Unelmate reis Genovas
tai ringreis rolludega

Hommik Phuketi lennujaamas.8 rändurit vanuses 45-58 a.Enamus Harley usku.800 m kõndimist palavuses ja Pon rendis ootavad meid 4 värsket honda click rollerit.Igaks juhuks tellisime paar päeva ette.Algselt hind 150 b päev.Kuuldes meie soovist saarelt väljuda tõuseb hind natuke,aga lubatakse Ao nang ja Phang nga piirkond.Passi koopiad ja 100eur tagatiseks,ning reis algab.
Esimesed paar päeva tiirutame phuketi saarel ja puhkame .
Esimene sihtkoht Phang nga.Peatume River resordis.Lähedal looduspark ja kosed.Olemas ka tai boksi plats mida kohalikud aktiivselt kasutavad.Meie kutset vastu ei võta.Oleme ainsad turistid ja meile tehakse uhke õhtusöök catfish kalast.
Hommikul varane äratus ja sõidame Ban ta khun linna.Jõe äärest leiame Khao sok lake reisikorraldaja.Imestavad natuke et me ei ole ette tellinud järve külastamist.Pool tundi ootamist ja meile leitakse giid ja majutus.Edasi giidi sabas ratchapaphra tammini.Pargime rollud , sõit jätkub paadiga .Järv on suur ja on mida vaadata.Selgub veel et meie giid elas
32 aastat tagasi samas kohas kus praegu järv.Siin olid 3 jõge,külad koolid jne. Kõik pidid lahkuma,räägib ta kurvalt.Tunniga jõuame lahesoppi kus meie majakesed vee peal.Väike puhkus söögiga ja pakutakse võimalust minna dzungli matkale.Kaasa võtta kästakse tugevad jalanõud,lambid.Esimene tund möödub rahulikult mäkke kõndides.Siis siseneme Ta lu koopasse.Kõik on väga ilus.Lampide valguses näeme erinevaid stalaktiite.Väike ojake voolab ka jalge all.Kivid ei ole libedad.Poole tunni pärast hakkab koobas järjest kitsamaks minema.Ojake läheb ka suuremaks.Laes suured nahkhiired,seintel näeme konni kes pidid mürgised olema.Laskumine läheb ka järsemaks.Kohati oleme poole meetri laiuses koopas kaelani vees.Aga kuna giid on optimistlik siis hirmu ei teki.Usaldame teda.Jahedat vett isegi ei tunne, adrenaliin on ilmselt kõrge.Peale 1,5 tundi ronimist paistab valgus ja pääseme välja.
Jalad natuke värisevad pingutusest.Minu kõige huvitavam koopa elamus.Soovitan.
Õhtul antakse korralik eine ja viiakse paadiga dzunglit vaatama,kuulama.Erit midagi ei näe,aga kohati on kuulda et mingid suured elukad ikka liiguvad.Öö möödub natuke rahutult panmbuse onnis,Hommikul enne päikese tõusu jälle paadimatk.Loodus värske.Näeme suurt ahvide kogukonda lähedalt.
Kerge hommikusöök ja laseme viia ennast tagasi tammile.Rollu käima ja sõidame Ao-nangi.Lõunaks oleme kohal.Puhkus päikesega liivarannas.Majutusi ette kordagi ei broneerinud.Alati saime bookingu hinnast kohapeal 10-30% alla.sularahas natuke kaubeldes.
Hommikul start Koh lanta suunas.Peale Krabi lennujaama 20km keerame vasakule.Krabi hot spring.Kuuma veega oja väikeste looduslike baseinidega.soovitavad max 20 min.
Jõuame lõpuks sadamasse.Ostame piletid mis maksavad mõned eurod.Möödume pikast autode järjekorrast ja kohe laeva.Rollu on ikka hea ,vähemalt Tais.
Lantal sõidame saare keskele ,majutuse leiame River sand pilliroost suurtes onnides.Koditsioneeri ei ole,aga voodid on vähemalt pehmed.Meri 40m kaugusel.
Öösel selgub et konti polegi vaja.Piisavalt jahe.Romantilised onnid meeldivad nii,et jääme 4 päevaks.Vörreldes phuketiga Lanta rahulikum.Politseid ei näinud kordagi.Õhtuti mõnusad rannaliiva baarid,lõkked,tants.Meelde jäid Rasta baby,Eco bar,6icret bar.
Lahkume saarelt ilma kindla plaanita.Teeme vahetevahel peatusi ja vaatame,mis tundub huvitav.Lõpuks leiame tee lähedalt suure auguga mäe.Selle jalamil ilus baseiniga hotell.Külastajaid eriti peale meie pole,aga meile pannakse tööle isegi baseini kõrge veetoru.Ja kõik see koos hommikusöögiga 600 bahti.Pn mountain resort ,cliff village.
Hommikul start. 14km ja oleme Phi hua cave matka alguses.Oleme esimesed ja aktiivne taikas võtab meid kohe rajalt maha.Sabaga paat 800 bahti ja tunnine reis madalates koobastes algab.Kohati mööduvad suured rippuvad kivid sentimeetrite kauguselt.Sama matka oleks saanud teha ka kanuudega,aga mõned maarotid kartsid sügavat vett.
Hommikune aeg külastuseks oli õige sest jõe ääres nägime sadu turistiootel paate.
Võtame suuna Khao Lakki ja koos vahepeatustega oleme 4 tunniga kohal.
Tavaline mereäärne linnake.Palju skandinaavia turiste.suured ööturud.
Hommikul varakult jälle kõik rõõmsate nägudega sadulas.2km kaugusel rannikust leiame suure politsei laeva mille tsunami oli sinna tassinud.See piirkond sai kõvasti kannatada.
Suund phuketile.Enne saart vasakul mäeotsas 360 degree cofe shop.Sealt leidsime huvitava baseini koos erinevate atraktsioonidega.
Sõidame üle silla tagasi Phuketile.Politsei kontrollpunktis keegi meie vastu huvi ei tunne.
Varasemalt teel nägime mitmed korrad politei kontrolle kus kõik kohalikud kontrolliks peatati.Meiega ei tahtnud keegi suhelda.Korra külastasime ka politsei jaoskonda,kus meile sõbralikult teed juhatati.Spidomeetrid näitavad et oleme läbinud 1300 km.Liiklus oli rahulik ja viisakas.Teed head.Ohtlikke olukordi ei tekkinud kordagi.
Järel veel 7 päeva puhkust.Peatume Karoni lähedal mäe otsas.Baan Karon Hill phuket.Kitsas kurviline järsk tee viib alla tubade juurde.Sellest hoolimata keegi jalgsi ei läinud.Minul ainukesena tekkis probleem pidurdamisega.Kuna mul paremat kätt ei ole,siis elukaaslane tagaistmel pidi appi tulema ja esimest pidurit krabama.Jäime terveks ja järgnevatel kordadel sujus koostöö juba paremini.
Parimaks söögikohaks meile sai Kata kohalike mereandide turg Patak rd- l.Valisid mere järgi lõhnavatelt lettidelt välja sobivad elukad.Samas hoones oleva baari köögis tehti 15 minutiga toit valmis .Serveeriti uhkel taldrikul koos salatiga.Suur lobster oli 350 b.13 suurt krevetti 220 b.
Politsei on Phuketil väga aktiivne.Karoni Patongi vahel iga päev mitu korda reid.Euroopa A kat lubadega ei olnud probleeme.B kat omanikud pidid vahele jäämisel 500 b trahvi maksma ja võisid edasi sõita.Kui suutsid varjuda Tuk tuki nurga taha siis pääsesid üldjuhul puhtalt läbi.Täis peaga vahelejäämist ei soovita kellelegi.Kiirel reageerimisel heal juhul pääsed 300-1000 eur ga.Kehvemal juhul pannaks 7 päevaks kinni +trahv.
Viimasel päeval sõidame lennujaama juurde.Tagastame rollud.Deposiidi raha antakse tagasi.Kigituseks saame ilusad tai keelse kirjaga klaasid.
Reis õnnelikult läbi.Lennujaama rannas puhas läbipaistev vesi,liiv ja ilusad baarid.Kui kellegil huvitavaid ideesid järgnevateks moto matkadeks siis loeksin huviga.

