trip-krainetrip-ukraine-dark
„No ei ole võimalik!“ ehk sügis Kyotos

Olgu kohe hoiatatud, et inimesed, kellele meeldivad värviskaala rohekad-kollakad-punakad toonid ja seda eriti looduses, võiksid oktoobris ja novembris Jaapanist eemale hoida või juhtub nendega sama, mis juhtus minu ja Härra Tõuguga – raskekujuline momiji-maania ja digidüsenteeria. Täpsustuseks siis, et momijid on need kanepilehtedega lausa kriminaalselt sarnased väikeselehelised Jaapani vahtrapuud, mis sügise saabudes muutuvad millekski, millel puudub igasugune tagasihoidlikkus ja eneseehtimise mõõdukus. Ehk siis midagi sellist:

Samamoodi kaotavad igasuguse mõõdukuse jaapanlased, keda kohati tundub, et jätkub iga punaseks tõmbunud puu kohta vähemalt kümmekond. Ja kui ma vaid oleks saanud kasvõi ühe jeeni iga korra eest, kui ma kuulsin mõnd kontrollimatult väljunud emotsioonipuhangut „Kirei!!! Sugoi kirei!!!“ („Ilus! Super ilus!“), oleksin ma oma nädalase Kyoto-Nara reisi küll tasuta saanud. Iroonia või mitte, aga mulle ei meenu kordagi, et kumbki meist oleks mõne puu all seisatanud ja eesti keeles ohanud „oi kui ilus“, pigem oli see ikka „täitsa lõpp“, „no ei ole võimalik“, „õudne lihtsalt“, „oh issand“, „appi“ jne. Tundub, et eesti keele ja meelega on positiivsete emotsioonide ülesnäitamine kuidagi kole raske, kohe kuidagi ei paindu keel midagi head otse ja lihtsalt välja ütlema ;)

Aga jõudes tagasi momiji-massipsühhoosi juurde, siis olgu öeldud, et eriti ilmekas koht selle nähtuse vaatlemiseks on Kyoto. See tõde selgus juba siis, kui üritasime napid nädal enne reisi ööbussipileteid, eriti aga hotellikohti kinni panna. Tegevus, mis aasta tagasi suvel ei valmistanud mingeid probleeme, arvestades, et saadaval on terve tunnustatud turismi-Meka täis hotelle, osutus nüüd lausa väikese paanikahoo vääriliseks tegevuseks. Kohti lihtsalt ei olnud – business-hotellidest kodumajutuseni, kõik kinni. Meie mitu päeva Postikana kontorit meenutanud tegevuse tulemusena õnnestus meil lõpuks need väärtuslikud voodikohad Kyotost siiski üles leida, aga olgu meie naiivsus teile siis õpetuseks. Teise hoiatuse Kyotos toimuva kohta saime hommikul kell 7 telekat lahti keerates, kui mitmest erinevast telekanalist tulid otselülitused mõnest punaseks värvunud Kyoto aiast. Kuna jaapanlased tahavad alati just seda, mida hetkel kõige popimaks-uuemaks-paremaks-kuulsamaks peetakse, ei ole vaja väga elavat fantaasiat kujutamaks ette, mis neis kohtades päevavalges toimus. Ühte sellisesse „tunnustatud“ aeda sattusime meiegi ja kui parasjagu mõne üksiku momijilehe makrofotodega ametis ei olnud, oli vaatepilt umbes selline:

Aga mu jutu eesmärk ei ole öelda, et hoidke sügisel Kyotost eemale, vaid vastupidi, see paik seal pakub tõelise elamuse, tuleb vaid leida koht, kus teil seda ilma massides trügimata nautida lastakse. Kyotos on üle 2000 pühamu ja templi ja nagu ma eespool ütlesin, käivad jaapanlased ise vaid nendes kõige-kõige-kõigemates mis jätab rahulikult oma 1500 tükki teile kolamiseks, enamus neist eeldatavalt üsna inimtühjad. Kahjuks on enamus neist suurelt jaolt ka üsna tillukesed või visuaalselt vähe huvi pakkuvad. Seetõttu oleks massides trügimise vältimiseks soovitav sõita linnasüdamest veidi välja, kust võib leida rahulikumaid piirkondi (välja arvatud Arashiyama ümbrus Kyotost loodes, mis on kõigi momiji-sõltlastest jaapanlaste jaoks Tõotatud Maa). Enda kogemuste baasil oskaks soovitada aga näiteks mägederohket Takao piirkonda:

Daigo tempel pakub aga lausa piltpostkaardilikku maastikuparki:

Teeistanduste ja jaapani kuulsaima ilukirjandusteose, Genji Monogatari poolest tuntud ning kunagiste Jaapani pealinnade Kyoto ja Nara vahele jääv Uji linnake ja üks sealsetest templitest:

Seda nn Fööniksi Paviljoni Uji linnakeses on aga koguni nii väärtuslikuks peetud, et selle kujutis asub isegi praeguse 10-jeenise mündi tagaküljel:

Elamusi pakub ka eelkõige just Jaapani budismi ajaloost pakatav Hiei mägi:

