Avasta uusi maid- Nicaragua!

Neile kes tahavad kogeda midagi teistsugust, kui turismivabrikutes toodetud, saab soovitada Nicaraguat. See Kesk-Ameerika suurim riik, ainult 4 miljoni elanikuga, pakub otsijale leiurõõmu. Nende reklaamlause , ”vulkaanide ja järvede maa” , iseloomustab hästi seda riiki.
Euroopast tõsi on raske otse kohale lennata, enamik lennukompaniisid on valinud Kesk-Ameerikas sihtkohaks San Jose(Costa Rica). Küll aga neile, kes on otsustanud lennata läbi USA Kesk-Ameerikasse, on valikuvõimalus esimeseks peatuskohaks valida ka Managua(Nicaragua pealinn).
Ameeriklastele, kes moodustavad suure osa Kesk-Ameerikat külastavatest turistidest, ei ole Nicaragua soositud turismi sihtmaa, seda eelkõige ajalooliselt USA vastaste meeleolude poolest . Nüüd kus taas on vasakpopulistlik Venetsueela sõbralik valitsus võimul, seda enam. Sestap hakkavad turistid silma alles Granadas, kuhu tehakse ekskursioone ka Costa Rica poolelt.

Managua lennujaam ise üllatab oma väiksusega, võrreldav umbes meie oma koduse Tallinna lennujaamaga. Lennujaam ei asu linnast kaugel väljas ja tänavalt takso võtnu saab kaubale umbes 5 dollariga, et soovitud kohta linnas jõuda (terminali ees ootavad taksojuhid küsivad 15-20USD). Rändajale, kel kodutöö tegemata, peab hoiatuseks ütlema, et Managuas traditsiooniline kesklinn puudub. Seda ilmselt seetõttu et kümmekond aastat tagasi toimunud ulatuslik maavärin enamiku linnast purustas. Sellepärast on hea omada hotellibroneeringut või vähemalt teada hotelli nime kuhu soovid saada. Managua taksojuhtidel on kombeks võtta taksosse ka teisi soovijaid(andes vabast kohast taksos pidevalt signaalitades märku), nii et sellepärast ei tasu pahandada.
Nicaragua on looduslikult väga mitmekesine maa, valdav osa rahvastikust elab Kordiljeeride ja Vaikse ookeani vahelisel viljakal kiltmaal. Ka kõik suuremad linnad asuvad sellel kiltmaal. Vaikse ookeani rannikul kuni mäestikuni on kuivaperiood ja vihmaperiood, mägedes reeglina niiskem ja Kariibimere poolsel alal on enam-vähem roheline aastaringi. Kuivaperioodil langetavad osad puud oma lehed(troopiline heitlehine mets) ja üldmulje on kuiv ning kõrbenud.
Tempokas rändaja teeb tiiru Nicaraguale peale paari nädalaga- kombineerides rendiauto, siselendude ja ühistranspordiga. Rendiauto leiab Managua lennujaamast või ehk ka Granadast. Oleneb sihist, aga tasub otsustada dziibi kasuks. Teed kiltmaal on enam-vähem normaalsed, aga mägedesse minnes muutuvad nad mõtteliseks. Kui kaardil on tee märgitud kohalikuks, siis 80%-line tõenäolisus on, et teed kohati ei ole ja keskmine tunnikiirus ulatub 20-30km/h-ni. Kariibimere rannikule jõudmiseks tasub kaaluda tõsiselt lennukit, hind umbes 100usd(edasi-tagasi).
Enamik kohalikke räägib ainult hispaania keelt, ei sõnagi inglise keelt. Ehk on just Nicaragua külastamine tõukeks Sinu hispaania keele õpingutele, sest ilma elementaarse sõnavarata hakkama ei saa. Inimesed ise on väga sõbralikud ja üldse mitte pealetükkivad. Ka paljudele ebameeldiv pealetükkiv kaubandus puudub. Piisab oma huvipuuduse väljanäitamisest.
