Sai teoks tore kõnd Ahunapalu-Virvissaare matkarajal. Emajõe soos on praegu nii ilus. Virvissaare poolt on toredam matkama minna, sealpool saab ikka laudteel soos käia, mitte kruusateel jalutada (Ahunaplu - poolne osa, tegelikult 85% sest rajast ongi lihtsalt kruusatee).
Hoolimata suurest reklaamist leheküljel http://www.emajoe-suursoo.ee/?id=1094, on Virvissaares matkarada keeruline leida, kuid kui juhindute kümnetest eramaa märkidest neid märke trotsides, olete kindlasti õigel teel. Matkarajale viitavaid tähiseid ei tasu otsida, neid on mõni üksik ja nad on väga märkamatud. Tee Virvisaarde oleks hea läbida traktoriga...vaesed kohalikud...
Riigimaale püstitatud eramaa-märgid on heaks teejuhiseks matkarajale ka Ahunapalu poolt lähenedes.
Huvitav jah, miks http://www.emajoe-suursoo.ee/?id=1094 seda matkarada reklaamib ja inimesi eksitab, kui nad ise pole seal vähemalt 10 aastat korda loomas käinud?
Loodus on tore, soo on vahva. Kes vähem viitsib kõndida, tehke vaid Virvissaare-poolne osa.
http://kaja.ekstreem.ee/?ID=2463&s=com ja selle kommentaarid on asjakohane lugemine.
Sinna minnes (nüüd ja suve lõuni)tuleb tingimata kaasa võtta repelant sääskede vastu ja õhtul ennast korralikult läbi uurida(lasta uurida) ning puugid eemaldada. See siis enda kogemustest, kes ma neli kevadet-suve olen sealkandis mööda metsi kolistanud.
Mis putukatesse puutub, siis tõsi - neid on päise päeva ajalgi miljoneid.
tripp'i lisatud link on asjakohane tõesti, kuid sellest ei maksa end heidutada lasta. see konkreetne maaomanik meid - väikest seltskonda - ei kimbutanud, toimetas omaette hoovis. Meie käisime viisakalt ja vagusi põlluäärt pidi ringi - see põlluäär pole ilmselt ka tema maa.
Selle jalgratta-matka puhul kasutas omanik vast lihtsalt võimalust inimkeeli rääkida, sest see ju väga inimtühi kant. See, et suhtlemine ratturitehulgaga krõbedaks kiskus, tuleb maaomanikule andeks anda: tal ühelt poolt ilmselt väike suhtlemiskogemus, aga teiselt poolt suur suhtlemisvajadus:)