net on üks koht, kus jutustatakse ja omi asju eksponeeritakse. Nii mõnigi tuleks reisilt kohvritäie ehtematerjaliga tagasi, antagu ainult piisav finants ja näidatagu suund kätte :) Ja kes on korra endale meie ehtematerjali poodide vidinatest midagi ise valmis pusinud, oskab ka poes müügil olevate ehete puhul hinnata materjal+töö=hind suhet. Selle järgi on Küprose filigraanehted küll häbematult odavad ja see Tai 4.- EEK/gramm on ikka pagana hea diil.

Kuidas need Taist toodud ehted kandes käituvad - kas lähevad tuhmiks/mustaks või püsivad säravad?

Meetriga ketist on oskajal hää ise ehteid teha, natuke poolvääriskive ja/või helmeid juurde ja voila :) Ma selle eesmärgiga ostaksingi meetriga ketti, siinsetes ehtematerjalipoodides on need nihukese hinnaga et jookse metsa...

Aga palun :)

Meenus, et on tekkinud üks uus seltsing soomlasi, kes häbenevad oma rahvust. No et nende kaasmaalased laaberdavad ja lällavad, ise täis kui tarakanid, joovad ennast igal võimalikul ja võimatul juhul kohe maani täis jne - loevad lehest ja häbenevad silmad selja taha. See on selline kõrgharitud kultuuri- ja ürituseturist, kes tuleb Tallinnasse ja Eestisse mitte niisama aega viitma, vaid asja pärast. Ja teenindajaga räägivad ALATI inglise keeles. Teenindaja mõistab ja mängib kaasa, kuigi on kiusatus soome aktsenti kuuldes omalt poolt soome keeles jätkata :)

Soomes koha pääl räägivad sellised inimesed nt restoranis, kinos, teatris vm väljas käies omavahel ROOTSI keelt. Et mitte "joodiklaaberdaja" stereotüübiga pihta saada.

Tänud - uurin seda G1 lähemalt.
Aga zoom peab jah võimas olema, et ei peaks iga põneva objekti külje alla koperdama, vaid võib selle rõngakest kruttides lähemale sikutada :)

EDIT: Uuritud. G1 Jääb üsna pirakaks jah. Ideaalne oleks olnud Lumix FZ-27, aga seda enam kuskilt ei saa :( See oli paras pisike ja zoomi liikuvad osad püsisid masina sees paigal, mitte ei sõitnud sisse-välja ega korjanud kõntsa vahele. (Nikoni filmiaparaadist liivatera eemaldamine läks pagana 300.- maksma :S)

Ehk "umbrohi ei hävine, s... ei upu, nõid ei põle" :D

30ndates naisolend, kelle elu on nii turismist läbi imbunud, et mitte kui midagi ilma selleta teha ei saa. Töö turismivaldkonnas. Lemmikraamatud "Seiklusjutte maalt ja merelt". Huvideks veel erinevate maade rahvusköögid, soojamaaraamatute kogumine, käsitöö (Prantsuse ja Poola lõngad, Tšehhi ja India helmed, Inglise päritolu kangad ja Rootsi õmblusmassin), keeled ja igasugune vahva etnosugemetega muusika. Kõik muu haakub selle põhituumiku ümber.

Omab erineva suurusega kohvreid, turismimesse või infokeskusi külastades soetab hunnikute viisi kõikvõimalikke kaarte, linnaplaane, tutvustavaid voldikuid ja brošüürikesi. Kodus seab need süsteemi ja kasutab reisides regulaarselt. Fotoka soetas REISIpiltide tegemiseks.

Reisifoorumis istub ja tuustib teemades selleks, et leida "käisin-tegin-nägin" arvamusi oma järgmise sihtkohta kohta ning selleks, et oma eelmise sihtpunkti kohta vastavas teemas infot jagada. Et saamine-andmine oleksid tasakaalus.

Kuna töö = teiste inimeste reiside planeerimine, siis OMA puhkuse eelistab veeta peamiselt bussireisil, kus tema ülesandeks on istuda ja ilus olla, mitte kaarti lugeda, teed jälgida, tõlkida, vaatamisväärsusi tutvustada. Ja bussireisidelt leiab päris toredaid uusi tuttavaid ka. Ja kohvri võimaliku kadumise pärast ei pea närvitsema ega midagi.