Tagasi Gruusias

http://www.sulevnurme.org/15/gruusia2018.htm

Väljavõte blogist...:

07.08.2018. Kell 19.45. Chateau Napaeruli. Napaeruli

Chateau Naperuli... Istun sellise maja teise korruse hubasel valgete postidega rõdul, mida võiks pidada valge orjapidaja klišeemajaks kusagil lõunaosariikides. Puudu on puuvillaväljal rõõmsalt kolmehäälselt "Summertime"'i jorutavad tunkedes mustad poisid... See-eest ehitavad kolm-neli lõbusat grusiini kiviaeda, kohvi serveeris imeilus poolatarist majaabiline ja hetk tagasi viis tühjad tassid ära tema ema (tõsi - kes nii ilus ei olnud). Maja taga lõõmab lõke, mille sütel lubati varsti šašlõkki kõrvetama hakata. Õhk on soe, sume ja ei liigu, osoon voolab niredena mu krae vahelt alla, tehes ka näpud niiskeks, mistõttu pean vahetevahel tahvlit taskurätiga harima... Chateau Napaeruli oli täna õnnelik leid... Kolm eelmist kohta, mida väisasime, olid igatahes puupüsti täis. Eelmises kohas, Twin Wine Cellars'is, küsiti suurisilmi, et miks me pole bronninud. Ma vastasin, et nii on huvitavam, mispeale blondeeritud puuma teatas, et nii võib ka ööseks ilma peavarjuta jääda... Ilmselt siis vedas...

Aga ümberringi ehitatakse; siin on avastatud, et Gruusia 9000 a veiniajaloo saab kenasti gelideks vahetada... Varsti pole see enam see koht. Aga - praegu siin terrassil on palavusest hoolimata ülitšill. Meil on tšatšat, õlut ning jahutatud melonit... Mul on vein all köögikülmikus jahtumas... Õhtusöök valmib.

"Oh, valged lokid, oh, sinisilmad!
Nii kaunid käed, kas võin neid suudelda?..."

Loe edasi: http://www.sulevnurme.org/15/gruusia2018.htm

Mõned pildid ja matkavihjed oktoobrikuus Kreeta lääneosas, jutt lühike:
https://tuuul.wordpress.com/portfolio/west-crete/

Lühilugusid matkatud kohtadest sai portfooliosse veel: https://tuuul.wordpress.com/

Tegime lühikese perereisi Islandile, kaasas 6 ja 8 aastased lapsed. Nautisime loodust ja külastasime mitmeid ujulaid. Panime kirja ka kõik reisiga seotud kulud. Ehk on blogist kasu teistele Islandi reisi kaaluvatele peredele.
https://elerila.wordpress.com/2018/09/21/lastega-5-paeva-islandil-ja-mis-see-maksis/

prantsuse-Kanada reisimuljeid saab lugeda siit:
https://eestipass.blogspot.com/2018/08/quebec-uue-maailma-radadel.html

Kosovo detsembri lõpus 2017

Nii nagu sõbraga vaatasime, et jõulude ja aastavahetuse vahel on kulukas (kallis on siiski sõna, mis iseloomustab naist, kes kahe käega ümbert kinni hoiab) palmi alla lennata, aga viieks päevaks võiks kuhugi ju minna. Järsku momondo ja tripi lehte vaadates tekkis ja lennu hindu kerides sinna ja tänna tuli mõte, et vaataks nalja viluks, mis maksab minna Pristinasse. Eriti kui veel seal ka sõber tööl on. Noh, ega see hinnavahe just nii suur ei olnudki, aga tekkis suur küllamineku mõte, hea üllatus ju!

Ja nii me olimegi 26. detsembri varahommikul Tallinna lennujaamas kolmekesi minekul Kosovo suunas. Eelinfo riigi kohta polnud just paljulubav, eelarvamused olid kohati suuremad, kui tegelikult. Igatahes lend läbi Frankfurdi, peatusega 9 tundi, läksime linna ka avastama - avastatud sai seda, et suurem osa kohti suletud, ikkagi 2. jõulupüha, samas linn oli vaikne ja hea ringi vaadata. Tagasi Frankfurdi lennujaamas olles sai muidugi teada, mis on Euroopa ja mis ei ole - endine Jugoslaavia seda kindlasti pole. Igast Kanada ja Hiina sihitusega lennureisijatel olid telekad ja värgid, siis pööbel ootab oma lendu plekist angaaris, mille kõrval suvaline Maxima ka seest kaunim on. Betoonil on pingid, aga iga värava kohta nii 60 istekohta, poogen, et lennukis on täismaja. Lennuk ise (OM-GTD) oli ka värvikas aparaat, kineskooptelerid laes, mis kordagi pilti ei näidanud. Pilti pakkusid see-eest vahekäigu valgustid mis töötasid vastavalt lennuki ja raja vibratsioonile. Pristinas muidugi valgustuse probleem jätkus, hotelli valgusreklaam ka ei töötanud, läks leidmisega kohe aega.

Aga järgmisel päeval mõtlesime eilse õhtu jutuajamise peale, kus sai veidi lennujaamas oodatud, kuna sõbra kolleeg tuli Istanbuli lennult pool tundi hiljem ja peale arutelu leidis, et oleme oinad, et sellisse paika tulime. Noh oinad või mitte, siin me oleme! Hotell oli kilomeeter linna piirist väljas, Pristina ise väga suur linn ei ole, ainult et ta asub oru sees, mis muidugi muudab linna enda õhu üsnagi mustaks, kuna elektrit toodetakse jätkuvalt kivisöest, elektrijaam on aga linna piirist veidi väljas, nagu meil Narvas, asukoha mõttes. Filtrid aga, mis EL andis neile, suudeti aga vanarauda müüa - kink oli paar miljonit, rauas aga paartuhat eurot. Käisime linna peal jalutamas, suurem osa linnast sai läbi käidud. Et siis jah, värvikirev on see riik. Kaubandust leiab nii suurtest supermarketitest kuni putkamajanduseni. Hinnad ei ole tohutult Eesti hindadest odavamad, kuskil 20%, samas palgad pidid jääma 300 kuni 500 euro kanti. Kõik nurgatagused on täis autopesulaid, hotelle ja restorane - pidavat nende kaudu rahapesuga tegeletama. Kosovo sõjast on rahval relvi suht palju käes, tänase 8 tunniga linnas lõpetasime tulistamiste lugemise peale kümnendat korda (vist oli rohkem, aga arvu osas konsensule ei jõudnud kaaslastega). Ahjaa, raudteejaamas käisime ka, ennem väideti, et raudtee on pankrotis - igatahes peavaksalis olid uksed lahti, sõiduplaan oli seinal ja rööpapead näitasid, et seal on sõidetud. Kaks võssakasvanud teed, kaks võssakasvanud platvormi, jaamas on veel enam-vähem puhas, aga jaamavahe suures läks juba samaks veduri kujuga, käsipöörangud ja ühtegi semafori ega foori näha ei olnud.

Järgmisel päeval sai kohaliku sõbraga mägedesse mindud, külaelu nagu ikka, serpentiinid samamoodi. Söögid kohalikus kebabiputkas on sõbralikud, 1,5€ teeb kõhu kaheks päevaks täis :) Tagasiteel sai taas lennujaamast läbi käidud, sõbral vabad päevad otsas, meil aga paar puhkusepäeva veel - tuli rendiauto võtta. Kuna muidugi ootamatult saabunud külalisi kaugelt maalt ei oodatud, siis autoks pakuti viimast varianti, mis oli just saabunud väikese kõksuga. Tegelikult sain koos müügimehega terve auto rendilepingule kriimud ja kõksud ära märkida - terve auto oli mõeldud ikkagi sedasi, et terveid kohti ei olnud. Igatahes miks - Kosovo autoliiklusest natuke. Autosid on palju, ummikuid on palju, aga imelik on see, et õppesõiduautosid on imevähe. Ilmselt aitab sellele kaasa ka variant koolitõend sularaha eest osta. Samas eile ei jäänud linnas silma ühtegi värsket plekimõlkimist, Ehk Tallinnas näeb isegi rohkem avariisid. Igatahes jagan mõne elutõe sealsest liiklusest:

  1. Sebra tähendab raisatud värvi, autojuhtidel on eesõigus.
  2. Autojuhid lasevad tegelikult hästi üle tee, tuleb neile auto ette astumisega anda märku oma soovist teed ületada.
  3. Kui sebra juures on foor ja põleb roheline, siis veendu, et autojuht eesõigust ei oma.
  4. Autoga sõites kui jõuad anna teed märgiga ristmikule, siis keera peateel sõitjale ette, kui vahe on üle 20 meetri. Kui see ei õnnestu, siis antakse tagant helisignaali.
  5. Kui tunned, et sind on vaja märgata või läks kitsaks, anna helisignaali
  6. 40 märk tähendab, kellelgi oli värvi ja tahtis plekktahvlit värvida. Sõida julmalt 90-ga.
  7. Kõnnitee on mõeldud parkimiseks, jalakäijad võivad ka sõiduteel käia.

