Otsin uut ratast eelkõige matkamise jaoks Eestis ja lähiümruses (samas oleks ka igapäevases kasutuses linnas ja peaks lapsetooli kõlbulik olema). Elu on näidanud, et enamus matkad on asfalt/kruus/viisakamad metsateed ja kuni nädalased. Samas tihti täisvarustusega (telk, lebo, magamiskott jne). Hinnaklass võiks jääda kuni 2000€. Hetkel on silma hakanud Pelago Stavanger Outback, kuid see hetkel läbi müüdud. Mida veel vaadata ja silmas pidada ratta valikul? Millega te matkate? Plussid/miinused?
Loe/sirvi jalgratta foorumit:
http://velo.clubbers.ee/foorum/index.php
Teemat on suht põhjalikult lahatud ka matkafoorumis:
Ratta soovitust paraku ei oska jagada, sest minu praegune valik paneb tõenäoliselt enamiku rattamatkajatest nina kirtsutama või vähemalt õlgu kehitama. Aga kui kellelgi huvi lugeda, siis räägiks järgnevalt pisut lahti, mis rada pidi ma tänasesse, mõne arvates veidrasse, seisu jõudnud olen.
Esimesed rattamatkad said teoks aastal 1968, olin siis 14 aastane. Varem olin vaid ema-isaga päevaseid supse teinud. Eestist välja väntasin esimest korda 1973. Sel ajal piirdusid sõidud loomulikult NSVL piiridega, päris välismaale sai esimest korda vast 90-ndatel. Ega ma väga kaugele polegi rattaga uhanud, puhkuse aeg on teatavasti piiratud ja minu matkad on olnud seega kusagil 2 nädala tuuri, keskmiselt ca 1000km, mingi aja peaks ju ka perega koos puhkust veetma.
Rattaga on käidud Soomes, Rootsis, Ahvenamaal, Lätis, Leedus ja Venemaal, loomulikult on Eesti risti-põiki läbi veeretud. Kõik need mahuvad nimetet tegevusraadiuse piiresse. Seda võtet pole kunagi harrastanud, et ratta kuhugi ette saadaks, kõik minu matkad on alanud ja lõppenud koduukse ees. Kunagi oli unistuseks rattaga ümbermaailmareis ära teha, aga see oleks teostatav olnud vaid juhul, kui ma mingil põhjusel üksikuks oleks jäänud, pere kõrvalt ma nii pikaks ajaks ajaks lahkuda pole võimalikuks pidanud. Nii on see jäänudki.
Minu esimene matkaratas oli tavaline meestekas, aga peatselt sain aru, et matkarattal peavad ikka käigud olema.
Kuna ma sõitsin tol ajal päris palju ratast, erinevaid rattamaratone jne, siis oli mul veel olemas Start Sosse, ehk võidukas. Otsustasin selle matkarattaks kohandada. Või mis seal kohandada, pakiraamid ette-taha ja minek. Ei olnud seegi hea mõte, võiduka peened ja õrnad kodarad kippusid topelt koorma all ülearu sageli katkema, ega toonased telgid ja värgid polnud tänastega võrreldavad, present ikka kaalus ka midagi, kogu träni nii 50-60kg. Paljud küsisid siis, et kuidas sellisega maastikul üldse sõita saab, tänapäeva mõistes tegu ju puhkalt maanteerattaga. Tegelikult polnud asi nii hull ühtigi, sai ka metsaradadel vabalt sõita (krossikummidega), ainult liiv oli halb, sellesse lõikas peenike kumm kui nuga võisse. Aga näiteks Riiast Kolka mööda vee poolt tihendatud rannaliiva (veepiiril) polnud mingi probleem.
Siiski jäi seegi ühekordseks katseks, sest koormaga ratas oli raskelt juhitav. Peale seda kui mingid tibid mulle kusagil Lätis silla peal ette kargasid ja ma ratta vänderdades jõkke lendasin, otsustasin, et nii ka ei saa.
Lahendus tuli järelkäru näol. See oli super mõte ja nii on see jäänud tänaseni, nüüdseks juba mingi 45 aastat ja ma ei kavatsegi enam mingit muud varianti kaalumisele võtta. On vahetatud rattaid ja kärusid, aga põhimõtteline kooslus on jäänud. Kärusse on hea loopida millist koormat tahes, olen vedanud lühematel otstel ka 100+kg probleemideta, ratas jääb ise seejuures koormamata ja säilitab hea juhitavuse, küll käru järgi tuleb. Vaid gabariitidega peab arvestama, igast praost ei õnnestu läbi pressida. Aga teisalt, ega ta väga palju matkakottidega rattast laiem polegi.
