Unelmate reis Genovas
tai ringreis rolludega

Hommik Phuketi lennujaamas.8 rändurit vanuses 45-58 a.Enamus Harley usku.800 m kõndimist palavuses ja Pon rendis ootavad meid 4 värsket honda click rollerit.Igaks juhuks tellisime paar päeva ette.Algselt hind 150 b päev.Kuuldes meie soovist saarelt väljuda tõuseb hind natuke,aga lubatakse Ao nang ja Phang nga piirkond.Passi koopiad ja 100eur tagatiseks,ning reis algab.
Esimesed paar päeva tiirutame phuketi saarel ja puhkame .
Esimene sihtkoht Phang nga.Peatume River resordis.Lähedal looduspark ja kosed.Olemas ka tai boksi plats mida kohalikud aktiivselt kasutavad.Meie kutset vastu ei võta.Oleme ainsad turistid ja meile tehakse uhke õhtusöök catfish kalast.
Hommikul varane äratus ja sõidame Ban ta khun linna.Jõe äärest leiame Khao sok lake reisikorraldaja.Imestavad natuke et me ei ole ette tellinud järve külastamist.Pool tundi ootamist ja meile leitakse giid ja majutus.Edasi giidi sabas ratchapaphra tammini.Pargime rollud , sõit jätkub paadiga .Järv on suur ja on mida vaadata.Selgub veel et meie giid elas
32 aastat tagasi samas kohas kus praegu järv.Siin olid 3 jõge,külad koolid jne. Kõik pidid lahkuma,räägib ta kurvalt.Tunniga jõuame lahesoppi kus meie majakesed vee peal.Väike puhkus söögiga ja pakutakse võimalust minna dzungli matkale.Kaasa võtta kästakse tugevad jalanõud,lambid.Esimene tund möödub rahulikult mäkke kõndides.Siis siseneme Ta lu koopasse.Kõik on väga ilus.Lampide valguses näeme erinevaid stalaktiite.Väike ojake voolab ka jalge all.Kivid ei ole libedad.Poole tunni pärast hakkab koobas järjest kitsamaks minema.Ojake läheb ka suuremaks.Laes suured nahkhiired,seintel näeme konni kes pidid mürgised olema.Laskumine läheb ka järsemaks.Kohati oleme poole meetri laiuses koopas kaelani vees.Aga kuna giid on optimistlik siis hirmu ei teki.Usaldame teda.Jahedat vett isegi ei tunne, adrenaliin on ilmselt kõrge.Peale 1,5 tundi ronimist paistab valgus ja pääseme välja.
Jalad natuke värisevad pingutusest.Minu kõige huvitavam koopa elamus.Soovitan.
Õhtul antakse korralik eine ja viiakse paadiga dzunglit vaatama,kuulama.Erit midagi ei näe,aga kohati on kuulda et mingid suured elukad ikka liiguvad.Öö möödub natuke rahutult panmbuse onnis,Hommikul enne päikese tõusu jälle paadimatk.Loodus värske.Näeme suurt ahvide kogukonda lähedalt.
Kerge hommikusöök ja laseme viia ennast tagasi tammile.Rollu käima ja sõidame Ao-nangi.Lõunaks oleme kohal.Puhkus päikesega liivarannas.Majutusi ette kordagi ei broneerinud.Alati saime bookingu hinnast kohapeal 10-30% alla.sularahas natuke kaubeldes.
Hommikul start Koh lanta suunas.Peale Krabi lennujaama 20km keerame vasakule.Krabi hot spring.Kuuma veega oja väikeste looduslike baseinidega.soovitavad max 20 min.
Jõuame lõpuks sadamasse.Ostame piletid mis maksavad mõned eurod.Möödume pikast autode järjekorrast ja kohe laeva.Rollu on ikka hea ,vähemalt Tais.
Lantal sõidame saare keskele ,majutuse leiame River sand pilliroost suurtes onnides.Koditsioneeri ei ole,aga voodid on vähemalt pehmed.Meri 40m kaugusel.
