Yunnani provints Hiinas

Oleme elukaaslasega ette valmistamas 3-nädalast reisi Yunnani (aprillis) ja küsiks hea meelega nõu reisiplaanide osas. Meie eesmärk ei ole näha ühtegi linna ega vaatamisväärsust selle sõna otseses mõttes. Oleme loodushuvilised, kes sooviksid veeta enamuse ajast just matkarajal ja näha selle kandi vapustavat loodust (mäed, jõeorud jms) ning võimalusel näha ka Tiibetit oma naturaalsuses (kui seda üldse on võimalik enam näha). Olelksime tänulikud selliste nõuannete eest nagu: kust leida kohalik kiid, milliseid piirkondi, matkaradasid soovitate jms. Tänud ette, Lilian

Kohaliku giidi leiate näiteks Kunmingi rongijaamast, aga mina olen alati reisinud omal käel.

Soovitaksin kõiki piirkondi, kuhu vähegi söandate minna. Yunnan on kõige mitmekesisem Hiina valdus.
http://wikitravel.org/en/Yunnan_Province

Dali on turiste täis, kui see teid heidutab.

Lijiangist saab bussiga Tiigrihüppe kuru juurde, mis on üsna põnev matkarada.

Minule meeldisid siiski enam Jinghong'i ümbruse troopilised mäed.

Tiibetlasi näeb Shangrila's ehk Zhongdian'is.
Minu meelest olid Gansu tiibetlased piisavalt naturaalsed. Tiibetis on ainult üksikud hiinlaste kolooniad. Muidu on see üsna lindprii kõnnumaa, kus võib kulda kaevata ja tiigreid küttida.

Tiibetlased elavad peale nn Tiibeti (Xizang) veel paljudes teistes Hiina maakondades: Qinghai, Sichuan, Yunnan, Gansu...

Pealegi unustatakse tiibetlastele kaasa tundes kõik teised Hiina väikerahvad, kellel ei ole pooligi neid õigusi, mis on tiibetlastel. Yunnanis on neid palju.
http://en.wikipedia.org/wiki/Dongba
http://en.wikipedia.org/wiki/Yi_script
http://www.google.com/images?client=opera&rls=en&q=Jingpo&oe=utf-8&um=1&ie=UTF-8&source=og&sa=N&hl=et&tab=wi

Tiibeti kiltmaa loodus on vististi ligipääsetavam Qinghai maakonnas, kus on vähem poliitilisi pingeid.

Olin augustis seal kandis. Aega oli vähe ja vanuse tõttu ei ole enam seljakotireisija. Kasutasin kõikjal kohalike giide ja nende transporti. Olime neljakesi ja giidi hind ~ 200 RMB (380 EEK) on neljapeale näruselt vähe et mitte kasutamata jätta. Ja nad sebivad kõik su eest ära - kella kaheksast kaheksani. Kunmingis käisin Kivimetsa vaatamas. Päris võimas loodulik moodustis, kuid nagu ikka hiinas kohalikke turiste täis. Veel külastasin jiu xiangi koobast ja jõeorgu. See oli ka päris võimas loodusnähtu. Ligi 5 km matk maa alla, aga kõik oli korralike radadega ja ohutu. Mõlemad objektid jõuad võtta ühe päevaga ja jõuad ilusti õhtusele rongile. Kunmingist sõitsin öise rongiga Lijiangi
Lijang - oma vahva vanalinnaga ja kohaliku rahvaga oli väga armas. Oli ka hea giid ees, rääkis palju naxi rahvusest. Ise oli ka naxi. Baseerusin Lijiangis ja käisin kolm päeva väljas (giid+auto).Üks päev - Hüppava Tiigri guru - võimas jõemöll ja ka matk mööda jõe kallast sinna oli võimas vaatepilt. Teine päev - Yak Meadow mäetipu külastus (3800 m) oli samuti võimas meile tasamaa rottidele. Kolmas päev - tehti vahva reis nii Lijiangis kui tema ümbruses, tutvustati naxide elamist, tööd, ajalugu jne.
Jah Kui te olete kahekesi siis giid oleks võib olla kallis. Lijiangi giid oli tegelikult just selline teietaoline matkaradade fänn. Me ei olnud eriti meeldivad setõttu talle. Kui oled temast huvitatud - anna teada
Hiina - see on suur ja müstiline!

