Tänan hoiatamast sussumussu, aga see juba üsna vana teema. kotte rabatakse käest/õlalt ära näiteks ka Itaalias.

... ja Tallinnas

Hoiatus üldiselt muidugi hea. Aga... Ma lihtsalt huvi pärast nüüd uurin, miks peaks keegi jätma passid, dokumendid, raha ja muu väärtusliku kotti, eriti veel pagasiruumi? Olen reisinud päris palju ja seni ainult sularahaga (kuid kaasas alati ka krediitkaart) pole pähegi tulnud asjad kuhugi kotti jätta. Ikka keha külge - kaela- või vöökott ning nn raharihm abiks. Kas keegi Eestis Tartusse sõites paneb oma rahakoti bussi pagasiruumi? Ja väike kott, mis samuti igasuguse ninnu-nännu ja kaamera jaoks on, tuleb ikka oma jalgade alla panna nii, et keegi seda märkamatult võtta ei saaks. Siis pole ka ohtu, et midagi varastatakse (kui, siis oleks tegemist juba rööviga, sest ega ma vabatahtlikult oma raharihma loovuta - kuid rööve minu teada Aasias üldiselt ei esine, ikka selline kergem järelevalveta asjade varastamine).

Ise naasin just Venezuelast, kus sai kogu raha konstantselt kaasas kantud (sularaha + krediitkaardid), samuti kaks kaamerat (sh üks suurem peegelkaamera). Sõitsin paadiga, käisin dzunglis, sõitsin ööbussiga ja lendasin kohalike lennukitega - kõik jäi alles ja kõige paremas korras, raha jäi ülegi ja sai järgmise reisi tarvis koju tagasi toodud:)

Seega, olge lihtsalt mõistlikud, reisimehed ja - naised:)

Asi ongi selles, et ma olen alati väga paranoiline ja vaatan oma asjade järgi. Kogu vargus, või siinsest vastukajast ma ütleks ka siis röövimine toimus väga uskumatul moel, sellepärast hoiatangi siin. Lisaks igaks juhuks mainisin seda koti rabamist ka aga see juba teine teema. Pass ja raha ei olnudki pagasiruumis, lihtsalt pani imestama, et ka seal suutsid nad mu koti segamini keerata (mul kokku 3 kotti, suur seljakott ja 2 käsipagasit). See kott(kott-kohver kui täpsem olla), kus varastatud pangakaart asus akna all põrandal, kahe tooli vahel täpselt minu kõrval. Teine kott oli akna alusel istmel, minu kõrval. Ja alati hoian oma kotil enda kehaga kontaktis seega ma tunnen kui see liigub. Passi ja kaarte ei olnud paraku võimalus enda keha külge riputada, nüüd olen targem vähemalt. Ise istusin vahekäigu poolsel istmel ja isegi ei maganud kordagi bussisõidu ajal. Ma võin kogu asjast pikemalt ka kirjutada, ise asi kui paljud seda lugeda ja ka uskuda viitsivad.

Ja muideks, mõnda võib see küll imestama panna, et miks peaks passi peitma? Ma olen reisides palju inimesi kohanud kellele tuleb uudisena, et passid on mustal turul kõva äri...

Kuule, mis sa keerutad nagu kass ümber palava pudru, rääkige ära kuidas asi toimus,hea teada kõigil ja saavad õppust võtta oma reisidel.

@Tip, võtsid siis ikka peegelkaamera kaasa? Ja ilmselt ei kahetse? :)

@ Dharma,

võtsin mõlemad - nii peegli kui väikese - ja kindlasti ei kahetse:) Ja ma saan nüüd aru, miks sa seal maal nii tihti käid. Ma tahan ka juba tagasi. Kohe:)

@ sussumussu,

Kirjuta ikka pikemalt muidugi. Hea meelega loeksin. St kui sa nägid seda vargust peal, siis kas sind ähvardati millegagi, et sa seda tegu ei takistanud? See oleks juba tõesti rööviks kvalifitseeritav. Või kuida neid asju Su kõrval ja Su jalge all olevatest kottidest siis ära võeti? Kas teisi reisijaid ei olnud? Või nad ei sekkunud? Kus täpsemalt Sinul see olukord aset leidis? Tahaks ka teada, mida karta - reisin Aasias.

