Väidetakse, et demokraatia on parim valitsemisviis, millega viiakse ellu enamuse tahet. Läbi vabade valimiste saavad kõik valimisõigusega elanikud näidata üles oma tahet. Samas on kummaline, et hääletamine on salajane. Miks peaks inimene oma eelistust häbenema ja salaja valima? Ja kuidas siis tekib inimesel vastutus oma valikute eest? Normaalne oleks, et igasugune hääletamine on avalik. Need, kelle eelistus on saanud enamuse, muutuvad ka vastutavaks oma eelistuste pärast. Samuti oleks automaatselt kaasvastutavad enamuse tegude ees need valijad, kes on jätnud valimas käimata. Toon näite kohalikust tasandist. Üks vald toimetas abirahadega mitte kõige mõttekamalt ja läbipaistvamalt ning need nõuti neilt tagasi. Võin eksida aga summa oli umbes 8 miljonit krooni. Seega ei peaks selle tagasi maksmisel osalema mitte kõik vallakodanikud, vaid need kodanikud, kelle eelistus otsustas enamuse. Oletame, et seal on hääleõiguslikke elanikke 1200 inimest, kellest valimas käis 700. Enamus otsustati ära 400 häälega. Seega peaks selle 8 miljonit krooni tagasimaksmisel osalema need 400 inimest pluss need 500 inimest, kes valimas ei käinud. Seega igalt ühelt umbes 8900 krooni. Miks peaksid maksma need, kes valimas ei käinud? Aga sellepärast, et oma tegevusetusega on nad kaasvastutajad. Nad ei täitnud põhiseadusega neile antud õigust valida ja läbi selle määrata otsustajad, kes teeks mõistlikke otsuseid. Avaliku hääletuse korral tekiks teisigi positiivseid võimalusi, näiteks kutsuda tagasi enda poolt valitud inimene. Kuna poolt hääletajad on teada, siis saaksid nad ka võimaluse nende ootusi petnud või ilmselt kahjulikke otsuseid tegev saadik tagasi kutsuda. Näiteks saaks Riigikogusse sisse parim häälte koguja 20 000 häälega ja viimane saaks sisse 250 häälega. Saadiku tagasikutsumiseks oleks vaja näiteks 50% reaalselt tema poolt hääletanud inimese nõusolekut. Ja seejärel saaksid need inimesed endale uue esindaja valida. Siinkohal on inimestel võimalus tagasikutsumise korral tekkinud vastutusest vabaneda, andes umbusaldava hääle. Demokraatia oleks tõeline demokraatia siis, kui hääletamine oleks avalik, inimestel, kes hääletavad, tekiks vastutus oma valikute ees ka rahaliselt ning need, kes on loobunud oma hääleõigusest, on automaatselt kaasvastutavad.
No offense, aga ma ei ole ammu midagi nii naiivset lugenud. Ise mõtlesid välja?
Salajased valimised on pärit demokraatia algusaegadest, kui valimis võimalus oli lihtrahvale hirmutav ja võõras. Meenutagem siin kohal, et kõrgklass on peaaegu alati hääletanud avalikult ehk julenud enda eelistusi avalikult näidata. Mõnedes riikides (näit. Belgia) on valimas käimine kohustuslik. Selline kohustus kaasab kogu valimisõigusega elanikkonna otsustusprotsessi ning paneb vastutuskohustuse. Ei saa öelda, et mina ei käinud valimas, järelikult pole tegemist minu valikutega. Täna ei ole võimalik tagasi kutsuda ei kohalikke volikogu liikmeid ega riigikogu liikmeid. Põhjusel, et nende valijad on teadmata. Avalik hääletamine annaks selle võimaluse. Äriseadusest tulenevalt on täna vastutavad näiteks juhatuse ja nõukogu liikmed, juhul kui nad oma eriarvamust ei protokolli ja enamuse otsusele vastu ei ole. Samasuguse vastutuse põhimõtet saaks rakendada ka laiemalt.