Võiduka+käru komboga sai tehtud siis pisut sportlikumat laadi matku, et 100km 3 tunniga ära ja seejärel vaba olemine rannal, kusagil vaatamisväärsusi uurides vms. Vanuse kasvades ja rataste vahetudes sõidutempo küll rauges, vahepeal sai keskmiseks kiiruseks vaid 15km/h, aga 2011 sai järjekordselt vahetatud vedukratas, nüüd juba elektrilise vastu, täpsemalt Scott E-Sportster Solution. See on mul tänaseni kasutusel nii matka- kui igapäevasõiduks.
Ah et mis on asja pluss? Kes rattaga iganes on sõitnud, see teab, et ratturi suurim vaenlane on tuul, mis on alati vastu ja teiseks tõusud, mis kulgevad alati ülesmäge. Elektrilise abimootoriga rattal muutus see mure hoobilt ajalooks, Sõidukiirus on 25km/h, vastutuulega, ülesmäge, käru vedades, kuidas iganes. Sõit muutub paremini planeeritavaks, ma tean täpselt, mis kell ma kuhugi jõuan. Enne tavarattaga oli isegi tööle sõitmisel loterii, sest 25km distantsiks võis kuluda vastutuulega 1,5 tundi ja soodsa tuulega 45min, see on kahekordne vahe ju. Tööpäeva algab ometi alati ühel ajal, nii ei saa.
Tekib muidugi uus mure, aku vastupidavus. Ühe akuga veab mu ratas käru kusagil 60km kaugusele. Haudusin vahepeal plaani mingi päikesepaneeli aretamist matkal aku laadimiseks, aga selle vajalik pind oleks minu gabariitidest kõvasti välja läinud. ostsin hoopis teise aku, millega saavutasin päevadistantsi 100-120km ja praegusel ajal mulle sellest piisab, kauem ei viitsikski enam jutti sadulas kõlkuda. Muidugi tähendab see, et mu peatuspaikades on vaja pistikupesa akude laadimiseks, aga see on marsruudi planeerimisel lahendatav. Lõunapause saab jälle seada teeäärsete kohvikute manu, kus ikka leiab laadimisvõimaluse. Tõsi, nädalateks metsa sellise kooslusega ei lähe.
Olen sellega läbi tule, vee ja vasktorude käinud ja seni ei mingeid muresid. Meenub kord oli raba servas miski porine mülgas, kust oli võimatu kõrvalt mööda nihverdada. Otsustasin siis täiega läbi lombi sõita, vesi ulatus kohati põlvedeni, nii aku kui mootor olid täiesti vee all, rääkimata kärus olevast koormast. Kartsin elektri pärast, aga kõik jäi toimima, mingit tulevärki ei järgnenud ja töötab tänaseni.
Hea ratas minusugusele vanamehele matkamiseks, kui enam ise nii hullult toore jõuga punnida ei viitsi.
Olen käinud sellega ka grupimatkadel, sel juhul laon oma kärusse ka naiste telke, magamiskotte jm mahukamat träni, kuna tempo on grupis aga tasasem, siis ma elektriabi ei peagi mujal sisse lülitama kui vaid mõnedel tõusudel ehk, sel juhul saan oma akupaariga isegi kuni nädalase matka vahepeal laadimata läbi.
Sai selline pikem jutt, millest küsijale abi nullilähedane. Kui ehk niipalju, teinekord võivad sobida hoopis ebastandardsemad lahendused.
Peale seda kui mingid tibid mulle kusagil Lätis silla peal ette kargasid ja ma ratta vänderdades jõkke lendasin, otsustasin, et nii ka ei saa.
Kui Viktor ükskord oma reisikirjeldustest raamatu avaldab, siis ostaks kindlasti. Me peame talle kirjutamiseks korralikult pinda käima, sest materjali justkui on ja kirjaosavust samuti. /teemaväline/
Kuna meeldib pigem liikuda mööda keerulisi teid ning rattamatka ühendan sportliku tegevusega, siis sellised paaripäevased matkad teen Cube AMS 100 FS rattaga.
Esi- ja tagaamort annavad mõnusa pehme sõidu igal maastikul ning pikemad ülesõidud saab kenasti ka mööda siledat teed tehtud.
Miskil arusaamatul põhjusel on mul neli last, mis nõuab oma korrektuure liikumises.
Ning enamuse ajast pean vähemalt kolm nendest sõitudele kaasa võtma.
Selle jaoks sai ka soetatud elektrikas.
selline äge cruiser tüüpi fatbike ratas, millel siis ka haagis taga.
Sellega saab siis ühe laadimisega ca 70 kuni 100 km sõita.
olenevalt palju ise juurde "tallan".
Järgmisel aastal üritan leida teise controlleri sellele, et "pedal assist" ümber programmeerida.
praegune seda ei võimalda.
Sellisel juhul saaksin pedaalituge kasutada ainult väga väikeses ulatuses ning distants pikeneks ca 120-140 km-ni ühe laadimiskorraga.