Passi ja pangakaartide jaoks on väga head riiete all kantavad kaelakotid ja peidetavad vöökotid. Kuigi, kui tegu oli rööviga, siis ka need ei päästaks. Relva vm ähvardusel annaks vist isegi oma passi ja kaardid ära.

Pagasiruumides on ennegi kotte segamini pööratud. Sellest olen palju lugenud ja isegi kohanud inimesi, kellega see juhtunud. Bussides, eriti ööbussides, istuvadki pagasiruumides tüübid, kes kottides sobravad. Selles mõttes on pagasiruum kõige ebaturvalisem koht asjade jaoks. Suurde (selja)kotti ei tasu panna midagi sellist, millest oleks kahju. Mul viimati lisaks riietele oli seal kõige väärtuslikum asi pealamp, hinnaga 8 euri:) Oleksin kaotuse kindlasti üle elanud. Aa, ja moskiitovõrk - krdi kallis oli, paarkümmend eurot vist isegi.

Nii et igal juhul palun räägi juhtumist täpsemalt, siis teaks ise ja teaks ka teisi hoiatada. Hoiatada tuleb ju konkreetselt millegi eest ja aidata olukorda vältida. Kui bussides tegutsevad relvastatud röövlid, peaks bussisõite vältima. Kui aga taskuvargad, peaks oma asjad lihtsalt paremini peitma jms. Ootan siis jätku.

Tänud!

Vabandust selle 'keerutamise' pärast, ma olen hetkel veel endiselt rändamas seega pole eriti võimalust pikalt kirjutada olnud aga igaks juhuks tahtsin kiiresti hoiatada inimesi, enne kui kellegagi veel nii võib juhtuda. Selle pärast ka selline napp ja ebaselge info.

