HCM City II

Sõjakurjategude muuseumisse läheme järgmisel hommikul. Kunagi oli muuseumi nimeks Ameerika Sõjakurjategude Muuseum, aga aeg on edasi liikunud. Pool muuseumist tundub nüüd olevat pühendatud rahvaste sõprusele ja rahule ja miks ka mitte. Ühekülgsuses ei saa seda muuseumi küll enam süüdistada (nagu nt me 96a LP väljapanekut kirjeldab). Ekslikult alustame 6nda hoonega, mis on täis pilte Vietnami sõja vastastest demonstratsioonidest üle maailma, sh end protestiks põletanud ameeriklaste pildid ja jutud missioonile minema keeldunud sõduritest. Väljapanek lõppeb tänusõnadega kõigile, kel rahu armas.

Tõepoolest, ühekülgsuse laadis pole enam midagi kritiseerida ja seda mõjuvamad tunduvad 3,4 ja 5es väljapanek. Nii kliiniliselt šokeerivaid pilte pole ma vist elusees näinud. Mida võib teha napalmpomm inimesega, või Agent Orange kõige elavaga.. Peale arvutute sõjakoleduste on ka uusi pilte. 2003 a plahvatanud ajapomm koolimaja lähistel, need pildid on eriti teravad ja värvilised. Ja vaataja tunnetele pole siin kuskil armu antud.

Mis aga kõige rohkem mõtlema pani, on sõjafotograafia. Hoones nr 2 tundub olevat üsna uus näitus nende fotograafide filmilindilt, kes sõda kajastades surma said. Ja neid muidugi pole vähe. Pildid on üsna kunstilised, ja mitmed neist on ka igasuguseid auhindu võitnud. Midagi eriti karmi seal hoones nr 2 ei näidata. Masendav sõda.

Kus asjad sõjafotograafia alal karmiks lähevad, on sealsamas sõjajubeduste kambris. Näiteks on seal pilt ameerika sõduritest, kes naeratavad laialt kaamerasse, hoides juustest ülal kahe vietnamlase päid. Kehad, millelt pead värskelt raiutud on, lamavad samas esiplaanil. Mis inimesed need sõdurid küll on? Ja kes selle foto tegi, ja miks, perekonnaalbumisse mälestuseks? Järgmine rabaja on ühe pildi allkiri. Pildil on vana naine, keda püütakse püsti hoida. Pildi allkiri on ameerika fotograafi sõnad a la, et ütlesin neile „Hold it“ and I got my picture. Ja peale seda naine tapeti. I got MY picture…

Ilma piltideta arvatavasti see muuseum poleks midagi. Numbrid, mitu pommi kuskile langes ja mitu miljonit inimest suri, need ei jõua tegelikult kohale. Karjuv põletushaavadega laps pildil näitab rohkemat. Aga huvitav kui paljude inimeste kannatusi on pikendatud ja kui palju asju muudetud, et fotograafid OMA pildid tehtud saaksid. Ühe fotograafi kohta on kirjutatud, et „Ta oli kas kõige vapram inimene maailmas,.. või kõige lühinägelikum“, selle saateks, kuidas fotograaf sundis koptereid madalal pommide ja plahvatuste kohal lendama, et paremaid pilte teha. Ühel sellisel missioonil ta muidugi ka hukkus. Auhindu aga sai ta muidugi ka. Palju õnne.

Oleme joudnud siia ja ei taha sugugi edasi Saigoni minna. Ilm, ookean ja inimesed on vorratud. Kaua Te Saigonis olete? Tulime Laosest ja jumal tanatud, et sealt maakera p.rse august eluga paasesime. Paljukesi Te olete? Meid on 3. Oigemini 2,5 sest mul laks Laoses uks kasi ja jalg.

Saigon on vaga monus. Aga umbes ylehomseks peaksime Nha Trangi joudma. Meid on 1.5, sest meespool mul eesti keelt paris hasti ei raagi (on poolakas) Kui veel kaua Nha Trangi jaate, ehk saame kokku? Pole juba aasta eesti keelt raakinud...

Ma ei teadnud, et Laoses ka vaga palju maamiine on.. Voi mis selle jala ja kaega juhtus..?

Onneks miini otsa ei sattunud. Kukkusin lihtsalt Mekongi kaldast alla oma 6-8 m. Murdsin parema kae randme luu ja vasaku jala polvest loi killu valja. Nha Trangi jaame vahemalt 16-ni(veebruar). Siit ei taha lihtsalt ara minna. Elame Dream hotellis, otse ookeani kaldal. Vaga ilus, vaikne ja odav hotell. Samas lahedal on Sailing Club. See on ainuke koht, mis on ka parast kella 23 lahti, kuna ta on valgete klubi. Meile oeldi siin, et oleme esimesed eestlased. Ei tahaks hasti uskuda. Vestleks Teiega hea meelega. Kui jouate enne 16, tulge Dream hotelli ja kui meid ei ole, jatke sonum. Uldiselt oleme paeval rannas ja ohtul klubis.

Joudsime ka viimaks Mui Ne kaudu Nha Thrangi, eks arvatavasti naeb siis kuskil.

Kaisime eile ohtul korraks kolmnurgal Sailign Club, rand ja Dream. Motlesin, et kui raske ikka on leida kolme eestlast, kellest yks pealekauba pooleldi kipsis.. Nojah, ei leidnud. Tana ohtul liigume edasi Hoi Ani. Tegelikult kodu juba kutsub ja nii oleme oma reisitempot pisut tostnud. Haad jatkuvat Vietnamit teile! Yllatavalt monus maa, kas pole?

Asjaolude tõttu liikusime just Teie saabumise ajaks edasi HCMC-sse. Suurendasime oma liikmeskonda 5-ni ja otsustasime siiski mõned päevad rohkem seda Mekongi deltalinna vaadata. Nüüd oleme Tai kaudu kodus tagasi. Kõige rohkem Vietnamist meeldisidki Hoi An ja Nha Trang. Võibolla sellest, et seal on saared, ookean ja mäed väga lähestikku ja annavad koos võrratu vaate. Ronisin isegi ühte mäkke, vaatamata kipsis käele. Olin seal tipus äraütlemata õnnelik. Inimesed on väga sõbralikud, kuigi eelarvamus oli varem loetu pärast teistsugune. Isegi takso- ja riksajuhid ei olnud tüütud. Ainuke tobe koht oli üks karaoke baar, kus pidevalt tuli Vietnami hümni ja me olime omaenda raha eest seda sunnitud jaurama ja veel mitu korda. Ei teagi, kas nad pidid seda käsukorras tegema või olid sealsed tegelased pisut vietkongi poole nihkes. Kahju, et ei näinud Teid. Kindlasti oled sama tore kui Su kirjutisedki. Ise tegime 8 tundi filme sellest reisist. Endal on selline tunne praegu, et mingi osa minust jäi maha Kesk-lõuna-Vietnami.