Sprengisandur

Teen praegu Islandi plaane augusti esimeses pooles sõitmiseks. Kas keegi on Sprengisandurit pidi sõitnud - kas väikse seltskonnaga, st ühe autoga (4wd loomulikult) tundub mõistlik mõte? Lugesin, et teel on mõned sildateta jõed, seega, mingitlaadi kinnijäämisoht on. Teisest küljest, suvel mõningat liiklust paistab olevat?

Mõningane offroad kogemus on olemas, kuigi peamiselt lõunapoolsetest maadest.

Imelik, et nii konkreetne ja asjalik küsimus ei saa vastuseid. Samas tuleb igasugustele lollidele küsimustele siin foorumis vastuseid hunnikute viisi. Meil on palju eestlasi, kes elavad Islandil aga nad vist ei sõida Sprengisanduri teed mööda. Ma pole tegelikult ise ka seda teed mööda sõitnud, kuid olen palju kordi sõitnud mööda teisi Islandi sisemaa teid (Kjölur, Askja jne.) ning arvan, et mööda Sprengisanduri teed sõitmine pole üldse paha mõte. Lihtsalt tuleb sõita korraliku džiibiga ja jõgede ületamisel väga ettevaatlik olla. Võiks näiteks jõe ääres veidi oodata ja vaadata, kuidas kohalikud autod (mitte turistide rendiautod) seda konkreetset koolmekohta ületavad. Igal jõeületusel on oma kindel marsruut, millest kõrvalekaldumine võib tekitada tõsiseid probleeme. Nii et oht on tõesti olemas aga liigselt karta ka pole mõtet.

0
0

Arne soovitus kohalike autode jõgede ületamist jälgida on väga hea. Reeglina püütakse niisugustele teedele ikka kahe autoga minna, aga suviti on neil teedel minuteada piisavalt liiklust, et võimalusel järgnev auto ära oodata. Teede olukorra kohta saab operatiivset infot kohalikul lühinumbril 1777 ja netist aadressil http://vegagerdin.is/english/. Paar päeva tagasi oli keskmaa teedel näiteks lumesaju- ja kiilasjää hoiatus.

0
0

Vastused kipuvad viibima arvatavasti ka selle tõttu, et võimalikud vastajad ehk ei pea kõige paremaks mõtteks mööda Islandi sisemaa imeõrna loodust ringi džiibitada. Aastas külastab Islandit juba rohkem inimesi kui seal elanikke on ning islandlased küsivad juba tõsiselt, kui palju turiste loodus veel välja kannatab. Seni veel midagi erilist ette võetud ei ole (nt väljaspool kaitsealasid võib vabalt telkida), aga on plaane hakata turistidelt keskkonnakahjustustasu võtma. Seega tasub sõites rangelt hoida märgistatud tee peale ja mitte tekitada uusi jälgi, mida järgmised sõitjad kordama hakkavad.

Sprengisanduri teel tuleb tõesti läbida mitu sildamata jõge. Madalamate jõgede puhul on mõnikord ületuskohas jõepõhja kallatud peenikest killustikku (oht sisse vajuda ja kinni jääda), samuti võivad jõepõhjas olla sügavad roopad (seda teed sõidavad suviti pidevalt bussid). Raskemad jõeületused on tähistatud hoiatustahvlitega Vaðið krefst varúðar / Crossing requires caution (vt http://math.depaul.edu/~bridget/Photos/RiverCross.jpg) ning põhjas võivad olla suured kivid ja vooluastangud. Teinekord on omaette sildiga tähistatud ka sobiv läbimismarsruut. Kõige raskemad jõeületused on Nýidaluri lähedal -- kuigi vesi on põlvekõrgune (50 cm), on vool nii kiire, et võib inimese vabalt jalust rabada. Veetase jõgedes sõltub sellest, kas varem on liustike kohal olnud päikest või sadanud vihma, kõige madalam on tase tavaliselt varahommikul. Enne ületust tasub peatuda ja olukorda hinnata: mitte pimesi järgida olemasolevaid jälgi, vaid panna paika marsruut, kus vesi võiks olla kõige madalam ja vool kõige aeglasem, vajadusel oodata mõnda teist autot.