Kokkuvõtlikult on Venemaal väga hea liikluskultuur, meil on lausa taevalik.

Autopark on kirju, uued luksusmaasturid vaheldumisi motoplokkide ja Yugodega. Väga popp auto on VW Transporter T3. Liigub neid kõvasti rohkem, kui uuemaid suguvendasid.

Et mitte igavusse surra, siis viimasel päeval läksime Makedooniasse. Tore sõit mööda mägiteid ja kord vasakul ja kord paremal oli näha ehitatavat kiirteed Pristina ja Skopje vahel. Kiirtee oli Pristinast Ferisaj linna, edasi mägitee. Skopje liikluskultuur on parem, parkimiskontrölorid on igal pool väljas ja inglise keelt ei räägi ka pealekauba. Igatahes, kiirteed on toredad, mägiteed on tohutult ilusate vaadetega (ja mitte nii ilusate teepeenardega) ja Skopje on piisavalt suur ja ummikuid täis, et midagi väga ei näinud. Viimane õhtu Pristinas, restoran Grisa on üks kohalikke parimaid kohti kesklinnas. Tol hetkel oli just paar nädalat tagasi seal restorani röövitud, aga eks head kohad ei hävine. Võtsime vähe rakit ja tagasitee ootab.

Alustame tagasitulekuga, õhtuks kodus puhta õhu käes. Lennujaamas peale rendiauto tagastamist tuleb mõned õlled teha - mis äraantavasse pagasisse ei mahtunud. Esimest korda jäi silma, et kohalikule moslemile ei meeldinud alkoholi tarvitamine, Kosovos käidud, nähtud ja rohkem tagasi ei kipu. Kes ise mõtleb tulla, siis päevaks läbisõiduga võib tulla üksikuid Priština ja Prizreni vaatamisväärsusi vaadata, aga muud tegevust siit eriti ei leia.
Õhust kohapeal - Pristinas on parasjagu sudune, sest elektrit toodavad linna kõrval kaks kivisöega köetavat elektrijaama, mille ehitusaasta pidi olema kuskil kuuekümnendates. Euroliit toetas elektrijaamu miljonieuroste filtritega, mis oleks õhu puhtamana hoidnud, kuid nagu kord ja kohus jõudsid töölised need filtrid enne külge panekut paari tuhande euro eest vanametalli müüa. Nii see elu käib...
Tagasiteel Viinis sai ringi vaadatud ja enne uut aastat tagasi olime.

Kel Kosovo teele jääb, siis kindlasti minge sealt läbi, kui Serbia teel pole. Mitrovica ümbrus on "terav". Muidu täitsa rahulik kant!

http://www.sulevnurme.org/15/azerbaidjan.htm

Väljavõte blogist
5.05.2018. Kell 22.45. Ganja Hotel. Ganja

/…./

Päeva naelaks kujunes aga hoopis üks erialane maamärk - Ganja Geidar Alijevi Park... See on... See on... See on... üks väga suur park! Parkisime auto ilmselt kõige nurgatagusema sissepääsu juurde, sest sattusime algselt metsarajale, mis lõppes kusagil heki taga. Ent kui üle ja läbi heki (kes kuidas, sõltuvalt seeliku olemasolust) olime roninud, sattusime üüratule seedri- ja männialleele (just – seedri ja männi, aga mitte seedermänni), mida palistasid musterpeenrad, purskkaevud ning udupeened pingid, millel küll ei olnud USB liidest, see-eest aga oli igaühe juures kaunis sambale toetuv tuhatoos. Mööda alleed edasi astudes jõudsime varsti natsionaalsovjetistliku hiigelsammastega chateau tagatrepile. Jah, chateau... Geidar Alijevi Keskus Ganjas... Ma ei saa siinkohal kihule vastu tsiteerida Geidar Alijevi poja ning praeguse presidendi, Ilham Alijevi, kõnet 21. jaanuaril 2014, kui keskus ja park avati (https://en.president.az/articles/10894):

"Exactly two years ago, on 21 January 2012, we laid the foundation of this park. It is a pleasant coincidence that exactly two years later we are celebrating the opening of the park and this majestic center. The establishment of this park and of this center is a major event. It is a magnificent center – a great monument to the memory of the great leader. It documents all the moments, all stages of the great leader’s life and work. At the same time, there are excellent opportunities for conducting international events here.

The establishment of this large park is a miracle. I can say that it is the largest park in Azerbaijan. It covers an area of 450 hectares and is 2 kilometers long. There are all the opportunities for walks and recreation here. A new beautiful area has been created in just two years. I am sure that new residential buildings will be built around this park in the future. There are projects to that effect.

There are several large parks in the world. One of them is the Ganja Park. The Ganja Park is among five biggest parks of the world. This, of course, pleases all of us - not only the people of Ganja but also the people of Azerbaijan in general. The creation of such a huge park and of this center on an empty area in a matter of two years is a sign of love of the people of Ganja for this city. I congratulate you on all these successes.

Landscaping will be carried out here in the future too. Thousands, perhaps even tens of thousands of trees have been planted."

Legend räägib, et park rajati kohta, kuhu vana Alijev juba nõuka ajal oma käega puid oli istutanud... Eelpooltsiteeritud fragment uue kuninga kõnest esitab kõik peamised faktid Aserbaidžaani Versailles' kohta. Maailma viies ja Kaukaasia suurim pargikompleks! Saime sellest päriselt aimu, kui olime ümber maja jõudnud: läikivate kiviplaatidega sillutatud plats, mille keskel kõrgub hiigelsuur Geidar, vaatamas ebamaisel ilmel silmapiirile koonduvat vaadet, mida uduses kauguses lõpetab Triumikaar. Selle kõrval tundub Pariisi Arc de Triumphe mannetu legomajakesena. Hing jääb kinni! Jalutades triumfikaare poole, mis tähistab tegelikult kompleksi peaväravat, jookseb juhe tahtmatult kokku. Kui Versailles's või Marlys käib jutu juurde kontekst, kus peamist rolli mängis ei keegi muu kui Louis XIV – aga see oli juba pea 400 aastat tagasi – siis täna me jalutasime 4 aasta vanuses pargis! Tõepoolest, nagu Waltari kirjutas "Sinuhes", et isegi krokodill Niiluse jões muutub, aga inimene ei muutu. "Suurus" tahab tõestamist ja seepärast, kui muidu ei saa, tuleb tuled põhja alla panna... Kõige selle uskumatu mastaabi juures kohutab enim sellesse kokku segatud kompott: pärsia vaiba motiividega parterpeenrad, antiikstiilis kreeka amfiteater, triumfikaar, neofunksöökla ja parterite kõrval puusaludes ümarpalgist kaevud ning nõiamajad. Jalutades hakkas silm üsna pea märkama ka detaile: ülirohmakalt viimistletud muruservad parterites, lainetavad kõrvalteed, tillukesed räpakalt tehtud ehitusdetailid, mis ikka ja jälle silma jäädes keerutavad üles mälupilte igasugustest nõukaaegsetest Vladimir Ilitši kultuse ehitistest... Suured mullid, väiksed mullid... Marmor, marmor, graniit, marmor... tonnide viisi raha ja tulemus ei ole lõppkokkuvõttes isegi ilus... Triumfikaareni jõudes oli üllatus ja imestus asendunud arusaamatuse ning tüdimusega. Paar kilomeetrit eemal kössitavad tee ääres lahtise kanalisatsiooniga, olematute teedega närused külad ja siis see hullus... Aga teisalt, seda oli vaja näha ning ma ei vingu. Ning muuseas, kohalikule rahvale tundus seal meeldivat - park kihas jalutajatest. Lapsed mängisid mänguväljakul, noorpaarid tegid isa kuju ees pilte, vanahärrad tõmbasid triumfikaare ees oma kella kuuest suitsu, jäätise – ja suhkruvatimüüjad kostitasid naervaid lapsi hea-paremaga. Töötab küll. Kui ma vaid ei oleks lugenud üht artiklit, milles kirjutati, et alles eelmisel aastal pandi kaks noorukit pokri, selle eest, et nad kirjutasid triumfikaarele: "Ei diktaatorlusele"...

