acer

Uus kasutaja, liitus Tripiga 8 aastat tagasi
1 meeldimist
3 postitust / 12 kommentaari
0 (0%) külastatud sihtkohta
Viimased kommentaarid

Tänud vastuste eest,

tunne on palju julgem. Üldiselt lootsin enne uurimist odavamat paketti kui 1800 MYR-i, aga ka see on odavam kui need hinnad mida esialgu leidsin. Proovin nüüd kohad paika panna ja siis marsruudi. Kui Mulusse minna siis vist võikski KK-st sinna kõigepealt lennata, edasi Brunei ja siis Sabahi paigad. Võib-olla Mulu siiski jätame välja, ühele seltskonnast ohtlikes kohtades ronimine ei sobi tervislikel põhjustel.
Kota Kinabalu tundub ka paari päeva väärt olevat, esimesel päeval vaja juba lennuväsimust välja puhata (kokku 28h lendu koos vaheaegadega).
Brunei on selline veidi müstiline koht oma hüperrikka sultani ja kullatud autoga. Oleks patt vaatamata jätta kui sealkandis olen. Saab näha, palju reaalsus ja kõiksugu kirjutised erinevad.

Tere

Plaanis minna märtsi alguses Sabahisse, kohapeal 15 päeva. Mingit reisiplaani esialgu paigas ei ole, paar päeva oleks Kota Kinabalus, külastaks ka Bruneid, veidi tahaks rannas olla, džunglit näha ja puulatvades mööda teed käia. Mõttest on läbi käinud Kinabatangani jõgi, Sepiloki orangutangide varjupaik, snorgeldama ja randa sõidaks Kota Kinabalust mõnele saarele. Danumi org ja Kinabalu rahvuspark tunduvad ka huvitavad, kõikidesse nimetatud kohtadesse küll vist ei jõuaks. Mulu koobastesse seekord samuti vist ei jõua.
Küsimus oleks hindade kohta. Palju Kinabatangani jõetuur üldse maksab inimese kohta, näiteks 3D2N? Tuuripakkujate kodulehel üldiselt hindu väljas ei ole, need mis on on ikka päris kallid, tõenäoliselt eelarvesse ei mahuks.
Palju võiks olla ühe sellise kahenädalase reisi eelarve sealkandis kolmele täiskasvanud inimesele? LP pakub, et expensive on alates 80$ päevas inimese kohta (kõik kulud kokku).
Kas 40€ ööks saab kolmele inimesele normaalse ööbimise (konditsioneer, dušš) koos hommikusöögiga?

Mati

Tere

Ehk saab keegi aidata mõnede küsimustega enne reisi (veebruaris):

  1. Kas hotellid peaks ette broneerima? Või sõidame lihtsalt kohale ja siis vaatame? Esimese öö kindlasti broneeriks aga edasi oleks lihtsam graafik paindlikuks jätta. Kasutaksime sellist odavama otsa majutust pigem, max 40 eurot, mida odavam seda parem.
  2. Kas malaaria ja teised sääskedega levivad haigused on tõsine oht? Peab ennast iga päev sisse Off-itama?
  3. Kummas vanas pealinnas tasuks pigem ära käia, kas Anuradhapuras või Polonnaruwas. Kaldun praegu millegipärast viimase poole. Või on nad liiga erinevad ja tasuks mõlemasse minna?
  4. Milline rahvuspark tasuks külastamist? Elevanti oleks lahe näha aga jaaguar oleks veel ägedam. Samuti paabulinnud. Praegu on plaanis Yala ja võib-olla ka seal lähedal olev Bundala (ehk näeb suurel hulgal flamingosid). Sinharaja tundub ka huvitav. Ja Horton Plains.
  5. Merekilpkonnasid tahaks kindlasti vabas looduses näha. Kas on mõni rand kus see kindlasti õnnestub?
  6. Tamilite piirkonda võiks ka vaadata. Kas Jaffnasse tasub minna, asub siiski saare teises otsas? Või põigata korraks Trincomaleesse ja siis mõned päevad sealsetes randades olla?
  7. Kas Adami mäkke ronimine tasub ettevõtmist? Tundub päris väsitav üritus olevat?

