Kui vaadata kaarti võib tunduda, et Jordaania on viimane paik kuhu praegu minna. Läänes sõjas Iisrael ja Palestiina, idas sõda ootav Iraak, põhjas kahtlane Süüria ja ega Saudi Araabia lõunas ka päris kindel paik pole. Tegelikuses on asi muidugi täiesti rahulik ja mingeid märke "pingelisest olukorrast Lähis-Idas" polnud kusagil märgata. Turiste on muidugi vähem kui poolteist aastat tagasi, aga see tuleb turistile vaid kasuks. Paljude turismist sõltuvate kohalike olukord pole muidugi just kiita.

Eestist otse kohale saab lennukiga Frankfurdi või Viini kaudu. Proovida võiks muidugi ka Domina odavamat lendu Sharm el Sheikhi. Sealt Jordaaniasse saamine oleks omaette pikem jutt. Paljud satuvad Jordaniasse pikema reisi käigus külastades ka Süüriat, Liibanoni ja miks mitte Iisraeli/Palestiinat.

Viisa peaks teoreetiliselt eestlane, nagu enamik inimesi, saama piirilt. Aqaba kaudu maale sisenedes on viisa piiril tasuta. Kui aga enne reisi Helsinkisse satub võib läbi käia sealse (au)konsuli juurest, kes selle kohe passi lööb. Pärast lennujaamas ei pea järjekorras seisma. Konsuli leiab Helsingist Linnanherrankuja 4, see on bussiga Itä Keskusest edasi. Tel. +358 9 34349428, võib enne onule üle helistada. Viisa oli 17 EUR, kehtiv kolm kuud passi panekust, mitmekordse tempel ilma rahata juurde kui vaja. Mingeid pabereid keegi näha muidugi ei taha, pildist piisab. Riigist väljumisel tuleb maksta maksu, lennujaamas näit. 5 JD (120.-).

Hinnad üldiselt samad kui Eestis. Seega mitte just odavaim sihtpunkt. Odavamad on muidugi öömajad, transport (ka takso) ja mõned toiduained. Vaatamisväärsused üldiselt normaalse hinnaga, va Petra pilet. Sel aastal kõik riiklikud paigad poole hinnaga, kuna turiste vähe. Turiste üldiselt ei peteta hindadega, lõuna pool kus populaarsemad paigad peaks siiski tähelepanelikum olema. Kauplemistraditsioonid võrreldes naabermaadega pea olematud. Kasuks tuleb ka araabia numbrite selgeks õppimine, aga kui ikka üldse ei viitsi saab vabalt ilma ka hakkama. Jordaania dinaari pole Eestist veel võimalik osta. Vahetuseks sobivad ilusti eurod ja dollarid, panku on piisavalt, lisaks veel kehvema kursiga rahavahetajad. Pangaautomaate leidub ka igas linnas, aga kogemusi nendega pole. Reisitðekke pole mõtet kaasa vedada kuna nende pealt makstavad teenustasud on üsna suured.

Põhiline transpordivahend on minibuss, mis väljub tavaliselt siis kui täis saab. Mõne suurema linna vahel sõidavad ka suured mugavad liinibussid ja seda sõiduplaani järgi. Üldiselt parim aeg bussiga liikumiseks on hommikul 6-9 ja pärastlõunal 1-3, muul ajal kulub bussi tätumiseks oluliselt rohkem aega. Kui hommikul õnnestus tihti peale vähem kui 5 min buss täis saada, siis pikim ooteaeg oli oma poolteist tundi ja siis oli ka vaid pool bussi täis, õnneks sai bussijuhil kõrini ja sõitis pooltühja bussiga miema. Ainus rong on vist 2 korda nädalas Ammanist Damaskusesse, hästi aeglane, aga rongihuvilistele pidi see tore kogemus olema.

Inimesed. Muidugi araablastele tüüpiliselt ülisõbralikud, -abivalmid, -külalislahked jne. Eriti piirkonadades kus vähem turiste käib, näit enamik Põhja-Jordaaniast. Naabermaal Süürias on see kuulujärgi veelgi parem. Vabalt võib keegi peale lühikest jutuajamist teed-kohvi jooma kutsuda, veidi kauem rääkides võidakse ka koju sööma kutsuda. Tee juhatamine ja niisama pidev jutu rääkimine on pea vältimatu. Isegi turismipaikade soovimatud isehakanud giidid ei tule veel ise raha nuruma. Ja enamik lapsi ei nõua mitte dinaari-pastakat-kommi vaid endast pildi tegemist, muidugi ilma rahata.