Öösel selgub et konti polegi vaja.Piisavalt jahe.Romantilised onnid meeldivad nii,et jääme 4 päevaks.Vörreldes phuketiga Lanta rahulikum.Politseid ei näinud kordagi.Õhtuti mõnusad rannaliiva baarid,lõkked,tants.Meelde jäid Rasta baby,Eco bar,6icret bar.
Lahkume saarelt ilma kindla plaanita.Teeme vahetevahel peatusi ja vaatame,mis tundub huvitav.Lõpuks leiame tee lähedalt suure auguga mäe.Selle jalamil ilus baseiniga hotell.Külastajaid eriti peale meie pole,aga meile pannakse tööle isegi baseini kõrge veetoru.Ja kõik see koos hommikusöögiga 600 bahti.Pn mountain resort ,cliff village.
Hommikul start. 14km ja oleme Phi hua cave matka alguses.Oleme esimesed ja aktiivne taikas võtab meid kohe rajalt maha.Sabaga paat 800 bahti ja tunnine reis madalates koobastes algab.Kohati mööduvad suured rippuvad kivid sentimeetrite kauguselt.Sama matka oleks saanud teha ka kanuudega,aga mõned maarotid kartsid sügavat vett.
Hommikune aeg külastuseks oli õige sest jõe ääres nägime sadu turistiootel paate.
Võtame suuna Khao Lakki ja koos vahepeatustega oleme 4 tunniga kohal.
Tavaline mereäärne linnake.Palju skandinaavia turiste.suured ööturud.
Hommikul varakult jälle kõik rõõmsate nägudega sadulas.2km kaugusel rannikust leiame suure politsei laeva mille tsunami oli sinna tassinud.See piirkond sai kõvasti kannatada.
Suund phuketile.Enne saart vasakul mäeotsas 360 degree cofe shop.Sealt leidsime huvitava baseini koos erinevate atraktsioonidega.
Sõidame üle silla tagasi Phuketile.Politsei kontrollpunktis keegi meie vastu huvi ei tunne.
Varasemalt teel nägime mitmed korrad politei kontrolle kus kõik kohalikud kontrolliks peatati.Meiega ei tahtnud keegi suhelda.Korra külastasime ka politsei jaoskonda,kus meile sõbralikult teed juhatati.Spidomeetrid näitavad et oleme läbinud 1300 km.Liiklus oli rahulik ja viisakas.Teed head.Ohtlikke olukordi ei tekkinud kordagi.
Järel veel 7 päeva puhkust.Peatume Karoni lähedal mäe otsas.Baan Karon Hill phuket.Kitsas kurviline järsk tee viib alla tubade juurde.Sellest hoolimata keegi jalgsi ei läinud.Minul ainukesena tekkis probleem pidurdamisega.Kuna mul paremat kätt ei ole,siis elukaaslane tagaistmel pidi appi tulema ja esimest pidurit krabama.Jäime terveks ja järgnevatel kordadel sujus koostöö juba paremini.
Parimaks söögikohaks meile sai Kata kohalike mereandide turg Patak rd- l.Valisid mere järgi lõhnavatelt lettidelt välja sobivad elukad.Samas hoones oleva baari köögis tehti 15 minutiga toit valmis .Serveeriti uhkel taldrikul koos salatiga.Suur lobster oli 350 b.13 suurt krevetti 220 b.
Politsei on Phuketil väga aktiivne.Karoni Patongi vahel iga päev mitu korda reid.Euroopa A kat lubadega ei olnud probleeme.B kat omanikud pidid vahele jäämisel 500 b trahvi maksma ja võisid edasi sõita.Kui suutsid varjuda Tuk tuki nurga taha siis pääsesid üldjuhul puhtalt läbi.Täis peaga vahelejäämist ei soovita kellelegi.Kiirel reageerimisel heal juhul pääsed 300-1000 eur ga.Kehvemal juhul pannaks 7 päevaks kinni +trahv.
Viimasel päeval sõidame lennujaama juurde.Tagastame rollud.Deposiidi raha antakse tagasi.Kigituseks saame ilusad tai keelse kirjaga klaasid.
Reis õnnelikult läbi.Lennujaama rannas puhas läbipaistev vesi,liiv ja ilusad baarid.Kui kellegil huvitavaid ideesid järgnevateks moto matkadeks siis loeksin huviga.

