Autoga kolm kuud Euroopas 2017
1 kommentaar

Tere!

Tütar koos elukaaslasega on hetkel pikemalt Euroopat avastamas, plaanis on seal reisida kolm kuud.
Reisivad ringi Ford Focusega, ööbivad telgis või autos.
Ehk saate endalegi vajalikku infot.
Nende reisi saab jälgida http://www.meandyouandtravel.com/ lehel.

Ma olen alati tahtnud kirikute reisile minna ja alati on tekkinud kartus, et äkki ei tule välja. Kui möödunud kevadel tehti Maastikuarhitektide Liidust ettepanek mingi õppereisi peale mõelda, siis naljakal kombel tuli see kirikute asi meelde. Vee enam, olin hiljuti kohtunud veebis Santa María de La Piscinaga ja juba piltidelt suutis see tilluke palvela jätta äärmiselt sügava mulje. Ja nii see mõte juurdus. Kirikud, romaani kirikud ja siis sellest tulenevalt romaanika laiemalt - niipalju, kui seda peale kloostrite ja kirikute on. Kuhu seda ikka vaatama minna, kui 1000 aasta tagusele ääremaale, piirile, kus kristlik maailm pidi vastu astuma mauridele ja kus vaimu kinnitamiseks oli vaja lisaks kindlustele ka vaimseid tugipunkte. Miks mitte minna Püreneedesse. Miks mitte minna perifeeriasse, kohtadesse, kus on võimalik näha ja katsuda seda kunsti, mis raiuti kivisse pea pool aastatuhat Rooma langemise järel, siis, kui meie praegune õhtumaine tsivilisatsioon oli puberteedieas!

Esialgne mõte oli piirduda Baskimaaga, mille ümber hõljub kerge salapära, kuid pisut tudeerides tundus, et Baskimaa jääb liiga väikeseks. Ja nii see marsruut paika sai, tiir ümber Püreneede, sekka romaanikale ka pisut muid asju. Järgnevalt panin kirja mõtted ja muljed nii nagu ma neid reisil märksõnadena üles tähendasin selle 1800 km-sel ringil ajas tuhat aastat tagasi...

Kuid enne tahaks tänada Kulkat toetuse eest ja kindlasti Nelet Kulkaga asjaajamise eest. Loomulikult Kadrit-Gerlyt öömajade orgunni eest ning kindlasti suur-suur aitäh Juhanile, kes väsimatu järjepidevusega võttis vaevaks meid sel ekspeditsioonil valgustada...

Niisiis...

http://www.sulevnurme.org/15/pyreneed2015.htm

Talvenädal Lanzarotel

Lanzarote ega Kanaari saared üldse pole olnud kindlasti minu reisisihtkohtade valikus mingil kohal. Ilmselt on asi selles, et lihtsalt palmi alla päevitama ei ole tahtmist olnud minna. Klišeena samastuvad just Kanaarid Costa del Soli, Ibiza jm Euroopa rannalõksudega, kus, kui rannainimene ei ole, pole esmapilgul üle päeva-paari suurt midagi peale hakata. Olles nüüd juba mitu nädalat tagasi võin öelda, et jah, ilmselt saaks ka Lanzarotel veeta nädalaid Playa Blancas, Costa Teguises, Arrecifes või Puerto del Carmenis sealt jalga välja tõstmata, päevitades ja pidutsedes. Sellest, et saarelt võib leida mitu tähelepanuväärset ja maailmaski unikaalset loodulikku fenomeni - saare põnev (ja raske) ajalugu on vorminud linnad ja maastikud, mida ei leia mujalt - antakse teada sageli möödaminnes ja väga napisõnaliselt. Need on aga pärlid, mida väljareklaamitud briti penskarite lesilast ei oskagi oodata. Vahemaad on nii väikesed, et soovi korral võib pool päeva peesitada suvalises saare otsas ja teise poole teises saare otsas midagi avastada ning õhtuks jälle lähtekohta tagasi sõita. Kui rannalinnadest sisemaale sõita võib leida ääretult armsaid külakesi ja maalilisi kohti looduses...

