trip-krainetrip-ukraine-dark
Kas eestlane on avatud meelega reisija?

http://www.postimees.ee/221007/esileht/olulised_teemad/tarbija24/au Mida arvata sellise artikli põhjal? Kas reisile minnes ootame, et igal pool ootab meid nö teine kodu, kus kõik toimib nii, nagu meie siin oleme harjunud? Või äkki seisnebki reisimise võlu hoopis erisuguse maailma kogemises-nägemises? Ilmselt on kõigil oma subjektiivsed meeldimised ja mittemeeldimised riikide hulgas, mida me külastanud oleme. Paraku sellist kahjuks kõige räigemas mõttes vaimupimedust, nagu antud artikli autor on võtnud vaevaks üllitada, näen ma küll esimest korda. Olen ise oma reisidel kohanud küllalt meie kalleid kaasmaalasi, kes kõva ja selge häälega arvustavad/kommenteerivad kohalikku elu-olu. Reeglina on tegemist olnud purjus lumpeniga, kelle kohta kehtib ütlus, et mis silmist, see meelest. Nüüd aga tunnen vähemalt mina sügavat piinlikust kui järgmine kord oma väga head tuttavat türklast tema restoranis külastama lähen. Matsid vist ikka jäävad matsideks?

artikli pealkiri on, millele viidata tahad?

Teemaalgataja on ilmselt pidanud silmas seda siin: Rahvaste sõpruse veidra mekiga vili (http://www.tarbija24.ee/221007/esileht/olulised_teemad/tarbija24/auto/290768_1.php?rahvaste-sopruse-veidra-mekiga-vili) Mulle tundub, et PM on selle veebist küll maha võtnud...

Ma ei usu, et autofirma raha eest päevaks-paariks testsõidule viidud ajakirjanikku võiks Tripi tavapärases kontekstis reisijaks pidada. Kuigi jah, ärireisi alla see vast kvalifitseerub. Aga ärireisijatel on kohalikele oludele alati vähem aega pühenduda - kui see neid üldse huvitab. Muidugi ei anna miski õigust teise maa kohta sellisel moel arvamust avaldada. Poliitilise (mitte)korrektsusega pole sel artiklil midagi pistmist, tegemist on lihtlabase solvamisega. Sedalaadi hinnanguile oleks põhjust tõsist tähelepanu pöörata vaid siis, kui neid annaks pikka aega kohapeal elanud ja olusid läbi-lõhki tundev inimene, ent mitte kaks päeva Antalyas veetnud kodanik.

tundub jah, et postimees on selle üllitise ära koristanud. Aga mul on ettenägeliku inimesena tehtud sellest copy (sellest Türgit puudutavast osast). Kui pakub huvi, siis palun:

Paari nädala eest oli mul – viisakalt öeldes – rõõm külastada Türgi Vabariiki. Ehkki külaskäik oli lühike, vaid kahepäevane, pole ma saadud šokist siiani toibunud.

Tunnustatud Michelini atlas väidab, et Tallinna ja Antalyat lahutab veidi enam kui 3600 kilomeetrit ehk ajaliselt umbes viis tundi. See on räige vale ja ma olen väga nördinud, et hinnatud teedekaardi koostajad sellist eksitavat viga märganud pole.

Tegelikult eraldab meid Türgist umbes 11 000 aastat, sest summa summarum on see riik ligikaudu samal tasemel kui Pulli asula, mis tekkis Pärnu jõe äärde umbes 9000 aastat eKr.

Antalyas ringi käies olin ma väga üllatunud, et inimesed elavad majades, ostavad poest süüa ja jätavad oma pakkimisnööri abil koos püsivad autoromud seisma, kui fooris punane tuli süttib.

Antalya, jah, oli väga sarnane mõne tsiviliseeritud riigi keskmise linnaga. Aga vaid mõniteist kilomeetrit eksootilise lõunamaalinna südamest eemal elavad inimesed meie arusaamade järgi prügimägedel; majades, mis on kokku pandud millestki üle jäänud rämpsust ning tunnevad end selle laga keskel ütlemata mõnusalt.

Multikultuurne kompott

Kui Eestis koliti pudulojused ja inimesed rehetoast lahku juba paarsada aastat tagasi, siis Türgimaale pole tsivilisatsiooni sellised narrused veel jõudnud, sealsed pigipead elavad endiselt rõõmsalt oma lammaste, kitsede ja kanakarjaga ühise tsellofaanist katuse all.

Ja ärgu tuldagu mulle rääkima, et Türgi naised kannavad silmaaukudega kotte peas usulisil põhjusil. Palju tõenäolisem on, et nende näod on lihtsalt pesemata – sest millestki nii veidrast kui kanalisatsioon pole külades ilmselt kuuldudki –, et endilgi on häbi.

Ja selline riik tahab Euroopa Liitu, heh! Sama hästi passiks meile seltsiks Tšaad, Angola ja Mongoolia. Sest kui majanduslikust vahest on võimalik üle saada – selleks ju Euroopa Liit ongi, et sealt igasugu abiraha pumbata –, siis kultuurilisi erinevusi nii lihtsalt ei kaota.