Kes jätsid sügavaima mulje - Tavalised inimesed maapiirkondadest, kes pidasid näit auto ilma hääletamata kinni ja pakkusid edasisõitu, paljud neist ei osanud peaaegu üldse ingliskeelt, kuid üritasid sellest hoolimata võimalikult aeglaselt ja selgelt ennast araabia keeles arusaadavaks teha. Üsna suure linna Irbidi elanikud, kes näevad oma linnas üsna harva turiste (seal ei ole tõesti eriti midagi vaadata), seda enam tundsid nad siirast huvi sinu vastu ja suutsid muidu igavast linnast hoopis teise pildi jätta. Ka mujal põhjas kohatud inimestest olid kõige toredamad tihti pärit Irbidist. Karaki egiptlasest hotellipidaja, kelle jaoks olin esimene eestlane tema hotellis (üllatus, üllatus), seega sai mulle auks väga soodne hind, tasuta lõuna- ja õhtusöögi võimalused kohalikega ning tundide viisi teejoomist ja jutustamist.

Turvalisus. Täielik paradiis, kus millegi pärast muretsema ei pea. Kuritegevus, vähemalt turistidesse puutuv, on vist olematu. Kui kedagi karta siis vist kõigepealt teisi turiste kui sedagi. Siiski näiteks viimastel päevadel toimus Ma'anis haarang, mille käigus kõrvaldati suur salakaubavedajate jt kurjamite bande. See jõudis vist isegi Eesti ajakirjandusse. Samas ei puutunud nende tegevus ega ka kõrvaldamine kuidagi turistidesse. Mingit sõjategevust pole riigis 30 aasta jooksul toimunud ja pole ka lähitulevikus ettenäha. Seega on tegemist üsna rahuliku paigaga, meenutame, et Baltikumis tapsid tankid inimesi veel veidi rohkem kui 10 aastat tagasi. Meeleavaldused on ka üsna harvad ja mingit erilist lääne või ameerika vastalisust polnud samuti märgata. Selge, et kui sa oled ikka väga äärmuslik USA ja Iisraeli poliitika toetaja ja seda ka kõigile vastutulijatele selgeks teed, siis kõige soojemat vastuvõttu vast oodata ei maksaks (ega äärmuslikul vene rahvuslasel Eestis ka hästi ei läheks). Muudel juhtudel küsitakse tihti sinu arvamust selle või teise kohta ning üllatus-üllatus paljudel, eriti haritumatel inimestel pole midagi Iisraeli ega ammugi juutide vastu. Üsna levinud mõtteviis oli, et viga on poliitikutes mitte inimestes, ja pole vahet oled sa eestlane, ameeriklane, juut või araablane kõik inimesed on samasugused.

Vaatamisväärsused. Loodus. Olgem ausad - enamik Jordaaniast on kõrbe all ning see ei ole mitte kõrgete luidete ja ilusate oaasidega liivakõrb vaid lõputu kruusaväljak, kust on väga raske midagi vaatamisväärset leida. See eest jääb u 50 km laiusele ribale läänepiiril tõeliselt võimas loodus, mida just iga päev ei kohta. Jordaania läänepiir kulgeb piki Ghori nõgu, millest enamik jääb allapoole mere pinda. Sinna jääb ka Jordani org ja madalaim paik maismaal ning soolaseim veekogu, Surnumeri. Sealt ida poole tõuseb maapind peaaegu seinana ü 1000 m kõrgusele pakkudes küllaldaselt vaatepunkte, kust 1500 m kõrguselt Surnumere kohalt õnnestub selge ilma korral näha näiteks 70 km kaugusel asuva Jeruusalemma torne. Lisaks on mitmed jõed uuristanud võimsad kanjonid, mida võib julgelt kõrvutada Ameerikast tuntutega. Põhja pool on säilinud ka veel männimetsi, mis meenutavad Vahemeremaid ja on jordaanlaste seas populaarsed pikniku paigad. Maa lõunaossa jääb siiski ka kaunist kõrbemaastikut. Tuntuim paik on Wadi Rum, kus liivakõrbe kohal kõrguvad kuni 800 m kõrgused saarmäed. Jordaaniale kuulub ka väike jupp Punase mere rannikut koos kohustuslike korallidega. Kuulujärgi on sealsed korallid tänu väiksemale turistide hulgale tunduvalt paremini säilinud kui Egiptuses ja Iisraelis. Riigis on ka mitmeid korralikult tööle saadud rahvusparke. Tuntumad on Wadi Mujib ja Dana oma kanjonitega ning Wadi Rum.