Kogu reisikiri: http://www.sulevnurme.org/15/azerbaidjan.htm

Meie reis Gruusiasse toimus ajavahemikul 16 – 25. mai 2018. Sõitsime AirBaltic lennuga Riiga ja sealt edasi Tbilisisse. Tbilisi lennujaamas võtsime rendiauto – väike Hundai Jeep. Selgus et sellel ajavahemikul ei ole veel turismihooaeg alanud, ning seetõttu saime oma reisi vältel nautida pigem kohalikku seltskonda, ainult meile serveeritud hotelli hommikusööke ning juurdepääsu vaatamisväärsustele ilma järjekordadeta.
Rahaühikuks lari (GEL), tol hetkel kurss 1 € = 2.864

Reisiplaan oli selline: Tbilisi – Borjomi – Batumi – Tbilisi ning plaanisime külastada ka teele jäävaid linnu ja vaatamisväärsusi. Borjomist Batumisse plaanisime sõita mööda Akhaltsihe-Batumi maanteed, ehk teed, mida Google ja Sygic peavad läbimatuks, kuid kaardilt vaadates on tee olemas ning märgitud kollasega, st et tegemist on kohaliku tähtsusega linnadevahelise teega. Internetist selle tee läbitavuse kohta eriti infot ei leidnud, seetõttu arvan, et oleks hea järgmistele tulijatele meie kogemus kirja panna.

Tbilisi
Tbilisisse jõudsime öösel kell 3 paiku. Lennujaamas asuv autorendifirma lett oli avatud ja isegi inimene oli kohal. Saime täiesti uue auto, mille läbisõit tol hetkel oli 70 km. Rendiautoga oli meil lepingu järgi lubatud läbida 250 km päeva kohta, mis meie plaanidega väga hästi sobis. Tagatisraha kaardimaksega teha ei saanud, ütlesid et neil ei ole võimalik krediitkaardi broneeringut teha, seega maksime sulas 200 EUR tagatist, mille pidime auto tagastamisel tagasi saama.
Hotell oli Bookingu kaudu ette broneeritud seega võtsime suuna otse sinna. Hotell asus Tbilisi kesklinnas, ning kirjade järgi kõikide vaatamisväärsuste ligidal. Sõitsime GPSi järgi kohale, ekslesime mööda väga kitsaid tänavaid, kuid öösel õnneks liiklust ei olnud. Hotelli tähistas väike helendav silt, muu järgi polnud aru saada et tegu on hotelliga, nagu tavaline renoveeritud māja väikses kõrvaltänavas, isegi ukse asukohta oli raske tuvastada, olid vaid suured raudväravad, mis selgus et oligi hotelli sissepääs. Vastuvõtus oli õnneks ka inimene kohal, kelle me ilmselt küll une pealt üles ajasime, kuid õnneks ilma suurema kärata. Tuppa jõudes läksin terassile, vaade oli imeline. Hotell asus mäe nõlval seega meie terassilt oli vaade linnale üle teiste majade katuste. Vasakul paistis valgustatud Narikala kindlus, otse ees helendas „Rahu sild“ (Peace Bridge), mille taga mäel oli näha Mtatsdminda pargis asuvat Tbilisi teletorni, paremal Saint Trinity katedraal. Kõik oligi jalutuskäigu kaugusel. Olime nii väsinud et vaadet kaua nautida ei jaksanud, magamiseks oli õnneks mitu tundi aega, sest hotell pakkus hommikusööki kuni kella 11-ni.
Hommikusöök oli tagasihoidlik, kuid maitsev. Kohvi asemel pakutakse teed. Küsisin omale kohvi ning see toodi mulle eraldi. Tegemist on türgi kohvi sarnase joogiga, kuhu on lisatud ka ohtralt suhkrut, otsustasin edaspidi hotellis hommikuti teed juua. Õnneks linnapeal on ka väikseid kohvipoode, kust sain ka tavapärast cappuchinot ja lattet osta. Kuna oleme Taunoga suured jalakäijad, siis auto jäigi hotelli juurde seisma ning tegime oma Tbilisi kultuuritiiru jalgsi. Päeva lõpuks näitas telefoni sammu lugeja ca 24000 sammu. Linn ise on kooslus uuest ja vanast. Eemalt vaadates paistab silma kõik uus ja modernne, ning korrastatud vaatamisväärsused. Jalutades aga satud tänavatele, mis on täiesti räämas majadega, mille verandad on ära vajunud ning toestatud palkidega, seinad lagunevad, maju on lapitud käepäraste materjalidega ja inimesed elavad neis. Samas on tänavad puhtad, prügi maas ei vedele- see pidavat olema üks suuremaid saavutusi viimase 10 aasta jooksul et riigi prügimajandus on toimima saadud. Varasemalt olevat siin suhteliselt räpane olnud.

• Euroopa park – väga ilus ja hoolitsetud. Inimestele meeldib siin jalutada ja niisama aega veeta. Jalutasime meiegi. Külastasime ka avalike teenuste maja (Public Service Hall), asutus kodanikele, kuhu on koondatud kõik kodanikule pakutavad teenused, st inimene saab kõik oma asjad, mis riigiga on vaja ajada, siin ühes kohas ära ajada. Lisaks sellele on kõikjal tänavatel automaadid, mis näevad välja nagu pangaautomaadid, kustkaudu saavad samuti kodanikud kõik oma maksud tasutud ja elektroonilised asjaajamised aetud. Nägime, et neid kasutati päris usinalt. Väga lahe idee ja ka teostus.

• Mtatsminda park – parki üles saab minna nii mööda jalgteed, sõiduteed kui ka köisraudteega. Meie kasutasime viimast varianti. Park ise on nagu lõbustuspark, kus ma kujutan ette suvehooajal on palju rahvast. Igal pool on sellised puhkealad, kus inimesed saavad oma peredega olemist nautima tulla, lisaks palju atraktsioone lastele ja väikseid söögikohti, mis meie sealoleku ajal veel avatud ei olnud.

• Narikala kindlus – üles saab sõita kondliga. Pilet maksis 4 GEL üks ots. Kindluse kõrval asub ka nö vabadussammas, mis linna kohal kõrgub. Kindluse enda külastamise eest täiendavat raha ei küsita ning seal saab iseseisvalt ringi koperdada. Mingeid turvaeeskirju siin rakendatud ei ole, kõikjal saab ronida ja turnida, kohati on päris ohtlik, kuid see ei paista kedagi häirivat. Meie läksime alla jalgsi ning seetõttu nägime ka mäenõlval asutav väikeste vanade majadega linnaosa, mis kohati on imeilusaks renoveeritud, kohati veel ootab renoveerimist, tänavad on päris kus sõidavad ka autod üles-alla. Siia on koondatud hulk hosteleid, mis on ilmselt linna parima asukoha- ja vaatega.

Hotellist välja registreerides plaanisime toa eest kaardiga tasuda. Kaarditerminal aga andis kogu aeg mingit veateadet ning vastuvõtutädi ei osanud sellega midagi peale hakata, helistas kellelegi, pidas Gruusia keeles nõu, proovis korduvalt uuesti. Pakkusime erinevaid kaarditüüpe, mis meil kaasas olid, kuid ükski neist ei toiminud. Vastuvõtutädi proovis ka oma kaarti, et aru saada kas tegu on terminali veaga või on probleem meie kaartidega, kuid ka siis sai veateate. Küsisime kas oleks võimalik saada hotelli pangarekvisiidid, et teeksime kohe internetipangas ülekande, kuid see ei sobinud, sest siis ei laeku raha neile kohe. Bookingu rahabroneeringut nad samuti kasutada ei saanud, seega olime sunnitud siiski sularahas maksma.