Aga loost endast siis (loodan, et sai kõik detailid kirja)... Mainiks veel ära, et kuna ma rändan pausideta juba aastast 2009 siis kogu mu vara ongi mu kolmes kotis koos. Ja erinevalt mõnenädalasest pukusreisist mu kotis on mulle vajalikud asjad (läpakas, PIN kalkulaator, ingliskeelne koolilõpu tunnistus, passikoopiad, kõvakettad, kaamerad jne). Seega ei ole nii, et võtan paar riietuseset ja passi ning lähen rändama. Suures seljakotis on mul riided, pesuvahendid jne. Ühesõnaga mitte midagi eriti väärtuslikku. Bussisõidu ajal vist kõige väärtuslikum asi seljakotis oli epilaator ja suveniirid, mis kõik alles jäid. Teises kott-kohvris on mul läpakas, kõvakettad, dokumendid (koolilõpu tunnistus-passikoopiad jne), pin-kalkulaatorid. Ühe märkmiku vahel ka tagavara panga kaart, juhuks kui üks mu kottidest 'kaduma' läheb. Kuna see kott-kohver oli uus siis polnud jõudnud koodi lukke (mis oli algusest saati plaanis osta) veel kotile peale osta. Ei oleks mina ka uskunud, et pood, kus müüakse kvaliteetset ja heast firmast pärit kohvreid ja kotte, ei müü aga kotile lukke. Tabalukk mind ei ahvatlenud ning Hello-Kitty lukkudele ei hakanud panustama...Njah, enne ise varguse ohvriks langemist kuulsin vaid jutte, et aasia on väga turvaline riik, ei oleks arvanud, et mõne aja pärast ise varguse ohvriks langen, seega ei pingutanud ka niii väga nende lukkude ostmisega, eriti veel kuna ma oma asjadel haiglaselt palju silma peal hoian (kotti maha ei julge panna, ilma et ise rihmast läbi astuks, veel vähem ise kotist eemale kõnnin, võõraid 'oma territooriumile' st oma kottide lähedale ei lase või passin kullipilguga kõrval, valmis kraesse hüppama). Kolmas kott on mul nn päeva kott, kus bussireiside ajal on nii peegel- kui ka tavaline kaamera, pass, märkmik, rahakott jne. Seda olen bussisõitude ajal alati täiesti oma keha vastas hoidnud. Korra isegi juhtus Vietnamis, et öösel bussis tundsin, kuidas kott imelikult liigub, tõmbasin siis need magamise prillid (ei tea kuidas neid tegelikult nimetatakse aga ehk saate aru mida ma mõtlen) eest ära ja nägin ühte bussi töötajat mööda vahekäiku kiirel sammul edasi kõndimas. Samal ajal ärkas ka mu sõbranna kes oli midagi sarnast oma kotiga tundnud. Seega arvan, et võis toimuda midagi kahtlast. Tavaliselt hostelites viibides panen passi ja muu väärt kraami turvalisse kohta, seega vastavalt oma ära nägemise järgi siis kannan kaasas või hoian turvalises kohas. Sellele ümber keha ja kaelas rippuvale kotile olen mõelnud aga kuna mul neid pangakaarte on ikka väga mitu ja passiga kokku tuleb juba päris kobakas, et seda aasias top-pluuside all kanda. Lisaks ma kardan, et see kotike võib mul ümber keha nii ära kukkuda, et ise ei pane tähelegi, või võib keegi selle paela lihtsalt kaela ümbert katki lõigata, kuna nööri ju väga selgelt näha. Seega kuna ma oma päeva kotti kannan nagunii omal mitte seljal, vaid kõhul ja lisaks see nöör pümber keha siis ma ei karda koti krabamist nii väga.