Kui olla ettevaatlik ja tegutseda oskuslikult, siis on see tee ühe autoga läbitav. Tee on suhteliselt tihedasti sõidetav, suvel päevasel ajal võib tulla auto iga 15 minuti tagant.

0
0

Suur aitäh kommentaaride ja selgituste eest. Raskuse mõttes tundub, et võiks ette võtta, kui ilm lubab.

Keskkonnaküsimuse suhtes peab nüüd natukene mõtlema, eks ma otsin mõnevõrra teavet. Ei olnud plaaniski märgistatud tee pealt minema sõita, küsimus käis loomulikult ettenähtud radade kohta. Või on kohalike soovitus sisemaalt üldse eemale hoida?

Minu arvates on keskkonna-kommentaar igati asjalik, mulle ei juhtunud lihtsalt veebist sellised vastused näppu ning arvestades, et selle suhtliselt vanal teel ( :-) ) on ka bussiliinid, mõtlesin ma tõesti vähem kui viisakaks peetakse keskkonna-aspektile. Seega, kui keegi jättis vastamata, kuna arvab, et idee iseenesest ei ole hea, ma tagasihoidlikult paluks küll seda teavet siiski....

0
0

Käisime ära ja oli hingematvalt ilus.

Emotsionaalselt.

Islandi sisemaa ongi nagu teine planeet, natukene nagu igavesti sügiskünni all põld, natukene nagu Marss, mis pole punane, natuke nagu hiiglaste mängumaa. Niisugust kõrvulukustavat täielikku vaikust ei ole mina veel varem enda ümber kuulnud. Jõgede ja ojakeste ümber olev minimalistlik eredavärviline rohelus haarab kaugelt ja paneb hõiskama, näe roheline! Ja hämmastaval kombel võib selles roheluses kohata ka veelinnuema, kes oma poega ujuma õpetab või siis metsikuid kitsi. Ja siis, kui oled kaks päeva seigelnud, siis see rohelus haarab järsku kõik, vallutab ning järsku jõuad maailma kõige ilusamale teele, mis kulgeb läbi orgude ja selle servadel, rohelisuses, veejugadega, linnuhäältega, lammastega ja tillukeste valgete majakestega ning kõige krooniks kingitakse ka vikerkaar.

Praktiliselt.

Jõgede ületamine Sprengisanduril kuni Nýidalurini ei tekitanud eriti probleeme, küllalt madalad (vähemalt nüüd, augustis, hea ilmaga) ja väga selgelt oli üks ületusvõimalus. Igal juhul ühe autoga sõidetavad.

Pärast Nyidalurit otsustasime valida Askja tee (F910), sealne esimene jõgi tekitas hetkeks kahtlusmomendi, sai natukene kive pillutud sügavuse hindamiseks, kuid ületamine osutus hämmastavalt lihtsaks [arvestades mõtlemisele kulutatud aega, mitte absoluutselt], tegelikult see, mis esimesena õige tundus, oligi õige. F910 peal enne Askjat õnnestus kohata kahte autot ja kolme mootorratast, seega väga vaikne paik. Selleks, et rohelise oru kogemust saada, tuleb ka Askjalt ära sõita F910 pidi ning Brus F923 peale keerata.

Ööbisime Nyidaluri teelistemajas, mida kõigiti soovitan. Mugav, mittekülm, köök, kus saab süüa teha ja soe vesi pliidi peal.

Askja puhul soovitan tähele panna, et üles saab kahte teed pidi ja esimene on pikem, selline kolmetunnine ronimine (kuigi taaskord, täiesti hämmastava loodusega), teine on lühikene, kaks kilomeetrit kõndida.

Navigaator on igati kasuks - ka sisemaal, kus ei ole küsimus niivõrd teede valimises, kui selles ettekujutuses, kui palju ajaliselt sõita on ning mis ees ootab ja et ollakse tõesti selles kohas, kus end arvatakse olevat.

Ja ärge rajalt kõrvale minge, nagu ütles Gandalf, isegi siis kui "rada" on ettekujutus ja kollased tokid, seda on võimalik järgida.

Kolm paika, mida soovitan.

  • Info ja teelistemajad sisemaal: Nordic Adventure Travel
  • Autolaenutus: RB Car Rental
  • Öömaja idafjordides: Guesthouse Álfheimar
0
0
Lennupakkumised
Reisikaaslased