Borjomisse plaanisime sõita mööda maanteed nr E60 ning teel külastada ka Mtskheta’t, Gorit ja Uplistsikhe koobaslinna. Selle maantee teeolud on väga ok. Ainuke asi mida mainida tasub on, et teeäärsetes väiksemates tanklates ei ole poode vaid tankla juurde kuulub Office, kus siis istuvad ootel tankimisteenust pakkuvad mehed. Üksikutes, veidi suuremates on ka väike pood juures.

• Mtskheta – iidne Gruusia pealinn, mis tänaseks on lihtsalt väike armas linnake Tbilisi külje all. Vanalinn on täielikult renoveeritud ning hooajal ilmselt turiste paksult täis. Meie külastuse ajala õnneks mitte, seega saime mõnusalt väikestel tänavatel jalutada. Linn ise meenutab veidi Bulgaarias asuvat Nessebari. Ei puudu ka väike kindlus, mille keskel traditsiooniliselt kirik, ehk Monastir. Olin lugenud et siinkandis on palju väävlisaunasid, mida lootsin ka näha ja külastada, kuid siin jalutades ei näinud ühtegi, ka silte mitte, seega tulijad peaksid veidi eeltööd tegema nende täpsete asukohtade teada saamiseks.

• Uplistsikhe – sattusime siia päeval, kus kõik muuseumid olid külastajatele tasuta, seega ei oska selle piletihinda öelda. Koobaslinna ennast tasub vaatama tulla. See asub laugemal mäenõlval ning mägi ei ole graniit vaid selline liivakivi moodi materjal kus jalad ei libise. Mina käisin siin plätudega. Koopaid on palju ja vaated mäelt väga ilusad. All voolab kärestikuline Mtkvari jõgi. Kuna hooaeg ei olnud veel alanud, siis kaubandust siin pea ei olnudki. Kolm meest olid ilmselt igavusest grilli käima löönud ja grillisid väljapääsu juures šašlõkki. Lõhn oli nii hea, et otsustasime ühe varda osta. Hinnaks öeldi 10 GEL, mida olime kohe nõus maksma. Mehed ilmselt olid sellest väga üllatunud ja pakkusid tasuta juurde leiba ja veini. Siis meenus mulle küll et siin tuleb ikka kaubelda ka, aga pole hullu - liha oli väga maitsev

• Gori – linn kus sündis Stalin ning siin asub ka tema majamuuseum. Seda külastasimegi. Pileti hinda jälle ei tea, kuna saime jälle tasuta. Kogu muuseum on valdavalt üles ehitatud Stalini elule. Välja on pandud palju dokumente ja fotosid ning tema asjadega sisustatud on paar tuba. Muuseumi kõrval on ka Stalini poolt kasutatud rongi vagun, kus on toad nii tema abilistele kui ka temale endale, lisaks köök ja vannituba. Muuseumi taga on park, kus on eraldi katuse all säilitatud Stalini sünnimaja fassaad.
Autosse istudes ilmus meie kõrvale kollase vestiga mees kes ütles et parkimine on tasuline ja maksab 2 GELi. Pidasime seda mõistlikuks ning maksime ära

Borjomi
Sõit siia oli ilus, umbes alates 20 km enne Borjomit on tee ääres juba näha väikseid šašlõki baare, kuhu plaanisime ka sööma minna. Hotelli leidsime suhteliselt kergelt üles. Vastuvõtulauas öeldi, et parkimine on tasuta, kuid ometi oli maja ees jälle kollase vesti ja kulunud sauaga papi, kes väitis et tegu on tema maaga ning peame parkimise eest maksma, seekord seda ei teinud.
Fuajee järgi otsustades oleks võinud arvata et tegu on väga luksusliku hotelliga, samas oli selge, et ka siin ei ole hooaeg veel tuure sisse saanud. Lühtri küljes rippus hõbedane põhjapõder ning peeglil olid jõulukaunistused.
Siin pidime toa eest kohe tasuma. Tahtsime ikka kaardimakset teha ning alustasime jälle oma kaartide valikuga. Kõigepealt VISA tüüpi kaardiga kuid kaarditerminal ei töötanud jälle ning meid püüti suunata sularahas maksma. Ladusin välja ka oma MasterCardid ning palusin uuesti proovida, esialgu oli tulemus sama, kaart ei tööta, kuid õnneks taipas teenindaja mulle ka terminali “viga” näidata ning nüüd saime probleemist aru, terminal küsis PIN koodi. Tundus, et see on siinkandis on see midagi tavatut. Panin oma PINi, ning saime kaardiga makstud. See siis järgmistele tulijatele teadmiseks.
Seekord ei vastanud hotelli toa kirjeldus Bookingu lehel sellele, mis meid tegelikult ootas. Pildi järgi oli toal mõnusa suurusega rõdu, kus saaksime mõnusalt istuda, kuid tegelikult oli tegu sisuliselt prantsuse tüüpi rõduga, kuhu ei mahtunud ka laud ja toolid. Küsisime kas saaksime toa ära vahetada, kuid selgus et suurema rõduga toad on vaid 4-sed ning väidetavalt pidavat sinna järgmisel päeval keegi sisse kolima. Kuna hotelli vastuvõtutädi selles süüdistada ei saa, siis jätsin asja sinnapaika, kuid Bookingusse kirjutan kindlasti tagasiside.

Googeldasime välja turistiinfo punkti ning suundusime sinna lootuses saada Borjomi kesklinna kaart ning ehk seekord ka Gruusia maanteekaart, mida meil siiani ei olnud. Sulgemiseni oli veel natuke aega ning läksime jala läbi pargi, kus kohalikud reede õhtut veetsid. Turiste siin praegusel ajal tunglemas ei ole ning ega keegi sind väga oma asjade müügiga ka ei tüüta.
Turismiiinfo putka oli veel lahti ning sealne onu ka väga abivalmis. Kesklinna kaart oli A4 paberile prinditud kontuurjoonis, kuhu ta siis meie jaoks olulise info peale joonistas. Küsisime ka Gruusia maanteede kaarti ning selgus, et ka siin ei ole seda saada. Rääkisime et siin pole kaarte ka kuskil müügil näha olnud ning uurisime, kust neid osta võiks. Onu ütles, et kuna tänapäeval kasutavad kõik elektroonseid kaarte siis ega neid kaarte väga kuskilt ei saagi, neil pidavat neid kõll aeg-ajalt liikuma, kuid hetkel ei ole ühtegi. Seinal oli tal Gruusia üldine kaart, mis ei ole küll otseselt maanteede kaart, kuid siiski kaart. Onu oli väga sõbralik ning pakkus meile seda kaarti seinalt, mis knopkadega sinna kinnitatud oli. Võtsime selle tänulikult vastu, sellest oli palju abi. Küsisime temalt ka infot teeolude kohta, mis meid võiksid oodata sõidul mööda Borjomi – Akhaltsikhe – Khulo - Batumi maanteed. Saime teada, et jeebiga on tee läbitav, st oluline pidi olema auto kõrgus ning meie rendikas on ilmselt piisava kõrgusega, et seda teed läbida. Ootasime põnevusega.

Õhtusöögi sõime restoranis, mille turismiinfo onu soovitanud oli, koha nimi on 1+2. Tellisime sealiha šašlõklik, salatit ja friikartuleid ja lõpetuseks ka ühe värske hatšapuri, mis maistes imeliselt, kuid peale korraliku õhtusööki oli seda veidi liiga palju . Šašlõkki tehakse siin ribilihast ning maitsestatakse vaid soola ja pipraga, tulemus on maitsev ja mahlane. Kõrvale pudel valget kuiva gruusia veini, mis ennast igat õigustas. Borjomi kandis plaanisime kindlasti külastada siinset rahvusparki, mida kiidetakse ning kui jõuame, siis ka mineraalvee parki.