Lanzarote on vulkaanide maa. Kui Island või Uus-Meremaa presenteerivad omi vulkaanilisi võlusid kõigi vulkanismiga kaasnevate ilmingutega, siis Lanzarote on justkui õõvastav kõverpeegel: Hiiumaa suurusele maatükile on kokku surutud üle 300 erineva suurusega tulemäe, pooled neist ei anna kõrguse poolest isegi ametlikku vulkaani mõõtu välja, ent ei ole ühtegi kohta, kus taamal ei sinetaks mõni kurjakuulutav koonus või mustav tardunud laavajõgi. Ok, ükski vulkaan ei ole töötanud saarel juba pea 200 aastat, kuid Timanfaya kummituslikud laavaväljad, mis kuivas kliimas on säilitanud oma "värskuse" näitavad kujukalt, milline põrgu saarel 1730-1736 võis valitseda. Timanfaya laavaplatoo on selles suhtes kindlasti üks unikaalsemaid maailmas ja kahtlemata Lanzarote kauneim, õudsaim ja tähtsaim koht, mida külastada.

Ning loomulikult Cesar Manrique, kunstnik ja arhitekt. Kui lugeda seda pealiskaudset ning sait-saidilt üksteise pealt kopeeritud kiidulaulu, mis mehe kohta veebiväljaanded kirjutavad, siis võtab nagu õlgu kehitama. Hoopis teine asi on neid maju, aedu ja skulptuure näha in situ! Võib-olla midagi tema tehtus meenutab Dalid, midagi Gaudid või Hundertwasserit, midagi võib-olla hoopis viikingite pikkmaja. Ja loomulikult on Lanzarotel Manrique tehtu 1960-te...1970-te arhitektuuri, disaini ja tarbekunsti vormikõne selle parimas usus ja väljapeetuimas vormis. Samas on see omanäoline ja kordumatu ning peegeldab 50 aastat tagasi filosoofiat, mida kaasajal armastatakse suurte sõnadega kilbile tõsta - kohapõhisus, traditsionaalsus, kohaliku looduse respekteerimine, taaskasutus... Ja see kõik kokku ei tähenda hispaania stiilis rehielamu reproduktsiooni ega anonüümset padufunki, vaid omanäolist ja põnevat ruumikäsitlust, mis elegantselt viitab kohale, kus ta on ning millest tuleb.

Ühesõnaga - hoolimata sellest, et Lanzarotel kohtab kontsentreeritud kogustes briti ja saksa jõukaid pensionäre (kes enamuses on arvatavasti tegelikkuses väga kenad inimesed), leidub seal ka palju muud avastamisväärset. Niisiis startisime ühel jaanuari hommikul Tartust Riia poole, et veeta lastega üks "rannapuhkus" Lanzarotel. Mis sellest tegelikult välja kukkus on kirjas allpool...

http://www.sulevnurme.org/15/lanzarote.htm

Suvel sai tehtud mootorrattaga üks kiire tiir läbi Balkani riikide. Lõpuks kogusin muljed ja pildid postituseks kokku.

https://reinholdjasemud.wordpress.com/2017/01/22/kahel-rattal-balkanit-avastama/

Ma ei teagi, millest alustada. Ilmselt sellest, et olen täna budismist teada saanud rohkem, kui eales varem. Me oleme külastanud kohti, mida on väidetavalt väisanud ka Buddha, me oleme osalenud palvusel, mu kae ümber on preestri seotud pael, mis kaitseb mind kõigi pahalaste eest vähemalt tuleva neljapäevani. Saime juba häda sunnil sõiduelamuse ka siinse imerelva - tuk-tukiga. Me oleme täna kogenud taas eestlase jaoks talumatut kuumust - minu jalatallad on sajanditevanuste stuupade ümber marssimisest tulikuumadel kividel põlenud villi ja nina ning otsaesine ajavad arvatavasti hommikul nahka. Vahetult enne hotelli jõudmist elasime üle ka mikroskoopilise äikesetormi. Aga, mis põhiline, oleme kohanud täna väga palju sõbralikke inimesi...