Turistile on üheks enam-vähem kohustuseks Granada külastamine, see vana koloniaalkeskus võtab jalust. Vanad koloniaalstiilis majaderead siseõuedega, kus värv tähistab omanduse piiri. Täna küll oma tähtsuse minetanud keskus annab suurepärase ülevaate sellest, milline üks koloniaallinn kunagi välja nägi. Grandada ise asub Nicaragua järve kaldal, kuid nagu neil segastel ja ohtlikel aegadel kombeks oli, ehitati linna süda natukene eemale. Seda juhuks kui piraadid või vaenulik laevastik juhtuks ründama. Pea 300-400 aasta jooksul oli Grandada kogu Kesk-Ameerika kaubanduse keskus, mööda Rio San Juani sõitsid laevad Nicaragua järvele ja selle loodetippu Granadasse, kust siis mööda maismaad toimetati nad edasi või vastupidi. Olgu veel öeldud, et omal ajal kanali ehitamist kavandanud konsortsiumil oli Panama kõrval teiseks valikuks just see sama tee, mis napilt Vaikse ookeani rannikule välja ei jõua. Lõpuks küll peljati aktiivset vulkaanilist tegevust ja valiti kanali asukohaks Panama.
Grandada lähedal asub Mombacho vulkaan (vulkaan näitab endiselt aktiivsuse märke), kuhu tehakse linnast ekskursioone. Ekskursioone tehakse ka kohviistandustesse ja loodusvaatlusteks.
Nicaragua järves asuv Ometepe saar pakub huvi nii kahe vulkaaniga saarel, kui rohkete istandustega, samuti põneva loodusega.
Managuast põhjapoole sõites jõuad mägedesse, kus asuvad kohvi- ja kakaoistandused, saad teeääres peatuda ja vaadata kuidas käib tuulutus-kuivatus tsükkel kohvitootmises. Eelkõige siis Jinotega-Matagalpa piirkond.
Vaikseookeani rannikul playadest soovitatakse eelkõige San Juan Sur piirkonda, pealinnale lähemal on ka teisi, näiteks La Boquita. La Boquitas ei tasu imestada kui oled ainukene päevitaja-ujuja ning saad jälgida, kuidas restoranide teenindajad peavad sinu persooni üle tõsist võitlust, et millise restorani sa lõpuks olemiseks-söömiseks valid. Tagasi Managusse sõites võid avastada, et seda esmapilgul ühesugust tasast ja kõrbenud maastikku lõhestavad sügavad orud, mis on niisked ja rohelised. Seal võid näha väga mitmekesist loodust ja leides seal mõnes majakeses öömaja, avastad et gekod ning muud sisalikud on väga lärmakad, häälitsevad ja trambivad mööda katust.
Snorgeldamis-sukeldumishuvilistele pakub sisuliselt ainukest võimalust Kariibimeres asuv Corn Island(suur ja väike), kuhu saab lennata Managuast ca 100dollari eest. Corn Islandi ümber on ohtralt korallrahusid ja rikas mereelustik. Corn Islandile on võimalik jõuda ka merd mööda, sõites kõigepealt Ramasse, sealt mööda jõge laevaga Bluefieldsi ja sealt siis juba Corn Islandile. Teise Kariibimere äärsesse suuremasse keskusesse Puerto Cabezas on võimalik jõuda ka maismaad mööda. Puerto Cabezas asub Moskiitorannikul ja selle lähedal on rikka loodusega alad, kahjuks küll tee mida mööda sinna saada ajab nutu peale. Tõelistele elamuse otsijatele soovitan seda proovida, eriti Matacalpa poolt. Kohati on tegemist offroadiga, mis tihedama vihmasaju korral kaunikesti läbimatu.
Nicaragua inimesed on sõbralikud ja suhtlemisaltid, ka keeleline barjäär ei takista neil suhtlemast. Kordiljeeridest Kariibimere rannikupoole jääb autosid aina vähemaks ja need asenduvad hobustega, eelkõige just ratsahobustega. Linnakestes kohtad hobutarvete kauplusi ja haruldane vaatepilt ei ole see, kus kasiino ees ei ole ühtki autot, küll aga lasipuu külge seotud hobused, nagu oli kord see metsikus läänes. Ka apteegid on kohati vaatamisväärsed, sest kus mujal olete te näinud apteeke, kus rohtude kõrval müüakse ka sigarette ja õlut!
Igatahes pealetükkivast kaubandusest ja „turistilt tuleb raha ära võtta” turismikombinaatidest tüdinenud inimestel tasub Nicaraguat sihtkohaks võtta. Nicaraguas tunned kuidas tekib temaga ühes rütmis hingamine, selline mõnus olemine.