Tegelikult lööb aeg-ajalt ka ise-ise-ise välja ja siis tuleb bussireisi programmis leida mõni lüngakene, mida päris ise sisustada või teha omal käel paaripäevane tripp mõnda bussireisil läbisõidetud kohta tagasi.

Elu eesmärk on välja selgitada, KUI laiaks on võimalik ühe inimese silmaring arendada, arvestades fakti, et 1 inimelu on ikka pagana lühike ajaühik... Tunneb rõõmu sellest, et nooruse Hispaania-kompleks (mujale ei ole üldse mõtet reisida) on üle läinud ja asendunud Euroopa-kompleksiga :D

Sooviks soetada just nimelt Panasonicu väiksemat sorti aparaadi (endal Lumix FZ30 ja väga rahul, mis sellest et kaalub üksjagu) seeniorile, kes tahab reisil häid pilte teha, mida pärast ka välja printida ja albumisse pista. Aparaadil peaks siis olema hea optiline zoom, laetav aku (mitte patareid) ja pildiotsija (võib ka eraldi ostetav, peaasi et pildiotsija paigutamise koht olemas). Mulle muidugi väga meeldiks, et zoom oleks rõngaga (zoom ring), mitte selle pisikese hoovakesega, mida ma olen enamasti digiseebikate küljes näinud-kruttinud. Ideaalne oleks, kui displei oleks liigutatav nagu FZ30-l, aga seda varianti ma mööda netti tuulates ei märganud :( Värskelt välja tulnud GF1, millele saab obje ja pildiotsija eraldi osta, on neile soovidele kõige lähem - aga seda veel Eestis ei müüda (või - ?)...

Kas-kes oskab öelda midagi head või halba Travel Zoom digiseebikate kohta? Või on mõnel muul tegijal midagi sarnast? Mul on suurest otsimisest juba ametlikult silmad kirjud :D

Nii me, infotöötajad, ennast isekeskis nimetame - sest meie päevatöö (jätkub sageli ka pärast tööpäeva lõppu linna peal :D) on kõikvõimalike külaliste teenindamine, nende küsimustele vastamine ja püüe Eestit nende jaoks võimalikult huvitavana serveerida.

Rahvuslikud stereotüübid on välja suremas, pigem - nagu on ka siit teemast välja tulnud - on päevakorral sotsiaalsed klassid. Otsene seos inimese käitumise ja suhtumise vahel sõltub ka sellest, kui palju ta juba reisinud on ja kas ta teeb seda osaliseltki selleks, et oma silmaringi avardada.

Näiteid ka:

  1. Britid
    a) Kruiisituristidest seeniorid ei suuda keskenduda niigi palju, et kolmest "kamakast" (psühholoogias infoühikut kirjeldav termin) koosnevat infot vastu võtta. "Lähete uksest välja, otse edasi, lilla hoone järel pöörate paremale." Kui alustan selgitust uuesti lausega "palun olge head ja kuulake, ma seletan uuesti", saan enamasti sõimlemise osaliseks. Lahkudes ei ütle isegi "head aega".
    b) Karavaniautoga reisivad individuaalturistid tulevad, laotavad letile OMA Eesti kaardi, mille on eelnevalt tellinud ja kus juba on üht-teist peale märgitud. Esitavad täpsustavaid küsimusi ja teavad, mida nad tahavad ning mida nad kindlasti EI TAHA. Lahkudes tänavad ja kiidavad, et nii hea inglise keel ja nii palju infot sai.

