Nagu juba tavaks saanud tuli ka see reis juhuslikult. Me ootasime viimase hetke pakkumist, Ja see tuli. 2 tärni ja all inclusive ?! Väga veider kombo, aga proovime siis ära.
Kuna me oleme viimased eestlased, kes pole Kanaaridel käinud, siis nii jäi. Ei viitsinud isegi uurida, kas seal novembri esimeses pooles ka soe on..

Tegin enne sõitu siiski pisut kodutööd. Et mida teha Fuertaventural? Ja mind haaras paanika. Mida rohkem uurisin, seda rohkem kõhklesin..
Saare peamised vaatamisväärsused on rannad. Kokku üle 50 km. Kivine, liivane, must liiv ja kollane liiv ja kruusane liiv.
Igale maitsele.
Et nagu seitse päeva päevitan ja söön?!

Loe edasi
https://indigoaalane.blogspot.com.ee/

Gruusia päevaraamat

04.08.2017. Kell 13.30. Fountain Cafe. Sighnakhi

Väljavõte päevaraamatust (http://www.sulevnurme.org/15/gruusia_2017.htm)
/.../

Niisiis väisasime üht koopakirikut teise järel. Enamuse esiseinad olid kadunud, paljudel seintest väljas ka tagaküljel suured tükid. Minu küsimuse peale selgitati, et osa probleemist on ikka kunagisest maavärinast, ent suurima kahju tegid vaprad punaväelased, kes juba Aserbaidžaani poole jäävat avarat pikka orgu kasutasid Afganistani saadetavate sõdurite treenimiseks. Koopad olid just paras koht, mille pihta täpsust lasta igat tüüpi torudega. Märki laskmisega tehti koobastele väga suurt kurja. Kui punakotkad riigist välja läksid, kasutas Gruusia armee koopaid sihipäraselt edasi kuniks 1990-te keskel tänu tudengite aktsioonidele koopad lõpuks rahule jäeti ja kaitse all võeti. Koobastega muidugi on veel teine jama. Kui töötav kloostri osa jääb Gruusia poolele, siis freskodega koopad jäävad Aserbaidžaani poolele. Mäge ületades olime jõudnud Aserbaidžaani. Matkasime naaberriigis kuni kooparea lõpuni ja pöörasime siis laskudes Gruusiasse tagasi. Giid rääkis, et vahepeal, kui aseri piirivalvuritel on igav, käivad nad rajal turiste kottimas ja passe kontrollimas.

Rada lõppes ühel künkal, mida ehtis tagasihoidlik restaureeritud väike palvela. Leidsin ilusa varjulise istumiskoha naaberkünka otsas ja püüdsin paberile jäädvustada seda piiritut kollakaspruuni tolmust avarust... Kui teiste juurde jõudsin selgus, et meie giid on sõna lausumata jalga lasknud. Üllatusena ent ootas ta meid Davidi pisarate koopa juures. Nimelt tegi härra mägijooksurekordi, käis all ja tõi ukse võtme. Kõiki ei pidavat koopasse lastama, kuid meile ta tahtvat seda imet näidata. Ime on, et selles koopas tilgub vesi – ümbritsev kõrb on üsna kuiv koht – vett jätkub ojades kevadel peale sadusid vaid mõneks päevaks. Legend räägib, et koha leidis David Garejeli ise ja laskis sellesse kohta koopa kaevata. Vesi koguneb tilkhaaval lae alla kinnitatud rennidesse ja tilgub sealt edasi koopa keskel olevasse väikesesse reservuaari. See on ka ainus vesi, mis kloostrielanikel kasutada on. Meil lubati juua palju me soovime, ent vett pudelitesse panna ei tohtinud. Kord juba kruusi täitnud, tuli see ka tühjaks juua – tagasi vett ei valata ja ära ka ei tohi valada. Asi pole vee pühaduses, vaid austuses selle vastu. Vesi ei ole kõrbes raiskamiseks.

/.../

Reisikiri koos fotodega: http://www.sulevnurme.org/15/gruusia_2017.htm

Tere kõik tripikad.

