Teine kiri Kolumbiast

[[img 4395]]Imre Karulini Kolumbia-lood jätkuvad:

Ammu pole miskit ekvaatorilähistelt kuulda olnud, kui siis "objektiivsele meediale" toetuvalt ainult tüüpuudiseid järjekordsetest pommidest Kolumbias. Pommidest hiljem, kuid eelnevalt muust.

Peamine uudis minu ja teiste praktikantidest kamraadide (Ave ja poolatar Dorota) elus on fakt, et juba pea kuu aega omame kodu. Eelmisest kodust visati meid välja, kuna pensonäridel katkes kannatus tingituna meiepoolsest passiivsusest üüriraha maksmisel. Lahkumine ise oli kui seebiooperis - hommikust kohvi juues tuli doña Teresa (nimigi seebiooperlik) ehk siis seniilsem ja sôjakam pensonäridest Ave ja minu juurde ning teatas, et kuna raha te ilmselt kunagi ei saa, tuleb teil välja kolida. Mis seal ikka, pakkisime asjad ja adjöö- kuid siis läks pensionär päris pööraseks - kuna ütlesime, et meil raha pole (puhas tôde tol hetkel) ja me nüüd läheme- hääl tôusis kôrvukriipivaks, käed hakkas vehklema ning meid süüdistati minimaalselt sajas surmapatus. Küll me ei austa neid, kasutame neid ära - oleme ülbed ja mitte-tänuväärsed. Kui keeleoskaja Ave meenutas psühhopaadile rahulikul toonil, et ega meidki siin majas väga ei austata - tuues näiteks minu 2,5tunnise uksetagaootamise ühel ôhtul töölt tulles - siis vastas proua Seniilsus, et jah ega see Immu ongi üks kahtlane tüüp ning tegelikult ongi normaalne talle mitte vôtmeid anda ja lasta tal öö ukse taga veeta (remargi korras: pensionärid teadsid koguaeg, et töötan pärastlôunati ning jôuan tihti koju peale 11).

Eks väheke shokeeriv oli end kodutuna leida, kuid kuna sôbrad siiski olemas ning üldiselt hiilgavad kolumblased külalislahkusega, siis eriliselt me ei muretsenud. Järgnesid 10päeva kodutust- ehk siis magasime seal kus juhtus, peamiselt siis erinevate Aiesekti liikmete pool- ja tataa leidsimegi Oma Kodu.

Kodu on meil uhke, linna suurima kaubanduskeskuse kôrval otse vaatega suurele aveniidale, kôigi busside ristteel ja muidu peenes ning turvalises kandis. Nagu siin maal kombeks, ruumiga siin ei koonderata- meie 2 toaline korter on tagasihoidliku 85ruutmeetri ning 3 vannitoaga. Kaks tuba tähendab muidugi 2 magaistuba- lisaks sellele on meil veel hiiglaslik saal (30+ ruutu), teenija tuba ning korralik köök. 85 ruutu on siiski suhteliselt môistuspärane ja isegi tagasihoidlik korter siinsetes oludes.

Korteriotsinguil sai lehes nähtud ka 2toalist 680(!!)ruutmeetrilist korterit- vot see on elu, 5 vannituba, paarisaja ruudune terass ja muu tühi-tähi kulub marjaks veel juurde. Hoolimata tühiasjast, et meil korteris vaid hädavajalik sisustus (madratsid, kylmik, muusika ja 2 tooli) on meie kodu oodatult populaarne kohaliku noorsoo vaba-aja veetmispaigana. Soolaleival käis ca 40 inimest ning viimased ärkvel külalised lahkusid peale üheksat hommikul, selles suhtes täiesti vôrreldav koduste üritustega. Ja ega naabridki midagi kodumaast erinevat pole - päev peale soolaleiba ootas meid uksehoidja (kuis siis muidu, ikka ööpäevringne uksehoidja/valvur on igal lugupeetaval elamisel) juures kiri korteriühistu juhatuselt. Kaebused müra, liigse lärmi jm eest- noh, vôtsime seda tervituskingina ja jätsime kirjale vastamata ning loomulikult jätkame sama elustiiliga- rohkem kaebusi pole igatahes olnud, küllap kôigega harjub, nagu öeldakse - ka poomisega.