• Borjomi – Kharagauli National Park – sinna minekuks tuleb kõigepealt külastada rahvuspargi kontorit või siis infopunkti, mis asub Borjomi äärelinnas. GPS teadis seda kohta. Sealt saab matkaradade kaardi ning lisaks tuleb ennast registreerida. Kaasa antakse paber, mis tõendab et sul on õigus pargis viibida juhuks, kui keegi seda küsima peaks. Meie kohtasime vaid kahte inglismaa turisti ja seda ka vaid raja päris alguses.
Matkaradu on siin mitmeid. On lühikesed ja pikad. Pikkadel saab viibida ka mitu päeva. Meie valsime 8 km matkaraja. Selle raja algus asub infopunktist 5 km kaugusel, kuhu meil soovitati kas takso või autoga sõita. Meie olime oma auto hotelli juurde jätnud, seega võtsime takso et autole järele minna. Uurisime ka taksojuhilt Akhaltsikhe – Batumi maante teeolude kohta, ka tema ütles et läbimiseks on vaja kõrget autot. Auto juurde jõudes näitasime talle mis autoga me oleme ning ta arvas et sellega saame kindlasti hakkama. Vähemalt ei öelnud ta, et sealtkaudu ei tasu minna.
Rada tõuseb umbes 1200 m kõrgusele ja tõusu pikkus on ca 2,5 km. Ütleme nii, et kehvemas vormis inimene sinna minema ei peaks, sest rada on kohati päris järsk. Meil olid ka valed jalanõud – tennised – mis liikumist veidi takistasid, sest mullane mäkke tõusev tee on kohati libe. Tõus on tihedas metsas, seega pole eriti aru saada kui kõrgele oled jõudnud ja kui palju on veel vaja minna. Lõpuks jõudsime mäe otsa, kus vaade juva avaramaks muutus. Rada lookles mööda mäe serva umbes 2 km ulatuses. Vaated siit on muidugi imelised. Kevadisel ajal on ka õisi palju. Kuna meid ähvardas äikesevihm, mis eemal kõmistas, siis ei saanud kahjuks aasale istuma ja vaadet nautima jääda, kuid teistele minejatele soovitaks kindlasti mingi mõnus näks kaasa võtta ning üleval istudes looduse võimsaid vaateid nautida.

Allatulek oli päris hull, kohati nii järsk et tennistel eriti pidamist ei olnud ning tuli libistada. Pidime liikuma lausa kerge sörgiga, et mitte suurema paduka kätte jääda , siis oleks allatulek vist päris hull olnud. Alla jõudes oli õnnetunne suur ja jalad täitsa läbi, suurem padukas algas alles nüüd, vedas ikka väga, et enne seda alla jõudsime.
Sõitsime Borjomist välja, et minna sööma mõnda nendest söögikohtadest mida olime siia tulles tee ääres näinud. Peatusime sellises, kus oli palju rahvast. Tundub et siinsetel kohalikel on armas komme peredega nädalavahetustel väljas söömas käia, seega oli see väike söögikoht päris rahvarohke just kohalike poolest. Tellisime jälle šašlõkki, friikaid ja tomati-kurgi salatit, juurde Borjomi vett ja mina palusin klaasi kuiva valget veini. Söök oli maitsev nagu ikka, kuid veiniga läks seekord kehvasti. Tundub et kui menüüs ei ole pudeliveini välja toodud, siis ei tasu ka veini tellida. See mis mulle toodi oli värvi poolest veidi hägune ja pigem kollane, maitselt cha-cha, mis segatud veega. Ühesõnaga päris jube jook.

Kuna õhtu oli veel ees, siis otsustasime minna ja jalutada ka linna ääres asuvasse Borjomi Mneral Water Parki, mis asus meie hotellist vaid mõnesaja meetri kaugusel. Parki sissepääs maksis 2 GELi, kuigi kassa sildil oli hinnaks 5 GELi, ei saanudki aru millest erinevus tuli. Igatahes paluti meil pilet alles hoida, juhuks kui tahame pargist sisse-välja käia. Pargi sissepääsu kõrval läheb üles mäele ka vanade trollide ustega kondel, kuid me otsustasime sellega mitte sõitma minna, sest see paistis päris ajast ja arust olevat ning mäe otsas rohkem midagi peale vaateplatvormi ei paistnud ka olevat. Kauneid vaateid olime juba päevase matka ajal mäelt ka vaadanud. Park on väga ilus, palju erinevaid taimi ja põõsaid, mis meie siinoleku ajal kõik õitsesid. Parki jääb ka esimene mineraalvee tootmise hoone, mis hetkel on renoveerimisel. Pargi keskel voolab endiselt Mtkvari jõgi, mille äärde on tehtud jalutusrajad ja ohtralt lastele mõeldud atraktsioone, paistab et tegu ongi sellise lõbustuspargi moodi pargiga nagu Tbilisi Mtatsminda park. Kivist radadega pargiala on umbes 1,5 km pikk, siis lõppeb kivitee otsa. Selleks et jõuda mineraalvee basseinideni, tuleks jalutada mööda tavalist metsarada umbes 3 km, kus ei ole sillutatud rada ega ka tänavavalgustust. Basseinid on avatud õhtul kella 8-ni. Pildi pealt nägime, et basseinid on nagu tavalised vabaõhu basseinid kahhelkividest äärtega. Kuna õues hakkas juba hämarduma ja jõe äärne õhk on niiske ja jahe, siis otsustasime sinna minemata jätta.

Järgmisel hommikul asusime meie reisi kõige põnevamale osale, sõit Batumisse, mööda Akaltshikhe-Batumi maanteed - teed, mida Google ja Sygic peavad läbimatuks ning suunavad ringi mööda E60-t sõitma, kuid kaardil on tee olemas ning kohalikud samuti ütlevad et on läbitav. Kuna päev on pikk, siis plaanisime külastada ka Romanovite paleed, mis siinsamas Borjomis asub ning Wardzia koobaslinna, mis jääb küll meie teelt veidi kõrvale, kuid seda peetakse Gruusia kõige külastatumaks vaatamisväärsuseks, seega ei saa jätta sinna minemata.

• Romanovite palee – selgus, et see on teadmata ajaks renoveerimistööde tõttu suletud.

• Wardzia koobaslinn – asub kõrgel sirgel kaljuseinal väga mitmel tasandil ning on Uplistshike’st seetõttu erinev. Koobasteni saab minna vaid jala ning treppidest ronimist on palju, seega jalanõud jälle olulised. Koobaste ette on rajatud metallist kõndimisrajad ja trepid, mida mööda saab koobaste vahel liikuda ja ka sisse astuda. Keskel asub koobasklooster, kuhu palutakse lühikestes pükstes ja miniseelikutes mitte siseneda. Me mõlemad olime lühikestes pükstes, seega jäi meil pooled koopad lähedalt vaatamata, kuid sellest ei olnud ka väga kahju, sest meie jalad olid eelmise päeva mägimatkast väga valusad, ning treppidest liikumine ei olnud just kõige ahvatlevam. Lisaks saab koopaid tervikuna vaadelda ja pildistada ka jõe vastaskaldalt, kuhu on tehtud ka parkimiseks plats.