  2. Sakslased
    a) Grupiga saabuvad (kruiisilaevaga otse Tallinnasse või Helsinki kaudu osa pakettreisist), 4-5 tundi Tallinnas ja soovivad näha KÕIKE. (Seda küsitakse ühe inimese kaudu, kes natukenegi inglise keelt oskab, ülejäänud ei oska peale oma emakeele sõnagi midagi muud, isegi mitte suahiili, serbohorvaadi vm võõrkeelt, mida teenindaja ei oska).
    Selgitan naljaga pooleks, et ma elan siin üle 30 aasta juba ja päris kõike pole ikka näinud - palun öelge, mis teid huvitab ja ma leian teile paar kohta, kus teil huvitav on. Meid huvitab kõik! Nii, ikka natuke liiga lai mõiste see "kõik". Mida te tavaliselt teete, kui uude sihtkohta satute? No vaatame ehitisi ja käime söömas ja... Nii, ja millised ehitised teile meeldivad? Lossid. Jess, nüüd on selge - meil on teile näiteks Kadrioru loss koos pargiga pakkuda, mitmeks tunniks uudistamist nii seest kui väljast. Ja säälkandis on ka mitu väga head söögikohta. Oi, aitäh - ja kena päeva. 20 minutit tangidega kangutamist, et inimeselt tema huvid välja pressida, higiseks võtab...
    b) Perega omal käel reisivad sakslased räägivad KÕIK ka inglise keelt, kaasa arvatud põhikooliealised lapsed. Tallinnasse on planeeritud üks päev pikemast Eesti ringreisist, tahaks midagi põnevat teha ja näha. Lapsed on ajaloohuvilised, vanematele meeldib aiandus, üle kahe muuseumi nad kahjuks päeva mahutada ei saa. Lühitutvustused ajaloo- ja linnamuuseumi kohta, vana hea Kadriorg kõige oma luigetiigi ja roosiaiaga, ja siis võiks autoga sõita veel Viimsi poolsaarele, kus muuhulgas on vanade kalurimajakestega vabaõhumuuseum ja suur aianduskeskus ehk siis kõigile midagi. 5 minutiga päev planeeritud ja täiskäik edasi!

  3. Venelased
    a) Kohalikud, astuvad sisse, vaatavad ringi, küsivad kohe (teretamata, teenindaja tervitusele vastamata) vene keeles, et milliseid reise me Soome korraldame, kas Serena veepark on ka hinna sees ja kui palju maksab. Suuname reisibüroosse ja/või piletikassadesse, sest meil on ainult Eesti kohta infot pakkuda. Saame enamasti sõimata, et "ise olete info ja midagi ei tea".
    b) Omal käel reisivad venelased, Peterburist, aastalõpureisiga. Teretavad ja küsivad, kas teenindaja vene keelt natuke räägib, neil inglise keel ei olevat just kõige parem. Oi kui tore, räägibki. Tahaks mõnele põnevale näitusele minna või midagi kohalikust kultuurist uudistada ja kas mõni jazzi või klassikalise muusika kontsert on lähipäevil, kuhu veel pileteid saaks. Ja kus on mõni selline spaa, kus tehakse laavakivimassaaži - seda sõbrad kiitsid ja soovitasid, aga vabandust ette ja taha, spaa nimi ununes ära. Lahkudes kiidavad, et Eestis on tore, nii palju vaadata ja vene keelt osatakse igal pool.

  4. Poolakad
    a) Dzien dobry, ...... (midagi teenindajale arusaamatut poola keeles). Vabandust, ma ei oska poola keelt, kas te inglise keelt räägite? Vene? Soome? Hispaania? Ei ühtki? Käte ja jalgadega ka ei suuda selgeks teha, mida vaja oleks. Karjudes ka mitte, sest teenindaja poola keele oskuse ja kliendi jutu volüümi vahel otsene seos siiski puudub. Side lõpp.
    b) Rekkajuhid, ilmselt siis läbisõidul ja tööasjus, alustavad inglise keeles, et vabandust, väga vilets ingliss, kas teie po russkii natuke saate aru? Väga hea, oleks vaja.... kaarti. Ei, ikka atlas oleks parem. Miks ta teil nii odav on? Nii, kas selle tee ääres on mõni mõistlik majutuskoht, kuhu ööbima jääda, selline odavam, aga puhas? Kas seal internetti saab kasutada?
    c) Omal käel reisivad noored, NATUKE oskavad inglise keelt, st tere ja aitäh ja head aega. Kui tuleb küsida kaks postkaarti ja kaks marki, siis läheb viipekeeleks, aga saab hakkama ja neil endil vähemalt hirmus lõbus, et hakkab aga jälle peale see enda arusaadavaks tegemine inglise-vene segakeeles. Aga saavad hakkama.