Tahad tripist politoloogia portaali teha? Imelik koht. Õllelaua taha sobiks see teema oluliselt paremini. Aga kui tahad sisulist vastust, siis palun:
Hääletuse salajasusel on põhjus. Salajane hääletus on avalikust oluliselt kallim ja keerukam - aga millegipärast on see siiski norm, ehkki lihtsam oleks ju ilma. Miks? Loe http://en.wikipedia.org/wiki/Secret_ballot ja http://www.britannica.com/EBchecked/topic/182308/election/36688/Secret-voting ja sealt edasi.
Muidugi on ka avalikul hääletamisel eeliseid. (http://www.stanford.edu/~davies/secret-ballot.pdf loeb mõned üles.) On arvamusi, et moodsal ajal kaaluvad need hääletuse salajasuse üles. Võimalik.
Sinu toodud naljakas skeem ei tööta aga mitte. Mõtle, mis tegelikult saaks, kui hääletamisega kaasneks reaalne rahaline vastutus! Normaalne inimene esitaks kõigepealt küsimuse "kelle valimine oleks mulle odavaim / kõige vähem riskantne?" Sinu skeemi "võitnud partei(de) valijad võtavad riski" kohaselt peaks ta hääletama kõige marginaalsema, ebatõenäolisema kandidaadi poolt. Ehk siis - ma ei hääletaks mitte linnale/riigile parima, vaid endale kõige kasulikuma või vähem ohtlikuma valiku poolt. Sisuliselt peseb valija oma raisatud häälega käed vastutusest puhtaks. Kokkuvõtteks mõjutaks rahaline risk valijate käitumist sedavõrd, et tulemus oleks kaugel rahva tegelikust poliitilisest tahtest (siinkohal võiks Britannica artikli uuesti läbi lugeda.)
(Näide. Ettevõtja, kes küll soovib Tallinnas võimu vahetumist, aga ei usu selle võimalikkust. Ta teab, et kuna Kesk jääb võimule, peab ta hääletama nende poolt - muidu tekib tal oma tegevuses probleeme. Kuna nii mõtlevad kõik, jääbki K võimule! Kui hääletamine oleks salajane, oleks vähemalt võimalik, et ta võimult ära saaks. Aga avalik hääletamine tähendab, et hetkevõimu või jõustruktuuride maha valimine oleks veel palju raskem kui seni.)
EdFeltenit võib lugeda. http://www.freedom-to-tinker.com/blog/felten/soft-coercion-and-secret-ballot näiteks. Umbes sama näide.
Tellakvere mõtiskles hiljuti teemal, et ehk võiks valija ise oma hääle salajasusest loobuda: http://www.rohi.ee/ellakvere/?p=2341#comments Aga sellelgi lahendusel on probleemid. Ja kui ka poleks - tagasikutsumist sedaviisi teha ikka ei saa.
Ehk siis. Kui hakata hääletamisele külge pookima muid ülesandeid peale rahva poliitiliste eelistuste väljendamise, hakkavad need lisa-ülesanded peamist eesmärki segama. Kui sisse segada otsene vastutus, tuleb tulemuseks lihtsalt kompott.
Hääletamata jätmine on loomulikult probleemiks ja selle ümber on palju jahvatatud, mida see tähendab, kui osalusprotsent jääb liiga madalaks. Samas on ka neid, kes ütlevad, et valimata jätmine on samuti valik. Kuidagi kedagi kohustada... no ma ei tea. See aeg, kus inimesi külade kaupa veoautokastis valimisjaoskonda sõidutati, on ehk möödas. 100% valimisosalus on utoopia. Selleks, et see % oleks tulevikus pisutki kõrgem ja valik kaalutletud, on tõenäoliselt palju ära teha olemasolevatel ja tulevastel lapsevanematel, kodanikuõpetuse tundides jne.