Veidi hilinenud tänud vanaemale vastuse eest. Lennukipiletid on nüüd ostetud, 2. mail lendan Riiast välja, 16. Bilbaost läbi Londoni ja Riia tagasi. Käimiseks jääb 11 päeva, täpselt üks päev vähem kui Mundicaminol soovitatud teelõike kasutades vaja läheks (loodan siiski Burgoses lõpetada). Eks pean siis paar lõiku pikemad tegema kui soovitatud, väiksemates kohtades paistis öömaju ainult vähem olevat, enamikes 1 või kaks.
Rong jõuab SJPdP-i 19.30, sel kellaajal vist ei julge enam teele asuda. Rongi kohta oleks küsimus, kas pilet tuleks ette osta või saab ka kohapealt? Sama busside kohta Burgosest Bilbaosse? Busse läheb 4 korda päevas (lisaks veel mõned „ringiga minevad bussid“), kas samal päeval ostes võib piletist ilma jääda? Ma ei tahaks tegelikult piletitega ajakava väga ära piirata.

Plaanis võtta Prantsuse tee algus mai esimeses pooles ette, planeerimine tundub aga päris keeruline, ehk oskab keegi mõnele küsimusele vastata.

  1. Kuidas jõuda Saint-Jean-Pied de Porti? Ise leidsin odavaima olevat bussiga Riiga, sealt Londonisse, Londonis tuleks öö lennujaamas veeta, edasi Biarritzi, sealt rongiga SJPdP-i. Öö tuleks veeta kohapeal mõnes hotellis, hommikul alustaks teed. (kuidas kohapeal majutusega üldse on mai alguses, kas tuleks ette broneerida?)
    Tundub keeruline ja pikk olevat, milliseid marsruute teised kasutanud on?
  2. Kuidas mai algus üldse sealkandis on? Peaks olema päris soe juba aga mitte tipphooaeg? Mäed on läbitavad?
  3. Plaanis on käia 20 km päevas (tundus algul liiga vähe, aga rohkem vist ei soovitata), umbes kaks nädalat. Lõpetaks siis kuskil Logrono ja Burgose vahel, ehk isegi viimases. Sealt peaks saama Madridi mõne bussiga tõenäoliselt, Madridist peaks kuidagi ikka koju saama. Kas selline plaan tundub OK?
  4. Kui lihtne on õhtul leida öömaja? Siit lugedes tundub, et üldiselt ei ole probleem.
  5. Kui lihtsalt kõhu täis saab? Jääb odavaid söögikohti teele piisavalt või tuleb mõnest poest kraami juurde osta ja võileibu vms süüa.
  6. Milline võiks olla eelarve, ehk siis see mis lennu ja bussipiletutele lisaks tuleks arvestada.
    Ehk leiab keegi aega vastata, eriti vajaks abi transpordi planeerimisel.

Ise olen käinud vaid Palawanil, Manilas peatusime vaid üheks ööks. Palawani kutsutakse „last frontier“, nii nagu ameeriklased Alaskat vist kutsuvad. Saar on Filipiinide kohta päris hõredalt asustatud, ühest kohast teise jõudmine võib päris aeganõudev olla. Port Bartonist El Nidosse läksime näiteks paadiga, umbes 6h, nägime lendavaid kalu ja saime ka vihma. Saab ka maad mööda muidugi. Looduslikult on mõlemad kohad viimase peal, arvatavasti kõige ilusamad kus käinud olen. Fotosid saab teiste reiside seast vaadata siit: http://nagi.ee/photos/tugg/sets/ . Lisaks tasub minna Puerto Princesa rahvusparki kus asub maailma pikim maa-alune jõgi, lisaks matkarajad vihmametsas. Ise võtsime igaks juhuks malaaria vastaseid tablette. Ööbisime sellises kohas: http://www.palawandg.clara.net/index.html . Päris idüllilised ööbimiskohad suurepärase köögiga. Viisaks seltskond nagu Palawanil vist üldse, mingit pidutsemist või veemotosporti kusagil ei täheldanud.

Olen nüüd ka mõned fotod Kambodžas käimisest nagisse üles pannud: http://nagi.ee/photos/tugg/sets/