Tagasi Gruusias

http://www.sulevnurme.org/15/gruusia2018.htm

Väljavõte blogist...:

07.08.2018. Kell 19.45. Chateau Napaeruli. Napaeruli

Chateau Naperuli... Istun sellise maja teise korruse hubasel valgete postidega rõdul, mida võiks pidada valge orjapidaja klišeemajaks kusagil lõunaosariikides. Puudu on puuvillaväljal rõõmsalt kolmehäälselt "Summertime"'i jorutavad tunkedes mustad poisid... See-eest ehitavad kolm-neli lõbusat grusiini kiviaeda, kohvi serveeris imeilus poolatarist majaabiline ja hetk tagasi viis tühjad tassid ära tema ema (tõsi - kes nii ilus ei olnud). Maja taga lõõmab lõke, mille sütel lubati varsti šašlõkki kõrvetama hakata. Õhk on soe, sume ja ei liigu, osoon voolab niredena mu krae vahelt alla, tehes ka näpud niiskeks, mistõttu pean vahetevahel tahvlit taskurätiga harima... Chateau Napaeruli oli täna õnnelik leid... Kolm eelmist kohta, mida väisasime, olid igatahes puupüsti täis. Eelmises kohas, Twin Wine Cellars'is, küsiti suurisilmi, et miks me pole bronninud. Ma vastasin, et nii on huvitavam, mispeale blondeeritud puuma teatas, et nii võib ka ööseks ilma peavarjuta jääda... Ilmselt siis vedas...

Aga ümberringi ehitatakse; siin on avastatud, et Gruusia 9000 a veiniajaloo saab kenasti gelideks vahetada... Varsti pole see enam see koht. Aga - praegu siin terrassil on palavusest hoolimata ülitšill. Meil on tšatšat, õlut ning jahutatud melonit... Mul on vein all köögikülmikus jahtumas... Õhtusöök valmib.

"Oh, valged lokid, oh, sinisilmad!
Nii kaunid käed, kas võin neid suudelda?..."

Loe edasi: http://www.sulevnurme.org/15/gruusia2018.htm

Mõned pildid ja matkavihjed oktoobrikuus Kreeta lääneosas, jutt lühike:
https://tuuul.wordpress.com/portfolio/west-crete/

Lühilugusid matkatud kohtadest sai portfooliosse veel: https://tuuul.wordpress.com/

Tegime lühikese perereisi Islandile, kaasas 6 ja 8 aastased lapsed. Nautisime loodust ja külastasime mitmeid ujulaid. Panime kirja ka kõik reisiga seotud kulud. Ehk on blogist kasu teistele Islandi reisi kaaluvatele peredele.
https://elerila.wordpress.com/2018/09/21/lastega-5-paeva-islandil-ja-mis-see-maksis/

prantsuse-Kanada reisimuljeid saab lugeda siit:
https://eestipass.blogspot.com/2018/08/quebec-uue-maailma-radadel.html

Kosovo detsembri lõpus 2017

Nii nagu sõbraga vaatasime, et jõulude ja aastavahetuse vahel on kulukas (kallis on siiski sõna, mis iseloomustab naist, kes kahe käega ümbert kinni hoiab) palmi alla lennata, aga viieks päevaks võiks kuhugi ju minna. Järsku momondo ja tripi lehte vaadates tekkis ja lennu hindu kerides sinna ja tänna tuli mõte, et vaataks nalja viluks, mis maksab minna Pristinasse. Eriti kui veel seal ka sõber tööl on. Noh, ega see hinnavahe just nii suur ei olnudki, aga tekkis suur küllamineku mõte, hea üllatus ju!

Ja nii me olimegi 26. detsembri varahommikul Tallinna lennujaamas kolmekesi minekul Kosovo suunas. Eelinfo riigi kohta polnud just paljulubav, eelarvamused olid kohati suuremad, kui tegelikult. Igatahes lend läbi Frankfurdi, peatusega 9 tundi, läksime linna ka avastama - avastatud sai seda, et suurem osa kohti suletud, ikkagi 2. jõulupüha, samas linn oli vaikne ja hea ringi vaadata. Tagasi Frankfurdi lennujaamas olles sai muidugi teada, mis on Euroopa ja mis ei ole - endine Jugoslaavia seda kindlasti pole. Igast Kanada ja Hiina sihitusega lennureisijatel olid telekad ja värgid, siis pööbel ootab oma lendu plekist angaaris, mille kõrval suvaline Maxima ka seest kaunim on. Betoonil on pingid, aga iga värava kohta nii 60 istekohta, poogen, et lennukis on täismaja. Lennuk ise (OM-GTD) oli ka värvikas aparaat, kineskooptelerid laes, mis kordagi pilti ei näidanud. Pilti pakkusid see-eest vahekäigu valgustid mis töötasid vastavalt lennuki ja raja vibratsioonile. Pristinas muidugi valgustuse probleem jätkus, hotelli valgusreklaam ka ei töötanud, läks leidmisega kohe aega.