Kuna sai värskelt tehtud väikene ring ümber Islandi ja sai see ka kirja pandud, siis mõtlesin et ehk kellegil abi sellest ? Jagatud siis viieks osaks. Head lugemist! :)

http://switc.planet.ee/blogg/home/

Marko

Panen siia copy/paste oma tagasihoidliku üllitise, mille Postimehe reisilisa kevadel väikeste kärbetega ära trükkis.

Kuuba reis algas meie jaoks juba 2016 veebruariga, kui avastasime internetist odavad lennupiletid. See ilus maa oli meie neljase reisiseltkonna mõtetes mõlkunud juba paar viimast aastat, aga alati jäi asi pidama kallite piletite taha. Nüüd siis minek! Marsruudi kaheks nädalaks tegime ise, ise ajasime öömajad välja ja tegevused panime paika.
Reis algas Riiast, üle Moskva ja maandusime keskpäeval Havannas. Linn võttis meid vastu päiksepaisteliselt, sooja oli jaanuari alguse kohta +26C ja peale pooleteisetunnist lennujaamas sahmerdamist saime kesklinna poole teele asuda.
Kuidas kirjeldada Havannat? Vapustavalt ilus on vanalinn oma koloniaalstiilis majadega: 90% lagunenud, värv maas, krohv pudeneb, põõsad kasvavad läbi, paljudel katused sisse kukkunud ja aknad sisse loobitud. Kõnnid mööda kõike seda ja mõtled, et oled sattunud mõne Hollywoodi sõjafilmi võtteplatsile. Kogu see vaatepilt jätab kohati masendava ja rusuva tunde, et kuhu ometigi neid see 57 aastat kommunismi viinud on. Vanalinnas liikudes ometigi näeb ka juba ilusti kordatehtud maju, remondisolevaid maju, kus mõnede kordategemiseks annab raha ka Unesco. Põhiväljakud-turistimagnetid säravad värske värviga ja on turiste täis. Turiste üldse oli Kuubas kohutavalt palju, kohati tundus, et isegi rohkem, kui kohalikke. Kõige rohkem kuulis prantsuse- ja inglise keelt, samuti kohtasime me 5 Eestist pärit seltkonda (kunagi ei ole see arv meie jaoks veel nii suur olnud).

Läksime Kuubale mitme eelarvamusega, mis kõik kohapeal pidime tunnistama vääraks. “WC paber kaasa”: ei olnud seal paberipuudust küll tunda! Pea iga wc juures istus mõni tädeke, kes siis müntide eest paberit müüs. Turumajandus Kuuba moodi!
“Kuuba on odav maa, kui kohalikku raha kasutada”: jälle väär! Turist on seal kui elav kõndiv rahakott, kellelt pumbatakse välja raha niipalju, kui võimalik. Paljudes söögi- ja müügikohtades hinnad puuduvad ja tasu küsitakse vastavalt näole st sõltub, kas oled kohalik või turist. Sattusime Trinidas ise olukorda, kus pagariäris meie ees seisvalt kohalikult küsiti üks summa, meilt juba palju suurem. Meie protesteerimise peale kehitati vaid õlgu ja tehti nägu, et in English ei oska. Mis sa ikka teed siis, kõnnid tühjade kätega minema või maksad roh
“Kohalik tänavasöök ei kõlba süüa”. Kõlbab küll, pole küll restoranitoidu maitsega, aga hamba all ei karju ja kõhu saab täis. Populaarne on neil nn tortilla, mis tegelikult tähendab poolekslõigatud kuklit, mille vahel pooleksmurtud omlett.
Kuuba köök on Eestist tulnule väga meelepärane: salatid, supid, praed, kõik tuttavate maitsetega. Märgatav erinevus oli vaid, et liha seal ei praeta, vaid keedetakse. Hinnad nagu Eestis: supid 1,50-3,50, praed 6 eur on ok hind, 12 juba kallis, 0,33 Cristal õlu 1,50 ja kohalik koola 1 eur.
Kohalikud elavad seal vaeselt, nende kuupalk on mingi 20 eurot, arstidel umbes 30 eurot.
Hästi elavad need, kes turiste teenindavad ja üldse eraettevõtlusega tegelevad. Mitmed, kel oli korter esimesel korrusel ja tänavapoole, tegid ühest toast müügipunkti, aken lahti ja äri käima! Müüd sa seal siis joogipoolist või teed burksi. Autosid on vähe ja osta seda on väga-väga kallis. Meie Vinalese öömajapakkujal nt oli kodus elektrimotoroller ja selle omamine on seal kõva sõna. Inimesed on sõbralikud, mõnega sai isegi vene keelt räägitud, meie Varadero öömaja perenaine kohe palus, et rääkige palun vene keeles, ta tahab keelt praktiseerida. Ta ise õppis 1975-78 Permis vene keele õpetajaks ja mäletas, et ka eestlasi oli nende kursusel tookord. Nüüd aga on mehega pensionil, üürivad välja kahte kahetoalist tuba a 40 eur/öö ja elavad väga hästi. Poeg on abielus kanadalannaga (loomulikult kolisid Kanadasse elama) ja mees istus iga õhtu maja ees värava juures tänaval ja tinutas naabrimehega viina apelsinimahlaga.