Angkoris käidud siis nüüd. Üldiselt on lihtne minna, kuigi väntsutamist on omajagu. Bussireisi otse Siem Reapi pakuti ka hotellist kus ööbisime. Arvatavasti oleks ka mujalt saanud. Hinnaks 1000 bahti inimene. Kuna väljumine oleks olnud hommikul 6.30 ja kohal õhtul 18.30, siis otsustasime oma Bangkokis viibimist mõne tunni ja hommikusöögi võrra pikendada ning valisime takso, hinnaks 2000 bahti kuni piirini (taksos oli aknal ka mingi hinnakiri, kus hinnaks 2800.. Piiril viis taksojuht meid mingite tüüpide juurde, kes kohe meie passid küsisid ning mingeid pabereid täitma kukkusid. Mõne aja pärast tuli välja, et täitsid meie Kambodžasse sisenemise kaardid ning kasseerisid selle eest 100bahti inimese pealt, lisaks soovitasid tungivalt oma firmast takso võtta (55 dollarit kuni Siem Reapini), sel juhul ajaksid kogu meie piiriületuse formaalsused korda, mis läheks hulga kiiremalt kui ise ajades. Saatsime nad pikalt, mida oleks tulnud kohe teha muidugi. Oma viga, ega neil mingit mundrit seljas ei olnud, ainult nimesildid rinnas ja ühesugused nokamütsid. Tai piiril tegime siis re-entry viisa nagu veiks siin tripis soovitas ja hakkasime üle silla Kambodža poole astuma. Kohe haakis mingi kohalik end sappa, kes taksot pakkus. Käis meil järgi kuni riiki sisenemiseni, üle tunni aja ma arvan. Väga pealetükkiv ei olnud aga meeldiv ka mitte. Kokku võttis piiriületus pea 2 tundi. Kahe riigi piiride vahel tuleb veits jala käia, sinna on ka suur kasiinokompleks rajatud Kambodža poolele Tai endise peaministri poolt, kus tailased siis mängimas käivad (Tais on kasiinod keelatud). Kambodžas sees, tulid jälle tuttavate nokkmütsidega (ju see mingi suurem firma on seal kahel pool piiri) kutid ja juhatasid meid nn. tasuta riikliku bussi poole mis taksopeatusse viib, kus siis palju taksosid pidi olema. Bussis hulk valgeid juba ees, peaaegu oleksime sisse läind. Samas see kutt, kes meil järgi käis pakkus ikka oma taksot, nokkmütsidega kutid soovitasid seda mitte võtta, et on ohtlik. Võtsime siiski, hind 1200 bahti. Kutt juhatas meid mingi teise tüübi juurde, kes pidi tema vend olema (mida ta muidugi polnud) ja sõitma. Lõpetuseks küsis see takso juurde juhataja tippi ka. Andsime 1 dollari. Takso sõitis Siem Reapi piirini kus meid tuk-tuki peale pandi ja tasuta hotellini viidi. Ainult et kutt sebis end järgmiseks päevaks meile juhiks 20 dollari eest. Oli üks paras lontrus, proovis päevakava pigem enda kui meie järgi seada, seega järgmisteks päevadeks võtsime teise tuk-tuki. Ok, tundub pikk ja keeruline teekond võibolla, tegelikult sõitsime peamiselt kahe taksoga ja kõik oli päris mugav. Alustasime 11.00 Bangkokist ja umbes 17.50 olime Siem Reapis hotelli ees.
Tagasi sõitsime bussiga, ühest nurgapealsest turismibüroost ostsime piletid, 12 dollarit inimene, lubati otse hotelli eest Pattayale. Pileti oleks võinud osta ka Changile või Samuile, sihtkohti oli päris palju.Lahkumine 08.00. Umbes selleks ajaks sõitis mingi mees tsikliga hotelli juurde ja ütles et peame tulema bussifirmasse, see on umbes 300m kaugusel. Kõmpisime siis oma kottidega sinna, osa inimesi juba ootas, osa tuli hiljem. Umbes 09.00 tuli buss, selline väiksemat tüüpi millega nõuka ajal sohvoosis kartulit võtmas käidi. Kotid laoti viimaste pinkide taha hunnikusse, istmed said kõik inimesi täis. Viimastele kohtadele võtsime teepealt peale veel paar jaapanlast ja ühe jalaga iirlase(proteesiga), kes kõva häälega üle bussi oma seiklusi siis pajatas. Üsna tüütu. Buss tegi kaks umbes 20 minutilist peatust (esimene oli üsna kohe peale Siem Reapi ühes külas kus mingi kohalik bussi väljast puhtaks pesi ning meie jäätist ja ananassi osta saime)ning viis meid piirini. Tai poole peal korjas peale mõningast ootamist osa meie seltskonnast üles mikrobuss mis viis meid 500m eemal asuvasse kogunemiskohta. Seal siis tund aega ootamist kuni tuli Pattaya buss. Suhteliselt mugav konditsioneeritud mikrobuss. Pattayal pandi seltskond maha vastavalt nende soovidele, kohale jõudsime umbes 18.00. Juhile jätsime paar dollarit tippi. Üldiselt oli väsitav päev, reis tuntavalt odavam kui taksoga kuid pikem ja kurnavam.
Mida veel. Plaanisime Siem Reapis olla 2 päeva kuid olime 3. Kahega jõuab ka põhikohad ära vaadata kuid tegelikult on seal päris lahe. 40 dollariline sissepääsupass oli niikuinii kolmeks päevaks (ühepäevane on 20 dollarit, foto passile tehti kohapeal). Kohalikud on meeldivad ja sõbralikud, minuarust meeldivamadki kui Tais. Aga turul kauplema peab muidugi kõvasti, hinnad lähevad enamasti poole võrra alla kui mitte rohkem. Mitte küll iga asjaga. Kohalikku raha eriti ei näinudki, enamus tehinguid käis dollarites. Korra võtsime ATM-ist raha juurde, andis ilusasti dollarites.