Minul nt. pole midagi selle vastu, kui kõik minu hääletamisvalikut teaksid. Samas aga ei pea ma õigeks, et mina selle eest saba ja karvadega vastutan. Vastutama peaks ikka see, kes mingeid lõplikke otsuseid teeb. Kui mina ka vastutama peaksin, siis peab olema järgmise 4 valitsemisaasta (võtame siis poliitika aluseks) KÕIK otsused enne valimisi teada, mis on võimatu. Lõppkokkuvõttes ma annan oma häälega mandaadi ühe inimese poolt, keda ma usaldan. Kui ta aga minu usaldust kuritarvitab, siis peab ta selle eest ise vastutama.
Hetkel puudub Eestis absoluutselt igasugune poliitiline vastutus. Või võtame erasektorist hetkel kuuma teema - investeerimisfondid. Kui buumi ajal need "skoorisid" ja tegijad said iga kuu meeletut preemiat, siis käesolevas majandussituatsioonis ei vastuta tegijatest keegi millegi eest (GILD, Swedbank) vaid piltlikult öeldes oma hääle andmise eest (e fondi valiku) vastutab tavakodanik.
Hbert, aga mis teha siis, kui on demokraatia ja olen nõus vastutuse võtma, aga pole nagu eriti kellegi poolt hääletada? Kas peaksin halvimatest valima parima ja lootma, et kõik sujub? Minu nägemusel väga realistlik olukord praegusel hetkel.
Ehk kokkuvõttes mina olen oma hääle eest nõus vastutama rahaliselt siis, kui ma saan protsessis osaleda ja seda kontrollida/mõjutada.
Vastutuse rahaline pool oli toodud vastutuse võimalikuks näiteks. Tegelikult oli tekstis kaks positsiooni- avalik hääletamine ja mitte valimas käimine. Vastutus ja oma valitud saadik ümber valida, olid lisapositsioonid. Ometi suudetakse üsna suurtel rahvakoosolekutel läbi viia avalik hääletamine. Näiteks suured korteriühistud, külaseltsid jne. Nii mõnelgi korteriühistu koosolekul viibib rohkem hääleõigusega kodanikke, kui 20-30 väiksemas kohalikus omavalitsuses. Kui me kardame oma eelistust vabalt näidata, siis järelikult pole demokraatiaga kõik just mitte parimas korras. Ettevõtjate jaoks tegelikult ,ühe või teise poolt hääletamised, olulist mõju ei avalda. Ahistamise puhul on tegemist üksikjuhtumitega, mille alusel enamiku võimalusi kitsendada oleks ülekohtune. Lugedes viimastel aegadel erinevaid kommentaare, siis kumab sealt läbi väide //„mina hääletamas ei käi, järelikult mina ka ei vastuta, nad pole minu omad“//. See aga tähendab, et inimene vabastab ennast vastutusest, mida aga tegelikult demokraatia ei eeldanud. Seega peaks valimas käimine olema kohustuslik või tekkima kaasvastutus. Samuti oleks võimalus kaasata need inimesed ikkagi valimistesse näiteks mõningate võimaluste ära jätmisega. Avaliku valimise boonus oleks ka võimalus saadik tagasi kutsuda, kuna valijate nimekiri on teada. Siin kohal taas näide korteriühistu koosolekust, mis omab igal hetkel võimu juhatus tagasi kutsuda.
