Maikuu lõpus tegin oma esimese visiidi Barcelonasse. Tegemist oli 10-päevase õppereisiga, mille vältel hommikud olid hõivatud erinevate moe- ja reklaamifirma külastustega, õhtud jätsid meile vabad käed uudistamiseks.

Ööbisime 12kesi ühes hostelitoas, see-eest väga mõnusas hostelis - Equity Point-Centric. Kõik oli käe-jala ulatuses ning meie õhtused jalutuskäigud olid suurepärased. Me ei järginud reegleid, ei pannud paika jäika päevaplaani ja rikkusime igat võimalikku tõekspidamist "tüüpilise turisti" kategooria all.

Püüdsime olla spontaansed, vestelda kohalikega, küsida, uurida ja leida neid erilisi kohti, mis pikaks meelde jäävad. Näiteks ühe kohaliku perekonna pirukapood, kus hallipäine isa müüs kodusoojasid pirukaid. Pirukad pakkis ta prostalt paberisse ning otsad sidus seejärel nööriga.

Leidsime ka baari Rosa del Raval, imepärane mojitobaar, mehhiko hõrgutistega. Mojitosid valmistasid baarmenid välgukiirusel, alati 6-10 klaasi rivis. Ühe Mojito eest käisime välja vaid 3,50€. Baar oli alati puupüsti täis - ma pole kunagi olnud ühes baaris järjest nii pikka aega, et jälgida suurt kirevat seltskonda ning võtta ühest õhtust kõik!

On palju, mida meenutada..kuid ennekõike tahan jõuda reisi lõpupoole, mil ma ootamatult kedagi kohtasin. Jalutasin kahe sõbrannaga ranna lähedal, meel äsja söödud paellast lausa sädelemas. Kandsin roosinupulist lavendlikarva kleiti, tenniseid..tundsin end hästi, loomulikult ja rahulikult. Hetk hiljem, jõudes unistamast maa peale tagasi, peatus mu kõrval riksha-takso. Eksootilise välimusega, kuid üldse mitte hispaanlaslik poiss pakkus sõitu rattal. Ei mina ega sõbrannad polnud sõidust vaimustuses, küll aga lootsin, et ta kohe ei lahkuks. Varsti olin tema ees rattal ning ta kiirendas, et mu sõbrannadele järgi jõuda. Jõudsime mõned minutid jutustada, kuni ta viis meid jäätisekohvikusse. Kutsusin ka teda, kuid ta ütles kutsest ära, lubades hiljem sangriaks ühineda. Ma ei oodanud, et ta tõesti tuleb, kuid mõned tunnid hiljem ta helistas ning oligi kohal. See õhtu oli mu elu kõike ekstaatilisem..ma olin teadmatuses. Vestlesin noormehega, kes mulle väga meeldis..mu sõbrannad jäid meelega meist "maha". Jalutasime Port Olympic promenaadil ning kui ta mul käest kinni võttis, sain aru, et ekstaatilisus on vastastikune:)

Järgmised päevad, mil kohtusime möödusid sama imeliselt. Ta näitas mulle tillukesi tänavaid, viis tõelisesse tapase restorani, jõi minuga mitu tassi cafe con lechet, peatus keset tänavat, et mind korraks kallistada. Ja siis mõtlesin endamisi, mismooodi ma leian selle inimese Barcelonast?! Ja et ta pole isegi mitte kataloonlane ega hispaanlane-hoopistükkis inglane. Vapustavad iseloomujooned, välimus, kõik on tasakaalus ja kõik tema juures on huvitav.

Olen endale juba lubanud, et saagu mis saab, aga minu elu parimaks romanssiks jääb see poiss alati! Nädala eest käis ta minul külas, ehk õnnestub sama üllatus temale teha. Tollest esimesest kohtumisest-rikshasõidust on mul isegi paar pilti. Ei luuleta ma midagi niisama kokku:)

http://trip.ee/content/rikshapoiss.html

http://trip.ee/content/ja-ikka-h-ppasime-peale.html