Osale Trip.ee kampaanias ja võida 2 lennupiletit Maltale.

Vaata lähemalt siit

sirts

Uus kasutaja

sirts

Kasutaja sirts liitus 13 aastat tagasi

  • 0
    (Meeldimisi)
    Meeldimisi
  • 1 / 1
    (Postitusi / Kommentaare)
    Postitusi / Kommentaare
  • 0 (0%)
    (Külastatud sihtkohti)
    Külastatud sihtkohti

Viimased postitused

  • 2

    Indoneesia idapoolsed saared

    • Reisihuviline
      2rge unustage mainida, palun!
      Olen sellega sealkandis l2hemalt kokku puutunud kui soovinud oleks.
  • 40

    Imelik armas Jaapan

    • Reisihuviline
      See on üks ilgelt tüütult pikk eepos ja ma ei solvu üldse kui ta seepärast avaldamata jääb. Ma ei jõua ära imestada, et on inimesi, keda selliste heietuste lugemine huvitab! "Lapsed, on teil siis tõesti vaja neil segastel aegadel sinna maailma teise otsa tükkida!" ohkas mu ema kui läinud novembris Taaviga, seljakotid seljas, lumelauad kaenla all uljalt Paldiskis Rootsi laevale astusime, et sealtkaudu Londonisse jõuda kus leida mõni soodne lennuk, mis meid Tokyosse viiks. Meil endil polnud loomulikult vähimatki kahtlust, et just nimelt Jaapan me jaoks hetkel ainuõige paik on.
      Paar peamist põhjust tähtsuse järjekorras: soov veeta talvehooaeg Jaapani põhjapoolse saare Hokkaido mägedes, mis on kuulsad oma igatalvise lumerohkuse ja ainulaadse vati-pehmuse poolest, nii et tunne tipust alla liueldes on nii ligilähedane pilvekese peal trallitava muumitrolli tundele kui üldse olla saab; soov taas kord tõdeda, et raha puudumine pole mingiks takistuseks oma unistuste teostamisel (ega pärast lennupiletite ostmist teist suurt järele jäänudki); soov jaapani keelega tutvust teha; soov uurida-puurida, kas nad seal siis tõepoolest nii üle mõistuse veidrad on kui eemalt vaadates paistab! (ma mõtlen: tillukesed inimesed, nende küljes lahutamatud fotokaamerad, elektroonilised koduloomad ("Lapsed, issi tuli koju, pange koer käima!"), fanaatilised ususektid, jaapani pop-muusika, samuraid, harakiri, koomiksid, karaoke, sumo, ninjad etc)

      Täna, pärast kuut kuud keset kõike seda, on mul rõõm oma avastusi ja ehmatusi teiega jagada.
      Kontrast
      Kogu me viie rännuaasta jooksul pole veel näinud maid mis teineteisele nii vastandlikud tunduksid kui need kaks kuhu tee meid eelmisel aastal viis: India ja Jaapan. Esimestel Tokyo päevadel läksid mõtted tihtipeale suurlinnadele Indias: sealne absoluutne kaos liikluses, kus segamini sõidukid, lehmad, inimesed, kadunukesed ja prügi. Segadus on nii täielik et mõjub pea organiseerituna, ning kõik toimib, mitte kaosest hoolimata, vaid just nimelt selle tõttu. Linn lausa karjub oma elu melodraamat sulle näkku. Tokyo, samas, vaatamata meeletule inimmassile ning liiklusmürale, mõjub kuidagi vaoshoitult, hillitsetult, ning sa pead hoolega kõrvu kikitama kui tema sõnumit kuulda tahad. Ometi on temas miskit, mis sind peatuma, mõtlema ning ridade vahelt otsima paneb.
      Neli lumist kuud
      Kuigi me plaan, lumelauavarustus kaenla all, teise ilma otsa rännata, et seal mägedes talvehooaeg veeta, tundus endilegi algul paraja utoopiana, läks lõpuks kõik nii nagu olnuks me seda stsenaariumi juba varem mitmeid kordi harjutanud: leidsime end töötamas pansionis (majapidamis- ja restoranitööd), tasuks kost, ase, hinnaline suusalifti pass, pisuke taskuraha ning muidugi keelepraktika. Tööst vaba aeg kulus mõistagi lumes müttamisele. Ja taas kord leidis kinnitust tõdemus, et mitte kunagi ei tohi end eksitada lasta teiste juttudest a la "ma olen siin juba 5 aastat elanud ja tean, et ilma tööviisata on siin pea võimatu tööd leida jne" Kui midagi ikka väga tahad, siis pole mõtet pikemalt põdeda ja mõtiskleda, et kuidas seda täpipealt saavutada ja kas ikka õnnestub ja mis siis kui ei õnnestu jne. Tuleb lihtsalt alati kõige täiega peale lennata, ükskõik kui sürr unistuse täitumine algul ka ei näiks. Siis läheb kõik täpselt nii nagu minema peab, alati, eranditult.
      Maailma kalleim riik, kuhu ilma raske rahakotita minna pole mõtet.