Bussipiletid ostsin hosteli kaudu, nii nagu ma olen enamustel kordadel aasias reisides teinud. Hosteli tädi küll soovitas kallim pilet osta kohalikule bussile ja ütles et turismibussis varastatakse passe ja pangakaarte. Kuna ma aga Chang Mai lähedalt Lampangi bussijaamast just küsisin bussipiletite hinda Bangkoki ja oli ka nii 300 B ringis siis ei osanud midagi kahtlustada ka, et miks nii odav. Arvasin, et tädi üritab lihtsalt kallemaid pileteid müüa, samas võtsin ta hoiatust siiski kuulda, olin ettevaatlik. Aga tagantjärele näha, et kui varas ikka tahab, siis ta varastab. Kasvõi nina alt. Buss ise oli vist üldse parim, millega ma Tai ajaks sõitnud olin. Kotid pandi siis pagasiruumi mis bussi ehituse tõttu ei asunud päris bussi all vaid rohkem taga osas. Buss oli koahekordne ja kõik reisjad olid üleval korrusel. Reisjaid ei olnud üldse palju. Ise arvasin, et eks kõik siis üleujutuste tõttu lennukiga reisivad, kuna just paar päeva varem oli bussiliiklus üldse suletud. Niisis ma istusin suhteliselt ees, vist 2-3ndas reas. Kuna buss oli praktiliselt tühi, siis oli minu päralt mõlemad istmed, ise istusin vahekäigu poolsel istmel. Päevakott mu kõrval, akna alusel istmel ja kott-kohver istme ees, akna all põrandal. Turistid ise jagunesid üks grupp bussi tagaosas ja teine siis seal kus mina istusin. Minu taga 2 inimest, kõrval reas kaks tüdrukut ja nende ees veel 1 inimene. Peale umbes pooletunnist või tunni ajast sõitu tegi buss lühikese peatuse puuvilja turul, muidugi mitte turistidele. Tagant järele võin arvata, et see oli see hetk, kui need 'töölised' tulid pagasiruumist välja, sest mingi sahkendamine korra seal bussi taga osas käis. 'Töölisteks-teenindajateks' oli siis bussis 3 meest. Peaaegu alati on bussis tasuta vett jagatud, aga selles bussis mitte, mis tundus kummaline, et milleks siis need mehed seal bussis on. Ei tahtnud ennast väga hulluks hakata ka mõtlema ja arvasin siis et ehk mõni neist ka veel bussijuht või on neil Bangkokist vaja mõni buss tagasi tuua, et selleks rohkem juhte kaasas. Siis teine seik, mis ma mäletan, oli see, et telekas pandi sekundiks tööle. Sinine pilt ilmus ekraanile ja telekas lülitati välja. Mina jäin ikka lootma, et tuleb sealt siiski mingi film aga tuli hoopis üks 'teenindajatest' ees olevatelt pinkidelt tekke ära korjama. See aga kahtlasena ei tundnud kuna olin kindel et eks need mehed seal all magama lähevad. Tagant järele mõeldes siis eks käis kontrollimas, kes ärkvel ja kes mitte. Kolmandaks kustutati bussis kõik tuled ära. Absoluutselt kõik, ei mingit tuld vahekäigus, et näeks kasvõi vetsugi minna. Ja kuna telekast ka midagi tulema ei hakanud siis hakkasin muusikat kuulama ja kuna oli kott pime siis istusingi seal pimedas suletud silmadega. Miski kella 2-3 ajal (hetkel enam peast täpselt ei mäleta aga politsei paberites on mul täpselt kirjas) oli siis vetsu ja söögi peatus 30 min. Käisin jooksuga vetsus ära, päevakott kaasas ja kott-kohver bussis. Peale viskasin oma jaki ja olen kindel, et sellel ajal keegi mu kotti ei puutunud kuna mäletan täpselt kuidas jaki koti peale jätsin. Mina see paranoiline inimene miskit söögi kraami ka ostma ei jäänud kuna pabistasin kottide pärast ja passisin väljas bussi juures. Nii muuseas tegin ka bussist pilti (mis hiljem sai ka politseile edastatud). Busse olen varem ka pildistanud aga see on lihtsalt nii oma lõbuks pildistatud, et kui erinevad need bussis riigiti on. Peale seda peatust sõitsime jälle edasi, mina kuulasin muusikat seal kottpimedas, teised arvatavasti magasid. Mingi aeg käis suur sebimine ja see üks bussitöötajatest siiberdas seal ülemisel korrusel, kus kõik turistid olid, edasi-tagasi bussi tagumise osa juurest alla korrusele. Ma ei tea mis ta seal taga osas tegi. Kuna muusika mul kõvasti ei mänginud siis kuulsin veel mitu korda imelikke hääli, mille peale ma ringi vaatasin, aga mitte midagi ei näinud. Isegi see mees enam ringi ei siiberdanud. Siis nägin ka veel imelikke valguse sähvatusi, seda ma ei julge kindlalt väita, et see taskulambist tuli, aga samas tundus see midagi muud, kui õuest autotuledest või tänava