Sellesuvised kivised matkamise maastikud olid meil kodumaised ja matkamisest sai seekord rohkem geoturism! Mõned silurimaa pangamaastike pildid said lisatud matkapildiblogisse: https://tuuul.wordpress.com/ , täpsemalt siin: https://tuuul.wordpress.com/portfolio/saaremaa/

Püha maa - Jordaania

09.12.2019. Kell 23.15. Hotell Shami Plaza

/.../

...Petra linna viib käänuline kitsas tee, mis kulgeb mööda Siq kanjonit. Kanjoni otsa on ehitatud moodne külastuskeskus ja muuseum, mis oma põhjamaise disainiga mõjub Wadi Musa segasuses justkui pisut liiga steriilselt. Giid kamandas meid bussist välja ja jagas ohtralt juhiseid, kuidas ja kus me peale Petra külastust kokku pidime saama. Kokkulepe jäi, et kell 15.30 on lõuna ning 16.30 sõidab buss Botique hotelli eest välja ja kes selleks ajaks ei jõua, siis bussist vast kohe maha ei jää, kuid kindlasti jääb õhtusöögist ilma. Edasi jagati rahvas kaheks: araablased ja mittearaablased ning viimased veel omakorda kaheks - need, kellel on Jordan Pass ja need kellel seda ei ole. Kui sa oled Jordan Passita välismaalane, siis ühe päeva pilet Petrasse maksab 50 JOD-i (ca 70 euri). Kui sa oled araablane (ükskõik siis millisest nö Araabia riigist ja pass kaasas), siis saab sisse 5 JOD-ga (muuseas, Jordaania Passi omanikule, isegi kui üheski teises vaatamist väärt kohas ei käi, tuleb pilet ca 30 JOD-ga, sest Jordanin Pass ise on 70 JOD, sh viisatasu 40 JOD). Meil olid Jordan Passid olemas, mistõttu saime kohe sisse. Juba piletikassani minekule kulus ilmatu aeg, sest giid korraldas pidevalt midagi, seletas ja luges üle ning rääkis, kui kiire ikka on. Mingil hetkel küsis ta meilt et, mis riigist me tuleme. Kuulnud, et Eestist, siis rõõmustas ja ütles, et siis me ju räägime vene keelt. Peale seda hakkas ta kogu infot, mida ta inglise keeles rääkis dubleerima vene ka keelde. Täiesti ebavajalik... Kuulasime seda paar minutit, siis ütlesin giidile, et meil on ju pilet olemas, me paneme ajama - ju jõuame oma käe peal kiiremini. Nii sündiski...

Kogu reisikiri: http://www.sulevnurme.org/15/jordan_2019.htm

Väljavõte 2019. a kevade Armeenia reisikirjast...

http://www.sulevnurme.org/15/armeenia2019.htm

/.../

14.05.2019. Kell 22.52. Hotell Wine Art. Areni

Hommikul alustasime siis Tatevi köisraudteega. Leppisime kokku need õnnetud-kokku, kes viitsivad teha kaks otsa, st sõidavad siis Halidzori ja sealt Tatevisse tagasi ning pärast siis korjavad ülejäänud Halidzorist peale. Selgus, et kahte otsa ei viitsi teha kolm inimest, mina sealhulgas...

Õhutramm nagu õhutramm ikka. Saatemeeskond koosnes ühest väga head inglise keelt kõnelevast kaunitarist, kelle munder nägi välja nagu korraliku lennufirma stjuardessil. Tripp kestis vähem kui veerand tundi, ent see-eest sai tosinate kaupa lennukivaateid nii Tatevi kloostrist, Vorotani kanjonist kui naaberküladest. "Maandusime" Halidzoris mõnusas hommikupäikeses. Mart ja Jürgen viskasid end murule päevitama, mina asusin inspekteerima Tatev Wingsi Halidzori jaama restorani. Tellisin kohvi ja klaasikese 20 aastast Ararati konjakit. Õigem oleks öelda brändit, kuid nostalgia mõttes käib ka see nimi - "konjak" (häälduses asendades esimese "o" "a"-ga ja rõhutades sõna teist poolt - "kanjakk") - no kus veel kui mitte siin. Leidsin mõnusa koha klaasbalustraadi taga, võtsin välja pliiatsid ja skitsin panoraami. Sain oma pildi enam-vähem valmis, kui kaks näitsikut kõrtsuleti tagant lauda ilmusid ja imelike nägudega mu tegevust seirasid. Mu esimeseks mõtteks oli, et olen vast eksinud mingi kirjutamata reegli vastu, kuid kohe selgus, et ei, neiud hoopis tahaksid, et ma neid joonistaksin. Püüdsin nii viisakalt, kui oskasin selgitada, et ma inimesi joonistada ei taha; nende endi pärast - kui hiljem tulemuse kätte saavad, siis nad võib-olla enam nii õhinas ei ole, kui joonistamist tellides. Siinkohal kangastus üks ammu nähtud karikatuur kunstnikust, kes paljast naist modellina kasutades maalis kontrabassi... Ilmselgelt pettununa läksid nad omi toimetusi tegema, mina aga viskasin end murule Mardi-Jürgeni seltsi ja avasin külma granaatõunaveini. Oo Bacchus! Kui hea see oli! Tehakse vast nektarit siin! Kui hiljem seda autos Janikale pakkusin, kes üldjuhul Bacchuse andidest suurt ei hooli, oli tükk tegemist, et pudel tagapingist tagasi saada. Selline jook! Murrab isegi paadunud sportlase tõrksa vaimu.

