Seda linna ma armastan. Hakkasin armuma juba bussis, mis sõidutas meid lennujaamast kesklinna. Broneeritud hotelli juhiseid järgides tulime maha Praca do Comerciol ja siis, kaart käes piki Rua Augustat astudes teadsin, et just siin ma tahangi olla. Beijo! Musi! Puhas, hele, läikiva, kuumava kivisillutise ja sõbralike inimestega linn. Mägedele kõrguv, orgudesse langev, lai-rahuliku Tejo jõe kallastel. Muidugi on seal ka puudusi, pisikesi ergutavaid vürtsiterakesi. Nii, et keegi Lissabonis ei pea tundma puudust ka puudustest, sedavõrd armas ja vastutulelik on see linn.

Päeval olime kõndinud Tejo äärde, mille vesi jäi kahjuks meist puutumata kaldaäärsete ehitustööde pärast. Vähemalt loodan, et need metallpiirded seal ei ole alatiseks paika pandud! Fantastilise vana Elevador de Santa Justa tagant ronisime üles Bairro Altole. Siestaaegne päikesekuumus nagu patarei mu tagumistes kehaosades tõukas liikuma, jalgade paigale sundimine olnuks rohkemat jõudu nõudev. Tagasi all, kõndisime piki Avenida da Liberdadet. Kadestasime veidi puiesteepinkidel uinakut tegevaid lissabonlasi. Arutlesime suurte maaliliste mustava-aknaavaliste majade skvottimise üle. Usun, et sellega oli juba tegeldud, arvestades sealkandis uitavate, kõikuvate ja hõljuvate koloriitsete kujude hulka, muuhulgas keset sõiduteed liiklust reguleeriv fokuseerimata silmavaatega meesterahvas, pisikeste koertega annetusi ootavad mustlaspoisid... Baixal asus meie ajutine eluase. Teiselpool ülal aga Alfama, Lissaboni vanim säilinud maurideaegne linnaosa.

Baixas vist või Rossios sattusime kõige võimsamasse kirikusse, kus siiani käinud olen. Igreja de Sao Domingos. Liiga tahumatu, ilustamata ja ürgjõuline, et ligi meelitada turistide imetlevaid horde, oli see võimas kirik aastast 1755 tõepoolest õhkamapanevalt jumalik oma lakoonilises lihtsuses.

Minu ja mu reisikaaslase Kati üks soovidest Lissabonis oli eheda fado-muusika kuulamine. Ei uskunud seda leidvat peenetest kallitest klubidest, missuguseid nägime Alfama eesosas külluses. Lootsime ühe päeval meelde jäänud pisikese välikohviku peale. Õhtul, kõrvad ja kõhud naudinguks valmis, astusime sinnapoole. Sissepääsu valvas aktiivne blond perenaine, ukseavas laulis vanemaealine meesterahvas. Esitus ei tundunud küll väga ligimeelitav, aga panime kahtlused laulja headuses oma asjatundmatuse süüks. Istusime nurgalauda, kuhu kohe jooksid ettekandjapoisid. Kohtlasevõitu olekuga ning kiired. Lauale kanti sõnagi lausumata juustu- ja vorstiviilud, saiad, taldrikukesed tumedaks kuivanud suupistetega. Veidi hilinenult suutsime siiski ka menüüd küsida. Hinnad panid meid korraks suud lahti unustama. Siis viipasime ühe poistest tagasi ja palusime väheke piinlikkust tundes toidu, mis isu ei äratanud, tagasi viia ning meile vaid kannu sangriat serveerida. Seegi ei olnud hea käik. Näis nagu oleks moosivesi valatud mõnele eelmisest korrast järele jäänud apelsinilõigule, sortsatud peale tilgake alkoholi (ei osanud pakkuda ligilähedaltki missugust). Jõime küll ära, häbi oli rohkem pirtsutada, kuigi kannu, millest seda üheksa-eurolist liitrit välja valasime, ei paistnud hooaja algusest peale pestud olevat. Laulja oli piirdunud kahe palaga ja puhkama läinud. Maksime arve ning läksime ka ise, ebaõnnestumine kergelt sees kripeldamas.

Tegime veel ühe linnatiiru. Kesklinn oli vaikseks jäänud, müügilauad kokku korjatud, vähestes tänavakohvikutes istus üksikuid inimesi. See õhtune vaikus oli nii üllatav lõunamaise suurlinna kohta. Ei andnud rahu mõte, et kusagil peab ju kohalik rahvas kokku tulema, lõbutsema, pidutsema. Kell üksteist õhtul ei saa ometi inimesed Lissabonis magama minna. Kati tundis kaasa mu rahutuses ja sibas minu kõrval, õigustades linnaelanike ööelu eest peitupugemist homse tööpäevaga. Ei saanud neid vabandusi arvesse võtta. Sõbranna nõustus mu jalgadega, mis hakkasid omatahtsi Alfama poole tagasi astuma.