Aga järgmisel päeval mõtlesime eilse õhtu jutuajamise peale, kus sai veidi lennujaamas oodatud, kuna sõbra kolleeg tuli Istanbuli lennult pool tundi hiljem ja peale arutelu leidis, et oleme oinad, et sellisse paika tulime. Noh oinad või mitte, siin me oleme! Hotell oli kilomeeter linna piirist väljas, Pristina ise väga suur linn ei ole, ainult et ta asub oru sees, mis muidugi muudab linna enda õhu üsnagi mustaks, kuna elektrit toodetakse jätkuvalt kivisöest, elektrijaam on aga linna piirist veidi väljas, nagu meil Narvas, asukoha mõttes. Filtrid aga, mis EL andis neile, suudeti aga vanarauda müüa - kink oli paar miljonit, rauas aga paartuhat eurot. Käisime linna peal jalutamas, suurem osa linnast sai läbi käidud. Et siis jah, värvikirev on see riik. Kaubandust leiab nii suurtest supermarketitest kuni putkamajanduseni. Hinnad ei ole tohutult Eesti hindadest odavamad, kuskil 20%, samas palgad pidid jääma 300 kuni 500 euro kanti. Kõik nurgatagused on täis autopesulaid, hotelle ja restorane - pidavat nende kaudu rahapesuga tegeletama. Kosovo sõjast on rahval relvi suht palju käes, tänase 8 tunniga linnas lõpetasime tulistamiste lugemise peale kümnendat korda (vist oli rohkem, aga arvu osas konsensule ei jõudnud kaaslastega). Ahjaa, raudteejaamas käisime ka, ennem väideti, et raudtee on pankrotis - igatahes peavaksalis olid uksed lahti, sõiduplaan oli seinal ja rööpapead näitasid, et seal on sõidetud. Kaks võssakasvanud teed, kaks võssakasvanud platvormi, jaamas on veel enam-vähem puhas, aga jaamavahe suures läks juba samaks veduri kujuga, käsipöörangud ja ühtegi semafori ega foori näha ei olnud.

Järgmisel päeval sai kohaliku sõbraga mägedesse mindud, külaelu nagu ikka, serpentiinid samamoodi. Söögid kohalikus kebabiputkas on sõbralikud, 1,5€ teeb kõhu kaheks päevaks täis :) Tagasiteel sai taas lennujaamast läbi käidud, sõbral vabad päevad otsas, meil aga paar puhkusepäeva veel - tuli rendiauto võtta. Kuna muidugi ootamatult saabunud külalisi kaugelt maalt ei oodatud, siis autoks pakuti viimast varianti, mis oli just saabunud väikese kõksuga. Tegelikult sain koos müügimehega terve auto rendilepingule kriimud ja kõksud ära märkida - terve auto oli mõeldud ikkagi sedasi, et terveid kohti ei olnud. Igatahes miks - Kosovo autoliiklusest natuke. Autosid on palju, ummikuid on palju, aga imelik on see, et õppesõiduautosid on imevähe. Ilmselt aitab sellele kaasa ka variant koolitõend sularaha eest osta. Samas eile ei jäänud linnas silma ühtegi värsket plekimõlkimist, Ehk Tallinnas näeb isegi rohkem avariisid. Igatahes jagan mõne elutõe sealsest liiklusest:

  1. Sebra tähendab raisatud värvi, autojuhtidel on eesõigus.
  2. Autojuhid lasevad tegelikult hästi üle tee, tuleb neile auto ette astumisega anda märku oma soovist teed ületada.
  3. Kui sebra juures on foor ja põleb roheline, siis veendu, et autojuht eesõigust ei oma.
  4. Autoga sõites kui jõuad anna teed märgiga ristmikule, siis keera peateel sõitjale ette, kui vahe on üle 20 meetri. Kui see ei õnnestu, siis antakse tagant helisignaali.
  5. Kui tunned, et sind on vaja märgata või läks kitsaks, anna helisignaali
  6. 40 märk tähendab, kellelgi oli värvi ja tahtis plekktahvlit värvida. Sõida julmalt 90-ga.
  7. Kõnnitee on mõeldud parkimiseks, jalakäijad võivad ka sõiduteel käia.

