Lennuhirm

Kallid foorumlased, palun Teie abi uurimistöö koostamisel. Olen südamest tänulik, kui leiate aega ja vastate paarile küsimusele:1. Mida konkreetselt kardate; 2. Mida teete selleks, et lennuhirmust jagu saada?; 3. Võimalusel lisada ka sugu ja vanus. Suured tänud Teile juba ette!

Uurimistöö jaoks on sul küsimusi napivõitu ning metoodiliselt ka tagasihoidlik.
Soovitan sul juhendajaga korralik küsimustik kokku panna, see näiteks surveymonkey-sse üles panna ja siis alles siia link panna. Sellisel juhul võiksin ju isegi vastata.

Soovin edu teaduse raske põllu kündmisel!

Minul lennuhirmu ei ole. Tegelikult naudin väga õhku tõusmisi ja maandumisi. Olen lennanud nõuka ajal Shotsi ja tagasi ja nüüd 3 korda Londonisse ja tagasi ja 2 korda Sharmi ja tagasi. Olen naine 47a.

  1. Kardan õhkutõusmist, lendamist, kõrgust, turbulentse, lende läbi äikesepilvede, terve lennu vältel mobiiltelefoni näppivaid või kätt põues hoidvaid turbaneid kandvaid ja poolemeetriste habemetega pinginaabreid, 8 tundi järjest pingirida eespool lõugavaid imikuid, maandumist, kahtlaste lennukompaniide lennuaparaate.
  2. Joon ohjeldamatult veini ja muid alkohoolseid jooke.
  3. M 42, üle 100 lennu ja ikka sama teema.

Mul pole lennuhirmu kui lendamise ees, vaid on kõhedustunne selle võimaluse ees, et võib midagi juhtuda. Muidu naudin lendamist.

    • plahvatust
    • madallennul allakukkumist
  1. Mõtlen sellele, et iga päev toimub kümneid tuhandeid lende.
  2. M
  1. Ei oska selgitada, mida kardan, aga peopesad ja varbavahed higistavad, süda klopib, mis hirmus. 10 a tagasi täistuubitud ja "suitsetavas" lennukis Venemaal lennates ei olnud üldse probleemi, mida rohkem lende, seda hullemaks läheb.
  2. Joon ohjeldamatult veini jm häid jooke, mõtlen sellele, et muidu ma ju ei saaks oma unistustemaale
  3. N43
  1. Ma ei tea, mida kardan, kuid hirm on - vahel suurem, vahel väiksem. Kõige ebamugavam on loksutamine. Tugevast turbulentsist rääkimata. Tõusul ja maandumisel pilvedest läbi lendamine on kõige vastikum. Tööreisidel olen rohkem häiritud, puhkusereisidel vähem või üldse mitte.
  2. Üritan saada istekoha akna alla. Kui hulluks loksutamiseks läheb, siis aknast välja vaadates näen, et kõik on korras. Alkoholist on abi tõepoolest. Kõige parem on juua klaas veini juba lennujaamas lendu oodates.
  3. N43

1) Kardan turbulentsi ja purjus lendureid (konkreetne juhtum 1987.a. "moosiriiuliga" Krasnojarskist Verhnaja Gutara külasse lendamisel); musta habemega mehi olen peljanud Londoni metroos:)
2) Varem aitas alko, aga kuna enam ei tarbi, siis võtan unerohtu või Xanax-it. Muidu ka üle 100 lennu seljataga.
3) M44.

  1. ei karda, no kohe mitte kuidagi, vahel lausa ootan et midagi põnevat toimuks, seejuures lendan keskmiselt palju ja igasuguste lennukitega, Britten Norman Islanderist suure Airbusini, ah jaa, kardan ebameeldivaid reisikaaslasi, seda küll, eriti ohtralt alkoholi või sibulalisi tarvitanud kodanikke, seedehäiretega indiviide ja ülekaalulisi mammisid, väikelapsed ei häiri.
  2. ei karda, nii et võtan mõnuga veini, istun akna alla (eriti meeldib mulle koht turvaväljapääsu juures, seal on rohkem ruumi), uudistan stjuardesse (enne olid kenamad...), loen, tukun...
  3. M40

1.Mina kardan seda, et viis minutit pärast kõrvaklappide pähepanemist (eesmärgiga lülituda välja ümbritsevast maailmast täis turbanitega habemikke, ennast kindraliks joonud tiblasid ja lõugavaid tatirattaid) toob personal võluva naeratuse saatel järjekordse küsimustiku sarjast "Mis on teie lemmikraamat?" Ausõna, järgmine kord kirjutan "Kaebuste."