Järgmine peatus - Karahunj. Et paagid olid tolmamas, tegime Sisiani ristil asuvas pensukas peatuse. Ja seal siis kohtusimegi muheda jutuga härraga, kes meile bistrood "Ojax" soovitas... "Ojaxisse" läksime ent peale Karahunjit... Aga sellest ma juba kirjutasin.... Kõlab juba nagu süžeekäik "Pulp Fictionist"...

Karahunj või ka Zorats Karer on iidne kiviring mõne kilomeetri kaugusel Sisianist. Struktuuri poolest on seda nimetatud Armeenia Stonehengeks, kuid peale fakti, et tegemist on kiviringiga, mille arvatavasti panid püsti inimesed väga-väga kauges minevikus, neil suurt sarnasust ei ole. Tegelikult ei tea keegi Karahunj kiviringi vanust ega otstarvet (tegelikult ei teata ju ka Stonehenge tegelikku otstarvet), pakutakse, et asi ehitati ca 6000 aastat tagasi kas observatooriumiks, matmiskohaks, kultusekohaks või mis iganes muul otstarbel. Ma ei tea Dänikeni versiooni sellest, kuid pakun, et ka tulnukaid ei saa välistada. Ainus kindlam tõsiasi on, et koha praegune nimi, armeenia keeli - Carahunge - tähendab kõnelevaid kive. Kivid hakkavad kõnelema suurema tuulega, kui nende teravatesse tippudesse puuritud aukudest läbipuhuvad iilid hakkavad vilistama. Ka see jäi tegelikult lives tõestamata - meie noid vilesid kahjuks ei kuulnud, ega näinud ka nende Siriuse tõusu, kuid võime kätt südamele pannes kinnitada, et vähemalt augud kivides on täiesti olemas.

Kivihunnikute vahel, mõtlen siin Armeenia kiviringi ja Stonehenget on ent üks suur erinevus - Karahunj on (seni veel) külastajatele avatud 24/7 tasuta, Stonehenge saab näha 20 naela eest loetud tunnid päevas.

Jätkasime eelajaloolisel lainel võttes ette tee müütilisele Ughtasari mäele. Selle ettevõtmise nö ametlikuks ettekäändeks oli ära vaadata Ughtasari kaljujoonised, ürgne graffiti, mille varasemad taiesed olevat vanemad kui 14000 aastat. Minu salaettepanek ent tulenes hoopis sellest, et tee Ughtasari mäele pidi olema lihtsalt põnev. Dangerousroads.com kirjutab:

"The road to the summit is extreme. It’s gravel and accessible only from mid-July to late August because of snow and it can be bitterly cold at the high site even in summer. The track is17km long, climbing 1,400m from the nearest settlement, and requires a 4x4. It takes about 90 minutes to drive to the site from Sisian although the last 500m has to be walked as the vehicle cannot make the steep ascent when fully laden. Mount Ughtasar can be reached following car tracks, which can be barely visible at times, for 15 km up to an altitude of 3,000 m. You then need to walk the remaining 500 m to the petroglyph field. The trip can be undertaken only in July and August, during good weather conditions. An experienced driver and guide are necessary to reach the site, and explain the most interesting designs. The weather on this zone is harsh and highly unpredictable and it does not take much time for the bright sun shine to change over to moderate to heavy snow fall. The road is dangerous because the extreme weather: blizzard, strong winds, fog, low visibility, black ice on some road sections and danger of avalanche are common. You can always see blocks of ice in the lake and the snow almost never melts completely in roundabouts. The drive is definitely worth it"

Jah... Juba algselt oleks võinud arvata, et seda ettevõtmist ei saa kroonida edu. Öeldud on, et tee on läbitav vaid juulis ja augustis, meie alustasime oma tõusu mais... Ent kes loteriipileteid ei osta, ei võida kunagi! See tee oli sõitmist väärt.