valgustusest tulnud valgus. Ringi vaadates ma midagi ei näinud. Et enndast turvalisemalt tunda panin ma oma jalad vahepeal oma kohver-koti peale ja siiski aeg-ajalt kontrollisin oma kotti. Mingi aeg tundsin ka oma päevakoti liikumist, mis asus kohe mu külje all. Loomulikult tegin ma silmad kohe lahti ja vaatasin ringi, paraku jälle, ma ei näinud mitte midagi ega kedag enda ümbruses. Vähemalt nii palju kui näha oli, sest vahepeal oli ikka väga KOTTPIME kui isegi tänavalt valgustus puudus. Siis lõpuks nägin ma ühte töötajates seal samas vahekäigus magamas. Algul oli seda isegi raske märgata, arvasin et keegi turistidest on teki või jaki vahekäiku pillanud. Muusika kuulamise ajal aga kuulsin jälle imelikke hääli ja hakkasin seda pampu rohkem jälgima, siis nägingi et see on vahekäigus magav töötaja. Kuna ta oli tumedanahaline siis oli teda tõesti väga raske näha. Iseenesest polnud selles mitte midagi imelikku, sest Vietnamis ja Kambodzas oli tavaline, et teenindaja vahekäigus magas, isegi kohalikud reisisid oma pinkidega vahekäigus, kui istmetest puudu jäi. Mis aga tundus imelik, oli see, et buss oli peaaegu tühi ja tema just seal turistide juures magab. Jäin valvele ja mängisin ka 'magajat', nagu see teenindajagi. Häirekell hakkas siis tööle, kui see teenindaja aga äkki oli kadunud nagu tina tuhka. Ajasin siis tüdrukud enda kõrvalt ülesse ja käskisin neil oma kotte kontrollida. Esmapilgul tundus minu kottidega kõik korras olevat sest ma ju jälgisin neid ka pidevalt. Siis nende ees olev poiss mainis, et tema oli tundnud ka öösel, kuidas ta kott kahtlaselt liigub. Andsin siis teada ka enda taga olevaltele turistidele, kõigil tundus kõik korras olevat. Mul aga sisetunne ei andnud rahu ja vaatasin oma päevakotti, pass, rahakott kaartidega plus kaamerad alles. Hmm, tõstsin siis oma kohvri üles ja nägin et külje peal (kahele poole lahti käivad lukud) kõik lahti, mapp seal sees ja kogu koti sisu segamini keeratud. Vaatasin, et läpakas, kõvakettad alles aga pangakaart mapi vahelt läinud. Mul oli seal miski suvaline kliendikaart ka, see aga tagurpidi tagasi pandud. Kuna mina oma asju kindlasti nii ei paki, siis saingi aru, et keegi kotis käinud. Muidugi sattusin ma suurde paanikasse, selle tõttu unustasin ka bussi tagaosas olevaid inimesi informeerida. Edasi huvitas mind vaid minu enda asjad. Esimesena siis pidin sõpradele sõnumineerima, et nad mulle panga telefoni numbri saadaksid, kuna mitmete telefoni vahetustega oli see mu mälust kadunud. Võttis aega siis, et number saada, lisaks eksis üks sõber ühe numbriga telefoni numbrist, ning helistasin niisama tühja sellele valele numbrile ja keegi ei vastanud. Saatsin emale ka sõnumi andsin veel aega tal panka helistamiseks aga paistis et ta poolt vastust ei tule ja lõpuks helistasin emale otse, et ta mu pangakaardi sulgeks (tal on üldvolitus tehtud kuigi ma ei tea kas selline asi üldse volitust nõuab või mitte, vahet ei ole). Panga kaat sai seega suletud üldse enne, kui ma bussilt maha sain. Muideks need nn. lugemislambid seal bussis, need olid olid ka tõenäoliselt meelega maha keeratud, nii et ei olnudki võimalik tuld põlema saada. Kõik asjad ajasin mobiili valgel ja jumal tänatud et mul endiselt veel lepinguline eesti number ja laetud mobiil kaasas oli. Lisaks saatsin Inglise sõbrannale (reisisime Chang Maini koos aasias seni kuni ta pidi koju tagasi minema) sõnumi, et ta mulle kiiresti turistipolitsei numbri saadaks. Sain 2 numbrit aga üheltki neist kedagi kätte ei saanud. Muidu oli plaan politsei käest nõu küsida, et mis nüüd teha võiks ja äkki nad saaksid bussile bangkoki vastu tulla ja kasvõi haarangu korraldada selle röövli-bussi peale. Kuna aga bussipileteid meile ju ei antud, mul polnud aimu ka kus või mis kell see buss Bangkokis peatub või meid maha suvatseb visata. Ise ei julgenud ka kohe alla õiendama minna, peidavad kaardi veel ära. Kartsin veel ka seda, et politsei mõtleb üldse et mingi purjus turist (reede öö ju) oma pangakaardi ära kaotanud ja nüüd paanitseb. Lisaks seletasin seal sellele ühele tüdrukule et ma tõesti ei kaodanud oma kaarti ära, ma ei võtnud seda