Ole hea, jaga oma Lijangi kohaliku poisi kontakti. Olen Yunnanis 6.11- 2.12, vbla kasutan ka tema teenuseid.
Ehk sa panid tähele, kas valgeid sõitis ka omapäi väikestel rendimoppidel, kas üldse oli näha mopeedide (100- 115 cm3) rendiurkaid.

Hiinas meie lubadega sõita ei saa. Sellest on siin kusagil kirjutatud ka.

Hüppava Tiigri puhul on tegemist on KURISTIKU (kanjoni), mitte kuruga! Inglise keelne leht siis: http://www.china-travel-tour-guide.com/attractions/tiger-jumping-gorge.shtml
Kuru ehk mäekuru- mägedevaheline madalam koht, mis võimaldab mäeaheliku hõlpsamat ületamist (vikipeedia), ingl.k. saddle, pass.

Kui olete loodussõprad siis paar koha soovitust ka minu poolt:

Yunnan põhjapool:
Dali 大理- Gang Shan mägede 11 km pikkune matkarada 2500 m kõrgusel - Cloud Path kus ilusad vaatepildid garanteeritud, tõstukite ja loodusparki sooduspileteid saate igas hostelis Dali vanalinnas, samuti saate tasuta kaardi ja hea nõu http://wikitravel.org/en/Dali
Tiger Leaping Gore - kindlasti veeta paar päeva seal.
Shangri La kõrval koht Baishuitai 白水台 - lubjakivi basseinid samasugused nagu Türgi mägedes
http://www.chinadiscover.net/china-tour/yunnanguide/yunnan-diqing-zhongdian-baishuitai.htm
Shangri La põhja poolel Deqin 德钦 küla, küla ise asub 3550m kõrgusel kuid sinna teekond ületab mõnikord 5000 m , maagiline vaade Yunnan kõrgeimale tippule Kawa Karpo 6740m. juhul kui ilmaolud lubavad tippu näha.

Yunnan läänepool:
Tengchong 腾冲 vulkaanide maa, ainuke koht Hiinas kus leidub ( kustunud :) ) vulkaane, Heshun - vanaküla mille ehitusel kasutati laava kive, Sea of Heat - geiserid ja kuumavee allikad.
Vähe tuntud kuid jube ilus teekond mööda Nu Jiang jõge mis voolab paralleelselt Mekong jõega ja Myanmar piiriga, see pole turistide piirkond, nii et kehakeele oskus tuleb kasuks. Istuge liinibussile Baoshan 保山 - Liu Ku 六库 ja naudige loodust.

Yunnan edelapool:
Shilin 石林 Stone Forest - koht küll turiste täis kuid vaatamist väärib.
Luoping 罗平 maakond , millegipärast jäi see koht LP China-st välja, seepärast ka välisturiste seal eriti pole, kuigi Hiinlased ise armastavad seal käia, Aprillis just hakkab õitsema raps ja lummav vaade kollasele merele mille keskel ujuvad kastri kaljunukkid - Golden Rooster Hills, vaata pilte : http://chinabackpacker.info/galleryNew/main.php?g2_itemId=685
Jiulong jõe jugad "Although it is lesser known than its neighbor, Huangguoshu Waterfall in Guizhou, Jiulong is listed as one of China's biggest and most beautiful waterfalls." Nimetakse üheksa draakoni juga (Nine Dragon Waterfalls) ja loetakse top 6 hulgas ilusamaites jugadest Hiinas.
Duoyi jõe veskide park, piirkond on imeilus, kastri mäestik samasugune nagu Yangshuo (Guilin) piirkonnas, ehk draakoni hammaste kujudega.
http://chinabackpacker.info/dest/d62.html
Luoping-i maakonna ja Dali piirkonna kohta huvi tekkimisel võin jagada lisainfot.

