1. august 1997

Hommikul ärkasime Kavala linnakese sadamakail. Kalurid meie kõrval lappasid võrku ja ere hommikupäike laotas oma kiired üle mäenõlval asuvate pleekinud majade ja kloostri. Kõrgel linna kohal seisis uhkes üksinduses hiigelsuur rist õnnistamas ja kaitsmas linna elanikke. Sellised ristid kõrgusid pea iga mägise väikelinna kohal.

Sel päeval viis tee meid Vahemere rannikut pidi Thessalonike poole. Vahepeal juhtus järgmine intsident. Autojuhid kaotasid liikluskeerises üksteist silmist ja selle asemel, et ilusti kohtumispaigas oodata, hakkasid mõlemad eri suundadest teineteist otsima. Nii kulus pea kaks tundi ekslemisele. Tulivihane Ahmed seletas Triinule zestikuleerides, et võtab Ersoyl pea maha, ja - jumala eest - see sõim, mis teisele pärast kokkusaamist kaela sadas, ei olnud pea mahavõtmisest palju parem tõepoolest.

Kuna veoautod ei tohi päeva ajal suurlinnadest läbi sõita, jäädi peatuma ühe plaazi lähistel. Tormasime esimest korda oma reisi jooksul soolasesse ja sooja Egeuse merre...ja saime jalga umbes tosina merisiiliku okast. Kuna Ersoy muust aru ei saanud, siis näitasin näpuga Türgi suunas ja asusime võistu sinnapoole ujuma. Soe soolane vesi aga kannab nii hästi, et väsimus hakkab alles tüki aja pärast märku andma. Seal me siis ujusime oma pool tundi, samal ajal kui Triinu kaldal matuseplaane tegi - lainete varjust polnud ta meie peanuppe juba tükil ajal enam leidnud.

Võtsime kotid taas selga ja läksime hääletama, sest aeg oli alles veidi pärast keskpäeva. Saime auto peale, mis tahtis veel samal õhtul jõuda läbi terve Kreeka Igoumenitsasse, Joonia mere kaldale. Nii me sõitsimegi Euroopa 1997. aasta kultuuripealinnast Thessalonikest läbi ilma kordagi seal peatumata.

Edasi tulid põlenud taimestiku ja vaid mõne üksiku puuga poolkõrbelised mäed. Tee jooksis mööda serpentiine üles-alla, lõputult keerutades ja jõnksutades. Orud olid täis hiiglaslikke, ilma igasuguste piireteta virsikuistandusi (aga kuidas sa ikka autojuhile ütled, et las ma lähen siin nüüd maha, kuna tahaksin paar virsikut näpata). Nii me sõitsime ikka edasi.

Siinne maastik meenutas piiblilugude kõrbenud maid, ainult kaamelid olid puudu. Tee ääres karjatas kõverasarvelisi kitsi karjus, ühes käes vits, teises mobiiltelefon - ikkagi Euroopa. Kõrval, kivises ja hallis orus tossas mingi kole tehas. Tee läks läbi Kastoria linna, kus kaunis mägijärv peegeldas mööda mäenõlva ülespoole ronivaid maju. Kusagil linna kohal vine sees seisis kindlasti ka üks hiiglaslik rist.

Sõitsime edasi. Pilkases pimeduses võtsime einet. Pakkusime türklasele kogemata sealihakonservi - sellest keelduti viisakalt. Päris keset ööd jõudsime Igoumenitsasse, täpsemalt sealsesse sadamasse. Nii me seisime südaööl sadamakail, kus polnud mitte kuidagi võimalik turvaliselt ööbida. Hakkasime siis Igoumenitsast välja marssima. Vahepeal avastasime, et taskulambi patareid on läbi, ja jätkasime teed käsikaudu. Lõpuks leidsime majade vahelt väikese oliivipuusalu. Ainsa põõsa varju, mis sealt leida oli, viskasime end pikali, seljakotid pea all, autod teisel pool põõsast vookleval majadevahelisel teel sõitmas ja lähedalasuva diskoteegi kära kõrvus kumisemas.