      Rõõmsaks üllatuseks oli kui leidsime, et viimane sugugi paika ei pea. Rääkimata maaregioonidest, kus elamine maksis 70 kr/päev ja 10 kilo mandariine 125 kr, transpordiks alati hääletamine (maailma kõige lihtsam maa hääletamiseks: nad pelgavad sind selleks liialt, et sind kusagil mujal kui täpselt soovitud kohas maha panna, isegi kui see nende endi teest kõrvale jääb ), on ka Tokyos võimalik ilma tapvate kulutusteta elada (muidugi tuleb odavaid variante hoolega otsida, aga nad on olemas)
      Ränduri suureks abimeheks on siin iganädalased kuulutustelehed Tokyo Notice Board ja Metropolis kust leidsime külalistemaja linna keskel (180 kr.) ja kasutatud jalgrattad (350 kr.) mis meid ühistranspordi kasutamisest päästis. Kui aga pole kavas linna nii kauaks jääda, et ratta ostmisel mõtet oleks, saab ka metroos ilma majandusliku põntsuta hakkama. (Vihjeks: pikakõrvaline tuttsabaga loom.)
      Originaalis oli siinkohal järgnev nurksulgudes lõik, mille võib lõppvariandist ehk välja jätta itc [Tegelikult on mul pisut häbi seda järgnevat mitte just kõige seadusekuulekamat lõiku kirjutada, kuid mu arust veel koledam oleks kui mõnel kaasmaalasel see lahe linn avastamata jääks, ning ta oma reisi kavandatust lühemaks lõikama peaks tänu sellele, et transport meeletu kiirusega kogu ta rahatagavarad neelab! Nii et pean oma kohuseks avastatud rahakokkuhoiumooduseid lugejaga jagada.
      Leebem varant on osta poole hinnaga lapsepilet, (10 - 20 kr), seiklusrikkam aga lihtsalt inimmassi sees väravatest läbi jalutada, (suurimast jaamast käib päevas läbi miljon inimest), väiksemates jaamades kus inimesi napib ja kontrolör kõrval seistes asjal silma peal näib hoidvat (tegelikult ta tihtipeale lihtsalt tukub avalisilmi), aitab sind läbi eneskindel lähenemine ja võluvahend - mapp sinu käes, mille eesmineja kõrvale sirutad, et värava sensor aru ei saaks et üks inimene lõppenud ja teine alganud on. Kui trikk läbi ei lähe ja sul pehmetest väravatest lihtsalt läbi jalutada tuleb, teeb masin sõbralikult "ting-tong" ja leebe naisehääl ütleb midagi, mis hääletooni järgi võiks tähendada umbes: "Ole ikka teinekord hea laps ja püüa ikka pilet osta." Selleks ajaks kuid on juba su jäljedki jahtunud.]
      Toidu- ja olmekulutuste mõistuse piires hoidmiseks on välja mõeldud 100-jeeni poed (100 jeeni=12-13 kr.), kust saab peale toidu palju muudki eluks vajalikku, mille ostmiseks tavalistest poodidest kuluks terve varandus, näiteks kõikvõimalikku make-up'i, lõhnasid, kehahooldus- ja majapidamisvahendeid, jne. jne . Kui sa uustulnukana nende poodide olemasolust veel teadlik pole, võid nagu mina, kulutada näiteks peitepulga ostmiseks 300 kr, selle asemel et sama siit 13 kr.-ga saada.
      Paljud restoranid pakuvad 125 kr. eest "all you can eat" lõunasööke.
      Jaapanlased
      Loomuldasa pisut häbelikud, rahumeelsed, välismaalasekartlikud (neilt näiteks teed küsides on soovitav seda rahulikul häälel ja naeratades teha, et neid mitte hirmutada), korda armastavad, mobiiltelefone klõbistavad, (mõistagi moblasid, millega saab ka fotosid teha ja saata), viisakad, lapselikult kergesti lõbustatavad. Iseäranis maarajoonides, kus "gaijinid" (välismaalased) nii levinud pole kui Tokyos, piisab sul vaid suu lahti teha (pole tähtis mida sa ütled) kui kogu seltskond juba aplodeerima ja tunnustavalt naerma puhkeb. Paljud gaijinid näivad seda rock-staari seisust täiel rinnal nautivat. Paljudest nohik-poistest näiteks, keda tüdrukud kodumaal suurt ei märganudki, saavad siin mängleva kergusega supermanid ja kohalike beibede jumaldusobjektid.
      Suurem osa noortest linnatänavail on blondeeritud juustega (alustades kõiksugu pruunidest toonidest ja lõpetades suisa blondidega), paljud lasevad silmi suuremaks lõigata ning ihalevad ka suuremat nina, et aga rohkem gaijini moodi olla. Püha müristus! See näib nii absurdsena, et siinkohal meenub masendav dr. Peep Pree Kahvli saatest: "Iga naise juures annab midagi korrigeerida itc" ja okse tuleb peale.
      Lemmikjututeemaks on metroo (seal veedab ju igaüks suure osa oma päevast). Vahetatakse infot sellest, kui pikk on täpselt kojusõit, millises jaamas ümber istutakse jne. Moes on koguda oma metrooliini nimega nänni. Gaijin-e ja inglise keelt peetakse üldiselt kangesti cooliks. Inglisekeelseid, tihtipeale mõttetuid lausekatkeid topitakse uljalt kuhu aga võimalik. Näiteks: Tokyo tänaval pahaaimamatult patseeriv 10-aastane plika, seljas pusa mis nendib: "Spread Beaver" (Vonneguti radadel: pärani piiber); mudilane kärus, jalas teksad kirjaga "The Power of Punk" ; paljunäinud Austraalia hipist keeleõpetajat shokeeris loosung ta varateismelise õpilase särgil: "Suck and blow is what I know" jne.
