Erilised tavalised paigad Aasias

Ma olen praeguseks ringi reisinud ligi 11 kuud. Näinud natuke Lõuna-Aasiat, Austraaliat ja nüüd vaikselt Kagu-Aasias ringi liikumas. Sellise suhteliselt pika reisi puhul on minu arvates kõige olulisem aegajalt leida mõni hea koht, kuhu jääda nädalaks-paariks paigale. Nii öelda puhata närvi, nautida ümbruskonda, olemist ja tekkivat rutiini. Aasias on nii palju paiku väärt nägemist, asju väärt tegemist, aga vahel on vaja nö rajalt maha astuda ja end misktipidi eriti koduselt tunda. Palmisaartel võib veeta nädalaid ja seljakotlaste meelispaikades kasvõi kuid ringi aeleda, aga vajalikku "reisipuhkust" sealt ei leia. Vaja on hoopis sellist tavalist erilist paika. Tunda end umbes nagu vanaema juures.

Mis ma olen ka avastanud - selliseid kohti pole sugugi kerge leida. Pealtnäha on nagu nii paljud kohad head, aga möödub mõni päev ja miski hakkab häirima ja tahaks edasi liikuda. See kõik on muidugi suhteline ja isiklik (vanaemad võivad ju olla nii erinevad!), aga minu arvates need tavalised erilised kohakesed peaksid omama järgmisi jooni (mitte tähtsuse järjekorras): Vaikne, idülliline ja sõbralik paik. Ümbruskonnas asuvad tegemis- ja vaatamisväärsused on muidugi mõningaks plussiks, aga kindlasti ei saa see koht olla nö tugevalt tallatud turismimarsruutidel. Pigem pisut nagu avastamata ääremaal. Hea odav söök: korralik kohalik ööturg ja paar päevast supi- või nuudlikööki. Puhas, odav ja atmosfäärikas külalistemaja. Koos võikeste vabadustega – nt vahel ise midagi küpsetada või külmkapis hoida. Ja tarbida väljast toodud sööki. Mõni veranda, istumisruum vms, kus lugeda ja kirjutada või teha midagi muud, mis parasjagu meeldib. Mida vähem "ekstrateenuseid" ja pealetükkivust, seda parem.Koht, mis pole spirituaalsuse otsinguil enesekesksete läänlaste joogatamis- ja mediteerimis- ja suitsetamispaik. Ma arvan, et sellised "erilise tavalise koha" soovitused on pisut ohtlik teema, eriti praegusel agressiivsel turismiajastul. Aga ehk eesti keeles soovitades pole põhjust karta, et need kohakesed peagi vallutatud ja maatasa tehtud saavad. Lõppude lõpuks pole need mingisugused tundmatud salaurkad, ehk lihtsalt reisijuhtides pisut halvas sõnastuses välja kukkunud või silmavahele jäänud paigad. Soovitan neid igatahes, aga samas ei võta ka mingit vastutust? Kõik on ju nö tundeküsimus. Imelikul kombel kõige enam (siiani 3!) olen ma selliseid kohti leidnud Taimaal. Või on siin tekkinud kõige enam vajadus selliste pelgupaikade järele? Narathiwat(Taimaa idakaldal, tunnike Malaisia piirilt). Ja Narathiwat Hotel. See vana sinakas puumaja seisab enam-vähem jões. Vaade teise korruse pikalt rõdult on nagu laevareelingu äärest. Päeva jooksul näeb ohtralt kirevalt kaunistatud kalapaate mööda seilamas. Mõned jäävad ka ankrusse. Hotelli alumine korrus on tegelikult litsimaja, aga naised on sõbralikud ja ajavad oma asju, teisele korrusele nad ei tule. Lärmi ka pole. Atmosfäärikas tuba (kahele) akendega kahes seinas ja buduaarkapiga 130 bahti. Tubade keskel jõetuultele avatud mõnusalt jahe hall suure laua ja toolidega. Omanik inglise keelt eriti ei räägi, aga on sõbralik.