Haarasime teeäärsest putkast kaasa ühe värske Hatšapuri ning võtsime suuna Batumile. Akhaltsikheni on tegu kaardi järgi punase maanteega, st rahvusvaheline maantee, mistõttu oli seal ka palju rekkaid liikumas, kes ilmselt Türgi vahet kaupa veavad. Sealt edasi Adigeni-ni on kaardi järgi kollane maantee, mis tähendab kohalikku linnadevahelist teed ning sõidetavuselt oli ka see lõik väga okei, asfalteeritud ja vähese liiklusega. Olime juba rõõmsad, et Google on järjekordselt eksinud ning tegelikult on tee väga hea, kuid nii see siiski ei olnud. Ma täpset kilomeetreid öelda ei oska, kuid seal, kus tee keeras jõe sängist ära üles mäele, algas ilma asfaltkatteta tee, mis mägedes tähendab seda, et kui on märg, siis on mudane. Teel on väga suured konarused, kohati on osa teest sula- ja vihmavee poolt ära uhutud. Aru on saada et kunagi on see tee olnud asfalteeritud, üksikud asfalti tükid on aeg-ajalt näha. Samas kõrgema autoga ei tundunud siin liikumine väga probleemne. Keskmine liikumiskiirus umbes 30km/h. Mul oli hea meel, et valisime Batumisse minekuks just selle tee, sest loodus on siin imeilus, just kevadel – kõik õitseb ja lõhnab. Aeg ajalt nägime tee ääres piknikut pidavaid kohalikke – oli ju pühapäev. Tundub et see tee on nende jaoks väga tavaline. Kõrgemale tõustes nägime eemal ka lumiseid mäetippe, mis kuuma päikse käes hoogsalt sulasid ning all asuvale jõele korraliku laari vett juurde andsid. Vahepeal jalutavad keset teed, tee ääres ja mäenõlvadel lehmad, mis näitab et siinkandis siiski ka mingid elamiskohad asuvad.
Mitmes kohas voolas väike sulavee kosk üle tee, seega tuli ka veest läbi sõita. Ühes kohas oli vesi nii sügav et ulatus auto ukse alumise servani ja veevool oli ka päris tugev, kuid õnneks saime ka siit kenasti läbi. Arvan, et see on pigem teemaks kevadeti kui sulavesi alla voolab, südasuvel vast sellist veevoolu siinkandis ei ole. Mäe otsas asub väike küla Khulo, kuhu inimesed suviti koos lehmadega tulevad, sest rohi on siin roheline ja mahlane. Siin olime nii kõrgel, et jõudsime ka lumelaikudeni. Päris teistmoodi tunne on 18 kraadides soojas plätudega keset lund seista, suvel seda poleks saanud. Vaated jällegi imelised, puid ees ei ole, siis on see avaruse tunne eriti võimas. Eemal nägime kondli trosse. Olin lugenud, et siinkandis peaks ka mingi suusakeskus asuma. Siis nägime ka väikest silti, mis suusakeskusele viitas. Suund sobis, seega sõitsime ka seda vaatama. Teeolud olid endiselt konarlikud, asfalt puudus ning suusakeskuse olemasolu tundus kahtlane, kuid ümber kurvi keerates nägimegi all orus kondli jaama – tegelikult tooltõstuk – ja suurt ehitusjärgus hotelli. Siinne suusakeskus on alles ehitamisel, võib-olla kohalikud said siin varasemalt ka niisama, ilma hotellide ja kondliteta hakkama, kuid praegu ei oleks turistil siin veel midagi teha, ainult vaateid nautida. Valmimisaega ütlevaid silte me ei näinud, ilmselt paari aasta pärast on siin juba suur suusakeskus, sest erinevate kalletega nõlvasid on siin kõvasti.
Ühes kohas keerasime valele teele, st googlest vaatasime, et nii vasak kui ka parempoolne tee viivad ühte kohta, kuid parempoolne tundus veidi sirgem ning seetõttu valisime selle. See tee oli küll betoneeritud, kuid lookles küla vahel ja oli vaid ühe auto laiusega ning puudus teeperv. Kahel poole teed olid aiad seega teelt kõrvale tõmmata ka ei saanud. Õnneks ühtegi autot vastu ei tulnud, see-eest aga lehmasid – aeg-ajalt pidime nende järgi ootama kuniks nad oma kodumajani jõuavad, et meie saaksime edasi liikuda. Mõnes kohas kadus betoontee ja oli vaid muldrada, mis suhteliselt üles songitud, tulime ühest sellisest alla ja saime aru et ümber enam keerata ei saaks, sest siit autoga uuesti üles enam ei sõidaks. Google kaardist siin suurt abi ei olnud, sest see sattus ka segadusse ning ei osanud meid kuhugi poole juhatada. Küsisime Batumisse suunduvat teed kohalikult hobusekarjaselt ning ta näitas meile suuna kätte, mis õnneks oli ka õige, ning peale paari kilomeetri piikust kannatuste rada olematul teel, jõudsime tagasi kollasele maanteele, mis olude poolest kuigi parem ei olnud, kuid vähemalt laiem.
Asfaltteeni jõudsime siis, kui algas Khulo „linn“, mis asub mäeorus. Kahjuks jälle täpset kilometraaži, mis meil selle tee läbimiseks kulus öelda ei oska, kuid umbes pakkudes oli seda olematut teed 50 kilomeetri kanti. Edasine tee Borjomini lookles mägedest üles ja alla, teeolude poolest väga ok võrreldes selle vahepealse lõiguga, ning loodus ja vaated endiselt imeilusad. Kui Batumini oli veel mõnikümmend kilomeetrit jäänud nägime tee ääres ilusat söögikohta, peatusime et süüa. Meie jaoks veeti seest terassile ka laud, et saaksime kaunist vaadet ja mõnusat sooja õhku terassil süües nautida. Toit oli ikka maitsev ja inimesed lahked.

Batumi
Meie hotell sus Batumist veidi eemal Türgi piiri poole, Kvariati külas otse mere kaldal. Turiste ka siin veel ei olnud, vaid mõned üksikud. Oma hotellis olime vist ainsad külastajad. Hommikusööki saime nautida rannal asuvas hotelli restos, kus see spetsiaalselt meie jaoks valmis tehti. Väga mõnus oli. Rannaäärne kaubanduski ei olnud veel käima läinud, putkad olid alles tühjad ning mõned ehitusmehed sahmisid nende juures, ilmselt hooajaks valmistudes. Ka rannaäärsed söögikohad olid suures enamuses veel suletud, seega plaanisime oma õhtusöögid Batumis süüa.
Batumi linn paistab eemalt vaadates nagu suur metropol. Kõrged pilvelõhkujad, mis on kohati väga kobaras koos ja tihe liiklus. Lähemale minnes nägime, et enamus nendest tornidest on alles ehitusjärgus. Uhkete uusehitiste vahel on veidi madalamad kortermajad, mis on nii jubedad, et teevad silmale haiget. Nendel kortermajadel mingid ühistu ega üldised reeglid ilmselt ei kehti. Igaüks on toimetanud oma äranägemise järgi Mõni on rõdu „klaasinud“, mõni on rõdu arvel oma tuba suuremaks ehitanud ja seinale katuseplekist katte pannud. Kõrval on ka keegi oma toa suuremaks teinud, kuid on otsustanud et tema teeb seina kivist ning värvib selle endale meelepärase värviga. Paljud sellised ümber ehitatud „rõdud“ on allapoole viltu vajunud ja paistavad väga varisemisohtlikud, kuid neid ennast ei tundu see häirivat. Juba varem märkas Tauno, et siin on väga väge kivikatuseid, mis näiteks Vahemere ääres üldlevinud on. Siin on katused plekist ja enamasti tehtud nii, et terve katus koosneb umbes 10 erinevast plekist, mis on väga roostetanud. Ülevalt vaadates jätab sellise pilpaküla mulje. Aga eks siingi inimesed saavad vaikselt jõukamaks ning ehk panevad oma majadele millalgi ka uued katused.

Batumis plaanisime olla 4 päeva ja kulgeda vastavalt ilmale. Panengi siia kirja kohad mida külastasime.

• Batumi kondel – Asub Batumi rannaääre kõige ülemises (kaardi järgi) servas. On vist päris värske, igatahes hirmu lagunemise ees ei tekkinud. Maksis 7 GEL inimene. Vaade kondlilt on hea, kogu linn on näha. Kondel sõidab päris pikalt linna kohalt üles mäele, kuhu on ehitatud vaateplatvorm, millelt ei puudu ka väike kohvik ja turistiputkad. Ülevalt nägin ka mäel asuvat kalmistut, mõtlesin kuidas nad inimesi niimoodi mäe sisse matavad?