  5. Ameeriklased
    a) Kruiisireisijad, vihased, et siin ei saa "real money" ehk dollaritega maksta. Et kui nemad tahavad, siis peab saama. Seadusele viitamine käivitab otsesed isiklikud solvangud. Sina, nõukogude rämps, ilmselt ei tea, et meile, ässadele, laevas öeldi, et siin saab maksta dollarites! Meie toome teile siia raha, meie ostame siit kalleid asju, tänu meile te siin üldse elada saategi! Kus teil siin matrjoškasid üldse müüakse?
    b) Kruiisireisijad sisenevad käsitööpoodi ja soovivad osta põll + pajakindad komplekti, linasest riidest lapitöö. Mis see dollarites kokku teeb? Teenindaja arvutab ja ütleb: 13. 13 mida - senti või? Ei, dollarit. 13 dollarit?! Nii KALLIS?! Ja kruiisikas taganeb tagurpidi poest välja.
    c) Kruiisireisijad, 4 tunniks Tallinnas, tulevad ja laotavad mingi algelise A4 Eesti kaardi letile. Soovivad minna Võrru, Sakku ja käia ära ka Saaremaal. Mis tähendab, ei jõua? Mõned sajad kilomeetrid siia-sinna, peab jõudma. Teenindaja pakutud helikopteri rendist kui ainsast võimalikust abivahendist ei soovi kuuldagi. Lollid venelased siin, ei oska asju planeerida, nii et kallil külalisel oleks mugav. Ja naeratada ka ei oska. No hea küll, andke siis see vanalinn, kuidas sinna minema peab. JALGSI?! KÜMME MINUTIT?!
    d) Noored, omal käel, tulid vanemate soovitusel, kes olid siin kruiisiga käinud. Tahaks ilusaid fotosid teha, eesti toitu süüa ja õhtul kuhugi pidutsema ka minna. Ja kummas on tudengitel rohkem huvitavat tegevust, kas Tartus või Pärnus? Mõlemas? No siis lähmegi mõlemasse. Kas bussis ISIC annab soodukat? Kas siin räägivad kõik nii hästi inglise keelt - hotellis ka kõik oskasid?
    e) Keskealised, omal käel, mitmendat korda Eestis. Oi, teil on jälle uusi asju ehitatud siia ja nii palju renoveeritud. Tore tagasi olla. Me tahaks nüüd Tallinnast kaugemale ka uudistama minna, loodust ja ajalugu - kuhu me kahe päevaga jõuaks?

  6. Soomlased
    a) Alkonaudid, ainus huvi on uurida, kus müüakse odavamalt alkoholi ja kui palju ikka tohib üle viia, kuhu oma kärud hoiule panna ja kas siin sadamas ei olegi alkoholipoodi?!
    a1. Alkonaudi versioon, kes on linnas paljaks varastatud ja nüüd ei pääse enam koju tagasi, sest piletid-raha-dokumendid läinud. Helistage saatkonda. Saatkonda peab ikka ise kohale minema, seal tehakse pilt ja uus dokument, vormistatakse laeva voucher jne allkirja vastu - ei saa telefoni teel. Mis tähendab "ei saa"?! Mis riik see siin selline on?! Saatkond, kallis kodanik, on siiski Soome riigi esindus ja tegutseb Soome riigi reeglite järgi - asub Toompeal, sissepääs Pika jala poolsest uksest, kui kella helistada.
    b) Esimest korda Eestis ja Tallinnas, üheks päevaks - palun meile üks ekskursioon, üks muuseum ja üks "hyvä pihvipaikka". Millal on viimane aeg laeva tagasi minna? Ja kas laev väljub siit samast kohast või kusagilt mujalt?
    c) Mitmes kord Tallinnas, konkreetsed huvid ja konkreetsed küsimused.
    d) Mitmes kord Tallinnas, tahaks midagi uut ja teistsugust teha-vaadata, aga ise ei leidnud. Palun aidake leida ja otsustada. Kuidas eesti keeles "kiitos" öelda? Aga "paljon kiitoksia"? Suur tänu, headaega - kas tuli õigesti välja?

  7. Jaapanlased
    a) Omal käel ja 1-3-kaupa. Kaasas paksud raamatud, kaardid, väljaprindid internetist, enamasti seljakotiga ja hostelis majutujad. Täpsustavad küsimused konkreetsete vaatamisväärsuste kohta, piletihindade kohta, ja kus tema broneeritud hostel täpsemalt kaardil paikneb. Ostavad postkaarte-marke. Kui raha tagasi saavad, uurivad seda tükk aega ja küsivad, kes-mis sääl pääl on. Ja milliseid münte meil on - kas saaks ühe paberraha asemel erinevaid münte, kogumiseks? Selges eesti keeles "ai´tah" ja minek.
    b) Grupiga, giid ees ja taga, ruttu vaja seda-teist-kolmandat. Vigovoritteporusski? (kas te räägite vene keelt) - natuke räägin. Nipanimaaju! Nipanimaaju! Eem... English? Jessjessjessokei! Paari lihtsa asja selgitamine ja sellest arusaamine võtab higiseks nii teenindaja kui kliendi. See on see Jaapani inglise keele õppimine, kui tunnis räägitakse jaapani, mitte inglise keeles (kontrollitud fakt)...