Call your mama Pidudega- ôigem sôna oleks isegi külaskäikudega- seoses oleme valusnaljakalt olnud tunnistajad kohalike perekonnasiseste vôimuhierarhiate toimimise kohta. Me ei suuda kuidagi harjuda ning vahel jätta ka salakavalat naeru pidamata, kui 25 aastased noormehed helistavad koju, et emalt luba küsida ööseks sôprade juurde jäämiseks. Oleks siis veel naissoost ning kôlbelistel kaalutlustel vms - eiei, lôpukursuse meestudeng peab samamoodi raproteerima ning autoriseeringut paluma. Alati muidugi seda luba ei saa ning nii tulebki kurvalt kohalikel koju vantsida.

Seetôttu oli väga lôbus meil vaadata, kui ühel pärastlôunasel pikaleveninud lôbusal kaarditagumisel (kaardimängudel on siin 2 omapära- paljud mängud on lôputud elik stiilis Linnade Pôletamine ning väga populaarne on ohtralt sohki teha (reeglite muutmine keset mängu ja kaartide juurde-/minemanihverdamine) läks mingist hetkest paaniliseks elistamiseks ja vanemate lunimiseks, et palun-palun kas ma vôin täna praktikantide juurde jääda. Eriliselt pônevil olid noored (elik siis tudengid vanuses 20-24) fakti üle, et magada tuli ühiselt mitte-eriti suurel matil ehk siis suhteliselt kitsalt üksteise kaisus.

Meie kultuuriruumis tekitab selline vôimalus ilmselt 6klassi varateismestelistele palju ärevust ning varjatud rõõme- siin olid igatahes 10aastat vanemad väga kihevil antud ööst.

Inimesed ning nende tegemised ongi siin (eks ole nii kôikjal) enamuste rôômude ja kurbuse allikaks. Negatiivsetest tegelastest sai juba hullumeelseid pensionäre mainitud, mitte küll negatiivsete vaid vähe tuhmide tegelastena tuleb kindlasti ära mainida aga siinseid "geniaalseid" lapsevanemaid. Eks ole Eestistki teada vôsukestele edevate nimede panemise vôikaid leide, kuid siinsed pugejameelsed on ikka eesti ametivendadest ôige pikalt üle. Lähitulevikus peaks üks sôber meile septsiaalse artikli tooma, kus antud fenomeni tausta avatakse, kuid siiamaani saame kas just igapäevaselt kuid suhteliselt tihti teada ikka väga "geniaalsetest" nimedest. Lihtne lääne- (elik ameerika-) meelsus avaldub siin vôsukeste nimevalikul kujul, et tüüpiline ameerika nimi kirjutatakse üles suupärasemalt.

Jhon (just niimoodi, näiteks Elton Johni tuntakse siin Elton Jhoni nime all), Yenni, Yeisson (kellele muide ametnikud kuulmisnäpuka tôttu ID-kaari Yackson kirjutasid) on suhtelised tavalised nimed ning ei midagi erilist, ka Ivan ja Vladimir on näiteks suhteliselt igapäevased nimed, ilmselt teatavate marksistlike ideede leviku tôttu. Kuid antud ala pärlid on siin see-eest tôeliselt pärlid - Stalin on nii mônegi noormehe eesnimeks (Stalin Juan Rodriguez Gomez näiteks), rannikul see-vastu on levinud tütrele nimeks panna Usnavy (hääldus Usnaavi). Motivatsioon siis ühel juhul ilmselt telekas nähtud imposante vunts-riigijuht kusagilt kaugelt maalt ja teisel juhul lihtsalt sadamas seisev vägev laev, millelt nähtud U.S. Navy on mônele mitte-eritikôrgelaubalisele lapsevanemale kustumatu mulje jätnud. Ilmselt mingit kommentaari ei vaja Alka Seltzer Epinayu. Kuid siiamaani konkurentsitu tsempion on Stainless SteelJ. Raske öelda kas- Stainless Steel Escobar Montoya (môlemad perekonnanimed on muide väga levinud Kolumbias) on ise mees- vôi naissoost, kuid enam kui kindel on, et antud vanemad pole just väga kôrge môttelennuga kui lapsukese nimevalikul insipiratsioon nugadelt-kahvlitelt pärineb. Loodetavasti saan tulevikus antud rubriiki nii mônegi pärliga jätkata.