2.Mul on juba naturaalselt nii kuri nägu peas, et viimasel ajal on punktis 1 kirjeldatud tülitamisi järjest harvemaks jäänud. Kui kuidagi teisiti ei saa, täidan ankeedi ära ja kättemaksuks kutsun teenindava personali iga viie minuti järel välja ning küsin sama võluvalt naeratades, ega saabumisajas pole mingeid operatiivseid muudatusi toimunud.

3.Sugu: igal võimalikul juhul mees. Vanus: "over twenty". Niikuinii minu vastused kui totaalselt ebastandartsed statistikasse ei jõua.

Mina kardan seda et äkki jäämegi sinna üles, et ma maa peale ei saagi enam tagasi :)

Aga kuigi lendamine pole inimesele loomulik tegevus siis siiski seda ma ei karda. Piisavalt palju lennatud juba ja ajapikku kaob ka pabin maandumiste, õhkutõusmiste ja mootoritooni muustuste suhtes lennu ajal. Kunagi pabistasin nende asjade pärast.

Praegu muretsen vaid selle pärast et pagas ikka oleks koos minuga sihtpunkti jõudnud.

Lennu ajalalkoholi ei tarbi kuna tavaliselt ootab mind lennujaamas auto. Üritan magada või lugeda. Pikematel lendudel aitab meelelahutusprogramm.

Mees oma parimates aastates kes teinud u. 150 lendu

1.Maapeal tunduvad need hirmud alati jaburamatest jaburamad, aga õhus tundub hirmust tulenev ülielav kujutlusvõime üks vägagi võimalik reaalsus.
Kardan, et mootoritega juhtub midagi või lennuki elektrisüsteemiga jne. Kõige rahustavam oleks vist, kui keegi viitsiks detailiselt lennukimehhaanikat terve sõidu ajal seletada. Asi on vist mu umbusus tehnoloogiasse. Hirmule lisab veel tsipake teravust lennukite väiksus, pisut nagu klaustrofoobne tunne tekib, eriti sisenedes.

  1. Joon ohjeldamatult vett, räägin lakkamatult(võib päris tüütu kõrvalistuja jaoks olla), mõtlen, et sõidame Marsile (see seletab mu jaoks seda hirmsat mürinat ja turbulentsist tulenevat raputamist :) ) ja mõnikord võtan rahustit.
  2. N ja pisut üle kahekümne.
  1. Lendamist kui sellist ei karda, kardan hoopis pilootide ebaprofessionaalsust, tehnika ülesütlemist, inimlikke eksitusi, tugevat turbulentsi, äikesetormi ja äikesepilvi, nii turbanis kui turbanita oma "õiguste" eest võitlejaid ja muid nähtusi, mis võivad muidu väga toreda lennu viimaseks muuta. Lendamine kui selline mulle meeldib, meeldivad lennukid ja nendega seonduv, võimalus üsna kiiresti väga-väga kaugele jõuda. Maa ja taeva vahel hõljumine ei ole paratamatult inimese loomulik seisund ja seega kaasneb sellega mingi ärevus vm. Kardan, et lennuk võib alla kukkuda, maandumisel üle raja sõita, põlema minna, teise lennukiga kokku põrgata jt.
  2. Võimalusel võtan klaasike-paar veini. Kui see pole mingil põhjusel võimalik, püüan süveneda huvitavasse raamatusse, keskenduda eesoleva kohtumise paberitele ning mõelda sellele, et sellel samal hetkel lendab maailmas tuhandeid lennukeid ja lennutransport on üks turvalisemaid transpordiliike üldse. Üldjuhul väldin eriti kahtlaseid lennufirmasid - nt on selekteerimisel abiks EL nn black list.
  3. N 26, lende kokku ca 100+ ja pidevalt lisandub:)

P.S. mul on selle lendamisega selline tricky asi - kui lennata ei saa, siis jubedalt tahaks, aga lennukis olles õhku tõustes päris ei naudi kah ja turbulentsis või troopilises tormis lennates olen korduvalt mõelnud, et miks ja mille nimel ma seal olen - et never again. See never again on seni kestnud täpselt maandumiseni:)

Lennuhirm on muidugi tore asi, aga minu puhul aitab kõige paremini see kui mõtlen, et lennukitega juhtub tegelikult äärmiselt vähe fataalseid õnnetusi. Pidevalt on õhus tuhandeid lennukeid, kuid katastroofe juhtub haruharva, eriti arenenud riikides. Võimalus, et lennuk alla kukub, teise lennukiga kokku põrkab või keegi selle õhku laseb on kaduvväike. Muidugi pole veel juhtunud ka seda, et mõni lennuk õhku jääks ;)

Küsimustik ei ole küll tõsiseltvõetav aga niisama lahe teema.