Granada on toepoolest KeskAmeerika p'arl. Tundub, et kogu maa magab alles Okasroosikese und ja ootab, millal ta avastatakse. Ainus kummalisus oli CostaRica ja Nikaraagua piiri yletamine. Midagi nii segasst pole ma kaua aega n'ainud.

Tänud hbert, värvikalt kirjutatud kokkuvõte :)

Nikaraagua on paras kontrast võrreldes Costa Ricaga. Võrreldes CR-ga on kõik kuidagi ehedam ja vähem rafineeritud.
Tipphooajal, aastavahetuse paiku, on muidugi ka Nikaraaguas turiste päris palju (kuigi väga kaugel sellest, mis Costa Ricas toimub). Kui vähegi võimalik, tasuks seda perioodi vältida.
Paar veel nimetamata highlight'i on Leon ja Somoto kanjon Hondurase piiri ääres.
Aga jah, Costa Rica ja Nikaraagua (nojah, EKI andmetel tõesti Nicaragua) piir on tõeliselt sürr koht. Eriti, kui sinna 1. jaanuari õhtul sattuda.

Ühinen selle Costa Rica võrdlusega. Tegelikult ma esimeses etapis lausa põgenesin Costa Ricast, kui avastasin et olen peaaegu nagu Kanaari saartel(olgu, loodus on mitmekesisem). Aga Nicaragua oli minu vastu sõbralik ja pakkus just seda mida ootasin.
Et nüüd mitte Costa Ricale ülekohut teha, siis Salvadorist tagasi tulles, sain ka Costa Ricaga rohkem sõbraks.

Tundub ääretult põnev ja teistsugune. Kui palju aega peaks sellise reisu peale planeerima? Kui suure eelarvega peaks arvestama? Mida San Salvadoris vaadata tasuks? Ja kas vastab tõele, et Bluefield on nagu teine Miami, kuna Columbia poolt merre visatud kokakastid randuvad just seal?

saab valmis ka minu reisikiri Nicaragua ja reisikiri Salvadori kohta, ka Costa Rica kohta tõenäoliselt.
Salvador on pisikene ainult 21000 ruutkilomeetri suurune(alla poole Eesti pindalast)6 miljoni elanikuga riik. Enamik maast on käibes ehk metsikut loodust on mõned %-d pindalast. Salvadoris käisin nende revolutsiooniliikumise hällis, kus endised revolutsionärid on nüüdsed muuseumi töötajad, minu hispaania keel ei võimaldanud neile öelda, et NSVL ajal osalesin protestimarssidel Salvadori revolutsionääride toetuseks, aga mainisin ära et ei ole ameeriklane ja igaks juhuks ütlesin et olen venelane. See lõi sellise sõbraliku õhkkonna:)
Sõitsin-ronisin ühte vulkaani kraatrisse(seal oli ka järvekene) ja ülejäänud aja kulutasin peamiselt rannapuhkusele ja vaatamisele kuidas surfarid surfavad. Nägin esmakordselt ka silti "Ettevaatust haid", seetõttu ei ujunud kaugele ookeani peale ja lasin surfaritel endast alati kaugemal olla:) Et kui hai tuleb, siis võtab äkki esimese:)
Salvadoris on ka indiaanlaste kultuurist järelejäänud püramiidide varemeid, mida ma ei külastanud. Kui kokkuvõtta LP kirjeldus Salvadori kohta, siis see oleks: "minge parem Honduurasesse!". Aga mulle meeldis Salvador-sõbralik, soodne ja palju randu.
Ajaliselt tegin möödalaskmise, nagu öeldud vajaks Nicaragua umbes 2 nädalat, Salvador 7-10 päeva tempokat rändamist. Aga heas seltskonnas võiks Nicaraguas olla pikemalt, samuti Salvadoris. Kuna ise käisin üksi(mida ma enam ei kavatse teha), siis seltskond ei olnud kõige parem:) Õhtuti oli ikka üsna igav, jätsin ka kahtlasemate piirkondade külastamise pimedas ära, ei hakanud riske võtma.
Bluefildi kohta jään vastuse võlgu, ei tea. Kaalusin sinna minemist, aga sel juhul oleksin pidanud Salvadorist loobuma ja olema kas edasi Nicaraguas või minema tagasi Costa Ricasse.