Kuigi ajaloolisi loodusvaateid nautiva turisti tööpäev lõpeb Jaapanis tavaliselt juba kella poole viie ja viie paiku õhtul, mil kõik templid, muuseumid, pühamud oma uksed sulgevad, korraldavad mitmed templid sügise erisündmusena ka õhtuseid külastusi. Need tehislikult valgustatud erkvärviliste vahtrapuudega aiad, taustaks mõni punane pagood või templi katus, on nähtus omaette. Öeldakse, et valgus meelitab sääski ja kärbseid, kuid mitte ainult, sest valgustatud templiaiad meelitavad ka inimesi ja seda kohati veel suuremate parvedena, kui needsamad kuulsad kohad päevasel ajal. Ainus eelis on, et kuna valgustatakse objekte ja mitte inimesi, siis kaovad need inimmassid kohati kaitsva hämaruseloori varju, ja nii ei pruugigi taibata, kui vägeva massipsühhoosi osakeseks te sattunud olete. Ja kuigi ma taas kõlan irooniliselt, siis tegelikult oli tuledemeres Kiomizudera tempel minu jaoks üks erilisemaid vaatepilte sügiseses Kyoto linnas. Oma väidete illustreerimiseks:

Aga aastaaegade kulg on paratamatu ka siin ning Kyoto piirkonnast tagasi Tokyo lähedasse Tsukubasse jõudes olid siin juba enamus sügislehti maha kukkunud. Selleks aastaks hakkab siis ilus sügis läbi saama. Kaamera hoidmisest tekkinud musklivalu möödub ja isegi peeglist vaadates on näha, et silmist on hakanud vaikselt kaduma see ahne vilavate silmadega pilk, mis muudkui järgmist sügisvärvidest küllastunud kaadrit otsis. Kui nüüd kogu see arvuti kõvakettale kuhjunud „Jaapani sügis“ mõistlikusse kogusesse saab surutud, võib vist öelda, et jäädavaid kahjustusi tekkinud ei ole. Ehk ühesõnaga, kui teile meeldib loodus, kui teile meeldib mõõdukalt jahe ning pigem kevadisele Eestile sarnanev kliima ning teile meeldib teha fotosid, olete nõus maksma eestlasele ehk kohati veidi liiga krõbedaid hindu vaatamisväärsuste piletite eest, kui te ei karda juba eelpool mainitud momiji-maaniat ja digidüsenteeriat ja kui te lisaboonusena olete veel kasvult pikem kui keskmine jaapanlane, mis võimaldab teil üle nende peade pilte teha, siis pole küll põhjust, miks te mõnda oma ärajäänud suvepuhkust hoopis meeldivate sügisilmadega Jaapanis veeta ei võiks.

Praktilise poole pealt:

  • Sügislehtede tipphooaeg Jaapanis on sõltuvalt piirkonnast oktoobri algusest kuni detsembri alguseni. Kyotosse on suuremate rahvamasside tungi eeldada tõenäoliselt novembri algusest kuni detsembri alguseni.

  • Enamik Kyoto templitest küsib külastuse eest raha (maksta saab ainult sularahas). Arvestada võib, et kuulsamad ja tuntumad küsivad raha peaaegu alati. Keskmine külastuse eest makstav rahasumma jääb 500 jeeni (60 krooni) kanti, mis tagab ligipääsu templi territooriumile. Harv pole siiski juhus, kui pileti ostnul tuleb lisaraha maksta soovi eest näha veel eraldi mingit hoonet või pühapaika seespoolt või lähemalt. Tähele tuleb panna ka seda, et mitte alati ei lasta kõigest pilti teha või filmida. See kehtib eelkõige Buddha-kujudega altarite kohta, kuid on juhtunud ka seda, et fotot ei tohi teha nt jaapani iluaiast.

  • Tänavad Kyoto kesklinna piirkonnas on eriti hommikuti ja õhtuse tipptunni ajal üsna umbes nii, et linnaliinibussiga sel ajal sõites tuleb arvestada täiendava ajakuluga. Bussipilet linnaliinidel maksab olenemata distantsist 220 jeeni ning see makstakse bussist väljumisel. Odavaim metroopilet on 200 jeeni ja hinnad sõltuvad läbitud vahemaast.

  • Kyotos on soovitatav ööbida jaapani stiilis ryokan-tüüpi majutusasutuses. Mõningad leiab nt siit: http://www.jpinn.com. Peaaegu kõik majutusasutused tahavad broneerimisel saada ka krediitkaardi andmeid, kuid maksta võib sellest hoolimata sularahas.

Eelmisel aastal käisin samal ajal ka Kyotos ja ei saanud ka kuidagi sellest kaifist ilma jääda. Kiomizudera on öösel täiesti vapustav vaatepilt, eriti kui ka tuhanded jaapanlased kümnete tuhandete fotoaparaatidega on seda vaimustunult vaatama tulnud. Seegi on omaette camp elamus:)

Aga sügislooduse värvides on Jaapaniga võrreldav vist ainult Põhja-Ameerika (Kanada) sügis, mis oma kirevusega võib samuti jalad alt viia.

Autorile veidi teisest teemast - kas oled kunagi ka Okinawale minemas?

Ära iial ütle iial, oskan ma selle kohta vaid vastata. Aga hetkel otseselt päevakavas ei ole. Kui kevade poole kunagi raha ja aega üle peaks jääma... küll ma siis kogemusi jagan :)