kohati tundub, et tõesti on tagasi vaja Jossi aega, see puhastaks nii ühelt poolt kui teiselt ja kõrvalt vaatajatel hakkab igasugune isu aparaati sisse ronida. Olin tuline EV pooldaja vene aja lõpus, tänasel päeval saab suht lõdva paralleeli tõmmata olnu ja oleva vahele, nii et miks ma, siis peaks sellist riiki pooldama? Valimised, kui sellised olid lollitamine vene ajal ja on seda ka praegu, ainukese vahega, et veneajal said valimiste ajal odavat vorsti, tänapäeval ei saa sedagi. Edasi, riigivalitsemine ei eirine suuresti veneaajast, kuskil on keegi kes meid juhib ja see keegi oskab seda kõige paremini, rahvas istub või poolsurnuna keldris, enne kui ta barrikaadidele läheb. Ei ole vahet, keda või mida sa valid, otsest kasu sellest inimestele ei ole, va nendele, kes ise katlast noosi saavad. hbert, ma pakuks välja hoopis lihtsama variandi, kus valitud(kogulased jms seltskond) reaalselt vastutavad oma tegude eest kollektiivselt. a'la 10milli kadus minema, ok kadus siis kadus, seltskond, kes sellega seotud olid kõik sunnitööle pappi tagasi teenima, küll siis keegi lõuad lahti teeb ja tõe päevavalgele toob ja siis saame ka ninamehele "kergema" karistuse kabeli taga määrata.
Punkel järgmine mees, kel lihtne lahendus varnast võtta. Laseme maha, võtame ära, keerame taha ka veel! Maailm on häid näiteid täis, ega's siis Lenini-Trotski kamp ka paha pärast võimule tulnud, nemad tahtsid ka vastutada, eks!
Endiselt õllelaua teema. Või perekooli foorumi oma...
Mulle meeldib, et Trippil on maailm selgepiiriline ja paigas. Kõik see, mis sellest raamidest väljub on õllelaua teema. Mul on küll kahju, aga pean sulle Tripp ikkagi ütlema, et tegelikult ei loodud maailma sellisena nagu ta on. Tõid näiteks, et Lenin ja Trotski, väga hea. Tegelikult maailm vajas Leninit ja Trotskit, vajas selleks et mõista ja karta. Kui Trotskist rääkida, siis ta oli üks üsna vahva tegelane. Oma tegevuse jooksul suutis ta oma põhimõtteid korduvalt muuta sh. oli veendunud Lenini vastane. Aga kuna Wikipedia sellest ei kirjuta, siis sa ilmselt ka ei tea. Kodaniku ühiskond iseenest eeldab, et kodanikud arutavad. Sinu maailmapilt aga näeb seda, et kusagil kõrgemal otsustakse. Kuna tõid Trotski näiteks, siis lõpetan Trotski kaasaegsete ütlusega tema kohta // "Ta tuli alati nõupidamisele oma tooliga"//. Sobib ka sinu kohta.
Eh. Ei. Ma protestin tegelikult Sinu ja Punkli "paneme oma persega vastutama, siis on kõik korras" arvamuse vastu. Minu arust on just -teil- maailm liiga paigas :) (Ja ma olen selles veel täiesti veendunud kah veel!!!)
(Aga ma olen nõus, et minust on rumal ja ülbe mingit arutelu siia sobivaks või sobimatuks kuulutada. Palun vabandust.)
Tegelikult loodan endiselt tavalist arutelu. Vastutus ei olnud põhiteema, see oli lisa. Samas aruteluks oleks see huvitav. Kui rahvas on kõrgeima võimu kandja, siis peaks see rahvas ka vastutama. Lihtne on vastutusest vabaneda mitte hääletama minnes. Samas peaks valija olema ka haritud ehk lihtlabase 1000 krooni, soojahinna langetamise jne lubaduse peale mitte valima. Tegelikult peaks selliste lubaduste andjad juba ette olema kaotajad.
Selline näide, tellin mingi vidna, mille eest maksan ette maksu X%. Nüüd see firma raiskab raha ära, mis sa teed? Kui vastust tead, siis tõmba paralleele riigi vahele. hbert, kas sa siis ei tea, et valitsus ei püsi mitte tarkadel, vaid lollidel ja neile on 1000 krooni antav käegakatsutav (kuigi selle eest võetakse ära 2000) vägagi suur eelistuse määraja. Sama on reklaamida odavat reisi X summa eest, mainimata, et hilisemad kulutused on Y.