• Batumi rannaäärne promenaad – on väga pikk ja ehitatakse veel pikemaks. Mereäärne serv on jalutus- ja kergliiklusradadega ning teise serva jääb lai pargiala, mistõttu ranna ääres jalutades linna ennast ei näegi, loodus on pargis päris lopsakas. Tasub jalutada ka päeval, kuid õhtul on see eriti uhke. Valgustusega nad kokku hoidnud ei ole. Ka kõik koledad majad on valgustatud ning need tunduvad pimedas väga ilusad. Isegi ehitusjärgus majadele on neoontuled peale veetud, mis tekitab tunde et maja on juba valmis. Promenaadi äärde jäävad ka suvised ööklubid, mis meie siinoleku ajal veel lahti ei olnud, mitmed söögikohad ja ka tänavakaubandus.
Kondli ligidal, mere ääres restoranis süües nägime meres delfiini ujumas. Promenaadi keskel ühes restoranis saime meie seni kõige suurema arve – 96 GELi, mis võrreldes kõikide varasemate söögikordadega oli kolm korda rohkem, kuid söök oli maitsev ja tegelikult ju ikkagi soodne. Tallinnas ei saaks kuskil kesklinna restos sellise hinnaga korralikku õhtusööki kahele.

• Batumi kaubandus – külastasin kolme keskust. Batumi Mall – neljal korrusel mitmed butiigi sarnased poed, esimesel korrusel toidupood, Black Sea Mall – Carrefour, suur elektroonikapood ning mõned väiksemad poed. Metro City Mall – sai just aastaseks. See on kõige uuem ja kõige rohkem meie kaubanduskeskuse moodi ning siit sai ka üht-koma-teist ostetud. Ülejäänud kaubandus on kõik tänavate äärtes väikestes poodides
Parkimine – igal pool linnades on ametlikult parkimine küll tasuta, kuid alati kui pargid ilmud kuskilt välja kollase vestiga (mitte alati vestiga) mees, kes küsib parkimise eest raha. Üldjuhul on seda 2-3 LAR, mingit tšekki või parmiste silti selle eest ei anta. Parkimise „alad“ on neil omavahel kuidagi jaotatud ja nii nad seda katavad – nagu väike maffia. Borjomis parkisime autoga hotelli ees, hotelli vastuvõtus öeldi et parkida saab maja ees ja on tasuta ning siis ilmunud vestiga mehele ka nii ütlesime. Tema ütles et ta ei ole hotelliga kuidagi seotud ning see on tema maa ja sellepärast peab maksma. See oli ainus kord kus jätsime maksmata ja midagi ka ei juhtunud, kuid igal pool mujal ikka maksime, pole ju palju.

• Batumi Botaanikaaed – sinna jõudmiseks tuleb sõita linnast veidi välja. See laiub 11 ha suurusel maa-alal mäe nõlvadel ja orgudes. Väravast saab koos piletiga ka aia kaardi. Pilet maksab 15 GELi. Kaardi järgi saab valida mitmeid radu mida kõndida. Meie valisime kõige pikema E raja, kuid tegime ka põikeid muudele radadele. Siin nad teed näitavate märkidega helded olnud ei ole, seega kohati ei saanud enam aru, kus me pargis täpselt asume. Kuna mul võrdluseks on meie Tallinna botaanikaaed, siis ütlen, et meie oma on ilusam. Võib-olla on taotluslikult lastud taimedel üle kasvada ja metsistuda, aga nendel aladel liikudes jäi kohati mulje et jalutame täiest tavalises Gruusia metsas, kus kahel pool kasvavad puud, mille taha jääb võpsik. Aednikke siin väga palju näha ei ole. Paaris kohas oli siiski tegevust näha, mäe otsas ehitati ilusat puhkeala, kuhu pidid tulema ka kohvik ja vaateplatvorm, kui see valmis saab on see kindlasti ilus. Otsisin ka lillede ala, leidsime roosiaia, mis kõik oli õites ja lõhnas imeliselt. Siin oli küll ilus ja ka mitut aednikku oli näha kes roosida vahel toimetasid. Ehk ikka jõuavad mujale ka. Radadel saab sõita ka elektribussidega mis on väga mõistlik, sest rajad on pikad. Elektribussiga sõitmiseks tuleb tasuda ! GEL. Meie kui suured jalgsi käijad seda ei soovinud- eelistame jala käimist, kuid vanematele inimestele ja lastega peredele on see väga hea võimalus kogu aeda näha.

• Alphabet Tower – asub Batumi rannapromenaadi ääres ja paistab kaugele. Pilet maksis 10 GELi, sattusime kassase ajal, kui suur grupp lapsi ja nende vanemaid üritasid kassast pileteid osta, kõrvalt vaadates oli segadus suur, kisa-kära, kõik sahmisid läbisegi ja aega kulus palju. Lõpuks ikka said vist piletid kätte sest lapsed saadeti koos saatja ja liftiga üles. Üles saab minna liftiga ja ka treppidest. Torni kõrgus 130 meetrit. Lifti tellib ja üles saadab selleks spetsiaalselt palgatud töötaja. Üleval on restoran ja kohvik, kus on vaateplatvorm. Kirjade järgi pidi restorani põrand ka pöörlema, kuid sel ajal kui meie käisime see ei pöörelnud. Kohvik on väga kaasaegne ja mugav kus niisama istuda ja vaadet nautida. Sellist pildi tegemise vaadet siit ei saa, sest konstruktsioon on selline ja klaasid on toonitud, kuid ringi saab peale teha ja linnast tervikuna jällegi väga hea ülevaate.

• Gonio kindlus – pilet maksis 3 GELi. Ütleme nii, et kui just suur kindlusmüüri fänn ei ole, siis võib selle sisse mineku vahele jätta. Väljastpoolt paistab kogu müür tervikuna kenasti kätte, sees on suurem enamus muruplats ja üksikud ehitiste vundamentide jäänused. Saab ronida ka müürile ja mööda äärt kõndida, kuid seda jälle omal vastutusel, sest ühtegi piiret siin ei ole.

Söögist
Söögid on Gruusias maitsvad, kuid tulijatele teadmiseks, et menüüs on toidud kõik eraldi, st kui tellite šašlõkki ja soovite ka nt kartuleid või salatit sinna juurde, siis tuleb need eraldi tellida. Ka kaste tuleb eraldi küsida. Kui olete kahekesi, tasub sööke tellida ühekaupa, sest portsud on päris suured. Meie tellisime nii, et võtsime kahepeale nt kartulid või riisi, salati ja kastme ning siis kaks eraldi šašlõkkki. Lauda tuuakse alati kaks tühja taldrikut koos noa ja kahvliga ning siis söögid eraldi serveerituna nii, et igaüks saab endale sobiva portsu omale taldrikusse tõsta. Kõiki sööke maitsestatakse valdavalt ohtra peterselli ja koriandriga. Mina suur koriandri sõber ei ole, sega pidin pidevalt oma toitu sorteerima ja koriandrit eemaldama.
Kala ja kana siin tellida ei tasu – vähemalt linnades mitte, need on tavapäraselt kuivaks küpsetatud, kuid seda ei saa neile ka ette heita, on nad ju liga grillimise poolest tuntud.

Tagasitee
Tagasi sõitsime mööda E60 maanteed. Sõitsime umbes 7 tundi, kuhu sisse jäi ka väike söögipaus. Kuna lennuk läks alles öösel kell 4, siis oli meil aega küll. Kolasime Tbilisi kaubamajas ringi ja siis parkisime auto kesklinna ning plaanisime veidi ringi jalutada, süüa ja siis lennujaama minna. Auto pidime ka veel tagastama. Jalutamise ajaks oli juba õhtuhämarus kätte jõudnud ning Euroopa park muutus tuledes veelgi ilusamaks. Õhtu oli väga soe ja pargis oli inimesi palju, Rahu sillal püüdsid paar tüdrukut meile paadiga sõitu maha müüa – saime aru et nüüd on hooaeg alanud. Turiste oli ka kõvasti rohkem kui poolteist nädalat tagasi. Pargis mängis tänavamuusik, inimesed jalutasid ja nautisid olemist.
Söögikohaks valisime ilmselt kõige turistilikuma koha üldse, mis asub kindluse nõlva all ning mille terrassi ees on kiri I Love Tbilisi. Meie istusime täpselt selle sildi taga, seega jäime ilmselt kümnete turistide fotodele. Peale meie istusid terrassil veel ühed Soomlased ja ka Eestlased, kes olid alles paar päeva tagasi Gruusiasse jõudnud ning nende plaan oli külastada siinseid veinimõisasid.
Meie teame, et siin oleks veel palju näha ja käia, seega tuleme siia veel kindlasti tagasi.