isegi vetsu peatusel kaasa ja kott oli ju ilmselgelt segamini keeratud, lisaks kõik need imelikud 'sündmused' bussis aga mida sa ikka seletad ikka veel pubeka aruga tüdrukule kelle ainus mõte peas on poisid. Ühesõnaga valmis mul siis tegevusplaan järgmine: oodata millal buss peatusesse jõuab, seal kiiresti kätte saada oma suur seljakott pagasiruumist ja see üle kontrollida ja seejärel helistada politseisse ja/või lennata peale bussi 'töölistele'. Tegelikkus aga oli see, et buss jõudis miski kella 4 ajal öösel bangkoki, kui inimesed (peale minu) veel unised olid (eks seda kasutati ka ära), kuskile vist väga lambi kohta (oli miski bussi peatus küll aga mitte bussijaam nagu ma lootsin, et buss meid ikka viib). Kotid visati pagasiruumsit välja kiiremini, kui turistid üldse bussist maha said. Sellel ajal kui ma kiire ülevaate oma kotile tegin ( mis oli ka segamini keeratud nii et kogu mu nn meditsiini ja hügieenitarvete koti sisu tänavale kukkus), kaapis see röövjõugust buss minema. Kusjuures mul bussis oli ka veel korra idee sellest kolmesest gängist neile ootamatult pilt teha aga kui bussist maha saime tiirles seal juba mitu tuk-tuki juhti, keda ma arvasin et nad on need bussitöölised. Nende kolme nägu ma ju tegelikult ei teadnud, välja arvatud selle ühe, keda ma ähmaselt bussipõrandal magamas nägin. Bussipeale minnas oli ju kõigil nii kiire-kiire, et siis ei osanud neid nägusi vaadata ka. Aga arvasin, et kui ma selle pildi veel teen, siis mind lihtsalt tehakse oimetuks ja jään kaamerast ka veel ilma. Niisis, buss oli läinud enne kui ma midagi ettegi jõudsin võtta. Kuna bussi numbrid ju araabia (või mis iganes see tähestik Tais kasutusel on) keeles, siis mina sellest midagi aru ei saanud. Ainuke mis meelde jäi oli see, et bussi taga aknale oli kirjutatud SOPON TOUR. See oli ainuke tekst bussil, millest ma aru sain. Ma ei tea kas see on üldse eksisteeriv või õige firma nimetus. Ja ma ei saa ka aru, miks hostel müüb neid pileteid selele bussile, kui nad on kuulnud, mis seal toimub. Endiselt olin väga paanikas, käed värisesid, peas sada mõtet ja samal ajal ka tühjus. Ühest küljest isegi ütleks, et tundsin nagu mind oleks vägistatud, kõik isiklikud asjad ju läbi soritud. Lõpuks ainuke plaan mis ma mõtlesin teha, oli lähedal asuvasse Mc Donaldsisse minna, maha rahuneda ja internetist siis lähim turismipolitsei jaoskond otsida. Edasi võtsingi siis tuk-tuki ja põrutasin jaoskonda, mis üllatuseks oli ka avatud (politseiametnikele tegin muidugi varajase äratuse küll). Edasi kirjutasin siis avalduse. Seal meenus ka mulle, et mul oli ju bussist pilt olemas ja sain selle neile anda. Muud tarka seal edasi ei juhtunud. Paistis, et politsei pigem kahtlustas, et mul see jama kõik välja mõeldud, et kindlustust või midagi saada, aga kindlustust mul polnud tehtud, selle märkisin ka avaldusse ära. Seega mingit kasu mul muud ei olnud kui, et igaksjuhuks kaardi vargusest märge jääks maha ja, et äkki aitab see nende varaste tabamisele kaasa... Mine tea, äkki keegi bussireisjatest hiljem märkab oma passi või millegi kadumisest. Ise meenus mulle veel järgmisel päeval mapi vahel olevast suveniiriks jäetud Vietnami 500kippi ja miski muu (summalt suhteliselt väärtusetu) raha oli mul seal veel, mis muidugi oli ka mapi vahelt kadunud. Suveniiriks jäetud austraalia dollaritele, mis olid paberi sisse mässitult koti põhjas, need närukaelad õnneks ei jõudnud sest need olid mul alles. Kokkuvõttes kogu vargus pidi juhtuma selle pooleteise tunni vahel (mil buss peale pausi liikuma hakkas, kuni selleni, millal ma vargust märkasin). Ahjaa, üks tähelepanek bussist veel. See pulk mis ise eespoole kinnitatud on, et saaks jalgu toetada, need olid maha krutitud muideks. Mul ei ole aimu ka millal nad minu kotis käisid sest ma ju vaatasin oma koti järgi pidevalt. Aga eks selle tõttu osutuski varastatuks vaid mu pangakaart, mitte mu pass/rahakott ega valuuta. Seda, kuidas see pätikamba püüdmine edasi areneb, ma ei tea, sest minul oli pangakaart suletud ja raha nad sellelt võtta ei jõudnudud ja politsei ütles, et uurimise tulemustest nad mulle teatama ei hakka.