Kas siis sinu seisukohast see, mida türklased armeenlastega omal ajal tegid on täiesti normaalne ja heakskiidetav tegevus...? Räägi oma türklasest tuttavaga sellest...

to lauriandres Kus sa siin Armeenia genotsiidi heakskiitu näed? Mina näen siin ainult rullnokast autojuhi ehmunud heietusi, kui ta avastas, et kuskil elavad inimesed teisiti kui meil.

mida Sa lauriandres nüüd täpsemalt silmas pead? Kas juba Ottomani impeeriumi vägitegusid, või esimese maailmasõja järgset Ataürki ja Moskva tehingut Armeenia annekteerimiseks? Üldiselt loetakse 1925-16 aasta armeenalste genotsiidi otsesteks läbiviijateks siiki kurde (kahtlemata Türgi valitsuse mahitusel). Kurde üks ühele siiski ainult Türgiga seostada ei saa, sest vähemalt pooled kurdid elavad siiski Iraanis, Iraagis ja Süürias. Üldiselt türklast ja kurdi poliitilise korrekstsuse mõttes samastada ei tasu. Huvitav, kas rootslased on meile meie 13 sajandi vägiteod juba andeks andnud? Hale küll, kui mõni analoogne Eestit häbistav artikkel leiaks Rootsis heakskiitu stiilis, et "paras, mida te sead ise meie Sigtunaga tegite!"

Pidasin silmas jah 20 saj omi. Ehkki ka keskajal ei hoidnud türklased ennast näiteks Ungaris tagasi.

Järelikult võib nendega siis sellel teemal vabalt rääkida? Või näiteks sellest, kuidas nad Euroopas rüüstamas käisid. Türgi koolides kasutatav ajaloo õpik pakuks üsna suurt huvi; et kas nad juba lastele ka õpetavad, et genotsiid oli igati normaalne teguviis? Vaevalt, et vestlushimuline Marmarise vaibamüüja oleks sellel teemal tahtnud rääkida.

Edit: vahepeal oli juba uusi postitusi ilmunud :-)

Eestlaste Sigtuna rüüsteretk oli IMHO ekvivalente rootslaste rüüsteretkega Eestisse. Üsna väiksed nagelemised, mis kumbki oma riigi saatust ei mõjutanud.

Edit2: olen kahjuks ainult Türgis ühe korra käinud. Ehkki minu jaoks oli seal piisavalt ... bardakki (ehitus, liikluskultuur, prügimajandus, kliendi petmine - lubati DVD kvaliteediga filmi, anti kõige kehvema screeneri kvaliteediga CD ühest ekskursioonist), siis asjad vast ikka nii käest ära ei ole nagu ajakirjanik kirjeldas.

Netis oleva info põhjal Türgi seisukohast nimetet genotsiidi ei eksisteeri ja selle jaatamine on kuritegu. Umbes nii nagu juudigenotsiidi eitamine mõningates Euroopa riikides. Nii et, kooliõpikutest on asi valgusaastate kaugusel. Türklastel on muidugi selle kohta ka oma seisukoht ja pretensioonid, mis loomulikult armeenlaste omadega ei ühti. Ma kahtlustan millegipärast, et ega see armeenlaste versioongi päris puhas pole.

See on nüüd suht offtopic, aga ma ei mõista ausalt öeldes Sinu lapsust? Ma saan aru küll, et vanemate patud nuheldakse ikka laste kaela. Aga samas on olemas siiski mingi pieteet, millest võib vabalt kellegiga rääkida või mitte. See on ilmselt sama hea kui ma hõõruksin oma heale tuttavale, sakslasest TÜ professorile igal kohtumisel Buchenwaldi nina peale. Ja ilmselt olen ma veel selles mõttes eriline värd, et mul on ka väga häid venelastest tuttavaid, kuigi kõik mu vanavanemad on olnud küüditatud, üks vanaema ka Siberis sunnitööl viibinud ja kõik tema 5 Eesti ohvitserist venda tiblade poolt maha lastud. Mida ma pean nüüd tegema, igavase vendetta venelaste suhtes välja kuulutama ja oma lapsi samas vaimus kasvatama? Las ajalugu olla siiski ajalugu ja ajalooline tõde on ajalooline tõde. Kahju küll, et Ararat nüüd türklaste käes on, kuid siiski: it takes two to tango!

Postimees oma tuntud headuses, irv. Mul on selline karvane tunne, et on yllatavalt palju selliseid inimesi, kes mötlevad samamoodi kui see postimehe 'toimetaja'. Ainult et köik ei pane oma mötteid avalikult paberile. Olen näinud selliseid nii siin- kui sealpool lahte.

