14. august 1997

Mõni tund sõitu pisikeses mägises Slovakkias ja juba keskpäeval jõudsime Slovakkia-Poola piirile. Aga siia me ka jäime. Autode saba ei liikunud natukestki ja päris piirini oli pea kolm kilomeetrit maad. Kõmpisime piiripunktini ja ostsime kahepeale suure sepiku. Küll lõunamaalastest autojuhid haletsesid meid: kes siis musta leiba sööb! Nad pakkusid meile üksteise võidu kõikvõimalikke türgi roogasid ja pärisid murelikult, kas meil tõesti muud süüa ei olegi kui see jäle must leib. Miks ei olnud, meie seljakotid olid endiselt kuivaineid pungil täis, kuid me lihtsalt ei viitsinud vaaritama hakata. Lõpuks pidime endid põõsaste varju hoidma hakkama, et mõni järjekordne haletsev ja igavlev autojuht juurde ei tormaks.

Viieteistkümnendal augustil on poolakatel mingi katoliiklik püha. Sel päeval ei tohi veoautod kella seitsmest hommikul kuni kaheteistkümneni öösel Poolas liikuda. Piirivalvurid olid pidustusi alustanud vist päev varem, sest üle piiri lasti vaid üksikud veoautod. Koligiannise autole truuks jäämine oleks meile tähendanud terve järgmise päeva kaotsiminekut. Niisiis hakkasime otsima kedagi, kes oleks rohkem saba alguses.

Möödusime kahe eestlase autost ilma neid kõnetamata, sest arvasime, et vaevalt meie nende juurde mahuksime. Erinevalt kõigist teistest autojuhtidest ei teinud eestlased ka ise meiega juttu - kui meeldivalt tagasihoidlikud inimesed ikka meie maal elavad! Lõunamaalaste positiivne ellusuhtumine seevastu on lihtsalt põrgulikult väsitav. Aga siis avastas meid üks toimekas noor venelane, pakkus tohutust karahvinist veini ja vedas meid seejärel lausa kättpidi samade eestlaste juurde tagasi. Need ütlesid rahulikul flegmaatilisel ilmel, et auto peale mahuksime kuidagi ikka, aga saba, näe, ei nihku. Lõpuks võtsime oma seljakotid, jätsime Koligiannisega hüvasti ja kolisime hoopis leeduka Alberti autosse.
Juba saabus õhtu, aga saba ei nihkunud ikka veel õieti paigast. Läksime Triinuga kõrvale metsa ja pugisime ennast vaarikatest peaaegu lõhki. Vahepeal käisime kontrollimas, ega saba pole liikunud, ja sukeldusime taas kuusiku varjukasse rüppe. Kui me siis lõpuks auto juurde tagasi jõudsime, oli leedukas murest murtud, kuna ta arvas, et oleme huntide poolt nahka pistetud. Autod olid vahepeal vaid viiskümmend meetrit edasi nihkunud.
Siinkohal leian matkapäevikust tohutu suurte tähtedega kirjutatud karje:
"TAHAN KOJU!!!"

Ootamine näis lõputu. Vahepeal vaid mõni meetrike sõitu ning siis jälle ootama.
Öösel jõudsime siiski üle piiri, kuid mis sellest kasu oli, kui hommikul kella seitsmest alates enam edasi sõita ei tohtinud.