      Seda nooremate vaimustust ei jaga sugugi vanem generatsioon, kellest paljud veeretavad süü riigi majandusliku allakäigu ja hukkaläinud noorte eest lääne peale. "Me pole muud kui USA orjad," olen mitmest suust kuulnud. USA mainele ei tule just kasuks Jaapani lõunapoolseimal Okinawa saarel asuv USA sõjaväebaas (Jaapanil pole peale seda kui USA tuumapomme loopides maa okupeeris, oma sõjavägegi), mille sõdurid umbes aastas korra millegi jälgiga hakkama saavad, nagu näiteks 12-aastase jaapani tüdruku mitmekesi vägistamine, mis küll palju meediakära ja jõuetut raevu tekitab kuid mille puhul radikaalsemaid karistusmeetmeid ette võtta pole võimalik, sest baas on USA territoorium, ning Jaapani seadused seal lihtsalt ei kehti. Tahate kuulda, mida neil sõdureil televisiooni vahendusel jaapani rahvale õelda oli? Siin see on: "We are sorry." Ja jutul lõpp.
      Ma pole veel kohanud rahvast kellele nii väga kummardada meeldiks kui neile siin. Kummardatakse tervitades, hüvasti jättes ja tänutäheks. Isegi õhtuse uudistesaate diktorid, ekraanile ilmudes kõigepealt kummardavad vaikides nii sügavalt, et pealagi paistab ja siis alles tervitavad sõnadega. See komme hakkab muuseas külge, ilmselt pean end Eestisse jõudes tagasi hoidma, et mind poolearulisks ei peetaks kui näiteks teed ületades mulle teed andnud juhi poole tänulikult koogutama kukun. Mu eesti sõbranna ohkas kord: "Igalt välisreisilt tulles on sul mingi uus imelik komme kaasas".
      Ennenägematu on siinne teenindaja alandlikkus kliendi suhtes. Kuigi tegu võib olla kasvõi millegi nii tühisega nagu trukkide ostmine, on müüja alati suisa rohust madalam, pisut kühmus, pidevalt koogutav, nagu kardaks peksa saada kui sulle küllalt meelepärane pole. Ning midagi sulle ulatades teeb ta seda tingimata austust väljendades kahe käega. Kummardamisega käib koos pidev vabandamine. Vabandatakse hüvastijätuks ja telefonikõne lõpus ning ka siis kui keegi sulle näiteks midagi kingib :).
      Siiski, on hetki, mil kaovad jaapanlaste rafineeritus ja häbelikkus. Need hetked saabuvad tavaliselt pärast paari klaasi saket (riisivein). Purjus kodanikule on lubatud paljud asjad, mille peale muidu kulmu kortsutataks, kasvõi näiteks tänaval urineerimine (kui sa just naine pole). Ja pidutseda neile meeldib.
      Veel üks mu arust kõnekas tähelepanek, mis räägib nende sõbralikust loomusest nii mõndagi. Kord ühel karaoke-peol, jäin mõttesse kuulates noormeest, kel viisipidamisest vähimatki aimu polnud, kuid kes sellest hoolimata täiel rinnal andunult oma lemmiklaulu esitas ja kuigi tema mikrofonist võimendatud kakofoonia kõrva kriipis, ei tulnud kellelgi pähegi tema poole ühtki halvustavat ega kriitilist sõna visata - kõik hoopis plaksutasid tunnustavalt kui ta lauluga ühele poole sai. Tal polnud kordagi mõttessegi tulnud oma talendi puudumist häbeneda. Kodumaal poleks selline olukord võimalik, mõtlesin. Siin aga pole mõnitamine moes, isegi sõbralik nõõkimine mitte. Kui armas.
      Isegi sinne huumor väljendab nende siirust ja on vastupidine meile omasele sarkasmile ja irooniale, siin on see rohkem slapstick (kuidas seda eesti keeles õelda?), noh umbes nagu vahtkummist nuiaga pähe tagumine vms. Näide: kui kord suusakuurordis hotellis tööpäeva alustades hõiskasin tehtud entusiasmiga: "Kõige rohkem maailmas armastan ma peldikuid küürida!", siis arvas jaapanlasest kolleeg (kes ilmselt me imeliku huumorimeelega juba rohkem kursis oli) vajalikuks uustulnukast kolleegile selgitada: "Tegelikult teeb ta ainult nalja ja tahab sellega õelda, et talle peldikute küürimine eriti ei meeldi " :).
      Otsekohesust peetakse ebaviisakas, vastakaid arvamusi suisa vulgaarseiks - sa saad pigem kuulda närvilist itsitust kui vastaspoole tegelikke vaateid. Nende jaoks on ülimalt raske, kui mitte võimatu millegiga mitte nõus olla või siis eitavalt vastata. Pigem näeb nende vastus välja nii: "Aga mis sa ise arvad?" või "Miks sa küsid minult selliseid küsimusi?" Nende kuude jooksul olen paljusid kohalikke kiusanud küsimusega: "Noh, ütle, kas sinu arust me, gaijinid, oleme jaapanlaste arust haisvad?" (on üldteada, et me keha lõhn on tugevam kui nendel ja seega nende haistmismeelele pisut solvav). Võite ette kujutada nende kimbatust ja neid vingerdavaid vastuseid mida ma kuulda sain: "Ei ole! Kes sulle seda ütles? Meie oleme ju samuti haisvad"
      Tõele kõige lähemale jõudis pika pinnimise peale noormees pärast seda kui temaga paar kuud külg-külje kõrval töötanud olime: "Noh, võibolla mõni inimene tõesti arvab nii, aga mina pole küll kunagi seda mõelnud!".