Kokkuvõtlikult on Venemaal väga hea liikluskultuur, meil on lausa taevalik.

Autopark on kirju, uued luksusmaasturid vaheldumisi motoplokkide ja Yugodega. Väga popp auto on VW Transporter T3. Liigub neid kõvasti rohkem, kui uuemaid suguvendasid.

Et mitte igavusse surra, siis viimasel päeval läksime Makedooniasse. Tore sõit mööda mägiteid ja kord vasakul ja kord paremal oli näha ehitatavat kiirteed Pristina ja Skopje vahel. Kiirtee oli Pristinast Ferisaj linna, edasi mägitee. Skopje liikluskultuur on parem, parkimiskontrölorid on igal pool väljas ja inglise keelt ei räägi ka pealekauba. Igatahes, kiirteed on toredad, mägiteed on tohutult ilusate vaadetega (ja mitte nii ilusate teepeenardega) ja Skopje on piisavalt suur ja ummikuid täis, et midagi väga ei näinud. Viimane õhtu Pristinas, restoran Grisa on üks kohalikke parimaid kohti kesklinnas. Tol hetkel oli just paar nädalat tagasi seal restorani röövitud, aga eks head kohad ei hävine. Võtsime vähe rakit ja tagasitee ootab.

Alustame tagasitulekuga, õhtuks kodus puhta õhu käes. Lennujaamas peale rendiauto tagastamist tuleb mõned õlled teha - mis äraantavasse pagasisse ei mahtunud. Esimest korda jäi silma, et kohalikule moslemile ei meeldinud alkoholi tarvitamine, Kosovos käidud, nähtud ja rohkem tagasi ei kipu. Kes ise mõtleb tulla, siis päevaks läbisõiduga võib tulla üksikuid Priština ja Prizreni vaatamisväärsusi vaadata, aga muud tegevust siit eriti ei leia.
Õhust kohapeal - Pristinas on parasjagu sudune, sest elektrit toodavad linna kõrval kaks kivisöega köetavat elektrijaama, mille ehitusaasta pidi olema kuskil kuuekümnendates. Euroliit toetas elektrijaamu miljonieuroste filtritega, mis oleks õhu puhtamana hoidnud, kuid nagu kord ja kohus jõudsid töölised need filtrid enne külge panekut paari tuhande euro eest vanametalli müüa. Nii see elu käib...
Tagasiteel Viinis sai ringi vaadatud ja enne uut aastat tagasi olime.

Kel Kosovo teele jääb, siis kindlasti minge sealt läbi, kui Serbia teel pole. Mitrovica ümbrus on "terav". Muidu täitsa rahulik kant!

http://www.sulevnurme.org/15/azerbaidjan.htm

Väljavõte blogist
5.05.2018. Kell 22.45. Ganja Hotel. Ganja

/…./

Päeva naelaks kujunes aga hoopis üks erialane maamärk - Ganja Geidar Alijevi Park... See on... See on... See on... üks väga suur park! Parkisime auto ilmselt kõige nurgatagusema sissepääsu juurde, sest sattusime algselt metsarajale, mis lõppes kusagil heki taga. Ent kui üle ja läbi heki (kes kuidas, sõltuvalt seeliku olemasolust) olime roninud, sattusime üüratule seedri- ja männialleele (just – seedri ja männi, aga mitte seedermänni), mida palistasid musterpeenrad, purskkaevud ning udupeened pingid, millel küll ei olnud USB liidest, see-eest aga oli igaühe juures kaunis sambale toetuv tuhatoos. Mööda alleed edasi astudes jõudsime varsti natsionaalsovjetistliku hiigelsammastega chateau tagatrepile. Jah, chateau... Geidar Alijevi Keskus Ganjas... Ma ei saa siinkohal kihule vastu tsiteerida Geidar Alijevi poja ning praeguse presidendi, Ilham Alijevi, kõnet 21. jaanuaril 2014, kui keskus ja park avati (https://en.president.az/articles/10894):

"Exactly two years ago, on 21 January 2012, we laid the foundation of this park. It is a pleasant coincidence that exactly two years later we are celebrating the opening of the park and this majestic center. The establishment of this park and of this center is a major event. It is a magnificent center – a great monument to the memory of the great leader. It documents all the moments, all stages of the great leader’s life and work. At the same time, there are excellent opportunities for conducting international events here.