Yunnan lõunapool:
Yuanyang riisi terrasid, olete seal kevadel, õige aeg! Riisi terrasid on kaetud veega seega parim vaatepilt mida saab endale ettekujutada http://www.trekearth.com/gallery/Asia/China/South/Yunnan/Yuanyang/
Jinghong 景洪 linna ümbrus, troopilised metsad, elevantide külad, Sanchahe looduspark kus on palju matkaradasi läbi troopilise vihmametsa. Mekong savine jõgi.

See on minu soovitused mida võiks vaadata Yunnan provintsis ja see on väike osa kõigest mida see Hiina lõunapoolne provints võib teile pakkuda.

Sull on õigus , neid on kokku 14 vulkaanilist piirkonda
http://www.volcanolive.com/china.html

Eks iga provints reklaamib ennast nagu oskab ja ma jäin seda ka uskuma.

nii meeldiv üllatus, et nii palju asjalikke kommentaare. Suur tänu kõigile, asun vihjeid nö läbi töötama. Olen ka ise üsna palju juba erinevat materjali uurinud, aga tegemist väga suure piirkonnaga, mistõttu igale poole tõenäoliselt ei jõua, aeg seab piirangud. Aga tänud veelkord!

Yunnan on nii huvitav kant, et 3 nädalat kipub väheks jääma, tuleb teha teatud valikud.Olles seal 2 a tagasi ringi rännanud julgeks soovitada ära jätta Kunmingist lõuna pool asetsevad tõmbekohad. Riisiterasse ja väga värvikaid rahvariietes turge kohtab ka Põhja-Tais ja Põhja-Vietnamis, sama on ka reklaamitud loodusretkede osas Jinghongis.Kuigi sissejuhatuses oli juttu, et linnad ja vaatamisväärsused on out,soovitaks soojalt üle vaadata Dali, Lijangi ja
Sangrila vanalinnad, need on siiski erakordselt värvikad ja ainulaadsed. Ülejäänud osas on pum-pui soovitused igati asjalikud.Peate arvestama ka sellega, et seal kandis esineb totaalseid vihmapäevi,kuidas teil näkkab, seda teavad kõrgemad jõud.Meie reisipäevik on ka siin (tera,Lõuna-Hiina, www.trip.ee/node/42320) Võibolla leiate sealt mõned nipid olmeprobleemide osas.

Yunnani provints Hiinas

Kas keegi on käinud Yunnanis (Lijang, Dequen jne) mais-juunis. Olen lugenud, et kisub vihmaseks? Kuidas vihmaga matkata on ja kas on mõtet sel ajal minna?

2009 mai lõpp-juuni algus sadas iga päev. Ise küll Yunannis ei viibinud, aga sealkandis ligi kuu rännanud sakslane ütles, et oli väsitav sellise ilmaga.

Repliigi korras.
2010 6.nov - 2 dets. ei sadanud meie marsruudil Yunnanis ja Guangxi's (Kunming- Yangshuo- Kunming- Dali- Kunming- Jinghong- Kunming) ÜHTEGI päeva.
Lisatud: Ups, ühel pärastlõunal Dali's siiski sadas

Novembrist kuni Märtsini Yunnan provintsis ongi kuiv hooaeg, tihti juhtuvad sell ajal ka põuad, eelmise aasta põud juhtus eriti pikkaks ja rängaks. Suvel on seal vihmaperiod siis on turistide põud :)

paluks ka Tonult selle kohaliku giidi kontakte. ( sept-okt-2012)