Inimestest veel lôunamaale kohaselt on välimus inimestele väga oluline. Eks üldpildis vôib seda ka ilma kahtlusenoodita kiita- naised on tôesti kaunid, tômmud ja trimmis ning kaunite nägudega. Kuid muidugi, eks selles ilumaailmas ole omad veidrused. Kolumbia on nimelt konkurentsitu maailma (vähemalt minu reisidel kogetust) breketipealinn. Raud rändab suhu igaühele, kel vähegi raha on. See et ideaalsest hambumisest lahutab tihti vaid üks tagumine hammas 1,5mm kaldega ei mängi rolli. Nagu ka vanus vôi sugu. Kui üks mu pealt-kolmekümnene meeskolleeg ühel hommikul oma raudse naeratuse paljastas, siis ohhetasid kôik kolleegid kiitust valdades. Mul pole hammaste korrigeerimise vastu midagi, eriti kui seda nooruses teha, kuid siinne maania, mil ka 70aastased taadid omale klambrid suhu topivad "et kauni naeratusega hauda minna" paneb küll tiba ôlgu kehitama.

Naiste seas on lisaks veel igasugune iluravi väga popp, isand Pree oleks siin ilmselt väga hinnatud ja jôukas mees oma teadmistega. Naistele suunat talkshow’d räägivad erinevate rasvaimumeetodite plussidest-miinustest, ning silikon on sama respekteeritud materjal kui kuld. Meeste “"lumeelest" ehk nii radikaalseid näiteid tuua ei saa, küll pole nad priid juuksezhelee liigkasutamisest. Itaaliast-Kreekast nähtud libepead on siinsete kilode kaupa zheleed pähepanevate mehepoegadega vôrreldes naturaalsus ise. Vôikalt palju pannakse seda tôesti pähe, must ja räigelt läikivalt ülepea kammit juus on liigagi tavaline nähtus siinses argipäevas.

Pommid Nüüd siis päevakajalistest teemadest elik pommidest. Tôsi, pommid plahvatad - ei saa eitada. Kuid kas see on Kolumbia puhul oluline ning ainuke märkmistvääriv - kindlasti mitte. Viimastest pommidest on 2 kôige olulisemat olnud San Andresito ning Zona Rosa Bogotás. Môlemad on märkmisväÄrsed kohad.

Esimene on illegaalne kaubamaja, kus kôik on odavam kui normaalsetes kohtades, a la tuntud tootja tossud maksavad seal 500eeku legaalse poe 1000ga vôrreldes. Makse nad ei maksa ning kuulujuttude pôhjal on antud kaubamajal (tegelikult isegi ketil, kuna neid kaubanduskeskusi on ainuüksi Bogotás vist 4) tugev seos narkotransiidi rahavoogude pesemisega - seega tugevad konkurentsieelised, ning mis seal salata olen isegi sealt imeodavat rummi ostnud. Kuidas kogu asi politseist ning sôjaväest ülerahvastatud riigi pealinnas toimida saab - ilmselt lihtlabane korruptsioon. Kuid umbes kuu eest lôhkes ikkagi yhe sellise keskuse ees autopomm tappes vist 7 inimest - ju siis maksti vähe, vôi maksti valedele jôududele.

Zona Rosa on see-eest peene linna kôrgklassile suunatud pubide-restoranide keskus, kus politseinike, turvameeste, valvurite ning pommikoerte kontentratsioon ruutmimeetri kohta on tähelepanuväärselt suurem isegi raskelt turvatud Bogotá kohta. Kuid ikkagi suutis üks FARCi (suurim geriljaliikumine) eliitsôjard sinna möödunud laupäeval 2 granaati visata- Tulemuseks 1 laip ning 73 hukkunut. Kohalikud räägivad sellest ehk päeva-kaks ning siis asi unustatakse. Teisipäeval "pommiaugust" mööda jalutades ei näinud ma absoluutselt ühtegi märki eelneva nädalavahetuse tulevärgist - paugu saanud baar oli kenasti korras ja klientidele avatud.

39 aastat kodusôda, vôi ôigemini öeldes geriljaliikumist on rahvale oma jälje jätnud - elu läheb edasi pommidega vôI pommideta. Pommiteema pakub siin muidugi ka tragikoomilisi lahendusi. Praegu on käsil näiteks ratta(!)pommi kohtuasi. Justnimelt mitte auto-, bussi-, ega mootorrattapomm, vaid rattapomm. Geniaalsed surmatoojad olid rattaraami plastiklôhkeainega pakkinud ning selle siis politseinike söökla kôrvale parkinud, kus see siis hiljem hulga mundrikandjaid teise ilma saatis. Veel ekstreemsemad näited on püksirihma- ning särgikraepomm. Kuna kôikjal otsitakse inimesed kuhugi avalikku hoonesse sisenedes läbi ning auto pagasiruumi ja isegi seljakotisisu tuleb ette näidata, siis on terroristidel siin tungiv vajadus antud innovatsiooniks.