Et olin pannud telefoni kohaliku kõnekaardi, mille kellaaeg tundus õhtul unise peaga väga ebaloogiline, siis määrasin jõuga uue kellaaja arvestamata, et ajavahe on 3,5 tundi, mitte 3 tundi. Äratus oli seetõttu pisut liiga optimistlik, ent tänu sellele saime rahulikult ööujumisega tegelda ja hommikusöögiks süüa pistaatsiajäätist Sri Lanka kohviga. Sri Lanka kohvi on omapärane. See meenutab pisut araabia või türgi kohvi, kuid pole nii tummine. Peale reisi lisatud märkusena võin öelda, et seda serveeritakse sageli üsna lahjalt - mõnikord isegi nii, et võib segi ajada musta teega.

Ajith saabus kell 5. Ta oli kusagil rannas bussil rehvi vahetanud. Mis asjaoludel see katki läks, ei saanudki aru - kõlas nagu olnuks mingi pidu. Igatahes koju ta öösel ei jõudnud. Asjad tseremoonitsemata peale, jää ja külmikust võetud vein ning sixback veega jahutuskasti. Linnaserval panime paagi täis (isegi kaardimakse oli võimalik). Ja nii meie uurimisretk aeglaselt valgenevas hommikus kookospalmiistanduste vahel algas. Ajith valis A3-e Negombost Puttalami peale, et sealt siis edasi võtta suund juba Anuradhapurale. Vaevalt linnast välja jõudnud, tegime peatuse Waikkalis, ühes teeäärses templis, kus Ajith pidas vaevaks teha kummarduse Buddhale, et tagada meie reisi õnnestumine. Soovi võis kinnitada mõne mündiga annetuste kasti. Mulle meenus sama rituaal Baikali äärest, kus autojuhid peatusid pühakohas tee algul, et ohverdada raha, süüteküünlaid või sigarette, et teekonna sujumiseks ning tee lõpus mõnes teises pühakohas ka tänamiseks. ....

Loe edasi: http://www.sulevnurme.org/15/sri_lanka_2016.htm

UPDATE: Hetkel Indoneesias (kuni 15.05.2017)

Ma uskusin kaua aega, et reisimine oma lõbuks pole minule.

Ma reisisin üsna palju oma töö tõttu - käisin ühest Euroopa linnast teise, ülikond seljas, seisin samamoodi ülikonnastatud inimeste ees ja tegin ettekandeid konverentsidel, pidasin kõnesid, juhtisin koosolekuid, veetsin öid hotellides ja vedasin järel ratastega kohvrit, mille sisuks olid pressitud särgid. Selline reisimine tundus rahuldavat kõik minu vajadused.

Ma ei uskunud kunagi, et ma võiksin reisida ise, päris ise, seljakott seljas, nädalate kaupa mööda maailma kaugeid urkaid. Ma vaatasin seljakotirändureid ja imestasin, et miks inimesed reisivad nii ebamugavalt, ühest riigist teise, ma ei mõistnud mis neid selleks sundis. Nii palju parem on ju püsida tuntud raamides, reisimine enda jaoks on midagi mis on ohtlik ja kallis ja kasutu. Mul oli mu töö ja elu Eestis, suved veedetud tuttavates kohtades, põnevust toomast kohatud metsseakari külavaheteel

Tagantjärele ma arvan, et ma lihtsalt kartsin.