Narathiwati vanalinnatänavad on üsna kenad, paljude majade ees ripuvad puurides laululinnud. Võimalus jalutada lähedalasuvasse kalurikülla, vaadelda kalakasvatust kanalitel, jalutada mere ääres või sõita suurt kuldset istuvat Buddhat vaatama. Reisilisi liigub linnas harva. Internet 20 bahti. Turg on väike, aga hea. Phimai (Bangkokist idas, Khorati linna lähistel) ja Old Phimai Guest House. Phimai on tegelikult võrdlemisi populaarne paik. Siin on muljetavaldavad ja ilusad khmeri templivaremed Angkori ajastust, eriti kaunid varahommikul. Päeval saabuvad Bangkokist turistibussid, aga õhtuks on kõik läinud. Tõepoolest mõnusat külalistemaja peab Tum, mõnda aega USA-s elanud (ja pettunud) tai. Toad on taas suured ja puised, ohtrate aknaluukide, mõned ka rõdudega. 160 bahti. Istumispaik katusel, väike veranda teisel korrusel ja suur elutuba allkorrusel. Võimalus kasutada kööki, külmkappi ja valmisvarutud joogid on enamvähem poehindadega. Parim variant on osta söök väga healt ööturult ja süüa hotelli suure laua taga. On ka telekas suure VCD valikuga (head filmid) ja jalgrattad. Ainuke häiriv müra on katusel tantsulöövad tuvid. That Phanom (Mekongi jõe ääres, Mukdahanist tund põhjapoole) ja Niyana Guest House. Toad on head ja kodused, kaunistatud pitskardinate ja Niyana maalitud piltidega. 140 bahti. Niyana on väga muhe keskealine tailanna, õpetab ka kõrvalmajas lastele inglise keelt. Suur kassetikogu. Külmkapp on täis odavaid jooke, süüa võib teha ise, tuua turult või küsida Niyanalt. Hotelli õu on väike ja päike sinna paista, aga väga mõnus. Ja siin elab ka Taimaa parimaid koeri Brev. Mekongini on paarkümmend sammu. That Phanom on väga meeldiv linnake. Juhuslikult asub siin ka üks Taimaa pühamaid templeid, kus on hoiul Budhha rinnaluu. Kogu Taimaa kubiseb igasugu templitest, aga mitte ükski teine tempel pole mulle nii helget ja elavat muljet jätnud. Olenevalt aastaajast saabub siia palju palverändureid, turiste väga harva. Jalgrattaretked ümbruskonnas (Mekong pidevalt silmaulatuses) lõpevad suu kõrvuni peas – peab ju kuidagi kõigile neile naeratavatele inimestele vastu reageerima. Ööturg on pisut tagasihoidlik, aga paar väga head nuudlikööki teevad tasa. Esmaspäeviti ja neljapäeviti on jõe ääres suur huvitav lao turg. Indiasotsisime ka selliseid erilisi tavalisi paiku, aga raske oli leida. Välismaalastele mõeldud külalistemajad muutuvad nii kiirelt pealetükkivaks "industry'ks". Kohalikele mõeldud odavad hotellid on lärmakavõitu ja iseloomutud.

Päris "mu kriteeriumitele" ei vastanud, aga kaheks nädalaks sai koduks Millenniumi Hotel Jaisalmeri kindluses (Radzastanis). Turismipahupooli on Jaisalmeris muidugi tublisti, aga see hotell oli nii väike – 3 tuba iidses kaunis havelis (150 ruupiat) ja hotellipidaja Sunny on tõepoolest erandlik indialane, kuigi ka tema on Jaisalmeri safariäris edukalt tegija.

See oli ka ainus paik kogu Indias, kus meil lubati kööki kasutada – keetsime kord rõõmuga kartuleid ja lillkapsast. Hotelli katuselt paistab kogu kindlus ja suur jupp ümbritsevat kõrbe. Head kohalikku sööki leiab kindlusest väljas.

Top Station Munnari lähistel (Keralas) oli hea vaadete, rahulikkuse ja eraldatuse poolest. Seal saab üürida toa või suisa kogu pisikese maja ja idülliliselt eksisteerida. Aga söögiga on väga piiratud lood.

Pakistanis vaikseid rahulikke tühje külalistemaju leidub praegu muidugi kõvasti. Passu (Karakorumi kiirteel, paar tundi Hiina piirist) ja Shisper View külalistemaja olid aga klass omaette. Väike maja kilomeeter Passu külast. Ei-midagi-erilist toad (100 ruupiat), aga kirsipuude ja lilledega aed oli väga ilus. Hotelli kõrval laskub Passu liustik, kui veidi kõndida, tunneb jäiselt mõnusat õhku. Ümbekaudsed mäed ja matkavõimalused on lihtsalt kirjeldamatud. Omanik Sultan on Pakistani paremaid poegi. Aga see koht on kindlasti hoopis teistsugune kui reisilised Pakistani hakkavad naasma. Kui meie seal olime, oli ka Hiina piir SARSi tõttu kinni, sestap kogu söök oli Sultani valmistatud chapatti-praetud kartulid-omlett. Külapoes olid ainult küpsised. Aga nädal möödus sellest hoolimata kui üks tund. Malaisiasleidub palju mõnusaid linnu (Kuala Kangsar oli seekord parimaks leiuks), aga külalistemajad on tagasihoidlikud ja pisut kallivõitu.