Kõige suuremaks probleemiks jäid endiselt autod, sest mõnel tõusul nad lihtsalt liikusid ikka väga vaevaliselt. Kõige suuremaks ohuks ei olnud mitte tavaliselt mägiteedele omistatavad hädad, nagu oht mõni letaalne õhulend teha, vaid õige raja kaotus, sest karjamaadel kadusid rattajäljed vahepeal lopsakasse rohtu, rajad hargnesid ja jooksid taas kokku. Kuristikke ja tapjaserpentiine sel teel ei ole. Küll leidub saviseid-kruusaseid järske nõlvu, mis lumesulamisveest libedatena käivad sellistele mänguasjadele, nagu me olime rendifirmast saanud, natuke üle jõu. Ent ma ei tohi olla ülekohtune - kõigest hoolimata autod vedasid. Vahepeal pidi küll kogu crew selle eest hoolitsema lükates tagant või kõndides kaalu kergendamiseks niisama autode kõrval. Kärud vedasid kuni ca 2300 meetrini, vedanuks ehk veel edasigi, kuid siis sundis kahemeetrine lumesein meid peatuma. Nii kaugele kui vaatasid, tundus edasipääs võimatu, kuigi ka ülalpool paistis lumevabasid laike. Seega päädis me peatus lumesõja, lohutusveini ja pooletunnise tšillimisega hiiglasliku lumevaalu harjal...

/.../

Loe edasi:
http://www.sulevnurme.org/15/armeenia2019.htm

Ma suhtusin juutidesse (kas sõna "juut" on ikka korrektne kasutada??) ja Iisreali suure eelarvamusega, Ise ka ei tea miks, sest meedia kujutab juute pigem positiivses valguses ja pea igas Ameerika filmis näidatakse nende kombeid, traditsioone, mis on vägagi sümpaatsed.
Aga mingil põhjusel oli hirm. Paljud lood sellest, kuidas tollis tropitakse. Ja et hoolimata mu suhtumisest Palestiina- Iisreali konflikti, ei tasu sellest kohapeal rääkida ja just enne sõitu lugesin delfist, et Gaza sektoris on sündmused üsna keemistemperatuuril.

Loe edasi
http://indigoaalane.blogspot.com/2019/11/iisreal-jeruusalem-surnumeri-eilat.html?m=1

Alljärgneval lingil hakkan oma järgneva 6 kuu (??) seikluste kohta blogi pidama. Keda huvitab Aafrika, pange follow :)