Ameerika vanad autod: Havanna ühed sümbolid. Autod seal veel sellest ajast, kui Castro peale revolutsioooni ameeriklased Kuubalt minema kihutas ja nende vara natsionaliseeris. Kaugelt vaadates ilusad ja läikivad, ligemale minnes näed, et on roostet, on asendatud juppe kättesaadavatest vahenditest, aga lõppkokkuvõtteks on nendega tehtud linnatuur elamust väärt. Tund mööda Havannat maksab sellise autoga 35-50 eur ja autovalik on suur. Minu subjektiivsel hinnangul moodustavad need autod Kuuba taksopargist ca 80%. Osad kuuluvad riigile, osad eraisikutele. On autosid isegi 30ndatest aastatest, kodaratega veel ja nt Varaderol nägime ka ehtsat roosat Cadillaci, samasugust, mida kasutati ka Eastwoodi 1989 aasta filmis.
Alkohol: odav ja kõikjal kehtivad riiklikud hinnad. On hea kvaliteediga kohalik Havana Club rumm, on kohalike jaoks omatehtud magusavõitu odav rumm ja muu välismaine kraam on väga kallis. Alkoholi saad osta juba varajasest hommikutundidest: nt nägime rikkalikult kaetud alkoholiriiulit juba kl. 7 Havanna Viazuli bussijaamas, osta vaid!

