Keskeakriis & rännukihk

On põhjuseks nüüd keskea kriis või minu rahutu loomus, aga kisub ära siit. Kisub kohe sedamoodi, et tahaks nüüd olla tiba eemal ja vaadata elule vähe teise nurga alt.
Aga mida siis ette võtta? Miks mitte tegeleda kuskil maailma otsas inimeste või loomade aitamisega näiteks. Või siis hoopis tunnetada kuskil paigas mingit erilist vibe'i. Kõik variandid on mõeldavad tegelikult!

Kas on keegi sarnaselt mõttelt ennast tabanud ja mis ideed seoses sellega pähe on tulnud? Või olete kuulnud mõnest organisatsioonist, kellele võiks ühest laialdaste teadmiste/oskustega tegelasest mingit abi olla?

Kõik soovitused on teretulnud! :)

Ei ole mainitud nurkade alt lähenenud, pigem sooviga eelnevate reiside tõttu asju rohkem kohalikust vaatenurgast näha, aga mõnda aega sai Keenias elatud (sellekohane lugemine blogis Elu slummis). Uuri, kuhu MTÜ Mondo vabatahtlikke otsib. On Aafrikat, on Aasiat. Kui on kogemusi, mida parasjagu vaja läheb, siis võib olla šanss.

Äkki kellelgi sama plaan ja üksi minna pelgab?

Umbes samadel põhjustel alustasime meie õega (+/- 50) jaanuaris 2015 sarnast projekti. Olin üsna pikalt igasuguseid vabatahtlike organisatsioone ja asju jälginud, aga ükski variant polnud ikka päris see... Nii tegime lihtsalt igal pool lõpparved ja asusime looja peale lootes teele. Lisaks loojale lootsime veel hooajatöödele. Nii suusatasime kõigepealt neli kuud Lapimaal suusakeskuses ja siis neli kuud imetlesime Islandit. Elu on ikka hulläge!
Inspiratsiooniks teistele ja meenutusteks endale peame blogi:
www.ulllugu.blogspot.com
Jõudu teele!

Seda et... ega me pole lõpetanud. Novembri lõpus läheme Uus-Meremaale.

Seda väga lahe lugeda. Sain kinnitust, et selliseid inimesi veel ja tegelikult kõige tähtsam on teha see otsus, et "ma nüüd lähen"! Sealt edasi on vist juba n-ö vormistamise küsimus.

Aasia pool tõmbab ikka küll! Keegi veel sinna plaanimas millalgi, tulevikus ehk? Läheks jagaks kogemusi/oskusi ja tunneks rõõmu? Anyone?

Aitäh ulludele õdedele! Sain veelkord kinnitust, et on teisigi sama sõgedaid, kui mina. :)

Mind tõmbab ka kodust minema, hoolimata faktist, et pole mul siin häda midagi. Ikkagi kuulen juba pikemat aega "hääli peas", mis ütlevad, et hakka astuma, mine, tee oma unistused teoks. Probleem on selles, et tahaksin minna üksi.

Mind ei tõmba mitte niivõrd Aasia, kuivõrd Ladina-Ameerika poole. Tšiili, Kolumbia, Ecuador, Kuuba jne. On selline sõge unistus reisida mõnesse neist rikides ja see lihtsalt risti-põiki läbi sõita. Seejärel siis vaadata edasi, kuhu iganes tuju tuleb minna.
Mul on kaks head sõbrannat, üks Boliiviast ja teine Tšiilist pärit ja kui nendega oma plaani arutasin, ütlesid mõlemad nagu ühest suust, et "hull oled". Arusaadav, sest võimalus, et üksi reisiva naisterahvaga midagi juhtub on ikka väga suur. Siiski mõned näpunäited, kuidas käituda, olla ja isegi riietuda olen nende käest saanud. Nii et mine sa tea, ehk siiski kunagi teen oma mõtte teoks.

Oi kurja, sellise plaaniga lööks kampa küll kui seda üksiminemise soovi ei oleks sul! :P

Justa, soovitan alustada Kuubast.Seal pole kuritegevus nii suur ja odav on ka.Tõsi, kui hispaania keel on nõrk, siis neist aru saada on üsna raske, sest kuubalastel kombeks rääkida kartul suus

Ma lihtsalt huvi pärast küsin, et kui kauaks sa tahaksid minna, Ilts? Kas määramatuks ajaks või isegi päriseks, näiteks juhul, kui koht sobib?

"Määramata ajaks" on päris hea määratlus! Kõik oleneb olukorrast, võimalustest, tervisest jne jne :)

Aasiasse jaanuaris, täpsrmalt maandun Bangkokis ja sealt siis juba edasi, kuhu aga soovin. Hetkel mõte minna põhja-taid avastama. Keegi veel selliste plaanidega?