      Ebaviisakas on ka tänaval söömine (erandiks vana hea jäätis), kuigi gaijini jaoks pole kõikvõimalike reeglite rikkumine just surmapatt. Vastuvaidlematult ropp on aga nuuskamine. Sündsamaks alternatiiviks on lärmakas stoiline luristamine, kuni leiad mõne privaatse koha kus see ropp asi omaette korda ajada.
      Lärmakas luristamine on miskipärast kombeks ka nuudlisuppi süües. Jälgisin kõrvalt, kuidas see heli mu kõrva riivas ja mõtisklesin: "Näe, kui ühiskonna poolt rikutud ma olen! Huvitav, milline oleks mu loomulik reaktsioon sellele nähtusele kui mulle poleks lapsest saati pähe taotud, kuivõrd ebasünnis on suppi luristada? Kui suhteline on kõik siin maailmas.
      Grupp (perekond, kolleegid jne.) on tunduvalt tähtsam kui üksikisik, ilma grupita puudub inimesel point. Kõik teised määratletakse kas grupi sisse või väljaspoole kuuluvateks. Mõned gaijin -id, kes siin keelt ja kultuuri õppides aastaid veetnud, tõstavad lõpuks meelt heites käed üles: "Selle kultuuri sisse on võimatu pääseda!" Aga võibolla seisnebki see "sisse pääsemine" oma prioriteetide allutamises grupi omadele, mida paljud gaijin-id pole valmis tegema.
      Tavaliselt jäädakse samale ametipostile kogu eluks, (kuna palk kasvab koos firmas töötatud ajaga), nii et lõpuks veedabki mees koos kolleegidega palju rohkem aega kui perega. Kuna kodu asub tihti Tokyost vähemalt 2 tunni tee kaugusel, ning tööpäevad on pikad, ta tihti nädala sees koju ei jõuagi. Seks tarbeks on neile öö mööda saatmiseks välja mõeldud klaustrofoobilised kapsel-hotellid - tillukesed toapugerikud, kuhu peale voodikese ja teleka seina sees muud ei mahugi.
      Huvitaval kombel pole vähimatki tähtsust sellel, mida sa täpselt ülikoolis õppisid, sest kompanii ise õpetab sind välja täpselt nii nagu neile sobilik. Näiteks üks kes kirjandust õppinud, maandus advokaadibüroosse, teine neiu, saanud kraadi seksuaalkäitumises töötab nüüd pangas, me plasmafüüsikust sõber pühendus pärast raadi kaitsmist hoopis piloodiameti õpingutele. Noorel aga, kes ühe aasta Saksamaal töötanud, on hiljem raske jaapanlaste kompaniis tööd leida, kuna väljamaa muutvat inimese liiga iseseisvaks:)
      Turvaline
      Maarajoonides ei vaevuta maja ega autouksi lukustama. (Kui palju on maailmas järele jäänud maid kus niiviisi elada võib?) Tokyo tänavatel seisavad puntras lukustamata jalgrattad, mida nähes võib tekkida kiusatus ta sealt lihtsalt ühes võtta ning temaga päikeseloojangusse sõita. Siin asjad nii ei käi - politsei on agar ratturite dokumente kontrollima. Kord peale keskööd jäises kevadtuules kodu poole vantsimas, peaaegu komistasime külmal kõnniteel lebavale "salaryman"-ile (ühine nimetaja ülikonnas palgatööliste kohta), kes oli enne kojuminekut otsustanud väikese kosutava joobnud uinaku kasuks külmal asfaldil. Näol vaevumärgatav õnnis naeratus, näis ta oma olukorraga ülimalt rahul olevat. Inimesed tema ümber häirimatult oma õiseid asjatoimetusi jätkamas itc. Teda seal kaitsetult pikutamas vaadeldes jooksid silme eest läbi pildikesed kodust: tüli norivad joodikud, verised kaklused, rõõvkallaletungid - mingi teine planeet vist.
      Metroos, kus enamus inimesi veedab 1-3 tundi oma päevast, pannakse pagas lihtsalt pea kohale restile, et siis pingil istudes sügavasse õiglaseunne vajuda. (Neil on haruldane anne minutiga uinuda et siis täpselt oma peatuses virguda.) Kui juhtud midagi kaotama, siis tõenäoliselt leiad oma kadunud asja hiljem leiubüroost. Ainus, mis (peale maavärinaohu - viimane Big One, mis Tokyo maatasa tegi oli küll aastal 1923, kuid väiksemaid tuleb ette pidevalt; ühel öösel ärkasin selle peale, et me 5-korruseline paneelmaja nagises ja vibreeris, ning köögis kolisesid nõud itc. Keegi ei oska ette kujutada, mis juhtuks tänapäevases pilvelõhkujalinnas, kui maaema end taas korralikult raputama suvatseks hakata) su turvalisust ehk häirida võib, on käperdajad. Mul endal seda küll kordagi kogeda ei õnnestunud kuid kuulsin mitut tüdrukut rääkimas ontliku välimusega keskealistest meestest, kelle käsi rahvarohkel tipptunnil metroos otsekui kogemata õrnalt üle su rinna vms. libiseb. Häda on selles, et esimese hooga ei saa ju aru, kas see tõesti polnud vaid juhuslik puudutus. Jaapani naistel on tavaks piinlik olukord häbenedes maha vaikida, kuid palju efektiivsem oleks käperdavast käest kinni haarata, ning häälekalt hõigata "chikan!" (pervert!) Kui üks saksa neiu aluspesu oma teise korruse rõdule kuivama riputas ning selle järgmisel hommikul varastatuna leidis, soovitas politsei tal edaspidi ettevaatlikumalt käituda :)
      Mehed ja naised 26a. on enam-vähem see viimane piir, millest kauem naised abiellumisega oodata ei kannata. Siis tulevad appispetsiaalsed "Leia endale abikaasa" peod. Abielludes lahkub enamus töölt ja jääb koduseks. Muuseas, enne leibade ühte kappi panemist on normaalne palgata detektiiv, et nuhkida välja, ega potensiaalse abikaasa suguvõsas pole burakumin'i verd (s.o. ajalooline madalam klass kes tegi tõid mida teised teha ei tahtnud, nagu lihunik, nahatöötleja jne. nende avalikdiskrimineerimine on siiski illegaalne.)