Väljaspool Havannat saad eriti aru, kuidas aeg on seisma jäänud: on hobu- ja härjarakendeid, mis sealmaal pole need turistide ligimeelitamiseks, vaid igapäevased liikumis- ja töövahendid. Maanteel sõites möödud tee ääres toigastega muru mahapeksvatest inimestest, kindlasti see odavam, kui osta mõni moodsam trimmer. Samuti kohtad pea igal sammul propagandat: raamatud, plakatid, ülekutsed, mis kõik ülistavad Castrot ja revolutsiooni ja kangelasliku kuuba rahva võitu. Natuke paneb see kõik muigama, ka meil see kõik oli veel 30 a tagasi.
Oma üle kahenädalasel reisil ei kasutanud me kordagi internetiteenust, nii sai juba reisi alguses otsustatud. Sealmail tasuta wifit pole, müüakse telefonikaarte, mis turistidele ja kohalikele maksavad erinevalt. Kraabid sellel kaardil siis koodi välja, lähed mõnesse linna(pargi)s asuvasse wifi levialasse ja surfad siis netis. Päris naljakas oli neid levialasid vaadata: inmesed tihedalt üksteise hunnikus ja kõigil nina telefonis.
Ringisõitmiseks kasutasime me nii Viazul busse kui taksosid ja ka siin juhtus üht-teist lõbusat: ma ei kohanud seal ühtegi taksojuhti, kes oleks kütust bensiinijaamast ostnud! Igatahes juhtus nii, et meie taksojuht keeras poolel teel Vinalesest Playa Largale sisse mingisse kohalikku tallu, kust siis lasi omale paaki valada varastatud kütust. Filmida seda tegevust ei lubatud, aga ikka sai see salaja linti võetud. Teinekord bussijuht tegi suvalises koha peatuse, võttis peale mõned kanistrid mingi valge ollusega (piim?) ja andis need siis järgmise kohas üle. Loomulikult peatusi neis kohtades ette ei olnud nähtud. Tuli meelde Barbadosel kogetu, kui bussijuht läks kellegagi bussis tülli, buss peatus, sõitja hüppas välja ja pani jooksu, bussijuht kisades järel. Terve bussitäis rahvast aga ootas ja nende jaoks oli kõik see väga loomulik. Lõbus oli see kõik ka meiesugustele turistidele.
Meie marsruut viis meid turistidele traditsioonilist teed pidi: Havanna-Vinales-Cienaga de Zapata (Playa Larga)-Cienfuegos-Trinidad-Santa Clara-Varadero-Havanna. Ei hakka igaühel peatuma, neid Kuuba reisikirju palju juba ilmunud, aga Trinidadil tahaks peatuda. Linn oma munakivitänavate ja värvitud madalate majadega on vaatamist väärt! Nagu ka igal pool mujal Kuubal, on siin kohutavalt palju turiste (jaanuar on Kuubal kõrghooaeg). Täesti tavaline, et sulle jalutab tänaval ratsanik hobusel vastu, teisel pool jälle mõni hobukaarik möödub. Nagu oleks keskaega sattunud. Külastasime ka seal läbisõidul olevat lõbustusparki ja see käik oli elamust väärt! Atraktsioonid olid roostes, koledad, ülevärvitud, kolisesid, tegid suurt müra, ei mingit turvalisust, aga ometigi olid lapsed õnnelikud. Tuli meelde Tartu Tähtvere lõbustuspark, samasugune sürr.
Kaubandus: nagu Eestis kaheksakümnendatel! Olid nn kohalike poed, mis asusid miskis urkas (sest poeks oli seda räpast, koledat ja kõledat ruumi raske nimetada), kus siis kruubi- ja muud 50 kilosed kotid olid ühes nurgas, teises olid 200liitrised vaadid toiduõliga, põrandal lisaks veel suured munarestitornid. Letil ennesõjaaegne kassaaparaat ja samast ajast ka roostes kaal kaaluvihtidega. Munad tundusid üldse olema nende üks põhitoiduaine, neid nägi ja sai süüa kõikjal. Läks siis see kohalik oma poodi, oma pudel õli jaoks kaasas ja kott tangainete jaoks, sai oma (kuu)normi kätte ja vastava märke vihikusse. Teine sort kauplusi olid juba nn valuutapoed, mis olid kallid ja väga kitsa sortimendiga. Kui oli üks sort lahustuvat kohvi, siis seda oli terve 5 meetrine riiul täis ja teine riiul oli toiduõli laualt täis. Kes tahab Kuubale shopingule minna, siis pettub, kaasa osta sealt eriti midagi peale T-särkide ja kohaliku rummi pole. See-eest Havana Club rumm on odav: valge pudel maksis liiter 4,20, tume 7,90.
Mida lõpetuseks? Kui vähegi võimalik ja ise väga peps ole, siis tasub seal igal juhul ära käia! 10 aasta pärast pole see maa enam see, mis hetkel. Saab seal meelde tuletada eesti kaheksa- ja üheksakümnendaid, rannad on väga ilusa selge sinise veega, kliima on super, toit hea. Ah jaa, hispaania keelt meie seltskonnas keegi ei oska, aga inglise keelega saab hästi hakkama. Ja kui seda ka ei oska, siis atavad käed-jalad. Ainuke hispaaniakeelne lause, mida kogu reisi ajal sobival hetkel kasutasin, “No tengo dinero” toimis ülihästi, kohalikud naersid selle peale ja patsutasid õlale.

Autoga kolm kuud Euroopas 2017
1 kommentaar

Tere!

Tütar koos elukaaslasega on hetkel pikemalt Euroopat avastamas, plaanis on seal reisida kolm kuud.
Reisivad ringi Ford Focusega, ööbivad telgis või autos.
Ehk saate endalegi vajalikku infot.
Nende reisi saab jälgida http://www.meandyouandtravel.com/ lehel.