Turvalisus on seega teataval määral teema - kuid samas on igasugu valvurite, turvameeste, vabatahtlike malakameeste (midagi meie Naabrivalve sarnast) kontsentratsioon VÄGA suur vôrreldes Eestiga. Kuid ega rahvas sellepärast vähem ettevaatlikum pole - takso tellitakse alati, eales ei vôeta seda tänavalt (meie muidugi välja arvatud, me usaldame siiamaani kôhutunnet ning erilise kôrilikaja lôusatga taksojuhi autosse lihtsalt ei istu), teatud piirkondades vôetakse pimedal ajal igaljuhul buss vôI takso, isegi kui läbida on vaja vaid paarsada meetrit. Trellid, 4meetrised aiad, 3 murdjakoera on kôik sellesama fenomeni teised väljundid - eks see kôik tundu paratamatult veidi paranoilisena vôôramaalasele, kuid mis teha see on nende riik ja nende ajalugu, eks nad ise tea paremini. Kuid samas sellist fenomeni nagu eestis suitsuküsimise eest alanud löömingus koomasattumist ei kujuta küll kuidagi ette. Selles suhtes on tänavad suhteliselt turvalised ning tervet môistust kasutades saab edukalt ja turvaliselt hakkama.

Suurlinna kirjud tegelased Järjena eelnevas kirjas olnule, ei saa kuidagi jätkamata jätta rubriiki suurlinna kirjudest tegelastest.

Hommikusel uimasel laupäeva hommikul mu kodutuperioodil ühes keskklassi eramajade rajoonis kuulan pargipingil suitsu tehes mingit imeliku mulinat läbi veel imelikuma krapi. Pead tôstes imestan, mida mu silmad näevad - suvaline vuntsidega tossike käeb värva tagant värva taha, endal suur vaat seljas ning pisike kôlar ôlale monteeritud. Vaadi sees muidugi puskar ning kôlarist hoogsalt kostmas kutsed odavat ja maitsvat kärakat ostma. Ettevôtlikud inimesed on mulle alati meeldinud, see mees oli ere näide sellest.

Nagu vaesemates maades ikka on autoomanikud tihti rikkam klass ning igasugu vaesema klassi alatiseks unistuseks on olnud sellele jôukamale klassile oma muret isiklikult kurta. Kusmujal saaks seda ideaalsemalt teha kui ristmikel, mis erinevalt parklatest-garaazhidest on enamuses ilma turvameesteta. Lihtlabaste kerjuste kôrval kohtab ristmikel ja loomingulisemaid ning edumeelsemaid tüüpe. Loomulikult ôitseb igasugune pudipadikaubandus, siin on millegipärast eriti popp lillede müük autojuhtidele ristmikel. Kuid minu isiklikud lemmikud antud ametimeeste seas on ikkagi igusugu madalakvalifikatsioonilised tsirkuseartistid. Täna näiteks oli üks 10aastane väga närvilise pilgu ja liigustega apelsinizhonglöör, see kes meile 2 apelsiniga jôu- ja ilunumbreid rohelist tuld oodates esitas. Tulepuhujad, karkudelkäijad, igasugu muud vigurdajad on kôik antud kirju seltskonna liikmed. Ja mis salata, mulle nad meeldivad.

Linnakeskuses äratas mus tähelepanu pidevalt püsi hulk mingeid asjalike nägudega vanamehi. Et mis need vanamehed koguaeg passivad niimoodi äravalitud nägudega päevade kaupa. Kohalike seletus oli lihtne - kalliskivikaupmehed. Kolumbia on tuntud oma vääriskivide poolest ning miks mitte siis seda käibemahukat äri otse tänaval ajada, imelik vaid et kuidas ko~igile neile paarisajale vanamehele vaid turgu jätkub. Kant pidi igatahes väga turvaline olema, piisab vaid "Ladron" (varas e.k.) hüüda, kotinäppamise korral kui kôik kiviärikad oma relvapurakad hôlmaalt haaravad ning operatiivselt suli kinni püüavad.