      Mehe-naise rollid paistavad ikka veel kindlalt paigas olevat. Mehe mureks on koduvälised afäärid, samas kui naine kodu siseasjadega tegeleb. Naise roll on meest kuulata, tema vajaduste rahuldamise eest hoolt kanda, ta frustratsioonidele ventiiliks ning üldse igati toeks olla. (Iga eduka mehe taga on ju teadagi naine. Iga eduka naise taga on tema ise.) Muutused selles vallas toimuvad kuid tunduvalt aeglasemalt kui läänemaailmas. Võrdsete palkade ja töötingimusteni on veel pikk maa minna. Sakslannast tuttav kurtis, et tööl on suitsunurgas suitsetamine lubatud vaid meestel, naised pidavat seda tillukese köögi nurgas, peaaegu et salaja tegema.
      Palgapäeval toob mees kogu oma palga naise kätte, millest siis too mehele iganädalast taskuraha annab, poes, kosmeetikus ja kursustel (nt. inglise keel, käitumine (moes on õppida, mida ja millal öelda), ikebana) käib, perepuhkusi planeerib. Mul on siiski kahtlus nimega Kuri, et eks need mehed ikka salamisi osa rahast endale jätavad, et jääks ära ebamugav selgitamine teemal, miksnad mõnes striptiisiklubis v. bordellis mingil õhtul nii palju kulutasid.
      WC Eriliseks vaatamisväärsuseks on tualetid, kus nupulevajutusega saad esile kutsuda veesolina sarnase heli, et sa ei peaks oma loomulike asjatoimetustega kaasaskäivate häälte pärast kaaskodanike ees silmi peast häbenema, nupuvajutuse peale sõidab poti sisemusest välja toruke, mis sind hellalt puhtaks peseb, teisele nupule vajutades ilmub toruke erineva nurga alt, võimalik on tellida ka prilllaua temperatuuri ning rullida sellele kaitsev paberkate. Ainus, mida ma kogu oma nutikuse juures välja mõelda ei suutnudki oli see, kuidas lihtsalt vett peale lasta!
      Müügiautomaadid Jaapani 120 milj. elaniku kohta on automaate 20 miljonit ning neil on linnapildis suur osa (absoluutselt arusaamatuks jääb, miks küll keegi nende klaase sisse ei peksa ja tasuta tänavapeo lootuses neile kirvega ei viruta nagu mujal maailmas kombeks). Automaadist saab osta kõike: karastusjooke, kuuma kohvi teed ja suppi, suitsu, õlut, saket, viskit, riisiroogi, burgereid, lipse, arvuti tarkvara, kondoome, pornot. Second-handi fännid võivad 400-600 kr. eest osta kolmekaupa vaakumpakendisse pakitud koolitüdruku kantud aluskad, koos oletatava omaniku fotoga. Milline ideaalne suveniir.
      Trendihullus Kõige tähtsam asi maailmas on olla MOES, olla iga hinna eest COOL. Ja kõige coolim on olla underground. -- Kõige-kõige coolim on muidugi olla David Beckham, aga kuna see paljudele kättesaadav pole siis jääb neil üle vaid pikemalt mõtlemata osta kõike millelt tema nägu vastu vaatab, alates kommidest ja lõpetades autode ja elukindlustusega.
      Hea näide hullusest on ka firmamärk Bathing Ape (võI Alba Rosa võI Final Home jne.), millest keegi nagu midagi ei tea, aga mida kõik ometi kannavad. Firmapoe ligiduses pole mingil juhul näha suuri silte, ning ilmtingimata peab ta asuma keldrikorrusel nagu top secret. Underground olla on nii tähtis ja niiii hip! Nende absoluutselt mittemidagiütlevad ühevärvilised T-särgid maksavad u.1300 kr. lihtsalt sellepärast, et kuskile on peidetud logo Bathing Ape!
      Taolistes poodides võib juhtuda, et müüja lihtsalt keeldub sulle mingit rõivaeset müümast, kuna see sulle EI SOBI ning aitab leida midagi, mis su seljas coolim välja näeb! Muidugi toimuvad Bathing Ape nime all ka "salajased" underground kunstinäitused, kus keerutavad plaati underground dj-d, ning underground telesaated. Imelik, leidsin ükspäev, nad punnitavad nii jäägitult coolid olla, et lõpuks hakkab tunduma et nad ongi coolid!
