Kontoritöö leidmine Londonis (tõenäosus, võimalused) - kel on kogemusi?

Tere rahvas!
On plaanis ca poole aasta jooksul Londonise ümber asuda. Eestimaalt siis. Vahepeal juba sai pikemalt ära oldud, ja kahjuks ei kohane enam kodumaal (kurb, aga tõsi).
Olles lugenud läbi tohutul hulgal postitusi, tuleb tunnistada, et eestlased on ikka üks julge ja ettevõtlik rahvas ning suurem osa saab ka võõrsil kenasti hakkama. Küll aga tekkis üks veidi teistmoodi küsimus.
Postitustest jääb mulje, et suurem osa kirjutajatest on pigem alla 30 a vana, ja suur osa töötab teenindussfääris, hotellinduses, ehitusalal jne. Kas siin on keegi, kes ümber asudes oli juba 30ndates eluaastates ning soovis jätkata enam-vähem samal alal, millel oli tegev ka Eestis? Pean silmas nn kindla suunitlusega kontoritööd (nt erinevad büroo assistendid, personalitöötajad, reisikorraldajad jne). Kui raske oli teil tööd leida? Kaua aega kulus? Nii palju olen aru saanud, et kontorist kontrorisse ikka CV näpus ei käi, Internet ikka ilmselt põhiline tööotsimisvahend. Kuivõrd kohalikud üldse aktsepteerivad Eesti töökogemust mingil kindlal alal? Kas Tartu Ülikooli diplom on aktsepteeritav? Nüüd on ju Eesti ülikoolide (riiklike) õppekavad ühtlustatud EU õppekavadega ning vähemalt Tartu Ülikool peaks nõudmisel väljastama inglisekeelse tõendi selle kohta, et bakalaureusekraad vastab Euroopa mõistes magistrile.
Ehk kui raske/ kerge on leida kontoritööd Eesti hariduse ja kogemuse ning normaalse inglise keele oskusega (teine euroopa keel ka boonuseks olemas)? Kas tööd peaks otsima hakkama kohapeal, või on mõttekam hakata CVsid saatma juba varem? Kas on ka mingi erinevus meeste- ja naisterahva vahel (et ühel sugupoolel lihtsam)?
Kõik kogemused on teretulnud!
Aitäh!