Tänud veiks. Vist oleks peaaegu nii läinud, et oleksin ühel päeval seal piiripunktis seisnud sooviga Taisse tagasi pääseda ning ametnik seletab midagi arusaamatut:) Plaanisin juba ka reisi Helsingisse, et ehk saab kiirkorras mitmekordse viisa. Aga sedagi pidavat saama kui on ette näidata lennupiletid korraks riigist lahkumise kohta.
Pean ütlema muidugi, et see re-entry süsteem on imelik. Riigist väljudes saad viisa osta aga sisenedes mitte.
Mis puutub viisakohustust Taisse reisimisel, siis see on ikka jama küll, vaadates mis riigid kõik sinna viisavabalt pääsevad. Sama asi oli meil 2 aastat tagasi Filipiinidele reisides.
Ise plaanime peatuda Siem Reapis sellises hotellis: http://www.centralboutiqueangkorhotel.com/ . Võibolla kallivõitu arvestades kohalikke olusid aga lugesime tripadvisorist päris mitut ülivõrdes sissekannet.

Tundub jah, et olen asjast valesti aru saanud. Arrival viisasid väljastatakse vaid kindlates piiripunktides ja Aranyapradeth/Poipet sinna nimistusse ei kuulu. Nüüd siis jääb üle vist minna maad mööda Siem Reapi ja tagasi tulla lennukiga. Lennupileti hind tuleks kolme peale veidi üle 5000 krooni. Teine võimalus sõita ise Helsingisse ja paluda äkki teevad kindla peale 3 päevaga ära mitmekordse viisa. Lend Hongkongi juba 14. jaanuaril. Kolmas võimalus oleks kasutada mineja poolt mainitud viisi ja tellida viisad Sieam Reapis mõnest turismibüroost. Aga tõesti ei tahaks oma passe kellegi kätte usaldada ja ilma passita linnas viibida.
Mida täpsemalt kujutab re-entry viisa vormistamine Taist väljumisel? Kas selleks peab eelnevalt olema tourist visa või piisab arrivalist. Ja kas seda vormistatakse sealsamas piiripunktis?

Tänud vastuste eest. Pea nädala pärast minek siis Angkori ja teiste toredate sihtkohtade poole. Pattaya välja jätmist täitsa kaalume, kui Siem Reapist lihtsasti Changile pääseb, äkki lähmegi. Pattaya poole kallutab logistiline lähedus Bangkokile (lendame sealt tagasi Hongkongi), samuti tahaks näha sealset melu ja toidukohtade rohkust. Loodame, et 13. a lapsele ikkagi sobilik, saame ju valida kuhu sisse astume.
Veiksi pakutud bussivariant tundub ahvatlev, samas vaatan, et selliste asjade eest hoiatataksegi. Kaldume vist frangi kirjeldatud viisi kasuks. Kohapeal oleme 2 täispäeva (3 ööd), loodame et piisab, vajadusel võtame Pattaya arvelt aega juurde. Taisse tagasi minnes võtame siis piirilt viisad, saan aru see on tasuta. Kambodža e-viisad on just taotlemisel.
Üks küsimus veel. Kas keegi malaariatablette ka Angkoris käies sõi. Uurisin internetist, enamik ei söö, samas mingi kaardi järgi on seal malaariaoht siiski olemas?
Tänud veelkord!

Tänud vastuse eest. Väike kogemus endal küll on, mõni aasta tagasi olime nädala New Yorgis. Lennujaamast hotelli läksime mingi väikebussiga, tahtsime vaid arvet makstes lahkuda aga juht küsis ise jootraha. Vabandasime siis ja küsisime palju peaks jätma. Mingi 3$ jätsime kui õieti mäletan. Sama asi oli ühes Hiinalinna restoranis, jätsime 10% aga hiinlasest ettekandija ütles, et tahab 15-20%. Et 10t ta ei võta, ärge jätke üldse või jätke 15. Mujal probleeme ei onud, hommikukohvi ja võileivad tõime mingist poekesest üle tee, sinna ei jätnud kunagi midagi. Hotelli samuti.
Eks ta ole, ega politseid keegi ei kutsu, aga eestlasena rännates väga lolli muljet ka ei taha jätta. Kui kohalikel on midagi kombeks siis on hea teada.
Tänud veelkord!