  1. Tegelikult ma ei karda enamasti.
    Aga on ebakindel tunne sellepärast, et asi ei ole minu kontrolli all, vaid sõltun tundmatutest inimestest ja tehnikast.
    Hirm tuleb vahel minu elava kujutlusvõime süül, kes kuvab mulle õhkutõusmisel mälupildikesi katastroofifilmidest. See hirm avaldub igasuguste raginate, raksakate ja muu ebatavaliste helide ilmnemisel lennukis.
    Vahel ma kardan kojulendu, sest siis algab tavaline ja rutiinne Eesti elu.
    Kui on väga vastik torm ja hullult raputab ning vahepeal vabalangemise hetked, siis kardan, et süda läheb pahaks nagu lapsepõlves kui ennast lõbustusparki karussellile päevaks unustasin.
  2. Hirmust jagu saamiseks on mul 3 nippi:
    • vaatan alati, kas lennukis on lapsi, sest mul on uskumus, et lapsed ei ole oma elus veel jõudnud halba teha ja neid ei karistata millegi eest, järelikult ei saa see lend alla kukkuda.
    • mediteerin, keskendudes esmalt hingamisele
    • joon veini ja keskendun selle maitse ja puhkusehetke nautimisele.
  3. N37

Ma kardan seda, et lennuk kukub kusagil ookeani kohal alla ning ma satun kuhugi saarele veel teiste ellujääjatega. Siis tuleb seal elu peale võitlus suitsukollide, jääkarude jt. tegelastega...loomulikult tuleb ka ette omavahelisi tülisid mingi naisterahva tähelepanu pärast. Lõpuks olen ma grupist välja heidetud ja ainukeseks sõbraks saab mul olema imelik mustanahaline, kes kannab nädalapäeva nime...sucks täiega.

Eks põhiline hirm on tegelt endalgi sellest, et ei juhi ise asja, oma elu on usaldatud teiste kätesse(mis tegelt teavad sellest lennu asjast s.. palju rohkem).Autoga sõites seda hirmu ju ei ole, kuigi talvel on Tallinn-Tartu mnt-l suurem tõenäosus surma saada.
Esimene lend oli väga lõbus, kuigi lennuk tegi ka vabalangust korraks aga siis ei osanud midagi karta, nüüd iga lennuga, mida on kogunenud ca 40, on asi hullemaks muutunud..aga lennata on vaja:).

Ise loputan ka hirmu alkohoolsete jookidega...saaks neerupealseid kuidagi kohendada, et need nii palju adrenaliini ei toodaks, siis suudaks v-olla lennu ajal ka magada ja saaks selle alkoholi osa vähe väiksemaks :).
M30

1.Mina kardan maandumisel tekkivat kohutavalt tugevat kõrvavalu ja tunnet, et mu pea ja kõrvad plahvatavad kohe. See valu on ikka nii jube, et ma juba nädal aega enne lendu mõtlen ja värisen selle pärast. Valu läheb ära paar tundi pärast maandumist ja lukust lähevad kõrvad lahti paari päeva pärast.

  1. Kõrvatropid ja hapud kommid ei aita, muud ei ole osanud katsetada :(

  2. N26

No ma ei saa aru, kas ma olen ainuke, kellele meeldib lennata?
Isegi mingisugused "turbanite" ja "habemetega" tegelased ei tekita enam mingisugust paanikat. Pigem teeksin mütsiomanikule pika pai.

Üks hirm on tegelikult kunagi olnud, aga see oli siis nö "moosiriiuliga" Soome - Tallinn. Olin kohe päris kindel, et peale Estonia hukku saab meie töökollektiiv läbi lennuõnnetuse surma täpselt samas paigas.

Ahjaa, valetan, teine olevat veel olnud, mida ma üsnagi häguselt mäletan. Nelja- või viieaastaselt olin ma oma ema hingamisteed korraks lennukis nö "sulgenud" liinilennul Tallinn-Pärnu.

Ju siis nendest kordadest piisas :)

  1. Ei karda
  2. Kui miskit hirmsasti rappuma hakkab, liigutan varbaid ringikujuliselt ja ilmselt teen kõva häälega: "Oehhh! (kui asi saab kontrolli alla)
  3. N "parimates aastates" :)

Selle lendamisega on vist nii, et iga inimene tunnetab seda erinevalt. Mina ei tunne eriti midagi, aga minu täiskasvanud pojal valutavad kõrvad veel järgmisel päeval. Ja tema on ikka palju lennanud. See pole muidugi lohutuseks.

Mina liitun Sultanja klubiga - mulle tõesti meeldib lennata.