Ma olen alati tahtnud kirikute reisile minna ja alati on tekkinud kartus, et äkki ei tule välja. Kui möödunud kevadel tehti Maastikuarhitektide Liidust ettepanek mingi õppereisi peale mõelda, siis naljakal kombel tuli see kirikute asi meelde. Vee enam, olin hiljuti kohtunud veebis Santa María de La Piscinaga ja juba piltidelt suutis see tilluke palvela jätta äärmiselt sügava mulje. Ja nii see mõte juurdus. Kirikud, romaani kirikud ja siis sellest tulenevalt romaanika laiemalt - niipalju, kui seda peale kloostrite ja kirikute on. Kuhu seda ikka vaatama minna, kui 1000 aasta tagusele ääremaale, piirile, kus kristlik maailm pidi vastu astuma mauridele ja kus vaimu kinnitamiseks oli vaja lisaks kindlustele ka vaimseid tugipunkte. Miks mitte minna Püreneedesse. Miks mitte minna perifeeriasse, kohtadesse, kus on võimalik näha ja katsuda seda kunsti, mis raiuti kivisse pea pool aastatuhat Rooma langemise järel, siis, kui meie praegune õhtumaine tsivilisatsioon oli puberteedieas!

Esialgne mõte oli piirduda Baskimaaga, mille ümber hõljub kerge salapära, kuid pisut tudeerides tundus, et Baskimaa jääb liiga väikeseks. Ja nii see marsruut paika sai, tiir ümber Püreneede, sekka romaanikale ka pisut muid asju. Järgnevalt panin kirja mõtted ja muljed nii nagu ma neid reisil märksõnadena üles tähendasin selle 1800 km-sel ringil ajas tuhat aastat tagasi...

Kuid enne tahaks tänada Kulkat toetuse eest ja kindlasti Nelet Kulkaga asjaajamise eest. Loomulikult Kadrit-Gerlyt öömajade orgunni eest ning kindlasti suur-suur aitäh Juhanile, kes väsimatu järjepidevusega võttis vaevaks meid sel ekspeditsioonil valgustada...

Niisiis...

http://www.sulevnurme.org/15/pyreneed2015.htm

Talvenädal Lanzarotel

Lanzarote ega Kanaari saared üldse pole olnud kindlasti minu reisisihtkohtade valikus mingil kohal. Ilmselt on asi selles, et lihtsalt palmi alla päevitama ei ole tahtmist olnud minna. Klišeena samastuvad just Kanaarid Costa del Soli, Ibiza jm Euroopa rannalõksudega, kus, kui rannainimene ei ole, pole esmapilgul üle päeva-paari suurt midagi peale hakata. Olles nüüd juba mitu nädalat tagasi võin öelda, et jah, ilmselt saaks ka Lanzarotel veeta nädalaid Playa Blancas, Costa Teguises, Arrecifes või Puerto del Carmenis sealt jalga välja tõstmata, päevitades ja pidutsedes. Sellest, et saarelt võib leida mitu tähelepanuväärset ja maailmaski unikaalset loodulikku fenomeni - saare põnev (ja raske) ajalugu on vorminud linnad ja maastikud, mida ei leia mujalt - antakse teada sageli möödaminnes ja väga napisõnaliselt. Need on aga pärlid, mida väljareklaamitud briti penskarite lesilast ei oskagi oodata. Vahemaad on nii väikesed, et soovi korral võib pool päeva peesitada suvalises saare otsas ja teise poole teises saare otsas midagi avastada ning õhtuks jälle lähtekohta tagasi sõita. Kui rannalinnadest sisemaale sõita võib leida ääretult armsaid külakesi ja maalilisi kohti looduses...