Koht, kus mõned tunnid tagasi istusime, oli suletud. Seisatasime korraks ning siis kuulsime midagi. Nüüd oli Kati see, kes veenis edasi astuma. Järsult käänduva kitsa tänava ühe vildaka majanurga tagant avanes meile kirikuesine plats, täis lapsi, koeri, mustades kleitides senjoorasid ning just sellist melu, mida otsinud olime.

Välikohviku ees saatsid kaks kitarristi üllatavat fadolauljat. See mees (või poiss) hämmastas nii välimuse, hääle kui ka kogu oma tabamatu oleku poolest. Tundus nagu hakkaksime väsimusest ja muljete hulgast mõistust kaotama. Vanamoodsas triibulises ülikonnas, üle pea kammitud juustega laulja nägi välja vaevu kahekümneaastasena. Kuulasime tardunult ega saanud aru, kust võtab nii noor inimene sellise hääle, tunnetuse ja läbielamise. Kirikutrepil istusid ümberkaudsete majade elanikud, väärikad segaverelised koerad ja üksikud äraeksinud turistid. Lapsed sõitsid kirikumäest alla ratasteta rulalaudadega. Matsakad senjoorad tervitasid ja kamandasid üksteist rämedate häältega, sigaretid suus, patsutasid naabrinaisi, tatsasid toasussides mööda hoovi. Istusime kirikutrepil teiste hulgas, kuulasime laulu ja vaatasime, kuidas nooremad naised, öise eluviisiga, püüdsid oma kriimunäolisi vastupuiklevaid väikelapsi kodudesse magama saada. Laudade vahel jooksid ringi naabripoisi-välimusega kelnerid, unustades end tihtipeale, sigaretid suunurgas, muusikat kuulama. Kui laulja lõpetas ja vanaprouade tervitusi vastu võttis, nägime, et mehe vanust hinnates küll väga eksinud olime. Nüüd näis ta olevat pigem neljakümnendates-viiekümnendates aastates, aga kindel ei saanud ka selles olla. Tegelikult puudus tema eal igasugune tähtsus, nii kaua-kaua oli ta olemas olnud ja laulnud siin Lissaboni linnas Alfama kõrtsides.

Muusikas tekkis paus ja mõtlesime, muljeid täis, hakata ära minema. Kohviku kõrval müürijupil müüs üks noor naine topsikesi magusa välimusega kreemiga. Ostsin ühe prooviks, et aega võita (keelthellitav koduskeedetud riisipuding kaneeliga) ja limpsisime seda Katiga mõne sammu kaupa kahtlevalt ülesmäkke liikudes. Vaatasime ja astusime tagasi uusi muusikahelisid kuuldes.

Nüüd laulis suurekasvuline keskealine naisterahvas. Endisest meeslauljast oli saanud õhtujuht. Ta juhatas sisse järgmisi fadistasid, pani kirja nimesid ja laulupealkirju, suhtles saatekitarristide ning tuttava rahvaga. Kõiki esinejaid ei suutnud kokku lugeda ega meelde jätta. Oli mehi, naisi, igas vanuses, koloriitse ja silmatorkamatu välimusega. Mõnel ka vähe nõrgem hääl ja mõjuvõim, aga igalühel oma lugu jutustada. Iga laulu kuulates oli tunne, nagu sünniks see siinsamas, kohapeal. Kuid ometi olid viisid kohalikele tuttavad, rahvas laulis kaasa.

Kuulajaid tuli kodudest juurde, vanamehi keppide toel, kodukitlites perenaisi. Kõik omavahel rääkijadki jõuliste fado-häältega. Pealtnäha tõsiste, pilku kohates naeratusvalmis nägudega. Tundsime end veidral moel omadena omade hulgas.

Paradiis käib meiega kaasas. Vahel jääb küll natuke maha, end kusagile unistama unustades ja haarab meid siis järele jõudes, kui kergendust tundes, hingeldades kaenlasse. Mõnikord aga jõuab ette ning rõõmustades õnnestunud üllatuse üle, viipab edevalt ja lõbusalt.

Ei mäletagi, kas nautisime oma olemasolu seal pidevas imestusseisundis üksteisele järgnevate esinejate üle niikaua, kuni pillimehed puhkama läksid või lõppes meie selleöine vastuvõtuvõime. Ei vaadanud kella, kui läbi tühjaks jäänud linna hotelli magama jõudsime.