      Moes on: kõik, mida telekast piisavalt agressiivselt ette sõõdetakse, kõik staarid, olla võimalikult gaijini moodi, moblaantennide küljes tolknevad tillukesed mänguloomakesed, kuni kümme tükki korraga, hip-hop musa, jaapani pop, kulme kitkuvad noormehed (Tokyos kitkumata kulme ei leiagi), tüdrukutel laigulised sõjaväepüksid koos pikkade teravate ninadega tikkkontsadega, rasedate T-särgid, Hello Kitty (meie 25-27-aastaste põlvkond peaks lapsepõlvest mäletama seda ajulageda kassi pildiga T-särki, see oli ainuke välismaa kirjaga särk, mis meil stagnaajal saada oli. Siin on terved Hello Kitty poed mõttetut stuffi täis), blondeeritud juuksed, värvilised kontaktläätsed, solaariumibeibed on rohkem nagu paari aasta tagune rõõgatus, kuid neid näeb ikka veel üsna märkimisväärsel hulgal ja muidugi kõige tähtsam: mõõdapääsmatud Louis Vuittoni kotid itc (kui sul Vuittoni kotti pole, siis sa nagu polekski tüdruk!)
      Vuittoni uue poe avamisel (mitte et tema poode Tokyos enne poleks olnud!), veetsid mõned järjekorras kaks ööpäeva, et aga kindlasti avamise sooduspakkumisest osa saada. Mu tuttav, kes teisel päeval poodi külastas, pidi sabas seisma 40 minutit.
      Mainimata ei saa jätta ka organiseeritavaid paaripäevaseid moereise näiteks Itaaliasse, "spetsiaalsetele Gucci või Prada soodusmüükidele Milaanos" itc
      Vahest mõtlen, et ma pole veel näinud nii Jumala-kauget maad kui see siin. Vaat, mis juhtub, kui inimesel langevad päevakorrast ära elutähtsad mured mille nimel rabelemisele vaesemate maade inimesed oma elu kulutavad: (mida süüa, kus magada, kellega sugu jätkata, kuidas end turvaliselt tunda) - kui hinges just Jumalat pole, poeb sinna tühjus. Siin on inimesed on oma sisemise tühjuse täitnud religiooniga mille nimi on shopping ning järgivad seda ustavalt ning vankumatult. Nende pühamud - massiivsed kaubamajad - on alati rahvast tulvil. Ja küllap juba jätkub neid, kes selle eest hoolt kannavad, et shoppingu-usulistel juba igav ei hakkaks - alati annab ju järjekordseid jaburusi välja mõelda, mida siis osava PR-ga lihtsameelsetele usuhulludele ette sõõta.
      Juukselõikus maksab siin u. 750 kr. kuid eriti trendikas kultussalongis ollakse valmis välja kõhima ka 1500 kr. (et saada Just Seda Soengut). Juuksurid teenivad kosmilisi summasid. Tokyo väärib mu arust maailma soengupealinna nime. Kui palju originaalsust, geniaalsust, julgust, hullumeelsust ja lihtsalt friiklust! Ilmselt tuleb see sellest, et materjal on neil kõigil absoluutselt ühesugune - mustad karmid sirged paksud juuksed - ning juuksuril tuleb ellujäämiseks lihtsalt nahast välja pugeda, et aga klientide täitmatut cooli-nälga rahuldada. See ei tähenda muidugi, et nad kahvanägude juustega midagi mõistlikku peale hakata oskaksid.
      Beibed Nadalalõppudel saab Harajuku jaamast veidrate olendite kogunemispaik. Teismelised plikad (ja mõni üksik poiss) kehastuvad ümber tumeda gothic(mis see eesti keeles on?) make-up-iga (vt.Marilyn Manson, Alice Cooper, Kiss itc) kaetud sado-maso-emandateks, lihtsalt punkideks, lõhkiste võrksukkadega vampideks, dramaatilise ilmega sinihuulelisteks portselan-nukkudeks, liialdatud meditsiiniõdedeks, (loomulikult müüakse neid kostüüme valmiskujul sealsamas lähedal alternatiivsete noorte lemmikul shopingutänaval) ning hängivad seal pakkudes turistide suureks meeleheaks Tokyo põnevaimat vaatemängu, nukk kaenlas, sigarett ühes, pulgakomm teises käes, hambaklambrid suust välkumas. Rõõmuga on nad nõus su kaamera jaoks poseerima. (Vt. kindlasti ka kauboisaabastes ja nahkariietet rokabillisoengutega (vt: Leningrad Cowboys) kutte, kes kõrval pargiteel makimusa (vt:Elvis) järgi õhinal oma stiliseeritud tantsurutiine sooritavad) õhtu saabudes viivad rongid kogu selle kireva seltskonna fantaasiamaailmast tagasi reaalsusesse, nende näotutesse paneelmajakorteritesse.
      Esikoha veidruse edetabelis peab siiski loovutama tänavatel tikkkontsadega saabastes tippivatele tibidele, kes miskipärast astudes varbad tugevalt sissepoole suitavad (seda peetakse vist "nunnuks") mis pahatihti nende kõnnaku ebakindlalt vaaruvaks koperdamiseks muudab. Ja siis need kihistavad lõpuklasside kooliplikade kambad, kes vaevalt peput katvate volditud minidega talveilma trotsides, (põhjapool oli talvel üsna tavaline -10-15 C!) jässakad kintsud külmast sinakad kuid sellest hoolimata paljad (v.a. valged lontis säärised), on pärit otsekui mõnest pornoajakirjast või tiirase vanamehe unelmast.
