Minu seisukoht on, et üldjuhul on igasugune „cost cutting“ saatanast ning karta ei tuleks mitte suuri väljaminekuid, vaid väikeseid sissetulekuid. Ega viimaste aastatega ei ole maailmast raha otsa saanud. Ära kadus ainult see osa virtuaalsest aktsiarahast, mida tegelikult mitte kunagi olemas ei olnudki: Küll aga liikus raha ümber ja üldiselt on ka see seltskond, kes on nõus enda heaolu nimel rohkem kulutama ka täiesti alles. Ja siin astub mängu põhimõtteline küsimus: kas on mõistlik katsuda oma äris võtta raha neilt, kellel seda on või neilt kellel seda eriti ei ole. Esimene oleks justkui lihtsam ja rohkem kindla peale minek. Teine tähendab suuri soodustusi ja hinna alandamisi. Aga milleks? Tõsi, selle esimese seltskonnaga on minu arvates õige (ja seda püüan ma ka järjest enam juurutada oma firmas!) – kui Sul juba on preemiumklient, siis tema pealt EI TOHI kokku hoida. Olen praegu reisil ja toon näite: nii lennupiletite kui ka hotelli hinnad ei ole viimase 2 aastaga mitte langenud vaid tõusnud. Samas ei ole enam TLL-FRA lennuki C-klassis enam sooja toidu valikut, vaid on see, mis on. Kauglennu veinilist on kokku kuivanud, Amenity kit samuti. Mõlemad on küll olemas ja antakse ka kenasti lennu alguses menüü, kuid… 2 aastat varem oli seal kõike rohkem. Muidu supertasemega hotelli, mille nime kuuldes öeldakse siinmail tunnustavalt „Oooo“ hommikusöögi valik väheneb ka järjekindlalt. Kuhu see välja viib? Aga sinnani, et raha omanik, klient, hakkab mõtlema, kas ta ikka on nõus andma oma raha sellele, kes tema pealt kokku hoida püüab. Klienti ei huvita karvavõrdki, mida see firma kokkuhoitud rahaga teeb – kulutab raha oma töötajatele ja pakub neile hüvesid või kogub panka. Klienti huvitab ainult ja ainult see, et tema isiklikult oma raha eest võimalikult palju saaks. Ainus, mis taolises äris neid kokkuhoidvaid firmasid veidi päästab on lojaalsusprogrammid. Boonusmiilid ja lojaalsusprogrammid on äriliselt üks geniaalsemaid asju, mis välja mõeldud. Kui mul ei oleks LH MilesjaMore kontol üle 400 tuhande miili (mille eest saame ka teisi privileege kasutades abikaasaga 2 korda Esimeses Klassis Ameerikas käia – letihind oleks sellel asjal üle 42 tuhande euro ehk vanas rahas tiba alla 700 tuhande krooni – raha eest ei ostaks ma sellise hinnaga piletit ealeski aga miilide eest oleme korra juba käinud ja saan kinnitada, et see ei ole mitte lend vaid on elamus juba iseenesest), siis ilma nende üle 400 tuhande punktita oleks ma vast ammu hakanud vaatama Emiratesi või Etihadi poole. Nende poole, kes hoiavad kokku kellegi teise (ja mul absoluutselt ükskõik kelle), kui preemiumkliendi pealt. Ok, mulle ei ole tegelikult vaja privaatstjuuardessi, nagu mul paluti välja valida ühe laheriigi lennufirma Firstis. Aga see, et mul tekib tunne, et minu pealt kokku hoitakse, ajab vihale. Kui mul ei oleks Langhami hotelliketi Voyager-staatuse kaarti (selle saamislugu on omaette ooper ja lühidalt öeldes sattus see minu taskusse alguses 5 aastat tagasi ainult minu päritolu tõttu, mis andis võimaluse hotelliketile öelda, et neil on lojaalseid kliente mitte 49-st, vaid 50-st riigist), kaarti, mis garanteerib mulle nende tipptaseme hotellides tasuta hilise late check-outi kell 18, tasuta upgrade (enamasti satun elama sviiti) + muud püsihüved ja lisaks tegeleb broneeringutega hotelli mänedžer, mis omakorda garanteerib parema teeninduse ja tähelepanu, siis arvestades sama raha eest siiski kahanevat valikut hommikusöögilauas, mõtleks ma võib-olla uuesti, et järsku on mõni teine hotell ikkagi parem. Aga nüüd on mul see kaart ja ma ööbin igal aastal püüdlikult vähemalt 2 korral just Langhami hotellides, et säilitada kunagi saadud privileege. Lojaalsusprogrammid tasuavad end ära. Ja suur tänu siinkohal Lufthansale, kes võlus mulle välja koha päev varasemale lennule HKG-st koju. Lennule, mis oli ja on välja müüdud juba pikka aega. Lojaalse kliendina on mul selle üle hea meel, ma ei tunne huvi, ka tegemist on mingi varjatud reserviga või jäetakse keegi maha (ikka aeg-ajalt jäetakse), kuid ma olen neile selle eest tänulik ja lendan nendega edasi. On küll nirum söögivalik, kuid vähemalt on see kompenseeritud ekstra tähelepanu ja hoolivusega ning tunne, justkui oleks ma petta saanud, on haihtunud. Õnneks on neil siiski olemas veel Important Passengers List ja KUI satub olema asjalik crew, siis oma käitumises ka selle järgi toimitakse. Ja kui ei toimita, eks siis õpetatakse toimima. Õnneks ei ole vähimalgi määral (vähemalt nähtavalt-tuntavalt) vähenenud ka LH Firsti teenus, mida napilt 2 kuud tagasi taas nautida rõõm oli. Aga Business-classi pealt on siiski näha säästmist. Aga ikkagi – kokku ei tohi hoida nende pealt, kes „kipuvad“ preemiumtooteid ostma. Ei ole siin mingit võrdõiguslikkust tarvis! Ja kes teisiti arvab, koligu Põhja-Koreasse või… Soome.