Ma teen kontoritööd (reklaam, raamatupidamine, kirjavahetus jne). Vanuse poolest olen 43. TÜ inglise filoloogia haridus on ka, kuid see eriti siin nn kontoritööde jaoks ei loe, tundmatu nimi vist too Tartu, eks nad veidi ikka tegelikult vaatavad, et ahaa, on ülikoolis käinud, kuid nende jaoks siin oleks mingi viletsa ent Inglismaise ülikooli nimetus hulga etem. Töökogemuse kohta käib enam-vähem sama, kuid see siiski oleneb täiesti - kindlasti oleks parem kui sul oleks nt keegi inglasest soovitaja - mul oli õnneks üks šotlane - soovituskirjadel ja soovitajate olemasolul on siin suur tähtsus. Ülikooli juures loeb mu varasem töökogemus kohe väga (olen endine õppejõud), kuid taas kontoritööde suhtes see töökogemus seal niiväga ei loe, kui aga tahaksin kandideerida veidi akadeemilisemale kohale, siis olid ülikooli esindajad tolle suhtes hulga optimistlikumalt meelestatud kui mina ise (mõtlesin, et teeks midagi tagasihoidlikumat). Teise keele oskuse koha pealt niipalju, et ülikoolist helistati mulle kui olin enda CV nende ajutises tööpangas registreerinud ning pakuti saksa-inglise meditsiinitõlke tegemist - ise mõtlesin küll, et ei tea, pole niimoodi enne tõlkinud, kuid eks ma noid eesti tõlkeidki tegin inglise keele vahendusel ning viimane on mul otsekui teise emakeele eest olnud. Nii et tegelikult oli neil minu oskustesse usku rohkem kui mul endal ja kui ma nende telefoni teel tulnud pakkumisele vastamisel mõtlikuks jäin...ja ütlesin, et hmm, sõnastikud mul kotti ei mahtunud ja Internet pannakse ka alles järgmisel nädalal sisse, siis nemad vastasid ülikoolist selle peale, et no väga kena, me siis korraldame sulle selle professoriga kohtumise:) Samuti kui nt on ikka spetsiifilise tööga, nt reisikorraldaja omaga tegu, siis ma usun küll, et toda töökogemust arvestatakse.
Aga hetkel olen administraator fotostuudios ja tegelikult sain selle poolkogemata, sest ootasin sügisest ülikoolitööde algust ning vist saatsin kohalikus ajalehes kuulutusi sirvides oma CV ühte fotostuudiosse, kust mulle helistati. Mul polnud ise tegelikult aimugi, mis kohta ma kandideerinud olin või kus see töökoht asus. Tuli välja, et täiesti kodu lähedal, mis oli suur boonus.
Ent töösaamisega kontoris on enamaltjaolt samamoodi kui Eestis, et saadad Interneti teel CV kui pakkumist näed, siis kutsutakse intervjuule ja siis saad töö. Samas oleks hea, kui tööle kandideerides oleks CV-sse panna mingi Suurbritannia aadress, mõne tööpakkumise juures on lausa klausel, et peaksid Suurbritannias elama kui kandideerida soovid. Aga alati võid minna tööbüroodesse siin, nt Office Angels vms. - ja CV näpus. Üldiselt tuleb tõdeda, et Suurbritannias armastatakse traditsioonilisust, telefoniga helistamist ja pikki kõnesid ja tavaposti saatmist ja käsitsi pikkade ankeetide täitmist. Kuid on ka erandeid. Internet on siiagi jõudnud. Mõnes kohas aga öeldakse, et ainult palutakse helistada või posti teel asju ajada ning Internetti võõrastatakse ja e-posti teel neis kohtades kirjadele ei vastata.

Minu pisikese kogemuse põhjal on siin hästi palju agentuure, kes ainult kontoritöötajatega tegelevad. Mõnes kohas ei võeta üldse enne jutule, kui oled kohapeale kolinud. Ja dokumendid lase kõik ametlikult inglise keelde tõlkida, alates sünnitunnistusest (mida mult ühes kohas küsiti). Proof of address, proof of LD (passport or full birth certificate), contact details of previous employment, passport sized photograph, correct bank details, correct national insurance details, home office forms, bank statement 5 (viis!) years (küsiti materiaalselt vastutavale kohale kandideerides), references 5 (viis!) aastat, juhiload (inglise keelde tõlkida)... Seda kõike on mult küsitud! Edu :)

Minul tekkis siit kohe küsimus teemaalgataja kirjatüki peale: "Nüüd on ju Eesti ülikoolide (riiklike) õppekavad ühtlustatud EU õppekavadega ning vähemalt Tartu Ülikool peaks nõudmisel väljastama inglisekeelse tõendi selle kohta, et bakalaureusekraad vastab Euroopa mõistes magistrile".

Kas selles on mingi tera sees, et eestis saadud bakalaureusekraad vastab Euroopa mõistes magistrile?

Veneaegse viieaastase õppe diplomi puhul kehtib see küll.

Täna käisin tööotsijaid abistava Wheatsheaf Trusti jutul, tegelikult oli mu lapsel seal aeg kinni pandud, kuid mind võeti samuti jutule ja vaadati mu TÜ viieaastase õppe diplom 1990. aastast üle ja üllatus üllatus, Brittide Enic-Naric, kel viimne sõna ses asjas, kirjutas oma ametlikul lehel, et see võrdub nende bakalaureusega. Nii et sedasi on need lood.