Samuti üldisem küsimus kõigile teejuhi kohta. Me alustame kahekesi Chengdust ja lõpetame 3 nädala pärsat Kunmingis.Turistide vaatamisväärsused tõenäoliselt leiame ka ise aga suurimaks sooviks oleks hoopis kuskil sealkandis sooritada ka 6-10 päevane seljakotimatk looduses,sest tundub et vapustavalt lummavaid looduslikke kohti on seal küllaga.Võib olla oskab keegi soovitada ka mõnda matkamarsuuti - see võib minna mägedes ka 4000-5000+ meetri kõrgusele. Küll aga tahaks ette teada,kas sel matkal on vaja ka mäesaapaid ja telki ning magamisvarustust või on ööbimine teemajades? Meil on need kõik olemas aga ilma-asjata rasket koormat pole mõtet vedada nii kaugele Hiinasse.Ise netis surfides suudangi leida ainult selliseid lux - matkapakette,et umbes veetakse sind jiipide ja bussidega kuhugi,kus siis 2-tundi saad kõmpida mingile platvormile,kus teed fotokaga oma plõksu ja lähed õhtuks hotelli dushi alla. Aga tõeliseid mitme-päevaseid matku ei suuda leida,(Leian endiselt neid busside ja lennukitega lisapakette).Sellisteks matkadeks ilmselt vajaksimegi kogenud teejuhti kuskilt kohapealt,sest muidu raiskaksime liiga palju aega ja energiat lihtsalt kohtade ja radade otsimisele. Kas neid teejuhte on tänapäeval Hiinas (Yunnanis) lihtne saada, (nagu näiteks Nepaalis või mujal) ja mis nad orienteeruvalt maksaksid?