Kultuur. Jordaaniast ei tasu otsima minna kaunist islami arhitektuuri. Võrreldes kõigi naabermaadega ei ole seal eriliselt iidsei moðeesid ega mediinasid. Näit. Ammani vanalinn on pärit eelmise sajandi 20-ndatest aastatest. Põhjuseks see, et kogu araablaste valitsusaja jooksul on praegune Jordaania olnud üsna vaene Palestiina ääremaa. Samas võib leida kaasaegset araabia arhitektuuri, eriti Ammanist, mille viimase paarikümne aasta jooksul rajatud rikkamad elu- ja ärirajoonid pakuvad vaatamist moodsa arhitektuuri huvilistele.

Lähis-Ida on üks vanimaid piirkondi maailmas, kus inimesed otsustasid paikselt elama asuda ja ka Jordani orus on leitud küllaldaselt paiku, kus on enam-vähem pidevalt elatud mitmeid tuhandeid aastaid. Nii vanast ajast pole muidugi eriti palju vaatamist mitte-arheoloogile. Vaadata tasub aga küll roomaaegeid paiku. Tuntuim neist on Jerash, käia tasub ka Süüria piiri lähedale jäävas Umm Qaisis. Lisaks neile on siin-seal veel kümneid roomaaegseid varemeid, ka Ammanis tasub vaatamist heas korras teater.

Kuulsaim varemetelinn Jordaanias on muidugi Petra, tõenäöliselt teine paik riiigis Surnumere kõrval, millest midagigi enne kuuldud on (kui mitte mujal siis vähemalt ühes Indiana Jonesi filmis). See oli mägede vahele rajatud nabatealaste kaubandusriigi pealinn, üks suurimaid-rikkamaid linnu omaaegses Lähis-Idas. Peamiseks vaatamisväärsuseks on nende poolt kaljust välja raiutud tohutud (no tõesti tohutud) templifassaadid. Lisaks pakub Petra ümbrus ka mitmeid ilusaid matkamisvõimalusi ning ikka vaated mägedelt ja mägedele nagu iga päev Jordaanias olles.

Veel vaatamist: Ammanist ida poole jäävad „kõrbe kindlused", Madaba mosaiigid, Karaki ristirüütlite kindlus, paljud kristluse ja islamiga seotud paigad jpm.

Reisil kasutatud raamatud olid: The Rough Guide to Jordan, 2002 - lisaks heale praktilisele infole üllatavalt palju lugemist maa ja sealsete paikade kohta Footprinti Jordan Handbook, 2000 - praktilise info võrdlemiseks, lisaks bussihinnad, mõne paiga parem kajastatus ja veel rohkem üldjuttu maa ja rahva kohta

LP viimane raamat on üsna õhuke võrreldes RG-ga, aga kevadel pidi uus välja tulema, äkki on siis juba RG-ga võrreldav. Näinud pole veel Blue Guide'i Jordaaniat, võimalik et väga hea ülevaade maast ja paikadest.

Mõned kodulehed Jordan Tourism Board Ministry of Tourism & Antiquities The Royal Society for the Conservation of Nature (RSCN) King Abdullah II Official Website Queen Rania - miks Eesti ei ole veel kunigriik? Vähemalt presidendi naine võiks siis noor ja ilus olla :) The Jordan Times - põhiline ingliskeelne ajaleht Royal Jordanian - lennufirma Ruth's Jordan: the country and the people of Jordan. Information for the independent traveller - koht kust võib leida palju kasulikku infot, Ruthi võib tihti kohata ka LP Thorn Trees.