Ja siis ühel päeval ma avastasin ennast Namiibiast. Oli terve hulk sündmuseid mis mind sinna viis, kuid ma olin seal, peas kiiver ja jalgade all õlitatud lumelaud ning ma sõitsin alla mööda hiiglaslikku liivadüüni Swakopmundi lähedal, päike lõõskamas taevas ning hõõruv liiv aluspükstes.

Ma leidsin maailma väljaspool oma igapäevaseid raame ja leidsin, et see on äge.

Ma sain aru, et reisimine ei ole midagi, mida tehakse üksnes siis, kui sa oled lõpetanud keskkooli või bakalaureuseõppe ning sul pole aimugi, mida oma eluga peale hakata. Ma sain aru, et sa võid olla kenasti kolmekümnendates aastates, stabiilse töö ja eluga, ning sellele vaatamata on sul võimalik võtta pisut aega, visata selga seljakott ja jätta maha igapäevaprobleemid ning vaadata, naerda ja õppida midagi uut maailmast. Maailmal on sulle alati palju pakkuda.

http://maailmas.blogspot.com/ on ülevaade minu reisidest - Namiibia, Vietnam, Filipiinid, Laos, Tai, Myanmar ja Kambodža on mõned riigid millest olen kirjutanud, mõnedest rohkem kui üks kord kuna avastamist on jätkunud rohkemaks kui üheks visiidiks.

Järgmised reisid (mis saavad ka blogis kajastatud): 21.04-12.05.2017, Indoneesia (Flores) ja 28.10.-24.11.2017: Malaisia ja Jaapan.

Türgi 2016
Malta. San Pawl il-Baħar

Malta oli meie reisilistis ammu. Aga siis käisid seal tuttavad.
Kuidas oli, küsisin.
Vaimustav. Käisime selle kalju otsas ja ujusime. Selles koopas ja ujusime. Sõitsime teise saare otsa ja ujusime...
Aaa.. ütlen mina. Aga kas seal midagi vaadata ja põnevat ka on? Mida te seal veel tegite? Küsin.
Ujusime. Vastab tema.
Ja nii läks Malta nimekirja lõppu.

Siis aga tulid soodsad pakkumised ja võtsime riski.

Malta on kivine. Kivine. Lõputud kiviaiad, et hoida seda vähest mulda.
Ja kuigi nii kuiv, siis õhk on väga niiske.
Ja Malta on kollane. Kui Kreeka on pigem valgest vanillini, siis Malta algab vanillist ja jõuab kollaseni.

Loe edasi
http://indigoaalane.blogspot.com.ee/2016/10/malta-san-pawl-il-baar.html

Mõte Prantsusmaa põhjarannik ja lossid üle vaadata hakkas idanema juba ammu – 2015.a. talvel. Üle pika aja oli plaan reis ette võtta oma autoga, mitte lennuk + rendiauto tavapärase kombinatsioonina. Viimane kord sai sedasi reisitud suvel 2006.

Paraku asub Eesti autoreiside vaatevinklist vägagi ebasobivas maanurgas. Kui lähinaabrid välja jäta, siis autoga kuhugi jõudmine eeldab pikka-pikka sõitu sihtkohta ja hiljem ka tagasi. Just see asjaolu on varasematel aastatel tihti olnud põhjuseks eelistamaks kiiret lennureisi sihtkohta ja sealt auto rentimist. Sest puhkus pole lõputu ja rahakott põhjatu.

2015.a. suvel jäi reis vaid plaaniks. Seda enam oli 2016.a. talvel põhjust idee taas üles võtta, Prantsusmaa kaart lahti rullida ja hakata plaane tegema.

Edasi loe siit.

Sel suvel tegime väikese seltskonnaga autoga Valgevene-Ukraina-Moldova-(Transnistria)-Rumeenia tiiru. Mälestused said tagantjärele blogipostitusse kokku kogutud:

https://reinholdjasemud.wordpress.com/2016/09/16/ida-euroopa/