http://www.cv-library.co.uk/jobs

Tundub, et ma täna sain tunni aja jooksul peale selles töövahenduskeskkonnas oma CV registreerimist ühest väga heatasemelisest kontoritöötajate värbamisbüroost meeldiva telefonikõne, kus küsiti, kas ma hetkel veel vajaksin tööd ja mind kutsuti kokkusaamisele. (Samuti tundis mu vastu täna huvi Linnavalitsus, sellest teavitas mu soovituskirja kirjutaja, tuttav Šoti professor - neil on asjad küll aeglaselt liikunud, ma täitsin ja tagastasin neilt posti teel saadud tööavalduse juuli keskel, kuid see on hea näitaja, et nad juba soovitajatega suhtlemiseni on jõudnud:) Nii et väike viivitus inglise moodi ei tohiks kandideerijat verest välja lüüa, sest mõnes kohas aetakse asju tasa ja targu (ma saabusin Suurbritanniasse ja siia lõunaranniku linna 9. juuli hilisõhtul ja esialgu tegin mõnenädalase tõlkeprojekti ülikoolile ja töötasin veidi administraatorina - kuid Linnavalitsusel ei ole nende töökohtade kohta mingit teavet ja seega nt nemad kaaluvad mu kandidatuuri üksnes Eesti töökohtade alusel).

Mina olin 43, kui 4 aastat tagasi Inglismaale tulin sooviga jääda siia elama pikemaks ajaks. Eestis olin ainult kontoritööd teinud ja lootsin siingi samal alal jätkata. Tulin vahendusbüroo kaudu, sest tahtsin olla kohe tööga kindlustatud ja neil oli pakkuda ainult restoranitööd lennujaamas. Esimese aasta töötasingi lennujaama restoranis ja kohvikus, mis tagantjärele mõeldes polnudki kõige hullem. Lennujaam ikkagi viisakas koht, ei joodikuid ega muidu ebameeldivaid kliente. Ausalt öeldes ei tegelenudki aktiivselt kontoritöö otsimisega, kuna väljaspool tööd oli elu nii huvitav, reisisin palju ja lükkasin cv saatmised pidevalt eadsi. Aasta pärast kutsus majanaaber, kes töötas ajutiselt andmesisestajana mind ka samasse firmasse. Olin kohe nõus, ikkagi väike samm edasi kontoritöö poole. Seal toksisin terve aasta. Pean tunnistama, et siiski veel ei mõelnud aktiivselt sobivama töö otsimise peale, kuna kolleegid olid toredad ja peale tööd sai tegeletud niivõrd huvitavate asjadega, nii et töö polnudki kõige tähtsam. 2 aastat tagasi kuulsin sama majanaabri käest, kes siis töötas suures kontorisisutsuse valmistamise tehases, et neil on kontoris vaba töökoht. See oli muusika minu kõrvadele. Palusin tal kohe välja uurida, kas mind kui välismaalast ka sinna tööle võetaks. Paari päeva pärast läksin töövestlusele. Leiti, et olen sobiv ja nüüd töötangi müügi koordinaatorina juba teist aastat. Olen rahul, töö on huvitav. Mul on diplom ärijuhtimise alal, aga siin pole keegi minu hariduse vastu huvi tundnud. Mul on tunne, et ma olen ainuke kõrgharidusega või üks vähestest haritud töötajatest selles firmas. Mina olen kogenud, et haridust siin riigis ei tähtsustata ja pole ka populaarne peale keskkooli ülikooli minna. Olukord võib olla erinev teadusasutustes, ei vaidle vastu. Mina olen kõik 4 aastat elanud ja töötanud Crawleys, Gatwick'i lennujaama lähedal. Minu jaoks parim asukoht Inglismaal, London ja Brighton on 40 minuti rongisõidu kaugusel, lõunarannik piisavalt lähedal ja lennujaam ukse all. Kuna mina jõudsin kontoritööni läbi juhuste, siis ma ei oska arvata, kui kaua see oleks mul aega võtnud, kui oleksin ise läbi tööbüroode otsinud.