https://seeonaafrika.wordpress.com/

Taasavastamas Itaaliat
Unelmate reis Genovas
tai ringreis rolludega

Hommik Phuketi lennujaamas.8 rändurit vanuses 45-58 a.Enamus Harley usku.800 m kõndimist palavuses ja Pon rendis ootavad meid 4 värsket honda click rollerit.Igaks juhuks tellisime paar päeva ette.Algselt hind 150 b päev.Kuuldes meie soovist saarelt väljuda tõuseb hind natuke,aga lubatakse Ao nang ja Phang nga piirkond.Passi koopiad ja 100eur tagatiseks,ning reis algab.
Esimesed paar päeva tiirutame phuketi saarel ja puhkame .
Esimene sihtkoht Phang nga.Peatume River resordis.Lähedal looduspark ja kosed.Olemas ka tai boksi plats mida kohalikud aktiivselt kasutavad.Meie kutset vastu ei võta.Oleme ainsad turistid ja meile tehakse uhke õhtusöök catfish kalast.
Hommikul varane äratus ja sõidame Ban ta khun linna.Jõe äärest leiame Khao sok lake reisikorraldaja.Imestavad natuke et me ei ole ette tellinud järve külastamist.Pool tundi ootamist ja meile leitakse giid ja majutus.Edasi giidi sabas ratchapaphra tammini.Pargime rollud , sõit jätkub paadiga .Järv on suur ja on mida vaadata.Selgub veel et meie giid elas
32 aastat tagasi samas kohas kus praegu järv.Siin olid 3 jõge,külad koolid jne. Kõik pidid lahkuma,räägib ta kurvalt.Tunniga jõuame lahesoppi kus meie majakesed vee peal.Väike puhkus söögiga ja pakutakse võimalust minna dzungli matkale.Kaasa võtta kästakse tugevad jalanõud,lambid.Esimene tund möödub rahulikult mäkke kõndides.Siis siseneme Ta lu koopasse.Kõik on väga ilus.Lampide valguses näeme erinevaid stalaktiite.Väike ojake voolab ka jalge all.Kivid ei ole libedad.Poole tunni pärast hakkab koobas järjest kitsamaks minema.Ojake läheb ka suuremaks.Laes suured nahkhiired,seintel näeme konni kes pidid mürgised olema.Laskumine läheb ka järsemaks.Kohati oleme poole meetri laiuses koopas kaelani vees.Aga kuna giid on optimistlik siis hirmu ei teki.Usaldame teda.Jahedat vett isegi ei tunne, adrenaliin on ilmselt kõrge.Peale 1,5 tundi ronimist paistab valgus ja pääseme välja.
Jalad natuke värisevad pingutusest.Minu kõige huvitavam koopa elamus.Soovitan.
Õhtul antakse korralik eine ja viiakse paadiga dzunglit vaatama,kuulama.Erit midagi ei näe,aga kohati on kuulda et mingid suured elukad ikka liiguvad.Öö möödub natuke rahutult panmbuse onnis,Hommikul enne päikese tõusu jälle paadimatk.Loodus värske.Näeme suurt ahvide kogukonda lähedalt.
Kerge hommikusöök ja laseme viia ennast tagasi tammile.Rollu käima ja sõidame Ao-nangi.Lõunaks oleme kohal.Puhkus päikesega liivarannas.Majutusi ette kordagi ei broneerinud.Alati saime bookingu hinnast kohapeal 10-30% alla.sularahas natuke kaubeldes.
Hommikul start Koh lanta suunas.Peale Krabi lennujaama 20km keerame vasakule.Krabi hot spring.Kuuma veega oja väikeste looduslike baseinidega.soovitavad max 20 min.
Jõuame lõpuks sadamasse.Ostame piletid mis maksavad mõned eurod.Möödume pikast autode järjekorrast ja kohe laeva.Rollu on ikka hea ,vähemalt Tais.
Lantal sõidame saare keskele ,majutuse leiame River sand pilliroost suurtes onnides.Koditsioneeri ei ole,aga voodid on vähemalt pehmed.Meri 40m kaugusel.
Öösel selgub et konti polegi vaja.Piisavalt jahe.Romantilised onnid meeldivad nii,et jääme 4 päevaks.Vörreldes phuketiga Lanta rahulikum.Politseid ei näinud kordagi.Õhtuti mõnusad rannaliiva baarid,lõkked,tants.Meelde jäid Rasta baby,Eco bar,6icret bar.
Lahkume saarelt ilma kindla plaanita.Teeme vahetevahel peatusi ja vaatame,mis tundub huvitav.Lõpuks leiame tee lähedalt suure auguga mäe.Selle jalamil ilus baseiniga hotell.Külastajaid eriti peale meie pole,aga meile pannakse tööle isegi baseini kõrge veetoru.Ja kõik see koos hommikusöögiga 600 bahti.Pn mountain resort ,cliff village.
Hommikul start. 14km ja oleme Phi hua cave matka alguses.Oleme esimesed ja aktiivne taikas võtab meid kohe rajalt maha.Sabaga paat 800 bahti ja tunnine reis madalates koobastes algab.Kohati mööduvad suured rippuvad kivid sentimeetrite kauguselt.Sama matka oleks saanud teha ka kanuudega,aga mõned maarotid kartsid sügavat vett.
Hommikune aeg külastuseks oli õige sest jõe ääres nägime sadu turistiootel paate.
Võtame suuna Khao Lakki ja koos vahepeatustega oleme 4 tunniga kohal.
Tavaline mereäärne linnake.Palju skandinaavia turiste.suured ööturud.
Hommikul varakult jälle kõik rõõmsate nägudega sadulas.2km kaugusel rannikust leiame suure politsei laeva mille tsunami oli sinna tassinud.See piirkond sai kõvasti kannatada.
Suund phuketile.Enne saart vasakul mäeotsas 360 degree cofe shop.Sealt leidsime huvitava baseini koos erinevate atraktsioonidega.
Sõidame üle silla tagasi Phuketile.Politsei kontrollpunktis keegi meie vastu huvi ei tunne.
Varasemalt teel nägime mitmed korrad politei kontrolle kus kõik kohalikud kontrolliks peatati.Meiega ei tahtnud keegi suhelda.Korra külastasime ka politsei jaoskonda,kus meile sõbralikult teed juhatati.Spidomeetrid näitavad et oleme läbinud 1300 km.Liiklus oli rahulik ja viisakas.Teed head.Ohtlikke olukordi ei tekkinud kordagi.
Järel veel 7 päeva puhkust.Peatume Karoni lähedal mäe otsas.Baan Karon Hill phuket.Kitsas kurviline järsk tee viib alla tubade juurde.Sellest hoolimata keegi jalgsi ei läinud.Minul ainukesena tekkis probleem pidurdamisega.Kuna mul paremat kätt ei ole,siis elukaaslane tagaistmel pidi appi tulema ja esimest pidurit krabama.Jäime terveks ja järgnevatel kordadel sujus koostöö juba paremini.
Parimaks söögikohaks meile sai Kata kohalike mereandide turg Patak rd- l.Valisid mere järgi lõhnavatelt lettidelt välja sobivad elukad.Samas hoones oleva baari köögis tehti 15 minutiga toit valmis .Serveeriti uhkel taldrikul koos salatiga.Suur lobster oli 350 b.13 suurt krevetti 220 b.
Politsei on Phuketil väga aktiivne.Karoni Patongi vahel iga päev mitu korda reid.Euroopa A kat lubadega ei olnud probleeme.B kat omanikud pidid vahele jäämisel 500 b trahvi maksma ja võisid edasi sõita.Kui suutsid varjuda Tuk tuki nurga taha siis pääsesid üldjuhul puhtalt läbi.Täis peaga vahelejäämist ei soovita kellelegi.Kiirel reageerimisel heal juhul pääsed 300-1000 eur ga.Kehvemal juhul pannaks 7 päevaks kinni +trahv.
Viimasel päeval sõidame lennujaama juurde.Tagastame rollud.Deposiidi raha antakse tagasi.Kigituseks saame ilusad tai keelse kirjaga klaasid.
Reis õnnelikult läbi.Lennujaama rannas puhas läbipaistev vesi,liiv ja ilusad baarid.Kui kellegil huvitavaid ideesid järgnevateks moto matkadeks siis loeksin huviga.