Peale vargust teiste ränduritega suheldes :

*on mõndadele inimestele tulnud üllatuseks, et passid on mustal turul kõva äri. Ja, et oma passil tuleks silma peal hoida ja mitte suvaliselt hostelisse ja vabalt võõrastele kättesaadavasse kohta jätta.

*et panga kaardil on ju kiip, seega ei saa sealt raha maha võtta. Euroopas on küll selline asi, et kaardiga makstest tuleb sisestada PIN kood, aga aasias, austraalias ja ehk ka paljudes teistes riikides ei ole see nõutav või küsitakse PINi alates mingist teatud summast. Ja krediitkaardil on taga see tore number, millega saab raha kohe maha võtta.

*kohtasin KL-is tüdrukut kes oli esimest päeva oma kuu ajasel reisil ilma jäänud käekotist. Seda siis tänaval kõndides, käekott sõidutee poolsel õlal. Mootorratas sõitis mööda ja krabas ära.

*rootslane rääkis, et ka neid oli hoiatatud passide-kaartide-rahavargusest bussides ja nende buss Bangkokist Krabisse oli ka teinud kahtlaseid peatusi (tema pakkus, et sellel ajal tulid need vargapoisid pagasi ruumist välja) ja oli ka kotis sobramise jälgi olnud.

*KL-is põrkasin hostelis kokku selle paarikesega, kes tol varguse ööl bussis mu taga istus. Väitsid, et ka nemad märkasid, et nende kohvris oli soritud.

*Järgnev oli küll enne vargust, aga Kambodzas korrati ka igal juhul meile pidevalt üle, et tuk-tukis istudes tuleb kott turvaliselt panna, nii et poleks võimalik seda ära krabada. Samas nägi ikka enamus turiste istusid seal nii kotid lääbakil ja lausa nagu ootaks, et keegi neid ära tõmbaks. **Ise märgiks veel ära, et kui keegi tuleb siiski kotti krabama, oleks mõtekam kotist isegi ehk vabastada, kui lasta ennast koos kotiga sõiduteele tõmmata või järgi lohistada ja sellega oma elu või tervis ohtu seada.

PS! Kott-kohver sai omale esimesest hästivarustatud poest koodilukud ja ise käin oma 2 kotiga nüüdsest dushi all ka, kui mujale (või kellegi usaldusväärse hoolde) pole kotte jätta. Reisimise rõõm on mõneks ajaks taandunud aga koju veel ei pöördu.