Lõuna-Hiina

Lõuna-Hiina on reisimiseks üks ilmatuma põnev koht ja seljakotiga omapäi ringiliikuvale rändurile paras väljakutse, aga hakkama saime ja kõik planeeritud kohad sai üle vaadatud. Erinevates riikides käies ongi nii, et keelt ei mõista, aga mõne inglise keelt oskava inimese ikka leiab. Hiinaski leiab, kuigi mitte just sageli, kuid häda korral astus ei tea kust, ligi mõni „giid”. Hullem lugu on, et ei mõista ühtegi silti lugeda, ainult numbreid. Vahelduseks on päris huvitav olla kirjaoskamatu. Näiteks: oli vaja minna bussijaama ja osta järgmisel päeval kell 20.00 väljuvale ööbussile 8 kohta alumistele naridele. Kuidas piletimüüjale, kes peale emakeele sõnagi muus keeles ei mõista, oma soovi selgitada? Vastus: tuleb teha pantomiimi ja joonistada, nii saimegi õiged piletid õigesse kohta, õigele bussile. Ööbussidega sõitmine on lõbu omaette ja muidugi hoiab kokku nii aega kui raha. Siiski soovitan sõita kallimate bussidega – pole nii traumaatiline. Hiinlased söövad palju ja kõikjal ja pidevalt, ka bussis. Paraku sõidul loksutamist eriti ei kannata ning sestap avab aeg-ajalt üks ja teine akna ning oksendab kogu kraami välja, peale mida söömaaeg jätkub. Bussi tagaosas ei soovita aknaid lahti hoida, sest eestpoolt kannab tuulega näkku head ja paremat. Bussijuhtidel on spetsiaalsed pika varrega harjad, millega nad peatustes bussi küljed puhtaks roogivad. Rongisõit on ka lõbus tegevus, kuigi ühisvagunis magamine on omaette katsumus. Aga huvitav on ikkagi.
Toit on iga riigi kultuuri osa ja Hiinas eriti oluline. Süüakse vist küll kõike ja kui psüühilisi tõrkeid ei teki, soovitan järele proovida, sest mida iganes pakutakse, on see maitsev. Eksootilisemast kraamist sai söödud: röstitud kiili vastseid, õlis praetud sitikaid, konni, tuvisid, madusid, vürtsikaid pardiembrüoid, mida oli mõnus nokakesest kinni hoides õlle kõrvale krõmpsutada. Toiduelamused võivad üksjagu elamusi pakkuda, vaja vaid avatud meelt. Suuremaid ja väiksemaid imesid kohtas igal sammul, imestamisi ja imetlust jätkus igasse päeva. Mälus on kümneid meeleolukaid pilte. Kasvõi pimeduses kostev sadade puukottade klõbin ja veokärude kägin munakivisillutisel, kui hommikul vara müüjad oma kaupu turule veavad. Kahjuks reisile kulunud rahanumbrit ei mäleta, oli umbes 2000€ nelja nädala kohta, kõik kulud kokku. Tavapärase jaanuari-veebruari asemel käisime seekord märtsis-aprillis, sest mägedes, kuhu ka plaanisime minna, on talvel liiga külm.
Hiinasse tulime ja sealt läksime läbi Guangzhou (Kanton). Linnas oli päris palju huvitavat vaatamist, aga eriti põnev oli turg, kus müüakse kõikvõimalikke elusaid ja surnud loomi, erinevaid taimi, teed lademetes ning ka keelatud kraami, näiteks tiigri küüsi, hambaid, igasuguseid sarvi, käppi, sõrgu jms.
Sealt sõitsime rongiga Guilin-i . Saabumisel astus ligi üks isehakanud giid ja pakkus oma teeneid . Olime rõõmuga nõus ning ei pidanud pettuma, ta korraldas meile nii linnaekskursioone kui ka lühemaid väljasõite ning lõpuks laevasõidu Li jõel. Kohalik süsteem on meile soodne, sest turist giidile ei maksa. Giid saab oma protsendi kohtadest, kuhu ta turisti viib, olgu see siis vaatamisväärsus, teemaja või söögikoht. Linnas vaatamist küllaga. Külastasime ka linna lähedal asuvat küla Ta Shü Dan-i, seal oli säilinud kõik nii, nagu vanasti. Saime sisse astuda ka mõnda majja. Üks huvitav kohalik komme oma kirst enne surma valmis nikerdada, seisab pööningul ja ootab õiget aega. Astusime läbi ka Gulin-is asuvast Hospital of Sino-Western Medicine-st, kus näidati kõiksugust hiina meditsiini puutuvat, torgiti nõeltega ning presenteeriti üht noormeest, kes võttis lambi külge ühendatud juhtmetest kinni ning see süttis. Lasime end mitmel moel mudida.
Guilin-ist otsis giid meile väiksemat sorti paadi, millega suundusime kuulsale Li jõe tuurile. Lummavad karstimäed, nii ürgne, et aeg-ajalt unustad hingatagi. See marsruut on populaarne ka hiinlaste endi hulgas ja jõgi on täis lõbusõidulaevu, kus hinnad päris krõbedad. Meie paadisõit oli odav, aga vaated samad. Popsutasime paadiga Yangshuo-sse. Seal sulandusime massidesse: rentisime jalgrattad ning tegime ümbruskonnas päevase sõidu – kindlasti soovitan. Sajad ratturid ja kõik tilistavad rattakella, lihtsalt niisama. Tilistasime ka meie. Õhtul käisime vaatamas kuidas kalurid iidsel moel kormoranidega kala püüavad. Turg oli ka atraktiivne: laudadel virnas suurte rottide kered, nii toorelt kui suitsutatult, pikad sabad laudadelt üle ääre rippumas. Samas võis laua taga istet võtta ja kohe, väga kiiresti olidki road valmis. Kohalik rahvusroog on oravapraad.
Edasi suundusime Nanning-i ja sealt rongiga Kunming-i, mis on Yunnani provintsi pealinn. Hotellist õnnestus kaubelda buss, millega sai tehtud päevane tuur Shilin-i kivimetsa. Meile erilist muljet ei jätnud, sest olime käinud mõni aeg varem Borneo saarel, Mulu Rahvuspargis asuvatel teravikel (Pinnacles), mis olid tõesti muljetavaldavad. Siin on tegu suure atraktsiooniga.