Saidki kohad otsa. Oleks hea kuulda rohkematest tavalistest erilistest paikadest Aasias. Häid jõule.

hellemai muuda IExploreri või mõne muu browseri alt Menüüs "View" ja selle alt "encoding" Thai ära Western European või Windows Baltic. Praegu on kenad tai tähed ä, ö, ü ja õ asemel.

0
0

Olen paar kohta isegi KSerai lehel ära toonud, kus võib nädalate viisi rahulikult ja mõnusalt päevi õhtusse veeretada, (näit Bamboo bangalows Nani lähedal Doi Phu Ka rahvuspargis), kusjuures täiesti mõistetamatuks jääb miks see koht sulle sellise magnetina mõjub. Peamisi põhjusi on enamasti kaks - unikaalne loodus ja äärmiselt mõnus ning külalislahke pererahvas.

Linnadest kujunes enda jaoks kõige olulisemaks Chiang Mai põhja Tais. Kuigi seal vaatamisväärsusi nii väga ei jagugi, siis igasugu harrastusteks, eneseharimiseks ning õppimiseks on see väga oluline paik. Vaimses plaanis vast võrreldav Tartuga Eestis.

Indias peaks selline paik olema Rishikesh, aga ei ole. Endale jäi meelde vaid harjom, harjom (Hari Om) kisavad ja sult raha välja nõudvad "saddhud", kes pigem olid mingid kalkarid, kui miskid pühamehed. Peaks ju Rishikesh olema maailma joogapealinn, aga kui ma vaatasin neid inimesi, kes seal elutsesid, siis tarkust ma nende silmis küll ei näinud (v.a üks sikhist restoranipidaja). Sestap ka ise Rishikeshi pidama ei jäänud. Kuulsin jutte ka suurtest "gurudest", kes oma lemmikõpilasteks võtavad rohkem neid, kellel "gurudele" rohkem pappi välja käia on.

Vietnamis on selliseks mõnusaks kohaks vaieldamatult mägedes olev Sapa ja selle ümbrus, kus mägihõimude elanikud ääretult mõnusad.

Hiinas tuleb kindlasti ära märkida Dali Yunnan provintsis ja seal paiknev Mekong Artists võõrastemaja. Väga meeldivad mälestused.

0
0

Mulle tundub, et konkreetse öömaja/guesthouse mainimine selles teemas on natuke libe tee, sest seal sõltub kole palju sellest kui hea isiklik klapp sul pererahvaga on... ja see on juba väga subjektiivne asi, mõni saab parema kontakti Ahmediga, mõni Suniliga.

Kui Hellemai teksti algusest peale lugesin, siis ka mulle esimesena pähe tulnud koht on Tais: Sangkhlaburi, Birma piiri lähedal Kanchanaburist läänes, Three Pagodas Pass'i lähedal. Umbes-täpselt nii rahulik nagu näha juuresolevalt pildilt, guesthouse aias olevalt paadisillalt võid sulpsti sisse hüpata. Järv on tegelikult paisjärv, omal ajal olid sellel kohal külad ja räägitakse et madala veeseisu ajal paistavad mõnede stuupade tipud veest välja ka.

Indias on vist parimad sellised kohad Himaalajas. Meenub Munsyari, see on külake pärapõrgus Nepaali ja Tiibeti piiri lähedal. Lähimast raudteejaamast (Kathgodam) 3 tundi dzhiibiga Almorasse ja sealt veel 10-12 tundi edasi mööda Himaalajat, mida võib sõidu ajal võrrelda Ameerika mägedega. Dzhiibis pooled oksendavad. Munsyaris lõpeb autotee. Seal on (peale mõnede ilmetute hotellide) üks vanamees kes peab Martolia Lodge'i. Aias kasvatab ta lilli ja peab koera. Nagu polekski India. Kusjuures ta ise ütleb et enamik ta külalistest tulevad vähemalt nädalaks. Munsyarist algab ka matkarada Milami liustikule, soovitan soojalt.

0
0

Tere Hellemai!