Plaanin ka selle reisi kunagi ette võtta. Igavesti lahe kant kondamiseks, kuid üksi on jah natuke igav. Kuidas hotellide või hostelite hinnad olid? Kas hinnad LP järgi olid samad või natuke tõusnud? Väga väga põnev, usun et elamusi kogu eluks ja kindlasti hing ihkab tagasi.

valikuid oli. Hinnad olid mõistlikud. Ööbisin 9 dollarises, 15 dollarises, 40 dollarises ja kuni 89 dollarini välja. 9 dollarine oli parem 15 dollari omast ja mitte kehvem nii asukoha kui toa poolest kui 40 dollarine tuba. 89 dollarit maksis 5 tärni hotell Grandas keskväljakul, samuti peaaegu samapalju Best Westerni hotell otse Managua Lennujaama vastas üle tee. LP hotelli sattusin tahtmatult Salvadoris, alles hiljem avastasin et see on LP-s sees. Maksis täpselt 20 dollarit nagu LP ütles, aga ta oligi enam-vähem hinda väärt. Otse ookeani rannal.
Tagasi võiks minna küll, aga mitte üksinda enam :)

Ma kyll ei ytleks, et Kostariika mingid kanaarid oleks. Infrastruktuur on paremas seisukorras kui Nikaraaguas, aga linnade-kylade ymbruses on samapalju paska ja sitta kui köigis kolmanda maailma maades. (Keskkonna puhtus on söltuv rahva rikkusest, mida vaesem kontingent, seda räpasem on.)
Omad kogemused Nikaraaguast (3 päeva):
Kostariika-Nikaraagua piiri yletus on parem teha kaugsöidubussiga (nt San Jose - Managua). Seal 'stjuardess' korjab rahvalt raha, passid jm vajalikud ankeedid ja mehkendab nendega ise, sinu asi on ainult oodata, millal kogu krempli tagasi saad. Omapäid tegutsedes Kostariika poolt tulles ootab ees ebamäärane saba, kymme väikest neegrit salapäraseid pabereid pähe määrimas. Uurimisel selgub, et need on ametlikud immigratsioonipaberid ja neid jaetaksegi käest-kätte, mingit stendi nende jaoks pole. Kui pass käes, pead kohalike liikumise järgi arvama, kuhu suunda edasi minna. Viitasid ja silte nad ei armasta. Peale möningat tammumist läbi tolmu ja inkkarite kadalipu on yhtäkki ees löputuna näiv parkla ja röögatud ameerika-Mackid. Muide, rekkajärjekorrad on peaaegu samasugused kui siinsel idapiiril. Väheke aega silmade pööritamist ja leiad mingi lafka, uued järjekorrad ja uued kymme neegrit paberitega kauplemas ja segadust tekitamas. Kui löpuks köik on ok, selgub, et järgmised tunnid mööduvad pyha Guadelupet paludes, ehk tuleb möni selline Managua buss, kus oleks paar vaba kohta. Kui ilm on ilus, pole viga, aga talvises liivatormis palud guadelupet kaks korda kiiremini.
Siin on link, kus on veidi ametlikku infot http://www.passplanet.com/Nicaragua/penas_blanca_border.htm
Granadast mainisin eelmises kommis paar söna. Mulle jäi mällu sealolev 'Parco Turistico', värava ja sissepääsuga rannaäärne ala, kus on lastele aktraktsioone, söömakohti, paadilaenutust jne, aga mida pole, seda on - turistid. Vägisi jäi mulje, et laud on kaetud, aga sööjad puuduvad.
Kesklinna hotellid ja muud majapaigad paistsid olevat normaalsed. Häid söögikohti on jalaga segada, suurim röhk on mediterra-mexico'l, yhtki hiinarestorani silma ei hakanud. Mis körva hakkas, oli see, et äärmiselt vähe oli kuulda usa muusikat, köikjal tympsus latiino reggaeton.
Teenindus oli vähemalt Granadas ja Masayas äärmiselt hea, kohalikud on kövad sinuga juttu ajama ja neil paistab olevat kama kaks, kas sa hablad espanjooli vöi mitte :-) Mönel tuleb teksti rohkem vändrast saelaudu. Vastutulijad tervitavad nagu oma inimesi. Ja mis kummaline, neil puudub see dollariläige silmist.
Peaaegu köik endast lugupidavad hotellid pakuvad tuuriteenuseid. On olemas ka väikseid matkakontoreid, kes teevad retki vulkaanidele, Managuasse jm paikadesse. Vajaduse korral vöid ise oma plaanid kokku panna, nemad aitavad orgunnida. Me ostsime kusagilt nurgapealsest retke
Masaya vulkaanile. See pole nii muljetavaldav kui selle suured vennad (nt Momotombo), aga pildi looduse vöimsusest saab kätte.
Sealne loodus on praegusel hetkel suht kuiv ja köle ja vöib ainult ette kujutada, kui hingematvalt ilus on vihmaperioodil. Ja kuumust piisab :-)
Hberti jutt on töepoolest hea ja pöhjalik.