Kunming-ist viis teekond lõunasse, Xin Jie linna. Luusisime ümbruskonnas ringi. Lõuna-Hiinas elab palju rahvusvähemusi ning siiani kantakse igapäevaselt rahvariideid. Vapustavad vaated Yuanyang-i riisiterrassidele, olen Google-s näinud suurepäraseid pilte, kuid meie sattusime sinna kahjuks hommikul, kui kogu ümbrus oli hämus. Teeistandused.
Sealt suundusime veelgi lõuna poole: Xishuangbanna-sse, kus vaatasime üle thai rahva elu-olu, käisime Mekongi ääres. Edasi viis reis veelgi lõuna poole – Menghun-i linnakesse, kus sai imetletud pühapäevaturgu. Naised ja tütarlapsed maani kleitides, kübarad peas; mägirahvad oma rahvariietes: mõnel peas hõbedast ehted, teistel turbanilaadsed peakatted, kolmandatel erilaadselt seotud rätikud, neljandatel veel midagi, millele ei oska nimegi anda, vanadel naistel piibud suus tossamas, üll tikitud ja sadade tutikestega kaunistatud rõivad, paljudel käes plastmassist ostukorvid, mõnedel kaelakookude küljes punutud mahutid – fotograafidele paradiis! Söögiks läksid hästi sütel röstitud seasabad, mida näriti ja lutsutati, rasvanired suunurkadest maha tilkumas. Ega meiegi kehvemad olnud – tegime sama.
Pöörasime otsa ringi ning sõitsime tagasi Kunming-i, sealt Dali-sse, kus sai üsna mitu päeva täiesti isemoodi linnaga tutvutud. Dali-st viis teekond Lijang-i, mis on UNESCO maailma kultuuripärandi nimistus. Üks ilusamaid linnu, mida ma eales näinud olen. Väääga romantiline: kõrged, suuri roosasid õisi täis roosipuud, helerohelised leinapajud, sillakesed, istumiskohad, vesiveskid, kitsad tänavad, klanitud majakesed, täiskuu ja punased laternad. Rahvast on palju, sest see on hiinlaste üks lemmiksihtkohti. Kui sinnakanti satute, soovitan külastada linna peldikut. Tavaliselt on sedalaadi asutustes pikad rennid, kus siis oma asju aetakse, vahepeal omavahel juteldes ning mobiiliga rääkides. Aga Lijangi linna oma oli tase omaette: eraldi kabiinidega, astusin sisse ja kõlas imeilus muusika, aru ei saa, kust tuleb. Potti pole, seega tuleb kükakile laskuda ja ennäe imet – kükitades nägin silmade kõrgusel teleriekraani, sealt see muusika ja tants tuligi – inspireeris küll! Lijang-is elaval naxi vähemusrahvusel on oma piltkiri, millest saab häda korral aru ka meiesugune umbkeelne, päris lustakas väljamõeldis. Muidugi on sellises linnas ka kuninga residents Mu Fu– uhke ja väärib vaatamist, kuid veelgi põnevam asutus asub lossi aias mäe otsas. Seal on üks tempel ja selles templis hiigelsuur nefriidist kilpkonn, mille abil saab ennustada. Väikese tasu eest võib kilpkonna keerlema lükata ja kus konn keerlemise lõpetab, seal asubki ennustus, munk annab selle kenasti paberi peale kirjutatuna kätte. Muidugi on siis vaja otsida mõni inimene, kes oskab kirjapandu ära tõlkida.
Lijang-ist viis tee põhja suunas, sihiks Jangtse jõe ääres asuv Tiigrihüppe kuristik. Kui niikaugele mindud, tasub rada läbi käia. Meie valisime ülemise raja, päevake läks kiiresti, oli mida vaadata: kõrged mäed, lumised tipud, rada kohati kitsas, all sügav kuristik, vaated siia- ja sinnapoole.
Siis liikusime veelgi põhjapoole – Šangri-La-sse. Teel vahepetus Baishui valgevee terrassidel. Üleni valged, helesinise veega terrassid. Siin on loodus ise ette näidanud kuidas mägedes terrasse teha ja inimesed ongi malli võtnud. Jälle üks koht, millele tasuks pilku heita.
Tee viis läbi õitsvate rododendronisalude Šangri-La-st umbes 20 km kaugusel asuvasse kohta, mida kutsutakse Five Buddha Family Holy Place. Püha koht, kus asub väike klooster. Kogu ala ja ümbrus on kaunistatud tuhandete ja tuhandete palvelippudega.
Šangri-La ehk hiina keeli Zhongdian on koht, mille läheduses usutakse asuvat müstiline Šambala kuningriik. Vanast linnast pole kuigivõrd järel, kuid hiinlased on edukalt üles ehitanud uue „vanalinna”, kus kõik on nii, nagu kunagi muiste, aga müstiline hingus on kaduma läinud. Hotellides kütet pole, teenindajad, kui neid üldse kohtab, istuvad hotelli fuajees söega köetava ja tossava kolmjala ümber, vaatavad telerit ja soojendavad end. Meil oli tubades +5 kraadi, kütet ei mingisugust. Sooja tarvis oli voodites elektrimadrats ja tõtt-öelda oli sellel magada kõhedusttekitav, aga kui külmuda ei tahtnud, siis parata ka polnud. Turuelu algas hilja –üheksa paiku ja kulges lojult. Natuke kaubeldi ka, aga põhiliselt istuti tossavate kolmjalgade ümber, aeti juttu ja soojendati käsi. Mulle maitses hästi tee jakivõiga, mis on ka väga toitev.
Ümbruskonna ehitised on muljetavaldavad, tahutud jämedatest palkidest. Külastasime läheduses asuvat Songtsam Lin-i tiibeti lamaistlikku kloostrit, mida kutsutakse ka mini Potala-ks. Sarnane on küll, kuigi väiksem, hetkel elab seal 700 munka, kunagi aga 7000. Saime ühe vana mungaga jutule – hingeminev hetk. Huvitav oli vaadelda kloostri tegemisi, elukorraldust, olmet, pühapaiku.