Need, eks mõtlevad samamoodi nagu see postimehe "toimeteja" elavad ilmselt mingi väga väiksese mulli sees. Sest usu või mitte-kas siinsamas Eestis on väljaspool linnasid enam kui küll majapidamisi, kus pole "kuuldud millestki nii veidrast nagu kanalisatsioon". Liskas on meil küllalt metsataresid ja elamisi väikesaartel, kus pole isegi sellist asja nagu elekter. Midagi ei ole teha-kahjuks elab ka meil siin kontngenti, kes elavad käepärasest kokkuklpositud majakestes "prügimäe keskel". Silmaringi avardamise mõttes võiks Tallinnast välja sõita mööda Suur-Sõjamäe tänavat ja vaadata, mis toimub ca 1 km kaugusel Tallinna linna piirist. Mis õigus on meil siin kellelegi selliste parameetrite alusel näpuga näidata?! Lugupeetud rännumehed ja maailmaavastajad võiksid ikka tõepoolest enne Nuustakul ära käia.

Ma ei saa aru, et kuidas see on võimalik, et Postimees sellise soga üleüldse avaldas? Kas keegi avaldatavaid artikleid läbi ei loe? Või toimetaja arvates oli see normaalne? Või naljakas? Kuigi ma pole käinud Türgis, olen käinud Mehhikos, kus elatustasemete spekter on samuti ülisuurte ekstreemsustega. Ja madalam ots on selline, mida keskmine Eesti inimene ei oska isegi ette kujutada (nt Mexico City getod). Samas ei kujuta ma mitte kuidagi ette, et ma selle pealt peaksin kedagi mõnitama. Selline asi saab pähe tulla tõelisel neandertaallasel -"Minul suur kaigas. Sinul väike kaigas. Mina kuningas". Häbi Postimees!

Appi kui nõme jutt tolle rullnokast autopedel (artikli autoril)! Võib arvata, et reis oli autofirma poolt kinni makstud, ja oma raha eest too isend käib vaid turvalistes kõik-hinnas kuurortites, kust jumala pärast jalga pärismaalaste hulka ei tõsta:(

Mida on tegelikult üldse viriseda meil, kelle esinduslennujaama kõrval laiutab asum, "mille majad on kokku pandud millestki üle jäänud rämpsust ning mille elanikud tunnevad end selle laga keskel ütlemata mõnusalt"...

...ja veider, et paadunud oligofreenik saab sõna ajalehes ning teda ümbritsevad toimetajad on kõiges samal meelel??? Selle lehe toimetusest soovitan ringiga mõõduda ja lehestki ei ole vist asist partnerit kellelegi.

Jah, leidub igasuguseid. Olen ka Türgis käinud, šokki ei saanud, meeldis tegelikult seal. Inimesed vaesed, kuid sõbralikud. Ning ei tüssa nad nii hullult midagi. Eks endal peavad ka silmad lahti olema. Aga üks on kindel - kogu seal oldud 10 päeva jooksul ei näinud mina mitte ühtegi sellist prügikasti kaltsakat nagu meil ringi liigub ning ka mitte ühtegi joodikut!!! Vot see on võrreldes meie Eestiga tase!!!

Solvav on sellist kirjutist lugeda. Autor räägib toonil nagu oleks tegemist kuninga endaga, kes pole eales lihtrahva sekka sattunud... Kui selle kirjatsura elu ehk täna tôesti nii hiilgav on, siis olgu ta pealegi, kuid tôenäoliselt kimbutab teda korralik amneesia. Esiteks pole kaugel ajad, mil ka Eesti küllalt räämas oli. Pole ka kaugel ajad, kui me veel Soomest ja Saksamaalt abipakke saime (suhkrut, jahu...). Alles hiljuti (ehk aastake tagasi) oli kône all, et mingid abiorganisatsioonid toovad Eestisse abimakarone... Me elasime üle küllalt raskeid aegu, kui poeletid kriiskasid puhtusest vaid tänu sellele, et kaupa polnud ega tulnud... Elu oli nagu ta oli, kuid väga valus oleks olnud samalaadseid kommentaare mônest lugupeetud välismaisest väljaandest lugeda. See, et môni rumal rahajômm on end meie, eurorahadest ôitsele puhkenud, ühiskonna haljale oksale upitanud, ei vähenda tôsiasja, et ka meil on Eestis prügilad, kus elab inimesi; ka meil on neid, kel ei jätku palgast sentigi, et oma majakesele uut ilmet anda; ka meil on neid, kes korjavad igapäevast toitu prügikastist...; ka meil on sadu kui mitte tuhandeid majapidamisi ilma kanalisatsioonita... Ja erinevalt "vanast Euroopast", elab meil lugupeetud ülikooli professor Euroopa môistes getos... (Mustamâe, Ôismäe jm.) Ja siis? See on meie elu, need on meie vôimalused ja me elame nagu oskame, nagu saame. Kui keegi tuleb meile pika näpuga näitama, siis ainus, mida ta näitab, on oma enda nômedus ja rumalus. Samamoodi on Türgil ôigus olla Türgi ja türklastel ôigus elada oma elu, omaenda kodus. Kui ootad kogu maailmast vaid "hummerit", siis istugi oma hummeris ja ära jumala pärast garaazhist välja sôida, sest ummikute tôttu vôid juhtumisi sattuda "getosse"...