Reisisin ise ka 2003 aastal mingi 10 kuud ja tean väga hästi mis tähendab: tahaks kohta nagu vanaema juures. Mis ma öelda oskan. Kagu-Aasiast praktiliselt mitte midagi aga reisi rutiini vähendamisest üht teist küll. Koht "nagu vanaema juures" tuleb ise leida, sest mina ega keegi teine ei tunne sinu hingeelu nii lähedalt ja samas on selle erilise tavalise kohaga veel nii, et kui selle ise leiad on see SINU tavaline eriline koht. See on hea, kui asub kõigest eemal ja hea kui sinna tuleb ekstra minna, just nagu vanaema juurde. Mina otsisin ülesse selliseid kohti, kus oleks loomi ja kus saaks kindlasti ise süüa teha. Näiteks kui sebisin keefiiri ja kaerahelbe putru, ning tegin pannkooke siis tuli see tunne palju paremini peale. Tihti aitas päeviku pidamine ja ka eestist kaasa võetud raamatute lugemine. Ehhh…muideks aitab ka metsas laulmine;)

Aga kindlasti tasub ära käia MM-I ja Ahti soovitatud kohtades, sest nemad ju seal kauem viibinud ja küll nemad juba teavad mida soovitavad.

Ah jaa….ja seda tahtsin veel ütelda, et eemal olles tundub Eesti nii äge ja sõpru tahaks ka hirmsasti näha aga ega see Eesti ja sõbrad kuhugi ei kao….meil on siin sopased ja külmad ilmad nii et naudi päikest! Ning veel seda, et kui tahad midagi Eestist, kas raamatuid või vanaema heegeldatud salli või mida iganes siis võin sulle need mingisse kohta järgi saata! Toredat reisi jätku ja saada ikka reisikirjeldusi….neid on siin hea mõnus lugeda ja sinu käikudele kaasa elada;)

Tervitades, Helena-Reet

-- Ah! don't say you agree with me. When people agree with me I always feel that I must be wrong.

0
0

Mina, näituseks, arvan, et kõigist rännakutest kõige tähtsam on see, mis toimub inimese sees. Ja selle rännaku juures ei ole oluline füüsilise keha asukoht ja komfortaabel olukord. Enese eest ei kao ju nagunii kusagile. Aga kuidagi nagu imalaks kisub see arutlus siinkohal. Tahtsin lihtsalt öelda, et on veel üks koht, mis on nagu vanaema juures. See on vanaema juures. Igaühele erinev.

0
0

Aasia selle poolest unikaalne ongi (natuke G.Greene'i väänates), et Aasias on võimalik leida kõike, mida hing iganes ihaleb ;-)

Aga vanaemad kaovad ka varem või hiljem - taevaste pilvede vahusse.

0
0

uuu mai gaaad Marek.....see viimane lause on küll hirmuäratav. Ma olin reisil ja iga päev kartsin, et kui tagasi tulen äkki ei näegi enam vanaemat. Rikud teisel äkki veel reisirahu.

Ah! don't say you agree with me. When people agree with me I always feel that I must be wrong.

0
0

Hellemai - usun, et tean Taimaal paika, mis peaks vastama perfektselt sinu ootustele. See on Sang Khomi küla Kirde-Tais. Kui soovid end tunda kui vanaema juures, siis on see koht täiuslik - leiad sealt endale "asendusvanaema"! Tädi kutsutakse Mamaks ja tal on Mekongi ääres mõned bungalowd. Mama elab seal üksinda ja kuna koht jääb põhilisest backpacker trackist veidi kõrvale (Sang Khomi ei ole Lonely Planetis), oled ilmselt tema ainuke külaline. Julgen öelda, et see koht andis minu ettekujutusele sõnast "chill-out" uue mõõtme...

Ja veel - bungalow rent oli naeruväärselt väike ja kui saad Mamale kasulik olla (tegime talle näiteks maatüki "detailplaneeringu" :), võid söögi täiesti tasuta saada. Nii et kui oled teel Laose poole (Nong Khai kaudu), on vahepeatus Sang Khomis lihtsalt kohustuslik...

Tervitades, Hannes

PS. Kui sind hakkas see koht huvitama ja plaanid seal peatuda, saada mulle palun e-mail.

0
0

see on nagu väga lahe niimoodi lihtsalt ringi reisida js mssilms näha..lihtsalt vaimustav...kui paju selline rändamine üldse maksama läheb...on selleks vaja erilist varandust...?ma tahax niiväga ka kunagi midagi sellist ette võtt....

0
0

vaga tore,

et nii mitmed inimesed teema yles votsid. Aga kirjadest hakkab mulje jaama, nagu arvataks, et ma nuttes mooda Aasiat ringi kondan ja hirmsasti kodust paika otsin! Siiski mitte. Siis ma voiks ju hommepaev koju tulla! Mul vanaema Navi kylas taitsa olemas... Aga teema oli vaart yles votmist, teinekord hea siit tripist meelde tuletada, mis paiku inimesed soovitavad. Ja tuli ju lisaks mitu head soovitust.