      Vaevalt saaks keegi vastu vaielda tõsiasjale, et jaapani plikad on kõige tüdrukulikumad tüdrukud maailmas. Saledate ja siledatena (trullakus näib jäävat maha kooliaastatesse) näevad nad välja vaid pool oma tegelikust vanusest! (ironiseeris Sirli kadedalt)
      Kujutage ette 25-aastast miniatuurset kahe patsiga "daami", peas roosad miki-hiire pildiga kõrvaklapid, käes roosa või helesinine kotike mõne teise multifilmitegelase pildiga, kotis karvane südamekestega rahakotike ning märkmik sõbrannade piltidega, mobiili antenni küljes tolknemas terve loomaaed, näol mitte ühtegi jälge pisimastki kortsupojast, teie vestluse ajal korduvalt vaimustunult hiirehäälselt piiksudes kihistades ja käsi plaksutades üles-alla hüppamas, ja te näete, et ma ei liialdanudki.
      Kõige tunnustavam sõna beibe sõnavaras on "kawaii!" (nii armas! ehk nii nunnu!) Kui nad shoppama lähevad, siis riideid selga proovides pole mingi asi iial "lahe", "stiilne" ega "seksikas", vaid ikka ja alati "armas". Olgu siis tegu võI kõige rämedama lateksist needitud mitte midagi saladuseks jätva sekspesuga - ka see on "nunnu". Beibed omal algatusel tavaliselt eriti vestlust arendama ei kipu - iseäranis siis kui flirtimiseks läheb - on neil selle asemel varuks spetsiaalne suuresilmaline "Bambi-look", torusse aetud huuled ning imestust/imetlust väljendav häälitsus "ee-eeh?" Paljud lääne mehed, kes üleemantsipeerunud ja võrdõiguslikkust taganõudvatest iseteadlikest naistest surmani tüdinud on, peavad siinseid plikasid vastupandamatuteks. Kuigi teinekord olen kuulnud ka väsinud ohkeid: "Miks neil ei või siis kunagi millegi suhtes oma arvamust olla?"
      Beibede jaoks on jälle hirmus popp olla gaijini pruut. Tundub, et seksinälga ei jääks siin küll ükski kahvanägu. Seda enam et neid kihutab tagant ka uudishimu teada saada, kas siis tõesti kõigil gaijinidel noku põlvini ulatub, nagu rahvasuu pajatab. On ette tulnud juhtumeid, kus õisel tänaval nokastanult suhtlemisaltid salarymanid naljatamisi kahvanäo jalga põlve kohalt kobavad, et asjasse selgust tuua.
      Nüüd tükike "elutähtsat" infot, mida naljalt mõnest reisibroshüürist teada ei saa: saunas nägin, et tussukarvad on neil hirmus pikad (u.3-4-cm) ja sirged, selle asemel et krussis olla! ning turritavad isekalt igasse ilmakaarde nagu siili okkad! Taavi luureandmed meestesaunast: neil on kombeks väikest rätikut häbelikult oma strateegiliste kohtade ees hoida.
      Seks ja porno Pärast siinset ei saa ma nõustuda kellegagi, kes Taimaad Maailma Seksipealinnaks nimetab. Siin toimub KõIKE, ja siin on kõik kuidagi creepier (kuni suudan siia mõne parema eestikeelse vaste välja mõelda, pean ütlema: haiglaselt tontlikum itc). Jaapani mehed näivad üheskoos olevat südameasjaks võtnud et mitte ükski nende perversne fantaasia reaalsuses teostamata ei jääks. "Ejaculation industry" on massiivne. Peale tavalise prostitutsiooni, ning sadade hostessi- ja stripiklubide (millest pea igaühest leiab muuseas leiba teenimast ka mõne pikakoivalise eestlannast kaunitari - meie tillukese rahvaarvu juures on see imekspandav - võtkem seda siis kui komplimenti oma naiste ilule, millest suurepärasemat "Eesti märki" välja mõelda pole võimalik, ükskõik kui kõvasti ka ei punnitaks ning kui palju miljoneid selle märgi väljamõtleja-tiimile ka ei eraldaks!) Hoiatuseks: veel rohkem on aga neid, kes siia lihtsameelses õhinas õnne otsima tulnutena mõne aja pärast pettunutena/petetutena, viimasestki rahanatukesest ilmajäänutena, koju naasma peavad) on olemas veel kümneid liike kiimalisi klubisid, mis kõik pakuvad salarymanile erinevaid mooduseid vaevast lahti saamiseks. Näiteks: Touch Club, kus saab koolivormis plikasid käperdada, võI siis lahti riietada ning kes alasti sulle sülle istuvad samal ajal kui sa oma äriparneritega väikest õhtust drinki teed. Klubid, kus neiud on meditsiiniõe või kontoripreili riietes (esimesel päeval Tokyos teenis ära meie naerupahvaku iseenesestmõistetav nimesilt ühe klubi uksel: "Sexual Harrasment Office Lady Company" (seksuaalse ahistamise kontoripreili kompanii); on klubid mis kujundatud metroovaguniteks, kus sinu ees seisev (sina istud) kooliplika ei pane sugugi pahaks kui kasvõi peadpidi ta seeliku alla sukeldud, on "soap-land-id", kus sind meelalt seebitatakse ja pestakse ja pärast "teadagi mis", on Pink Salon-id kus saab kõiki mõnusid väljaarvatud otsene seksuaalvahekord, on salongid nimega Fashion Massage, kus seda sama saab stiliseeritud riietes (näiteks sado-maso mistress) neiult; on bondaget, väljaheitemänge, lastepornot jne., jne.
