10. august 1997

Hommikul äratas pohmellis vaevlev Koligiannis meid üsna varakult. Sõime aiast paar pooltoorest viigimarja ja pirni. Sõitsime veel paari tuttava juurest läbi ning siis - teele.

Veel samal päeval tahtsime jõuda Kreeka piirini. Mööda idamagistraali tuhisesid autod ja tollimaksu lipikute patakas kasvas järjest kõrgemaks (iga kord pidi maksma umbes viissada drahmi). Seal nad läksid: Thiva, Termopüülid, Larissa, Uus-Panteleimonase loss kõrgel künka otsas, Olümpose mägi, Egeuse sinised vood, Thessalonike. Nii läks kogu Kreeka, kus iga viiesaja meetri järel on tee äärde püstitatud pisikesed palvetamis- või veevõtupaigad, kus augustikuule annavad rohekat värvi vaid männid ja oliivid ning hiiglaslikud istandused, kus inimesed lähevad magama kell neli öösel ja lõpetavad töö kell kaks päeval, kus saiad on suured ja ümmargused nagu gloobus ja põhiliseks joogiks on vein ning ouzo, kus apelsinid ja arbuusid mädanevad lademetes maas, kus praht visatakse autoaknast otse tee äärde maha ning kus inimesed on külalislahked ja säravad üle näo nagu hommikune päike. Sedasi me siis lahkusimegi oma igatsetud valgete majade ja tulikuuma liivaga Kreekast...

Öösel jõudsime üle piiri ja jäime eikellegimaale ööbima.