  8. Tšehhid
    Tere, me oleme Tšehhist, kas te inglise keelt räägite? Vaadake, selline häda, et meie eesti keelt ei oska. Oi räägitegi? Nii tore. Teate, meil oleks paar küsimust.... Tšehhid Tallinnas ja tšehhid kodus on mõnusalt võõrkeelesõbralikud ja rõõmsad suhtlejad, ühtegi ülbet/umbkeelset tšehhi ei ole mina siin veel näinud.

  9. Prantslased, itaallased, hispaanlased
    Valdavas enamuses umbkeelsed, mitte ühtegi teenindaja pakutud võõrkeelt ei mõista, omalt poolt mõnd muud keelt ka ei paku. Teenindajate peale üleolevalt vihased, et siin ei ole suvatsetud NENDE keelt ära õppida. Eurodes maksta ka ei saa - ise olete Euroopa Liidus?!

Kõigist eeltoodutest on igale poole kõrvalekaldeid ja erandeid kuhjade viisi. Kindlasti räägivad majutuses ja toitlustuses töötavad teenindajad midagi hoopis muud. Ja igal teenindajal on kas keeleoskusest või aastatepikkusest kogemusest tingituna ka teatud liik kliente, keda nähes punane lamp põlema läheb, et nüüd on probleem(id) kerged tekkima.

Üldiselt aga on silma jäänud, et mida rohkem reisinud inimesed, seda meelsamini aktsepteerivad nad sihtkoha eripärasid (hinnatase, üldine keelteoskus, asjaajamine jne) ja seda sallivamad nad on.

Hõbedast filigraanehted on Küprose firmamärk :) Sõbrants ei jõudnud ära eputada oma paabulinnuprossi ja sellega sobivate kõrvarõngastega. Mehhikos pidi ka üks hõbedalinn olema, kust saaks ketti meetriga ja rulli päält osta, aga selle nime olen suutnud ära unustada :(

Järelikult meil lihtsalt looma kombel vedas siis?

Sept alguses sisenesime püramiidi kaudu, sappa seismisest kuni muuseumi sisenemiseni (vahepääle jäid turvakontroll, Louvre'i suveniiri- ja raamatupoe külastus, pileti ostmine automaadist ja muuseumiplaani uurimine) võttis kokku 20 minutit.

*Sissepääse on Louvre'il mitu, küll maa alt ja maa pealt :) Püramiidi juures pidid kõige hullemad sabad olema, aga nt - kui näoga püramiidi ja keskmise tiiva poole seista, nii et triumfikaar jääb selja taha, jõgi paremale ja Rue de Rivoli vasakule - vasakus tiivas pidi olema ka eraldi sissekäik, giid näitas meile.

Eiffelis on saba jah, eriti kui tuuakse kohale bussitäis turiste ja paigutatakse seisma sellesse järjekorda, kus seistakse kõige kõrgemale e. kolmandale platvormile pääsemiseks. Kui päris tippu minna ei soovi, siis saab kiiremini ja lühema sabasseismisega teisest pääslast. Käisin ise ka seekord teisel platvormil, see oli ka piisavalt kõrgel - kuigi mul on väga hea fotoaparaat, tekkisid teisel platvormil pildistades kahtlused, et mis udukogud mul päris tipust oleksid pildile jäänud :D

Kui Eiffeli alla järjekorda jõuda ja tekib vajadus vetsu minna, siis pigem seista piletisabas ja mitte kaotada oma kohta järjekorras - tornis teisel platvormil on WC täitsa olemas ja ilma igasuguse järjekorrata.

Louvre'isse minnes soovitan kõigepealt juba enne muuseumi minekut läbi mõelda, mida vaadata soovite - päris kõige jaoks ei jätku lihtsalt vastuvõtuvõimet, see muuseum on niiiiii pirakas :D Kui enne on lemmikud välja valitud, siis muuseumi jõudes märkige vastavad kohad oma saaliplaanidel ära ja käige sihipäraselt läbi, ongi aeg kõige tulemuslikumalt kasutatud. Näiteks Mona Lisa, Samothrakise "Nike" ja Milo Veenus on Louvre'i must-see eksponaadid, aga kui paljud on jõudnud näiteks moekunsti saali? Etruskide tarbekunsti vaatama?