Veigo ja Hbert seletage mulle ka, mida te "eheduse" all silmas peate? Kas Vietnam on kuidagi "ehedam" kui Jaapan? Või Eesti "ehedam" kui Soome?
Või on tegemist lihtsalt tüüpilise seljakotituristi põlgusega selle vastu, kui mingi väike arengumaa on suutnud luua veidi korralikuma infrastuktuuri ja parema elatustaseme oma rahvale tänu turismile? Et siis kaob "ehedus" ära, poetatakse põlgusega "nagu Kanaarid"...
Edasi minnakse mõnda järjekordset vaesemat maad külastama, kus saab paari dollariga kunn olla ja külaelanikud imetlevad valget massat ning tulevad juttu rääkima? :)

Suht nüri on midagi hakata seljakotireisijate põhimõttelisele vihkajale. Proovi kassile seletada, et ära kraabi diivanit.

Miks eestlased seletavad välismaalastele, et Tallinn ei olegi kogu Eesti? Tallinnas on ju "infrastruktuur" kõvasti vingem kui ääremaal asuvas Kapa-Kohilas. Rääkimata ehedast eesti suveniire matrjoškasid täis vanalinnast.

Kui midagi vastata, siis seda, et seljakotireisijana tekib teatav "närv", mis kipub reageerima, kui satud turismiindustrisse, kus "infrastruktuuri" eesmärk on sind sinu rahast võimalikult valutult vabastada mingi maailmaketi hüvaks. Ja "valge reisija" loomulikult ei põe, et kohalik kogukond saab sinu välja käidud rahast murdosa. Jumala eest, Costa Ricas San Josesse sattudes ära lase mööda võimalust sealses Holiday Innis ööbida. Aga see on muidugi liiga suur üldistus.
Tegelik vahe on elamuses. Paljudele sobib ärakorraldatud elamus, aga osad otsivad vähem nivelleeritud värki. Ja mõnes riigis on seda parem kogeda kui teises riigis. Costa Rica on väga kift riik, aga Nicaraguas lihtsalt saab paremaid elamusi. Reisikulude erinevus ei ole muide väga suur. Ka reisi infrastruktuuris ei ole olulisi vahesid.

Raske on Sinuga vaielda teadmata Sinu seisukohti. Valdavalt oled siin tegelenud odavamate lennupiletite soovitamisega(mis on äärmiselt tänuväärne tegevus, müts maha selle eest!). Üksikud väljanopitavad faktid Sinust jätavad mulje, et vaidled vaidlemise pärast. Või lihtsalt trollad?
Massana saab inimene end tunda ka Tallinnas, selleks ei pea minema kuhugi mujale. Tegelikult on neid "massasid" Tallinnas rohkemgi:)