Lanzarote on vulkaanide maa. Kui Island või Uus-Meremaa presenteerivad omi vulkaanilisi võlusid kõigi vulkanismiga kaasnevate ilmingutega, siis Lanzarote on justkui õõvastav kõverpeegel: Hiiumaa suurusele maatükile on kokku surutud üle 300 erineva suurusega tulemäe, pooled neist ei anna kõrguse poolest isegi ametlikku vulkaani mõõtu välja, ent ei ole ühtegi kohta, kus taamal ei sinetaks mõni kurjakuulutav koonus või mustav tardunud laavajõgi. Ok, ükski vulkaan ei ole töötanud saarel juba pea 200 aastat, kuid Timanfaya kummituslikud laavaväljad, mis kuivas kliimas on säilitanud oma "värskuse" näitavad kujukalt, milline põrgu saarel 1730-1736 võis valitseda. Timanfaya laavaplatoo on selles suhtes kindlasti üks unikaalsemaid maailmas ja kahtlemata Lanzarote kauneim, õudsaim ja tähtsaim koht, mida külastada.

Ning loomulikult Cesar Manrique, kunstnik ja arhitekt. Kui lugeda seda pealiskaudset ning sait-saidilt üksteise pealt kopeeritud kiidulaulu, mis mehe kohta veebiväljaanded kirjutavad, siis võtab nagu õlgu kehitama. Hoopis teine asi on neid maju, aedu ja skulptuure näha in situ! Võib-olla midagi tema tehtus meenutab Dalid, midagi Gaudid või Hundertwasserit, midagi võib-olla hoopis viikingite pikkmaja. Ja loomulikult on Lanzarotel Manrique tehtu 1960-te...1970-te arhitektuuri, disaini ja tarbekunsti vormikõne selle parimas usus ja väljapeetuimas vormis. Samas on see omanäoline ja kordumatu ning peegeldab 50 aastat tagasi filosoofiat, mida kaasajal armastatakse suurte sõnadega kilbile tõsta - kohapõhisus, traditsionaalsus, kohaliku looduse respekteerimine, taaskasutus... Ja see kõik kokku ei tähenda hispaania stiilis rehielamu reproduktsiooni ega anonüümset padufunki, vaid omanäolist ja põnevat ruumikäsitlust, mis elegantselt viitab kohale, kus ta on ning millest tuleb.

Ühesõnaga - hoolimata sellest, et Lanzarotel kohtab kontsentreeritud kogustes briti ja saksa jõukaid pensionäre (kes enamuses on arvatavasti tegelikkuses väga kenad inimesed), leidub seal ka palju muud avastamisväärset. Niisiis startisime ühel jaanuari hommikul Tartust Riia poole, et veeta lastega üks "rannapuhkus" Lanzarotel. Mis sellest tegelikult välja kukkus on kirjas allpool...

http://www.sulevnurme.org/15/lanzarote.htm

Suvel sai tehtud mootorrattaga üks kiire tiir läbi Balkani riikide. Lõpuks kogusin muljed ja pildid postituseks kokku.

https://reinholdjasemud.wordpress.com/2017/01/22/kahel-rattal-balkanit-avastama/

Ma ei teagi, millest alustada. Ilmselt sellest, et olen täna budismist teada saanud rohkem, kui eales varem. Me oleme külastanud kohti, mida on väidetavalt väisanud ka Buddha, me oleme osalenud palvusel, mu kae ümber on preestri seotud pael, mis kaitseb mind kõigi pahalaste eest vähemalt tuleva neljapäevani. Saime juba häda sunnil sõiduelamuse ka siinse imerelva - tuk-tukiga. Me oleme täna kogenud taas eestlase jaoks talumatut kuumust - minu jalatallad on sajanditevanuste stuupade ümber marssimisest tulikuumadel kividel põlenud villi ja nina ning otsaesine ajavad arvatavasti hommikul nahka. Vahetult enne hotelli jõudmist elasime üle ka mikroskoopilise äikesetormi. Aga, mis põhiline, oleme kohanud täna väga palju sõbralikke inimesi...

Et olin pannud telefoni kohaliku kõnekaardi, mille kellaaeg tundus õhtul unise peaga väga ebaloogiline, siis määrasin jõuga uue kellaaja arvestamata, et ajavahe on 3,5 tundi, mitte 3 tundi. Äratus oli seetõttu pisut liiga optimistlik, ent tänu sellele saime rahulikult ööujumisega tegelda ja hommikusöögiks süüa pistaatsiajäätist Sri Lanka kohviga. Sri Lanka kohvi on omapärane. See meenutab pisut araabia või türgi kohvi, kuid pole nii tummine. Peale reisi lisatud märkusena võin öelda, et seda serveeritakse sageli üsna lahjalt - mõnikord isegi nii, et võib segi ajada musta teega.