Louvre'ist üle silla asub d'Orsay galerii, sinna soovitan ka minna neil, keda impressionistid ja kaasaegne kunst huvitavad. Väga omapärane muuseum juba selle poolest, et on ehitatud endisesse raudteejaama. Muuseumi kohvik asub suure kella sihverplaadi taga :)

Ja kuidas sa jätad käimata Fragonard'i parfüümimuuseumis, kui sinna on tasuta sissepääs ja pärast saad muuseumi poekesest veel parfüümikesi kaasa ka osta :D Asub Ooperiteatri lähedal. Muuseum on pisikene, aega läheb sääl hoolega uudistajal ja pildistajal maksimaalselt tund + nuusutamine ja ostlemine parfüümipoes.

Pariisi vahemaad on hiigelpikad, kuigi tunduvad kaardil lühikesed, seega parim on hankida metrookaart ja perioodipilet, millega siis mööda linna siia-sinna vuhiseda ilma aega raiskamata.

Lennujaama lähedal hotellis oli ka võimalus ööbida - Comfort, Charles de Gaulle'i lähedal. Toad mugavad, helikindlad. Seal lähedal asub ka hotell Campanile - neil on ühine bussitransfeer, hotellikülastajatele hinna sees. Sõidab 20 minutit lennuväljale, terminal 2C uks nr 8 ees on peatus. Sama terminali alt väljub RER ehk linnalähirong Pariisi kesklinna, selle number on B3. Üsna lihtsalt leitav. Viimane transfeeribuss lennujaamast nende kahe hotelli juurde väljub 00.06. Tegelikult on kõigil lennujaamahotellidel oma transfeeribussid, sageli mitme hotelli peale; vastavad nimed on bussi küljel kenasti kirjas.

Minul on standardvarustuses kuivatatud aprikoosid (ennetavad jalgade paistetust), rosina-pähklisegud, Finn Crisp õhukesed kuivikleivad (väike karp, palju leibu sees, ei võta kotis palju ruumi) ja tuubipasteedid. Hämmastav, et suitsukala- ega lõhepasteet ei läinud halvaks, kuigi olid tavalises kotis ka avatuna ja reisil oli temperatuur õues 20-45 kraadi. Veel üks hää reisisöök on kirsstomatid.

Seespidise vahendina soovitan süüa kuivatatud aprikoose või rosinaid, iga reisipäev natukene. Kui just allergiat nende vastu pole :(

Jalgade jahutamiseks tasub osta nt The Body Shop'ist sprei või geel ja seda vastavalt juhendile kasutada.

Õhtul magama minnes pane padi jalgade alla, nii et jalad on südamest veidi kõrgemal - see aitab ka lihtsalt väsinud jalgade puhul, hommikuks pole kangust ega valu ollagi ja võib jälle ringi trampida :)

Bussis vaheta jalgade asendit nt iga poole tunni järel - tõsta vastu eesoleva istme seljatuge, keri enda alla istmele, tõsta jalatoele (kui see bussis on, mõnes bussis ei ole), pane mingi toetamist kannatav pakk/kott põrandale ja tõsta jalad selle peale jne, kuidas endal mugavam tundub. See ei tähenda nihelemist ega siplemist, aga mõõduka sagedusega asendi muutmist :)

Plaza de Santo Cristo
Marbella, AN 29601 Spain
+34 95 277 5646
Open Hours
Midnight-5 AM Tue-Sat

See koht kuulub ühele oma nooruses väga tuntud flamencotantsijale. Lauldakse, tantsitakse, võetakse külalisigi tantsima, perenaine ise lööb ka tantsu.

Kui sinna lähed, siis väike vihje: palun ära hakka kellelegi tõlkima laulutekste, mis meil eesti keeles on joomalaulud ("Joo sõber joo", "Joon viimaks šampanjat"), aga hispaanlastel rõõmsameelsed (armastus)laulukesed ("Ay ay Maria", "E viva Espana"). Kaasa laulda võid muidugi, aga vat see tõlkimise teema on sutsu delikaatne ;)