Funny, et siinsed hipid muutuvad kohe kurjaks, kui natuke irooniline olla nende stereotüüpide suhtes.
Veigo, ma olen kümneid kordi selgitanud et ma ei vihka seljakotireisijaid aga sa ajad ikka sama joru nürilt.
Mind ehk lihtsalt irriteerivad halvustavad stereotüübid, kus maa "ehedust" mõõdetakse selle järgi, kuivõrd turismist või tsivilisatsioonist puutumata ta on.
Keskmine Nicaragua elanik ilmselt väga igatseks Costa Rica elatustaset ja pidevast sõjast puutumata rahulikku elu, aga noh backpacker kirtsutab selle peale ilmselt nina ja seletab kui "ehe" ja "tõeline" teil kõik siin on, näe isegi McDonaldsit pole, väga tore! Siis läheb oma jõukasse Eestisse tagasi ja seletab, kuidas ta avastas tõelise maa, mitte mingeid Kanaare. Mis "närv", pigem häirib, et pole lihtsalt piisavalt eriline seisund :D
Puhas silmakirjatsemine, Egiptuse paketiturist on vähemalt aus ja ei praali kui ehe on Sharm-el-Sheik võrreldes Tenerifega.
Ja ma ei praaliks küll et Kapa-Kohila on ehedam Eesti kui Tallinn, pigem vastupidi, Tallinn on märksa mitmekülgsem ja huvitavam :)
Mis puutub demagoogiasse, et "kohalik kogukond ei saa turismist midagi", siis võrdle korra Nicaragua ja Costa Rica elukvaliteeti. Saab ikka küll!

Vahetame siis sõna "ehe" sõnaühendi "puutumata", "vähe rikutud", "rikkumata", "algupärane" või "algupärasem" vastu. Igasugused kunstlikud turistide jaoks tehtud asjad ei ole minu jaoks ehedad. Eriti kui nende peamine eesmärk on turisti käest raha kätte saamine. Liblikafarm ei ole ehe, ehkki näed ühes koos rohkem liblikaid kui ehk kunagi varem. Samuti loomaaed ei ole ehe. Kusagil selvas maoga ootamatu kohtumine on hoopis ehedam ja jääb meelde eluks ajaks.
Ja Snoop! Mina ei ole kunagi suhtunud paketireisijatesse halvasti, vastupidi- käin ka ise nendega puhkamas, väga mugavad on. Ei mingit pinget ega vastutust ning mõtlemist.
Aga äkki käsitleks "õigema turisti leidmine" teemat eraldi? Võime ka teha näiteks teema "Snoopi power play" ja arutleks seal edasi? :)

Muahaha, okei peace, ei mul pole mingit sorti turistide vastu midagi, kõik on õiged turistid. ja kui ühele meeldib arengumaa ja teisele turismimaa, mis seal ikka.
"Puutumata loodus" kõlab jah paremini kui segadusttekitav "ehe" vist.

Loen siin väheke kommentaare Ometepe saarel ning tüüpiline eestlaslik norimine hakkab pihta (-: Nikaraagua on tore, looduskaunis koht, suht sõbraliku elanikkonnaga. Kui tulla siia Hondurasest või Guatemalast, siis siin võid ennast tunduvalt turvalisena tunda ning väheke edasiarenenum. Aga eks siin võtab kõik aega, et inimeste mentaliteeti ja ka riiki ise üles ehitada, eks prügi koht on ikka auto aknast välja ja tänavale. Äärmist vaesust suht palju, hinnad head odavad, samas ka viimasepeal ostukeskused ca pealinnas, mis ei jääd kuidagi alla Eesti Viru või Roca al mare keskusele, kuigi Managua pealinn suht mõttetu linn.

Granadas siin kolm päeva, siis selline väike Hispaania Granada mõjutustega linn, kus ise elanud üle paari kuu... Eks paras turistikas, väga palju ei paku, kuid ümbruses asuvad vulkaanid on väärt nende külastamist. Hetkel jõudnud Ometepe saarele ning eks üks peatukoht veel Nikaraaguas jäänud San Juan del Suur, kus siis väheke surfi veel õppida, siis jõuab Costa Ricasse... kõik hirmutavad hindadega... ca 7kuud reisinud ning eestlast pole viimase 5 kuu jooksul kohanud, polegi eesti keelt rääkinud viis kuud... oops...

Panen siia kokkuvõtte oma 2014. aasta Costa Rica-Nicaragua reisist:
http://triinulugu.blogspot.com.ee/