Kas kellelgi pole tulnud ideed Mosambiiki kolama minna? Mida riigist arvate? Rahuaega on seal juba kuskil 10 aastat, nii et väga hull see mõte olla ei tohiks. Loodust ja loomi on ka jalaga segada. Ning kõige lahedam on kliima. Vihmaperioodil 26 kraadi ja nö talvel 18-20 kraadi.
Oma viimasel reisil Vietnamis kohtasin ühte sakslannat. Kuna sai koos oma 6 tundi bussis loksutud, siis sai ka paljudest maailma asjadest räägitud. Oli selline teistmoodi sakslane kui tavaliselt, sõbralik ja avatud. Vahetult enne Vietnamisse tulekut oli ta käinud Mosambiigis. Põnev oli tema juttu kuulata, nii vaimustunult ja ehedalt kirjeldas ta seal nähtut-kogetut. 'Mosambiik ist Klasse!' - sellist väljendit kasutas see sakslanna oma jutus nii mõnigi kord:) Tema arust parim riik Aafrikas, mida külastada. (riikide nimestik, kus ta käinud oli, oli päris pikk, enamus ei jäänud meeldegi) Seal olla rohkem naturaalset ja metsikut loodust võrreldes näiteks Keenia ja Tansaniiaga, kus rahvusparkides pidid lõvid enne lakadki ära kammima, kui turistid neid pildistama saabuvad:-) Ühesõnaga Mosambiik ei olevat turismi poolt ära rikutud, nagu tuntumad Aafrika turismiriigid. Ja muidugi, inimesed ja eriti lapsed olla seal kuidagi eriti sõbralikud.
Tervitades,
Kaerahelves
You know the way to Mordor.You have been there before.Take us to the Black Gate!
Sõda jah ammu lõppenud, aga väga palju maamiine sellest üritusest maha jäänud:(
Loodetavasti pole Rover-i kommentaar mõeldud antireklaamina Mosambiigile.
Teine, vast isegi tuntuim 'ühe jalaga inimeste maa' on Kambodzha. Veel tänaselgi päeval arvatakse Kambodzhas olevat üle 8 miljoni maamiini. Rändurid, kes on Kambodzhas käinud, võivad kinnitada, et kui märgistatud radadelt mitte kõrvale astuda, siis oht maamiini peale sattuda on siiski väga minimaalne. Loogiline on aga, et omapead kuhugi dzhunglimatkale minna ei tasu.
Maamiinid jäävad veel paljudeks aastakümneteks suureks probleemiks. On nad ju enamasti plastikust ja seega väga raskesti leitavad:(
Aga miinide pärast ei tasu küll reisimõtteid kõrvale heita.
Tervitustega,
Kaerahelves
You know the way to Mordor.You have been there before.Take us to the Black Gate!
Bosnias sai natukene matkatud, seda aga küll vaid sõiduteed mööda. Ning selle sõidutee kõrval oli kilomeetrite kaupa plastikust piirdelinti kirjaga "MINES MINES MINES MINES MINES MINES MINES" ja niimoodi ad-infinitum põhimõtteliselt. Natukene hakkas isegi hirm.
Sai käidud jaan-veebr 2003 sukeldumas ja niisama kolamas, soovitan väga. Maamiinidest- kuna olime peamiselt rannikul, mis on külasid suht tihedalt täis pikitud, siis ohtu kyll ei tundnud.
Aga kas keegi teab midagi raakida viisa kohta et kust ja kuidas seda saada sest veebilehelt ei sa sinna kohe ligigi Thanks
Viisa ostad piirilt- aasta tagasi oli 20 USD/EUR, Maputo lennujaamas vähemalt.
Ahjaa väljaminekul tuli ka maksta, summa ka umbes miskit sinna kanti, või oli veitsa vähem.
4 aastat tagasi sai sinna sisse põigatud, LAV'ist rendiautoga üle piiri ja paar päeva Maputo ümbruses. Pärast LAV'i oli just selline tõelise Aafrika tunne,kus inimesed elasid rahulikult oma elu ja sina turistina vaatasid kuidas ise hakkama saad - ei mingit turistidele suunatud müügitegevust. Suhteliselt "run down" küll oli sellel ajal - mustavate aknaaukudega kõrghooned jne. Kindlasti maapiirkonnad on hoopis teine teema. Takkajärgi meenutades igal juhul positiivne, kindlasti kannatab minna.
ja reisisin suure osa sellest suuuuuuurest riigist läbi, käies palju kaugemates ja ilusamates kohtades kui maputo ja selle ümbrus. mõned muljed tealine.blogspot.com
Tere Kas viisa saab nö. piirilt ainult lennujaamast või saab ka maismaapiiril Lav-ist jala minnes?
Käisime perega Mosambiigis 1998. aasta augustis. Viisad võtsime Mosambiigi saatkonnast Stockholmist. Hinda enam ei mäleta, kuid viisad sain mõnekümne minutiga ja edasi sõidutasid mind LAVi saatkonda. Siis oli ka selle riigi viisat tarvis. Sõitsime lennukiga Johannesburgi (mis pole eriti sõbralik linn) ja sealt edasi rongiga Maputosse. Bussi ja lennukit samal päeval enam ei läinud. Piirilt viisat poleks antud. Miinid on seal probleem. Siis olid Mosambiigi rahvuspargid veel avamata, kuigi LP järgi pidanuks need juba toimima. Rendiautot seal sel ajal ei tuntud ning LAVi omi piirist üle ei lastud. Kaugliinide bussiühendus oli hea, kuid Maputos liikusime jalgsi. Rannik, st loodus ja sukeldumiskuurort(Bazaruto arhipelaag) on seal muljetavaldavad. Inhambanes ööbisime kutsekooli ühiselamus. Küllalt vara õhtul võeti elekter ära. Mõni kilomeeter Inhambanest eemal, täielikus dzunglikülas oli elekter ööpäevaringselt ja seda juba 1942. aastast alates. Riigikeel on portugali keel ning inglise keelega pole seal suurt midagi teha. Sakslased on seal kanda kinnitanud, samuti venelased. Nende hulgast tasub endale kontaktisikud otsida, sest ainult LP toel ja kesise keeleoskusega on seal pea võimatu hakkama saada. Lõuna-Mosambiigis on malaaria vaid suvine (st november-aprill) probleem. Talvel on seal kuiv ning sääski pole.
Vaatan, et Mosambiigi kohta on väga vähe postitusi - seega tekkis küsimus, et kas keegi Mosabiigis viimastel aastatel ka käinud on? Milline oli kogemus?