12. august 1997

Rumeenias ei näinud me enam sugugi nii maalilist maastikku, kui esimene kord tulles. Sõitsime piki riigi edelapiiri. Põldudega kaetud lauskmaa tekitas mulje, et Transilvaania mäed on vahepeal parematele jahimaadele suundunud.

Kuna autojuht oli öösel Doonau praami väljasõitu ootama pidanud, siis vajus ta jälle keset päeva unne. Meie, kes me kahekesi alumisel naril olime pidanud magama - jalad üksteisel näos, sest teisiti lihtsalt ei mahtunud - olime kummalisel kombel täiesti välja puhanud, vaatamata sellele, et hommikuks oli hapniku protsent ümbritsevas õhus pehmelt öeldes miinustes. Meie juurde tuli pisike jõnglane, kes kloppis ilma palumata ära autovaiba ja pakkus igasugu muid teeneid, nagu vee toomist ja muud taolist. Koligiannis ärkas üles ja kallas säravalt naeratavale lapsele pihku hunniku peenraha. Järgmises linnas, valgusfoori taga, kargas juurde kari poisikesi, kes pesid autol akna puhtaks ja said tasuks jälle veidi raha. Niimoodi teenib omale taskuraha suur osa Rumeenia põngerjatest.

Pikapeale jõudsime jälle Transilvaania laugete küngasteni. Seal elas rohust punutud hüttides rõõmus rahvas, kes müütas kõiksugu põllusaadusi. Jälle sõitsime piki Doonau kaljuseid kaldaid ning mägede rohelisi nõlvu.

Ungari piirile jõudsime, nagu juba kombeks oli saanud, südaöösel. Seal pidime jälle oma seljakottide sisu ette näitama. Tirisimegi siis välja oma mustad sokid, kotitäie kivisid, käbisid ja merekarpe. Kui me aga toiduaineid lahti hakkasime harutama (Triinul oli mesi loomulikult üle kogu toidukoti laiali valgunud), leiti, et võime asjad jälle kokku pakkida. Koligiannis ohkas kergendatult, sest kust võis tema kindel olla, et me narkootikumidega ei kaubitsenud. Sõitsime veel pea sada kilomeetrit edasi, sõime keset ööd ära ühed korralikud shnitslid (sest õhtusöök oli sekelduste tõttu meelest läinud), ning vajusime surmväsinult magama.