The establishment of this large park is a miracle. I can say that it is the largest park in Azerbaijan. It covers an area of 450 hectares and is 2 kilometers long. There are all the opportunities for walks and recreation here. A new beautiful area has been created in just two years. I am sure that new residential buildings will be built around this park in the future. There are projects to that effect.

There are several large parks in the world. One of them is the Ganja Park. The Ganja Park is among five biggest parks of the world. This, of course, pleases all of us - not only the people of Ganja but also the people of Azerbaijan in general. The creation of such a huge park and of this center on an empty area in a matter of two years is a sign of love of the people of Ganja for this city. I congratulate you on all these successes.

Landscaping will be carried out here in the future too. Thousands, perhaps even tens of thousands of trees have been planted."

Legend räägib, et park rajati kohta, kuhu vana Alijev juba nõuka ajal oma käega puid oli istutanud... Eelpooltsiteeritud fragment uue kuninga kõnest esitab kõik peamised faktid Aserbaidžaani Versailles' kohta. Maailma viies ja Kaukaasia suurim pargikompleks! Saime sellest päriselt aimu, kui olime ümber maja jõudnud: läikivate kiviplaatidega sillutatud plats, mille keskel kõrgub hiigelsuur Geidar, vaatamas ebamaisel ilmel silmapiirile koonduvat vaadet, mida uduses kauguses lõpetab Triumikaar. Selle kõrval tundub Pariisi Arc de Triumphe mannetu legomajakesena. Hing jääb kinni! Jalutades triumfikaare poole, mis tähistab tegelikult kompleksi peaväravat, jookseb juhe tahtmatult kokku. Kui Versailles's või Marlys käib jutu juurde kontekst, kus peamist rolli mängis ei keegi muu kui Louis XIV – aga see oli juba pea 400 aastat tagasi – siis täna me jalutasime 4 aasta vanuses pargis! Tõepoolest, nagu Waltari kirjutas "Sinuhes", et isegi krokodill Niiluse jões muutub, aga inimene ei muutu. "Suurus" tahab tõestamist ja seepärast, kui muidu ei saa, tuleb tuled põhja alla panna... Kõige selle uskumatu mastaabi juures kohutab enim sellesse kokku segatud kompott: pärsia vaiba motiividega parterpeenrad, antiikstiilis kreeka amfiteater, triumfikaar, neofunksöökla ja parterite kõrval puusaludes ümarpalgist kaevud ning nõiamajad. Jalutades hakkas silm üsna pea märkama ka detaile: ülirohmakalt viimistletud muruservad parterites, lainetavad kõrvalteed, tillukesed räpakalt tehtud ehitusdetailid, mis ikka ja jälle silma jäädes keerutavad üles mälupilte igasugustest nõukaaegsetest Vladimir Ilitši kultuse ehitistest... Suured mullid, väiksed mullid... Marmor, marmor, graniit, marmor... tonnide viisi raha ja tulemus ei ole lõppkokkuvõttes isegi ilus... Triumfikaareni jõudes oli üllatus ja imestus asendunud arusaamatuse ning tüdimusega. Paar kilomeetrit eemal kössitavad tee ääres lahtise kanalisatsiooniga, olematute teedega närused külad ja siis see hullus... Aga teisalt, seda oli vaja näha ning ma ei vingu. Ning muuseas, kohalikule rahvale tundus seal meeldivat - park kihas jalutajatest. Lapsed mängisid mänguväljakul, noorpaarid tegid isa kuju ees pilte, vanahärrad tõmbasid triumfikaare ees oma kella kuuest suitsu, jäätise – ja suhkruvatimüüjad kostitasid naervaid lapsi hea-paremaga. Töötab küll. Kui ma vaid ei oleks lugenud üht artiklit, milles kirjutati, et alles eelmisel aastal pandi kaks noorukit pokri, selle eest, et nad kirjutasid triumfikaarele: "Ei diktaatorlusele"...

Kogu reisikiri: http://www.sulevnurme.org/15/azerbaidjan.htm