Ajith saabus kell 5. Ta oli kusagil rannas bussil rehvi vahetanud. Mis asjaoludel see katki läks, ei saanudki aru - kõlas nagu olnuks mingi pidu. Igatahes koju ta öösel ei jõudnud. Asjad tseremoonitsemata peale, jää ja külmikust võetud vein ning sixback veega jahutuskasti. Linnaserval panime paagi täis (isegi kaardimakse oli võimalik). Ja nii meie uurimisretk aeglaselt valgenevas hommikus kookospalmiistanduste vahel algas. Ajith valis A3-e Negombost Puttalami peale, et sealt siis edasi võtta suund juba Anuradhapurale. Vaevalt linnast välja jõudnud, tegime peatuse Waikkalis, ühes teeäärses templis, kus Ajith pidas vaevaks teha kummarduse Buddhale, et tagada meie reisi õnnestumine. Soovi võis kinnitada mõne mündiga annetuste kasti. Mulle meenus sama rituaal Baikali äärest, kus autojuhid peatusid pühakohas tee algul, et ohverdada raha, süüteküünlaid või sigarette, et teekonna sujumiseks ning tee lõpus mõnes teises pühakohas ka tänamiseks. ....

Loe edasi: http://www.sulevnurme.org/15/sri_lanka_2016.htm

UPDATE: Singapur-Borneo-Brunei-Jaapan perioodil 27.10-24.11.2017.

Ma uskusin kaua aega, et reisimine oma lõbuks pole minule.

Ma reisisin üsna palju oma töö tõttu - käisin ühest Euroopa linnast teise, ülikond seljas, seisin samamoodi ülikonnastatud inimeste ees ja tegin ettekandeid konverentsidel, pidasin kõnesid, juhtisin koosolekuid, veetsin öid hotellides ja vedasin järel ratastega kohvrit, mille sisuks olid pressitud särgid. Selline reisimine tundus rahuldavat kõik minu vajadused.

Ma ei uskunud kunagi, et ma võiksin reisida ise, päris ise, seljakott seljas, nädalate kaupa mööda maailma kaugeid urkaid. Ma vaatasin seljakotirändureid ja imestasin, et miks inimesed reisivad nii ebamugavalt, ühest riigist teise, ma ei mõistnud mis neid selleks sundis. Nii palju parem on ju püsida tuntud raamides, reisimine enda jaoks on midagi mis on ohtlik ja kallis ja kasutu. Mul oli mu töö ja elu Eestis, suved veedetud tuttavates kohtades, põnevust toomast kohatud metsseakari külavaheteel

Tagantjärele ma arvan, et ma lihtsalt kartsin.

Ja siis ühel päeval ma avastasin ennast Namiibiast. Oli terve hulk sündmuseid mis mind sinna viis, kuid ma olin seal, peas kiiver ja jalgade all õlitatud lumelaud ning ma sõitsin alla mööda hiiglaslikku liivadüüni Swakopmundi lähedal, päike lõõskamas taevas ning hõõruv liiv aluspükstes.

Ma leidsin maailma väljaspool oma igapäevaseid raame ja leidsin, et see on äge.

Ma sain aru, et reisimine ei ole midagi, mida tehakse üksnes siis, kui sa oled lõpetanud keskkooli või bakalaureuseõppe ning sul pole aimugi, mida oma eluga peale hakata. Ma sain aru, et sa võid olla kenasti kolmekümnendates aastates, stabiilse töö ja eluga, ning sellele vaatamata on sul võimalik võtta pisut aega, visata selga seljakott ja jätta maha igapäevaprobleemid ning vaadata, naerda ja õppida midagi uut maailmast. Maailmal on sulle alati palju pakkuda.

http://maailmas.blogspot.com/ on ülevaade minu reisidest - Namiibia, Vietnam, Filipiinid, Laos, Tai, Myanmar ja Kambodža on mõned riigid millest olen kirjutanud, mõnedest rohkem kui üks kord kuna avastamist on jätkunud rohkemaks kui üheks visiidiks.