11. august 1997

Jälle Bulgaarias. Milline lopsakas rohelus! Millised koduselt tuttavad näod on bulgaarlastel ning kui mõnus ja jahe kliima! Tuttavlikult hallid kolhoosiajast pärit karpehitised linna panoraami kujundamas. Tahes-tahtmata hakkavad mõtted jälle koju eksima. Oma kaugele põhjamaale - vähemalt Kreekast vaadates - sinna tahaks nüüd kangesti jõuda. Tagasitee tundub alati pikem ja igavam. Miski pole enam nii uus ja imestust esile kutsuv kui tulles.

Koligiannis ostis tee äärest õunu. Meie lõime kohe hambad neisse mahlastesse puuviljadesse sisse. Koligiannis aga kooris ja kirus, et õunad polevat mingi asi puuvili. Ükski normaalne kreeklane ei söö õunu koortega. Samuti nagu keegi ei söö musta leiba, isegi loomad mitte. See-eest oli Koligiannisel üks nõrkus: ta lausa nautis arbuuside ostmist. Kogu auto oli tal neid pidevalt täis. Kõike korraga me ei suutnudki kunagi nahka pista ja nii ta viskaski ühe arbuusipooliku teise järel muudkui põõsastesse.

Kuna Koligiannis polnud öösel kuigi hästi magada saanud, viskas ta vahepeal autonarile pikali. Meie istusime teepervele ja täitsime ajaviiteks matkapäevikut. Otsemat teed avastasid meid kaks kohaliku politsei väärikat esindajat:

"A võ kto? Võ v Gretsii bõli? A shto tam delali? Prostitutki?"

Kavatsesin juba midagi mürgist vastuseks anda, kui Triinu rahulikult vastas:

"Net, mõ tolko turistõ"

ja manas näole malbe naeratuse. Bulgaaria politseiga ei tasu tülli minna. Lõpuks aeti autojuht üles. Meie jaoks lõppes see tsirkus vaid nördimusavaldustega, Koligiannisel aga tuli loobuda patakast rahast ja "Marlboro" pakist. Siis patsutasid politseinikud Koligiannisele sõbralikult õlale ja läksid jälle. Hetk hiljem vallandus meie sohvri suust räige kreekakeelne sõim, kuid muuta polnud enam midagi.

Sõitsime mööda lamedaid orge ja läbi värvilise mäestiku ning ööseks jõudsime Doonau äärde, Rumeenia piirile.