Ja nii ta algas!
(19. – 20.10.2008)

Teekond: Tartu – Tallinn – Helsingi – Tokio – Sapporo.
Märksõnad: väsimus, teadmatus, “lasterestoran".

Alustasime kell 11.00 Tartust (õnneks olime endale ristiinimestele mõeldud lennu hankinud ja ei pidanud kell 3.00 öösel kuidagimoodi seiklemist Tallinna Lennujaama alustama). Tartust kiirelt bussiga Tallinna Lennujaama, ja sealt lootsime kiirelt Helsingisse saada ja Tokio lennule istuda. Tallinnas aga selgus, et meie Jaapani siselennu paberid/elektronilised piletid ei näinud just mitte ühte moodi välja (igalühel olid erinevad paberid välja prinditud). Õli lisas tulle veel seegi, et mõnel reisikaaslasel ei näidanud ka interneti broneering (online süsteem) mingi siselennu olemasolu/broneerimist, veelvähem siis raha arvelt maha võtmist. Ja nii algaski päev täis närveldamist, et mis ikka Tokios (Narita) lennujaamas edasi toimuma hakkab ja kas meile üldse siselennule kohta on. Siselend liinil Tokio Sapporo oli hangitud otse ANA (All Nippon Airwaysi) kaudu läbi nende interneti booking süsteemi, mis on ikka üks paras frukt pean siinkohal ära mainima. Kuni Tokioni kulges kõik suisa ideaalselt (kui mitte seda närveldamist ja magamata olemist arvesse võtta), meelelahutus programmi valik Finnairi lennul on ikka müstiline (üle Atlandi lendudel pole midagi sellist kohanud kui olen kasutanud Lufthansa või KLM teenuseid). Tokio võttis meid vastu enam kui 20 kraadise leitsakuga (mis on nii hilisel sügiskuul põhjamaa inimesele ikka paras üllatus). Tokios olime kartnud tõsist ajahäda, kuna siselend toimus hoopis teisest terminalist ja ka pagas oli vaja välja võtta ja uuesti chek-in teha (aega oli kõigeks ca 2 tundi). Meie suureks üllatuseks käis kõik kuratliku täpsusega ja kohutavalt kiiresti ja nii leidsime end juba rohkem kui tund enne väljalendu Sapporosse kenasti vastava värava juures (kogu piletite reserveerimine ja nende eest tasumine oli siiski kenasti õnnestunud ja nii saime tagantjärele ainult naerda ja kiruda magamata tunde lennukis). Nii alustasimegi lendu Hokaido saarel asuvasse Sapporosse.
Olime küll end igasuguste hirmujuttude tagajärjel proovinud võimalikult kurssi kohaliku elu-oluga viia, kuid igasuguste kommete ja tavade uurimisel olime täiesti unustanud ka mõned elementaarsed asjad. Jaapanisse jõudes selgus, et liiklus siin on ju sama mis vanal heal Inglismaal (ehk siis rool ja kõik muu vastaspool), tänasime täitsa jumalat, et ei pea ise linnas autoga ringi vurama hakkama.
Teine asi, "tavakodanik” võib oma armsa mobiiltelefoni kohe metsa visata, mingist levist ei maksa üldse unistadagi. Väidetavalt pidi 3G telefoniga ikka rääkida saama, aga teaduskonverentsile lähetatud teadlasterühm ei olnud endale sellist telefoni kas siis saanud/tahtnud/võimaldanud muretseda. Nii pidi vana hea Skype jälle hädast päästma ja kodustele reisiseltskonna käekäigust infot edastama.
Sapporos oli meile õnneks üks korraldajate poolne kontaktisik vastu saadetud ja tema hankis meile rongipiletid lennujaamast linna (vahemaa ca 20 km). Registreerisime end hotelli, vaatasime WC üle - sealsetest nuppudest ja tabloodest olime ka huvitavaid lugusid kuulnud. No ja peab ütlema, kõik vastas ootustele – prilllaua temperatuuri saai reguleerida, erinevaid loputus ja pesemis- torukesi oma reguleeritavate jugadega oli piisavalt ja üles sai leitud isegi see kang, kust lihtsalt vett peale tõmmata saab. No ja siis oligi aeg linnaga tutvuma minna ja midagi hamba alla otsida. Esmamulje linnast oli kuidagi kõle ja hall. Suure otsimise ja arutamise peale (no viimne kui üks silt jaapani keeles) otsustasime sisse põigata ühte restorani (seal olid menüül vähemalt pildid juures). Olime seal esialgu ainukesed kliendid ja mitte ei saanud aru mis kohaga tegu on, tundus nagu mingi laste restoran, menüü igasugu koerakeste, kassikeste ja lohekeste pildikesi täis. Nii kui sisse saime, et natuke menüüga laua taga tutvuda, toodi kohe lauale veekann ja klaasid, no ja kuna me eriti tavadega kursis kah polnud, et mis ja kuidas otsustasime siis sinna pidama jääda ja vaadata mis toimuma hakkab. Mõõda saali ja leti taga askeldas ringi üks jaapani neiu, kes peaaegu sõnagi inglise keelt ei osanud, see-eest aga kogu aeg midagi jaapani keeles vadistas ja naerda kihistas. Pärast ligemale 15 min menüü põrnitsemist, hakkasime ikka nendest tähtedest ja märkidest aru saama (prae suurused alates väiksemast tähtedega S, M, L, LL) ja igal pool said valida ka siis seda nn vürtsikuse astet (siin need “lasterestorani” pildikesed mängu tulidki, kus kassike näitas kõike vähem vürtsikat ja pärast trobikonda teisi pilte kõige lõpus oli lohe). No mina võtsin piltide järgi keskmise vürtsikusega roa (kana/kalkun krõbedas koorikus, riis, kaste), teised aga olid meil vanad vürtsikate roogade austajad no ja nemad võtsid siis ka ikka sealt skaala ülevalt poolt. No ja peab ütlema, et sattusime ikka portsu otsa. Minu keskmiselt vürtsikas toiduke oli midagi sellist, mis pani sind veeklaasi otsima nagu veevõtukohta otsiv tuletõrjeauto. Teistest ei hakka üldse rääkima. Igatahes olid meil kiirelt näod õhetamas ja ninad tatised, aga noh, ära sõime kõik mis toodi, kuigi vett kulus ohtralt (ja kogu see lõbu - korralik kõhutäis - läks maksma 780 jeeni ehk ca. 80 EEKi)
Selleks ajaks kui söögid söödud olid oli ka väljas pimenenud ja kell 5 läbi õhtul. No ja kus linnapildis oli toimunud muutus. Igavast ja hallist linnast oli saanud värvidesse mattuv ja tulvil inimesi täis metropol. Müstika! Sigimist ja sagimist kohutavalt palju ja vilkuvaid/põlevaid reklaame lademetes