13. august 1997

Jõudsime Budapesti ja tiirutasime tükk aega ühe taksojuhi juhatusel mööda suurlinna tänavaid. Päevavalges ei näe Budapest üldsegi nii maaliline välja kui öiste laternate säras. Metsik autode sõelumine pani tõsiselt kahtlema, kas me sellest linnast veel elusalt välja jõuame.

Siis aga sisenesime eramajade kvartalisse, mis uppus rohelusse ja paistis olevat rikkamate inimeste asupaik. Hiigelsuured modernse arhitektuuri sünnitised piirasid kitsaid puudega palistatud tänavaid. See oli diplomaatide linnaosa, nagu meile hiljem seletati. Ühe sellise maja ees me peatusime, sest Koligiannis pidi siia kaupa tooma.

Mis maja see siis oli? Kreeka suursaadiku residents Ungaris. Mis kaupa siia toodi? Antiikset egiptuse mööblit, maale ja nipsasjakesi. Istusime algul autos, kuid siis tuli saadikuproua ja tõi meile mahla ning shokolaadi. Seejärel kutsuti meid sisse kohvi jooma ja juttu puhuma. Suursaadikul oli kolm tütart - Nikkoletta, Katerina ja Konstantina, kõik enam-vähem meiega ühevanused ja pealegi, nagu selgus, samade huvidega. Aitasime vahepeal lahti pakkida nende antiikmööblit, samal ajal kui vanem tütar ladus riiulile kahekümnendat pokaalidekomplekti. Jutustasime oma Kreeka juhtumustest, ja kogu saadikupere ahhetas, sest nemad polnud paljudes paikades, kuhu meie olime sattunud, veel kunagi käinud. Nii kulus mitu tundi, kuid mööblit jagus ikka veel.

Võtsime Triinuga lõpuks kätte ja läksime hoopis linna vaatama. Raha vahetada saime ühes infopunktis, kuid väikseim ühik, mida seal vahetati, oli kümme Saksa marka. Niisiis pidime kõik selle raha kohe ka ära kulutama, kuna Ungarist kavatsesime veel samal päeval lahkuda. Kõndisime paar tundi siinses kaunis linnaosas ringi ja pöördusime siis tagasi. Sõime koos saadikuperega ära mõnusad hamburgerid, mängisime pingpongi ja imetlesime antiikseid nipsasjakesi, millest maja kubises. Õhtul, kui kõik lõpuks lahti oli pakitud, jätsime kallistades hüvasti, saime tee peale kaasa toidumoona ning andsime vastutasuks lubaduse kindlasti kirjutada.

Slovakkia piirile jõudsime jälle öösel. Sel ajal, kui Koligiannis paberitega ühest kohast teise tuiskas, leidsid piirivalvurid, et nüüd on jube mõnus meid kiusama hakata. Passe nad tagasi ei andnud, vaid pakkusid hoopis vodkat ja hapukurki. Keeldusime, püüdes neile hästi diplomaatiliselt selgeks teha, et eelistaksime ikkagi hoopis oma passe tagasi saada. Ja näe, andsidki, ilma mingite muude sekeldusteta.