Aitab tänaseks. Kuna puhkus tulemas ning Kolumbia on kôikke muud, kui ainult Bogotá, siis loodan järgneva kirja saata juba riigi kaunitaridepealinnast Medellinist vôi siis peopealinnast Calist. Vôi kes teab ehk tutvun hoopis mône Usnavyga kaunis rannikukuurordis Cartagenas.

Immu, külmast (+19) Bogotást

Tore kirjatükk sul, Imre. Ja tor, et te sääl end nii mõnusasti tunnete. Siin sajab laia lund täna. Mina Kolumbiast unistanud (Marqueze abiga) olen. Võhikuid ju pommidega hirmutavad - su jutt oli valgustav. Tea, kui seeliku sirgu löön ja ka sinnakanti kunagi satun, kas kaasmaalasele agulit tutvustate ja ulualla juhatate. Võin kama ja musta leiba kaasa tuua;-) Päikest! (või ventilatsiooni)

Tom: Millised on kinnisvarahinnad seal Kolumbias/Bogotas? Noh näiteks, et kui müün eestis enda varanatukese maha ja saan miljon krooni ja soovin Kolumbiasse kolida, siis mida selle raha eest saab?

Imre: Raske öelda- väga erineva hinnatasemega on asju- korteri võib saada juba 15 miljoniga (ehk 70tuhande eeguga), aga on ka kortereid kus 2 kuu üür on niipalju. Aimu võid natuke saada kui vaatad http://clasificados.eltiempo.terra.com.co/braices/index.php See on suurima päevalehe kinnisvarakuulutuste rubriik. Kuid eks laias laastus ole hinnad odavamad, kuna lihtsalt ehitada on odavam- tean et uusi kortereid saab siin alates 5000eeku/ruutmeeter. Aga arusaadav ka kui soojendust pole vaja (tegelt on vahel suht kylm, ise magan 2 tekiga näiteks), aknad pole paketid vaid suva juustud, põrandale kõlbab plaat jne. Lihtsalt tehnoloogiliselt on odavam, tööjõust ilmselt rääkimata.

Mis valdkonnas ise tööd teed? Kuidas neil on töökultuur? Millised palgad? Mis valdkonna inimesed sinna sinu arvates kõige rohkem oodatud on? Peale diilerite :)

Ise olen ôppejôud majandusteaduskonnas, kuid kuna olen siin ühe tudengiorganisatsiooni (AIESEC) kaudu, siis ei saa päris sama palka mis teised. Kuid ära elan sellegi poolest täiesti kenasti. Töökultuur on üldiselt täiesti korralik- vahel ehk kohtumised hilinevad, kuid mingi üldise laiskuse üle küll ei kurdaks. Aga nagu lo~unamaadel ikka, käivad asja juurde suitsupausid, palju suhtlemist jms. Kuid ega neid lasikadeks nimetada küll kuidagi ei anna. Enim no~utud töövaldkonnale on siin vastus väga lihtne- inglise keele ôpetamine. Millegi pärast arvatakse, et inglise keel on imelahendus kôigile karjääri puudutavatele küsimustele ning seetôttu on inglise keele o~ppimine väga populaarne. Enamus jôukamaid peresid katsub oma vôsukesed semstriks/aastaks USAsse, Inglismaale keelt ôppima saata lootes, et see avab tulevikuks kôik vôimalused. Eks vähem jôukamad siis on sunnitud keelt koha peal o~ppima. Eratundide andjana vôib siin päris kena raha teenida (100-300eek/h), kuid keelekeskuses o~ppejo~una töötades ei saa samuti teenistuse üle kurta. Eriti arvestades, et elu on ikkagi enamuses odavam kui Eestis. Eks no~utakse ka teisi ameteid, kuid eestlastele (eriti mitte-hsipaania keele oskajatele) on inglise keele vôi ka inglise keeles mône muu aine ôpetamine parim vôimalus. Hetkeseisuga on minu andmetel 4st Kolumbias asuvast eetlasest 3 just antud ameti peal.

Jôudu tööle,

Mul kogu aeg mängib muusika kõrvalkorteris, sai öeldud mitu korda, ei kuule nagu teiegi. Jah nüüd ma pikka aega pole öelnud, mis mõte siis kui on teada et ei kuulda. Inimesed kes teisi niimoodi segavad, on sadistid, ajutud inimesekujulised viletsuse avaldusvormid.