Ka nüüdsel ajal, kus lähematel lendudel söök-jook piletihinna sisse ei kuulu, ostan selle ise. Kui arvestada, kui vähe see maksab võrreldes täisteenusega lennupiletiga, ei ole üldse suur kulutus. Kusjuures reeglina on välismaal ju niikuinii toit-jook vähemalt samas hinnas, kui lennukis ja süüa tuleb ikka. Või siis kodu poole lennates - lennujaamades pakutav on alati kallim, kui lennukitoit. Tõsi, viimase kvaliteet on nagu ta on.

Pikematel reisidel keskendun veinile rohkem, kui lähematel. Selle tõttu on Finnair mu lemmik, erinevalt SAS-st, kes piirab pakutava veini 2 klaasiga söögikorra kohta ning vahepeal juurde ei saa :-(

Ainuke kõhedam hetk oli üks Hiina-reis, kus 2 nädala kohta tuli 15 lendu.
Siis mõtlesin küll, et kui hea õnn mul saab olla, et midagi ei juhtu :-)

Ma ei põe otseselt lennuhirmu, kuid mida aeg edasi, seda vähem lendamine meeldib.

Häirivad lärmavad või lihtsalt teiste reisijatega mitte arvestavad kaasreisijad, n. ebamugavust tekitavad ja süda pahaks ajavad imikutega reisijad (kes oma last sinu kõrval avalikult söödavad, mähkmete vahetamise ajal oma last sinu vastu toetavad, lapse suust välja tulevat toitu/okset sulle peale ajada lasevad jmt õudus), suured paksud kõrval toolil istuvad reisijad (kes lihtsalt ei mahu ainult oma kohale ja kes istuvad ka poolel sinu toolil, nii et oled sunnitud pikki tunde olema surutud võõra, sageli higi jm järele haisva võõra inimese vastu,öäkk!), nooremapoolsed mehed (kes ennast lennukis kotkaks joovad, suhtlema kippuma hakkavad ja lõpuks magama jäädes norskama hakkavad ja sinu peale magama vajuvad).

Kardan, et lennuk kukub alla.. et äkki on lendur, mehhaanik, dispetsher jt asjasse puutuvad tegelased tegelikult kõigest inimesed (s.t. võivad eksida).

Kardan, kui lennuki kapten reisijaid hirmutama hakkab stiilis "siseneme tugeva tuulega äikesepilvede alasse, kõik reisijad peavad kohtadele jääma, meid ootab ees väga tugev turbulents, mille mõju lennukile on ettearvamatu...". Selline hirmutamise taktika on omane just SASi lenduritele, ilmselt nende ametiühing nõuab kõige otse välja ütlemist vastupidiselt Finnairile, kelle kaptenid on "vanad rahud" ise ja kelle ka kõige hullemas turbulentsis üliaeglaselt ja rahulikult lausutud "veerand tunni pärast hakkame toitu serveerima, täna on õhtusöögiks strooganov.." võtab hoobilt kõhust hirmukrambi ära.

Kole, aga tõsi, hirmust üle aitab alkohol, pits või ka kaks konjakit. Aitab ka teiste reisijate vaatamine, tavaliselt kõik magavad või on muidu väga flegmade rahulike nägudega. Ja alati aitab, kui saan oma mehel käest kinni hoida, siis ei ole midagi karta!:)

Lennanud olen palju, tuleb ligi 400 lendu, kui Eesti siseseid ka arvestada. Estonian Air Euroopa piires ja Finnair kauglendudel on minu vaieldamatud eelistused. N42

Lennuhirmu teemaline jupp Postimehest: http://www.tarbija24.ee/?id=375222

Definitsioon on igati asjalik:

«Lennuhirm on psüühiline seisund, mis tuleneb heast ettekujutusvõimest, ülemõtlemisest, puudulikust füüsika valdkonna tundmisest ja muudest asjaoludest». Anneli Tüür, EA salongipersonali juht

To: Kass Kiti
Lahedad hirmud Sul. Lärmavad, end kotkaks joovad ja alko järgi haisevad seltsilised on põhiliselt tšarterlendude teema. Liinilendudel on selliseid harva ja neist saab üldjuhul kindlalt lahti, kui reisid äriklassis, samuti minusugustest paksudest meestest, kes poolteist kohta ära võtavad ja seljas elavad (vaevalt, et see nendele paksudele endilegi mõnus on).

Ma ei vaidle vastu, et tundide kaupa kisav imik läheduses on väga häiriv, kuid Sinu suhtumine on pisut üle pakutud. Ka Sa ise pole ema, et imik Sul südame pahaks ajab?

Tripikad räägivad
Eesti suurim reisifoorum. Küsi siin oma küsimus või jaga häid soovitusi