      Välismaalasest kiimakoti lootus sellest kõigest osa saada on aga kaduvväike, sest tavaliselt ei avata su jaoks klubi uksigi, (v.a. muidugi võrdlemisi süütud hostessi ja stripiklubid) kui sa just mõne prezhtiizhika kohalikuga koos minema ei juhtu. 16-17a. kooliplikade seas on täiesti normaalne, kui sul on "sugardaddy" ehk "helper" nagu siin õeldakse ehk maakeeli "kabistaja", kes teatud teenete eest tüdrukut rahaliselt aitab ning teinekord shoppingule võI Disneylandi viib. Sugardaddy-sid näeb pärastlõunal keskjaama lõunapoolse sissepääsu juures, kus nad sobiva "abivajajast" neiuga (kes ka kogemata kombel just sinnakanti uitama sattunud) nagu muuseas silmsideme loovad ja pärast paari vahetatud sõna koos lahkuvad. Näiteks Love Hotelli - stiilselt kujundatud diskreetsed ruumid, (olen kuulnud isegi Vinni Puhhi stiilis ruumidest!), mida saab rentida tunnikaupa.
      Kõik see, millest siin rääkinud olen on tegelikult vaid tühine pinnavirvendus ja jäämäe tipp ning, palun, ärge seda oma arvamuse kujundamisel jaapanlastest liiga tõsiselt arvesse võtke! Suurem osa neist polegi ju tegelikult mõttetud moehullud või perverdid vaid on täiesti normaalsed inimesed rahulikult oma elusid elamas. Peale siin elatud kuid oleme jõudnud äratundmisele: et kui kogu sellest veidrusest lõpuks üle saada, mis siia saabudes igal sammul vastu vaatab, hakkad lõpuks selle taga nägema lihtsaid, armsaid ja sõbralikke inimesi. Enam ei pane tähelegi asju mis mind algul ahhetama panid ("nad on siin kõik nii ühte nägu!"), näod ei tundu enam sugugi üksteisele nii sarnased olevat, ühel hetkel märkasin hoopis, et nägude kategooriad on siin teineteisest vähemalt sama erinevad kui kodumaal, mõnel on näiteks paksemad huuled, mõnel pisut etteulatuvad hambad, mõnel lohud põskedes, mõni on nohiku, mõni elumehe nägu itc
      Mitmed gaijinid on hoiatanud ka "vastupidise kultuurishoki" eest, mis inimesele siit tagasi "reaalsusesse" minnes osaks saab. Siis olevat kangesti raske järsku leppida sellega, et inimesed su ümber on ühtäkki suured kui Koljatid, lihavad, punetavate ninadega, isekad ning üksteisest nii meeletult erinevad, et pea hakkab ringi käima.
      Üks on kindel, me tuleme siia üsna pea tagasi - sest täiesti avastamata on ju veel maa siberimoodi karge põhjaosa oma kuumaveeallikatega ja metsiku looduse ning loomadega, kes sind ei karda, kuum lõunaosa troopilise ookeani, kirevate kalade ja puuviljadega, ajalooline sulnis Kyoto linn ja veel palju-palju imelikke, armsaid inimesi.
      Mai 2003.,Bali
      Mõni fakt mis esialgu jutu sisse ei mahtunud kuid siiski huvitav teada on:
      Keel: Kõnekeel on lihtsam kui arvata võiks, kuna hääldus eesti keelega sarnane, nii et pärast paarikuist usinat õppimist peaks igapäevased asjad maakeeli aetud saama. Kirjakeel aga on paras peavalu, ning selle mingilgi tasemel selgeks õppimiseks peaks aega varuma minimaalselt 5 aastat, kuna ta koosneb kolmest erinevast tähestikust, millest katakanas ja hiraganas on kummaski märke 48, iga märk tähistab silpi, esimesega märgitakse võõr ning laensõnu, teisega tavalisi sõnu (need saab selgeks pärast paariõhtust tuupimist), kuid siis tuleb see vigurivänt kolmas tähestik - hiinlastelt näpatud kanji millega tähistatakse enamikku sõnu keeles, mis näeb välja nagu oleks keegi tindiste jalgadega üle paberi kakerdanud.
      Iga kanji märgib mingit tähendust, näiteks "roosa", "konn" või "kargama", neid krutskeid peaks igapäevase suhtluse jaoks tundma u. 2000.(Kokku on neid umbes 20 000)
      Kõiki kolme tähestikku kasutatakse segamini, kirjutatakse ülalt alla, kusjuures sõnavahed puuduvad. Juku ja Mari on siin tavalised nimed. Hanami Aprillis - mais valdab kogu maad kirsiõite maania. Ööpäevastel pidustustel on suur osa ka sakel ning kaasaskantavatel karaokemasinatel. Tihti ööbitakse õite puhkemise öödel väljas, et järgmise päeva pikniku jaoks sulnimat kohta saada. Kõik kohad on täis kirsiõisi nii lähedalt kui eemalt pildistavaid inimesi. Tavaline on ka vaatepilt, kus mõni tööleruttav meesterahvas katkestab peatub ning kõnnib õites puu juurde, võtab õites oksa kätte, imetleb seda mõne harda hetke jooksul ning jätkab siis töölerutamist. Kas poleks hoopis mõttekam asjast suuremat numbrit teha siis kui kirsid kord valmis saavad? '
      Käesolev aasta kannab Jaapani ajaarvamise järgi numbrit 15, sest just nii kaua on viimane keiser võimul olnud.