Sang Khom'is millest Hannes kirjutab, veetsime uue aasta. Olime kyll Bouy GH, mille voib ka kerge sydamega sinna monusate kohtade nimistusse lisada. Kuigi pyhade ajal kogu Sang Khomi elanikkond tegeles karaoke ja viskiga, ohtust hommikuni ja hommikust ohtuni.

Nyyd ma olen aga sellest Mekongi aarsest chillimisest igatpidi kyllastunud ja hing ihkab hoopis seiklusi. Ja ega nad tulemata jaa.

palju tervitusi

0
0

Tulin just moni paev tagasi myanmarist ja leian, et vaga monus paik, parim kus olen kunagi olnud. koige rohkem meeldis mrauk u, mis asub usna bangladeshi lahedal. Toesti monus paik puhkamiseks, turiste praktiliselt pole, seal on uht-teist vaadata vanade templite naol ning koik on vaga odav, mitu korda odavam kui eestis. Kui tahad idullilist randa, kus ka turiste vahe, siis natuke allpool on ngapali beach. Olen hetkel tais uhel saarel ja pean siin moned paevad aega parajaks tegema enne lennukile asumist ning siin ei ole uldse sedamoodi. Loodan, et ma hiljaks ei jaanud soovitustega. Siin pole tappidega tahti klaviatuuril, aga ehk said aru.

0
0

hello!

kuule aga mine ja käi Tai suuruselt teisel saarel ära KOH CHANG. Ja anna siis siia infot ka natukene :) endal sinna minek märtsis 04. :) Seal ei pidanud "veel" palju turiste olema , koahlikud ise sõidavad sinna. Aga riigil mingi kuri plaan sellest kohast teha midagi "hullu" jälle

0
0

Käisin seal 2001 aasta veebruaris. Sinna saab Bangkokist Ekamai (eastern bus terminal sukhumvit roadil) bussijaamast bussiga Trati sõites (vist oli 120 bahti nägu) ja Tratist saab pickupiga sadamasse (vist oli 20 bahti nägu), ca 20 minti oli vist sõitu. Sealt laevaga üle, umbes iga poole või tunni tagant käis laev (vist oli 100 bahti edasi-tagasi). Tulin paar päeva tagasi ning Khao San roadil pakuti ka kogupaketti, aga hinda ei uurind. Mina olin ühe öö Trati Guesthouses (kahene tuba oli tollal 100 bahti), kuna jõudsin õhtul ning siis enam paate ei läinud ning sealt saab ka palju infi Koh Changi kohta. Hotellid, hinnad jne. Kui mina käisin siis oli seal tõesti vähe turiste, põhiliselt kohalikud ning teed üsna kehvad, aga seal käis kõva ehitustegevus. Loodetavasti ei ole praeguseks üle rahvastunud. Normaalne bangalo sansõlmega maksis vist ca 300 bahti, aga nime ei mäleta, oli ka odavamaid ja kallimaid. Kohapeal sai ringi liikuda pickupidega. Seal ümbruses on veel mõned väikesaared, kus saab ka olla, aga neid ei külastanud. Toit oli kõvasti odavam võrreldes näiteks Phuketi, Phi-Phi, Koh Sameti ja rohkem turististunud saartega. Seal saarel elas üks austerlanna, kes korraldas laevasõite snorkeldamise, ilusate saarte jne juurde. Tollal oli igatahes mõnus koht. Mäletan, et tahtsin seal ühest poest suveniiriks elevandikuju osta, aga müüjad olid mingi kohaliku lauamänguga ametis ning kuna neil polnud seetõttu aega hinda tingida, sain selle peaaegu muidu, et ma ära läheks ning nad saaks oma mängu jätkata. Midagi väga erilist rohkem ei meenu hetkel. Tegemist oli looduskaitsealaga tuli veel meelde. Praegu on seal turiste tõenäoliselt rohkem, sest Bangkoki reisibürood müüsid sinna pileteid, mida tollal ei märganud, aga kui ära käid eks siis näed. Sealt pole pikk maa ka Kambodzasse kui seal üle viskab. Tratist minibussiga saab piirile ning sealt saab viisa. Vist oli 800 bahti. Ühe dollari eest pidi ostma ka vaktsineerimistunnistuse, kui seda pold. Vaktsineerimist muidugi ei toimunud. Piiri ääres üle jõe sõites on linn nimega Koh Kong. Sealt saab laevaga Sihanoukville-i. Turiste oli seal vähe. Üks laev käis päevas ja seal oli peale minu veel viis turisti.

0
0
Lennupakkumised
Reisikaaslased