Tagasi Gruusias

http://www.sulevnurme.org/15/gruusia2018.htm

Väljavõte blogist...:

07.08.2018. Kell 19.45. Chateau Napaeruli. Napaeruli

Chateau Naperuli... Istun sellise maja teise korruse hubasel valgete postidega rõdul, mida võiks pidada valge orjapidaja klišeemajaks kusagil lõunaosariikides. Puudu on puuvillaväljal rõõmsalt kolmehäälselt "Summertime"'i jorutavad tunkedes mustad poisid... See-eest ehitavad kolm-neli lõbusat grusiini kiviaeda, kohvi serveeris imeilus poolatarist majaabiline ja hetk tagasi viis tühjad tassid ära tema ema (tõsi - kes nii ilus ei olnud). Maja taga lõõmab lõke, mille sütel lubati varsti šašlõkki kõrvetama hakata. Õhk on soe, sume ja ei liigu, osoon voolab niredena mu krae vahelt alla, tehes ka näpud niiskeks, mistõttu pean vahetevahel tahvlit taskurätiga harima... Chateau Napaeruli oli täna õnnelik leid... Kolm eelmist kohta, mida väisasime, olid igatahes puupüsti täis. Eelmises kohas, Twin Wine Cellars'is, küsiti suurisilmi, et miks me pole bronninud. Ma vastasin, et nii on huvitavam, mispeale blondeeritud puuma teatas, et nii võib ka ööseks ilma peavarjuta jääda... Ilmselt siis vedas...

Aga ümberringi ehitatakse; siin on avastatud, et Gruusia 9000 a veiniajaloo saab kenasti gelideks vahetada... Varsti pole see enam see koht. Aga - praegu siin terrassil on palavusest hoolimata ülitšill. Meil on tšatšat, õlut ning jahutatud melonit... Mul on vein all köögikülmikus jahtumas... Õhtusöök valmib.

"Oh, valged lokid, oh, sinisilmad!
Nii kaunid käed, kas võin neid suudelda?..."

Loe edasi: http://www.sulevnurme.org/15/gruusia2018.htm