Sealt sõitsime ööbussiga tagasi Kunming-i. Selles linnas tasub hommikul varavalges mõnda parki uudistama minna. Käib aktiivne tegevus: mõned võimlevad, teised teevad tai chi-d, küll mõõkadega, küll ilma; tantsitakse seltskonnatantse, mängitakse sulgpalli, käivad mingid väga erilised ja arusaamatud treeningud. Mõned jooksevad tagurpidi, keegi kuskil röögib heki sisse. Linnuomanikud kogunevad oma puurilemmikutega ettenähtud kohas, et linnukesed saaksid omavahel suhelda ja kurvaks ei jääks. Põnevust jätkub.
Kunming-is oli veel üks meeldejääv elamus. Enne ärasõitu jäi üks vaba päev ja hotellist soovitati see pühendada lähedal asuvale looduslike kuumaveeallikatega SPA-le. Läksimegi. Tuli ujumisriided selga panna, hommikumantlid anti ka ja parki jalutama. Pargis oli palju erineva soojusega tiigikesi, aga enne sinna pääsemist tuli ületada ojake, mis tegelikult osutus desinfitseerimisvahendiks. Desinfitseerimine sellega ei piirdunud. Esimene tiigike oli roosa veega ja roosiõielehtedega kaunistatud, hästi romantiline. Muidugi ronisime vastuvaidlematult sinna sisse ja mõnulesime päris pikalt. Hiljem taipasime, et tegu oli kaaliumpermanganaadi vanniga. Hiinlased on nutikad. Kaunilt kujundatud pargis jätkus tegevust lõunani, siis suundusime hommikumantlites restorani, kus pakuti külma viina ja sakummiks röstitud siidiusse. Järgnes korralik söömaaeg, mille järel kupatati meid saunadesse, mehed ühte, naised teise. Peale higistamist talutati pingi peale, kästi end paljaks koorida ja saunatädi tegi tükk aega päris ägedasti tööd: froteerätik kasteti märjaks, keerati kõvaks rulliks ja siis täie jõuga nühiti kogu keha puhtaks. Hoidsin end kõvasti tagas, et mitte karjuma hakata, oli ikka valus küll. Kuid peale seda oli ka nahk imepehme ja siidine, siidisus säilis pea kuus kuud. Pärast nühkimist järgnes põhjalik massaaž ja teed lürpides lamamistoolis mõnulemine. Kahjuks koha nime ei mäleta, aga küllap hotellides teatakse. Nii see päev läkski. Õhtul olime väsinud, kuid õnnelikud. Väga meeleolukas ja vaheldusrikas reis oli. Mõned pildid ja viited on näha ka minu kodulehel: http://www.elumuster.ee/galerii/hiina.

Kas Eesti kodanik saab Yunnan'i provintsi sisenemiseks viisa hankida ka Kunmingi lennujaamast(sisenemine oleks lennukiga Taist tulles) või ainult läbi Hiina saatkonna (sh Tallinnast)?

Sind ei lasta Taist ilma viisata lennukilegi. Seega viisa tuleb ikka enne ära teha.